neljapäev, 21. juuni 2012

Lihtsalt hea oli:)

Eile sain üle ma ei tea, kui pika aja ühe korraliku ratsatrenni. Seda siis kordel, see oli nii mu enda soov, kui K. ettepanek, nii et meie mõtted ühtisid. Ja trenn läks vägagi asja ette!:) Kui Koeraverre jõudsin, oli K. juba alustanud hobuse valmis panekut. Hobune oli puhas ja pindedki peal. Natuke veetsime juttu ajades aega, samal ajal sai ka hobune tasapisi sadulasse ja mina endale saapad jalga/säärised peale. Trenn võiski alata:) Alguses lõdvestasin ennast jalad jalustest väljas, millelegi mõtlemata sirutasin ennast allapoole pikemaks ja ülespoole kõrgemaks. Tundsin ennast T. seljas väga hästi. K. on väga hea seletaja, sain kõigest väga hästi aru (kui hästi just välja tuli, seda ma ei kommenteeri:D) ja püüdsin kõigest väest olla seljas väga lõdvestunud, samas elastne ja hobusega kaasa liikuv. Käsi tahtis vahepeal natuke kõvaks muutuda, aga kui K. seda mulle meelde tuletas, sain ennast kohe korrigeeritud. Ka ununes vahepeal, et kand peab vabalt rippuma. Mõne aja pärast korjasin jalused ja alustasime traaviga. T. on nii hea ja mõnusa liikumisega loom. Seal seljas ennast hästi tunda pole mingi probleem, eriti veel, kui olla korde otsas ja mõtlema peab vaid endale. Vasakut pidi sõites olen ennast alati natuke paremini tundnud, kui paremale, aga ka nii sain hiljem kõigega kenasti hakkama. Ma kohe tundsin ennast seal seljas üle ootuste hästi ja trenn oli väga positiivne. Üksikasjalikult ma siin seletama ei hakka, mida ma juurde õppisin ja mida täpselt tegime, see oleks igav:) Küll aga sain ma tohutult hea trenni ja emotsiooni. Ma ei tundugi endale nii lootusetu ratsutajana:D Aga...ma tahaks teada, kas ja kes mu blogi loevad. Andke kõik endast julgesti märku, sest vähese huvi korral panen arvatavasti blogi üldse edaspidiseks kinni. Jällekirjutamiseni...

kolmapäev, 20. juuni 2012

Tore päev!:)

Üks väga tore hobustega veedetud päevake oli eile. Hommikul mõtlesime vennaga, et mida teha, kuhu minna. Pakkusin välja külastuse Mairiti ja tema hobuste juurde. Oldi nõus:) Helistasin Mairitile ette ja ühe paiku olime seal. Ega meil aega lõputult polnud, sest pidime viieks tagasi jõudma, et Janarile tööle järele minna, nii et aitasin kohe Mairitil Arraku ja Aluri kalessi ette panna. Hobused oli ette rakendatud, kui hakkas vihma sadama, see aga läks õnneks kohe üle:) Tegime tavalise tiiru...Vokast ja Toilast läbi, Lisanna jäi mulle tee peal sülle magama. Kui tagasi saime, siis andsin vahepeal Lisannale süüa ja siis mõtlesime, et peaks ikka ühe ratsasõidu ka tegema:) Mina panin endale Troopiku valmis ja Mairit pani venna tüdruksõbrale Aktori sadulasse. Mairit jalutas teda veidi kordel ja pärast sõitis ise Aktoriga edasi. Troopik on mõnus:) Tahtis küll kogu aeg külg ees kodu poole vajuda, aga kui korralikult säär ja ratse vastu panna, siis polnud väga hullu. Gapopile tõstes tegi ta mul pulli ka:D Pani pea maha ja kukkus perutama...omast arust, sest minule tundus vaid, et hobune hakkas all veidralt kiikuma. Sõitsin edasi teda ja võtsin vitsa kätte. Seda polnud vaja, sest ta juba sai aru, et nalja ei tehta ja läks ilusti galopile. Nii kaua, kui ma pojale Aktoriga paar jalutusringi tegin, sõitis Mairit ise Troopikuga. Poja olekski sinna hobuse selga jäänud, tahtis aga, et teeme ühe tiiru veel:D Aga kahjuks pidime tulema hakkama, sest aeg surus peale. Tänud Mairitile sisutiheda ja toreda päeva eest hobuste seltsis! Seda oli mulle väga vaja... Muudel teemadel ma praegu ei räägi, elu teeb omad korrektuurid.

laupäev, 16. juuni 2012

Pigem nutta...

...või noh, ega ma nüüd nutnud ei ole, aga hobune, kes eelmisel laupäeval minu poole juba liikuma hakkas, kuid siia siiski ei jõudnud, ei tulegi minu juurde. Omanik otsustas hobuse koju jätta. Nii, et olen nullis tagasi. Palju edu mulle.

pühapäev, 10. juuni 2012

Nutta või naerda?!

Ma tõesti ei tea, kas nutta või naerda... Laupäeval hakkas poniline minu poole sõitma ja...usute või mitte, ta ei jõudnud siiski siia...sest ta lõhkus 15 km kodust eemal treiku ära:S Sai ka ise paar kriimu, aga õnneks hobune siiski terve. Omanik arvas, et karjast ära võtmise tõttu, sest ta pidi hull karjakas olema. Rahusti ei aidanud ka ja omanik jalutas hobusega 15 km koju tagasi. Ei teagi, millal uus katse tuleb, aga siis pidi ta teise kogenud poni kaasa võtma, et seltsi pakkuda. Mind paneb juba hämmastama, milline ebaõnn mind hobuste osas saadab, huvitav, kas see jääbki nii...

kolmapäev, 6. juuni 2012

Võistluspäev (2. juuni)

2. juunil olid siis need kauaootatud võistlused. Mairit tuli juba eelmisel õhtul meie juurde, et saaksime hommikul varakult talli minna. Ilm oli ülikehv, tuuline ja vihmane ja külm:S Panin endale selga kõik riided, mis mul maakodus kaasas olid ja pool üheksa hommikul läksime talli. Aitasime seal ettevalmistusi teha, Kati ema hakkas kohe minu ja Mairiti pärast muretsema, et meil ikka korralikult riideid seljas oleks, tassis kõik oma autos kaasas olnud riided meile selga, ka kindad saime kätte:) Suured tänud talle, sest ilma tema riieteta oleksime me mõlemad järgmisel hommikul haiged olnud. Kohtunikuks tuli Aive Mihkelson, mina pidin siis olema protokollija, Mairit sai kahjuks vähe kehvema ülesande, oli lipuga vehkija... Aive seletas ära, mis ja kuidas olema hakkab ja võistluspäev algas kell 10. Kuna istusin terve päeva, siis tõi Kati ema mulle veel hobuse fliisi ka ümber, Aive istus üldse kahe fiisi + voodriga vihmateki sees:D Mul hakkasid varbad külmetama ja lasin mehel endale kummikud ja villased sokid tuua, oli kohe teine asi:) Kati ema oli ka söögipoolist muretsenud ja kuum tee oli meil ka endal kaasas. Päev möödus vaatamata ilmale kenasti. Vahepeal piilus ka päikest, aga siiski oli ilm ikka üle ootuste halb, vihma sadas iga natukese aja tagant, tuul keerutas seda vett seal õhus ja õhk oli üleüldse jahe. Võistlejaid oli aga isegi sellise ilma kohta väga palju kohale tulnud, igas sõidus ikka keskmiselt 12-18 sõitjat, ainult viimases 90-100 cm parkuuris oli vaid 6 võistlejat. Kokku oligi 5 parkuuri, esimene neist siis nö juhtimisparkuur, latid maas, mis tuli läbi sõita traavis. Kõik, peale viimase parkuuri, oli kiirusele ja puhtusele, viimases oleksid võinud toimuda ümberhüpped, aga kuna ainult üks nulliga sõitja oli, siis ümberhüppeid ei toimunud. Esimeses, juhtimisparkuuris, said kõik, kes parkuuri läbisid rosetid ja diplomid. Päev sai läbi kella nelja paiku, ega me enam seal olla ei tahtnud ka, kohe läksime koju, meid ootas soe supp ja kuum leil:) Minu pisike 8-kuune tibu pidas ka selle esimese nii kaua lahus oldud päeva vastu, natuke kartsin küll, et mingi hetk helistatakse, et preili nõuab:P Muide, juba järgmisel päeval tuli mulle üks väga huvitav pakkumine, aga sellest ma räägin kunagi hiljem. See oli nii ootamatu ja meeldiv, et pani nii mõnegi asja üle järele mõtlema:) Kolme päeva pärast saabub siis mulle kauaootadud sõber! Olen väga elevil ja ootan seda päeva väga.

reede, 1. juuni 2012

Vihm.

Praegu sajab täiega, eile ei sadanud ja käisin ka tallis. Tallimees oli ruttu hakanud tööd tegema, sest see jutt, et talli peremees Soomest koju saabub, hakkas reaalseks muutuma. Võistlusplatsi ümbrus oli ära niidetud ja boksid ära tehtud. Mõne hetke pärast saabuski Madis. Meie panime hobused valmis, ma sain Fanny. Läksime üles platsile sõitma. Fanny on vahva 4 a ponimära (selline eestlase mõõtudega ja ülekaaluline), kes oma vanuse ja kogemuste kohta on väga mõistlik ja julge ponike. Alguses oli natuke pinges ja vaatas silmad punnis ning kõrvad kikkis ringi, aga rahunes ruttu, kui olime platsile paar ringi peale teinud ja "kolle" ligemalt uurimas käinud. Tema taktika oli see (ma olin seljas, aga lasin tal ise "kollile" ligineda tema enda tempo ja suunaga), et parem on minna ringiga. Platsi taga otsas oli üks neljakandiline suur mahuti, mille juurde ta läks kõhklevalt ja ringiga, aga kui oli saanud seda nuusutada, siis rahunes pm kohe. Fuksa selle eest võpatas sellegi peale, et pani nina sinna vastu ja see heli, mis sellest tekkis, pani teda kõrvale hüppama. Fanny ainult võpatas kergelt selle peale, olime kohe nende kõrval. Madis tuli platsile trenni andma, tegin Fannyga kaasa traavilatte voldil. Ma väsisin nii ruttu ära, et sel ajal, kui nemad edasi tegid, pidin mina 2-3 korda puhkamas käima. Aga eks võhm tuleb tasa-pisi. Fanny saigi eile kerge trenni, Reelika pidi täna temaga korralikumalt tegema. Fredyle ja Fuksale tegi Madis selle eest korraliku hüppetrenni. Alguses traavilatid voldil, siis galopis üle lattide ja siis igasugused latiharjutused, millel vahepeal oli rist jne. Lõpuks siis hüppasid ka parkuuri. Fredy ja Fuksa võtavad täna rahulikumalt, hüppama nendega ei hakata. Pärast läks Reelika veel Pepega ka sõitma. Reelikal oli kaamera kaasas ja tahtis, et ma neist pilte teeksin. Kati samal ajal parandas lattide valget värvi, sest kõik teibid, mis me olime valgele pannud, võtsid valge värvi teipi ära tõmmates maha. Täna ma ei hakka talli minema, sest siingi palju toimetamist ja mu ema tuleb hiljem siia ja mees saabub töönädalalt maale. Homme aga lähen varakult talli, olen sekretariaadis abiks. Homsest päevast kirjutan ka kindlasti:)