reede, 22. jaanuar 2010

Hinges on hirmus valus!:(

Esimest ja arvatavasti ka viimast korda oma Hanksi seljas. Autor Regne

Pole siia ammu midagi kirjutanud...pole nagu põhjust olnud. Nüüd on...liigagi!
Tegelikult pole ma tahtnud sellest lihtsalt rääkida, endal on mul hinges nii valus, et sellega on raske elada.
Hanks on müügis ja juba on olemas üsna kindel tahtja...Soomest. Praegu ei hakka ma üksikasjadesse laskuma, seda teen siis, kui Hanks juba müüdud ja oma uues kodus.
Ma ei saa seda mitte kuidagi sõnadesse panna, miks ma seda teen ja kuidas ma ennast sealjuures tunnen. Kui ma ta ostsin, siis ma arvasin, et ma ei müü teda kunagi...ma ei teekski seda, kui oleks teine võimalus, aga kahjuks ei ole.
Hobused on mu elu, aga mul on ka teine elu, see on mu perekond ja hetkel vajame me elu täisväärtuslikuks jätkumiseks raha (irooniline, kas pole...minu jaoks ei ole kunagi olnud raha tähtis, aga siiski mängib see meie elus liiga suurt rolli)!
Ma olen katki, nii katki, et vahepeal mõtlen, et kas kunagi üldse hobuste juurde pöördun, aga minu jaoks on võimatu, et ma seda ei tee...ma tahan kunagi, kui taevas on sinisem ja rohi rohelisem, endale uut hobust, kellele ise täielikult pühenduda...ma tahan araablast, see on mu unistus... Oeh, kui ilus ja hea on unistada, selle poole püüelda aga palju raskem ja ma ei taha mõeldagi, et võib-olla mu unistus ei täitugi!:(
Hanks on suurepärane hobune! Ma pole ise saanud temaga ammu tegeleda, nii kahju, et see aeg, mis ta minu oma on olnud, on nii raisku läinud...aga ta on olnud heades kätes.
Just vaatasin Anna pilte fotoalbumis ja mõtlesin, et Hanks oli ja oleks nii õnnelik Pollis. Seal oli tema jaoks paradiis, just sellist elu ma talle tahaksingi, kui ta aga ära müün, ei saa ma enam kontrollida, mis temast edasi saab ja kuidas tal läheb!
Küll teen kõik endast oleneva, et mina ta parimasse kodusse müüksin, mis võimalik...100% kindel ei saa aga kunagi milleski olla.
Mul on nii palju öelda, aga kui kirjutama hakkan, siis on pea nii tühi ja pean ükshaaval sõnu enda seest välja kiskuma...mõtteid on nii palju, et ma ei saa vahepeal öösel magadagi. Vahepeal mingi päevase tegevuse poole pealt vajun lihtsalt mõttesse ja pisarad tulevad silma, sest hinges on hirmus valus!