teisipäev, 4. detsember 2012

Esimene advent.

Käisin pühapäeval, esimesel advendil, tallis. Kadri oli hobuseid värkimas. Natuke kuulasin, mis nad jutustavad ja läksin siis Frutyt puhastama. Poni on nii armas ja karvane ja tänu lumele oli pm puhas. Natuke käisin harjaga üle, aga ta tüdineb nii ruttu, nii et kaua ei siblinud ta ümber. Hiljem sõitsin Fredyga, Reelika sõitis Fuksaga. Väga mõnus oli, ilm oli normaalne, ei sadanud, ei olnud tuult. Natuke hakkasid seljas varbad ja näpud külmetama, aga trenn oli mõnus ja lõõgastav. Palju ei teinud, kokku nii umbes 30 min. Tundsin ennast hobuse seljas väga hästi. Muud miskit huvitavat ei ole toimunud, talv ei ole minu sõber, sest olen külmakartlik ja uimane ja torssis selle külma ja lumega. Ootan kevadet juba...

laupäev, 24. november 2012

Fruty õpib käe kõrval käima.

Eile käisin tallis, poja oli kaasas ja igavene asjapulk:) Ta on nii julge hobustega, liiga julge lausa. No tahtis ka Frutyt puhastada, ega ma ei keelanud ka, sest Fruty oli tema osas väga uudishimulik ja lubas kenasti ennast puhastada. Ma hoidsin igaks juhuks kinni, sest inimese ruumi ei austa ta veel teps mitte (varbavalu läks õnneks ruttu üle:P). Poja siis õhinal puhastas ka, väga mudane oli ja no ikka veel need takjad:S Siis oli vaja pojal ponile saiakoorikuid anda ja sellega tekitas ta enda vastu väga pealetükkiva huvi ja siis keelasin selle ära. Ei taha, et poni selliseks maiusenorijaks muutuks. Kui ta enam-vähem suuremast mudast puhtaks saime, mõtlesin, et mis siis ikka, vaatame, kuidas ta käe kõrval käitub. Olin julge ja läksin kohe õue. No juba boksist välja tulles oli selge, et päitsete survele järele andmisest ei tea ta midagi. Hiljem sain teada, et ta oli üldse esimest korda niimoodi käe kõrval õues. No great!:P Õues lasin tal ringi vaadata, vahepeal natuke palusin edasi liikuda, see oli ka selline "tahan-su-selja-taga-olla-ja-kanna-peale-astuda" liikumine. Kui seisime, siis lasin päitsete survel tal edasi või tagasi astuda. Alguses ei saanud üldse aru ikka, aga kohe, kui taipas, et päitse survest lahti saamiseks tuleb järele anda, ehk siis vastavas suunas astuda, siis läks asi ladusamalt juba. Ruttu õpib, see on hea! Ega kaua õues ei olnud, mingi 10 minutit vb. Läksime tasapisi talli tagasi, boksi tagasi saamisega oli ka natuke tegu, aga natuke pusimist ja surve eest ära astumist ja saime boksi tagasi ka. Nii et kaks asja on meil vaja selgeks saada: inimese ruum ja päitsete survele järele andmine, need on esimesed prioriteedid! Hiljem liigutasin Fredyt natuke kordel ja panin pärast poja sinna selga ka. Kartis, sest oli ilma sadulata:P Aga ta oli rahul, et ikka hobuse selga ka sai, see oli esimene küsimus, kui talli jõudsime, et kas ikka ratsutada ka saab:D Kuna Fruty saab kolme aastaseks alles järgmise aasta augustis, siis on temaga aega maa ja ilm asju õppida. Seetõttu vahel tegelen tallis ka teiste pudulojustega:)

esmaspäev, 19. november 2012

Raporteerin...

...et pühapäeval ikka korra jõudsin ponu juures läbi käia. Natuke puhastasin teda ja tema lakka, mis oli jälle takjaid täis:P Saba jäigi takjatesse, polnud aega lihtsalt. Aga ta on armas ja astus mulle jala peale, päääris valus oli, pool päeva lonkasin pärast:D Kõik, miskit muud tarka ei teinud, sest lihtsalt nii kiire nädalavahetus oli. Inimese ruumi austamine on järgmise korra teema:P

teisipäev, 13. november 2012

Mida veel tahta...

...kui üks laupäevane ratsamatk mere ääres ja muistsete linnusevaremete taustal!?:) Just seda ma kogesin mõni päev tagasi, pole lihtsalt jõudnud sellest kirjutada. Mulle pakuti ammu sellist võimalust, aga ega pole lihtne olnud sellist aega leida laste kõrvalt. Aga 10ndal ma võtsin ennast kokku ja vedasin ennast kella 11 paiku Toolsele, kus elavad ranna ääres kaks väärikat hobust Paula ja Hektor. Vastu tuli mulle neli koera, kaks neist suuremad, kui ponid, aga kõik väga sõbralikud ja lahked seda ka välja näitama!:) Tutvusin siis natuke koertega, kelledeks olid kaks iiri hundikoera, itaalia väikehurt ja mopsikutsikas:) No imearmsad koerad, oleksin jäänudki nendega suhtlema, aga ka hobused ootasid tutvustamist. 10 a ruun Hektor, tõeline härrasmees, paar cm alla 180 turjakõrgusega ja 15 a mära Paula, kes pärit Saksa tallist ja elab nüüd väärikalt mere ääres suurte-väikeste koerte ja Hektori seltsis. Puhastasime hobused ja panime nad matkaks valmis. Mina sain Hektori, täiesti uskumatu, et ma niiii suure hobuse selga sain. Perenaine läks Paulaga ees ja mina Hektoriga järel. Raske oli sammu pidada, hobustel oli arusaadavalt hea meel, et olid koplist välja saanud, polnud nad ju kaks nädalat sadulas olnud. Suund oli Toolse linnuse poole, mis asub täpselt mere kaldal. Kõik oli lausa muinasjutuline: meri, tuul, liiv, linnus, luiged ja hea seltskond. Tagasiteel tegime ka galoppi, nii hea vabastav tunne oli. Lasime pikalt, aga rahulikult hobustel omas tempos joosta, nii hea oli! Vahepeal väike kruusatee jupike ja metsavahel jälle... Ma ei oska midagi paremat lihtsalt tahta. Ma olin lõpuks mere kallast mööda tagasi jalutades tohutult väsinud, aga veel rohkem rahul selle paari tunniga hobuste, koerte, mere ja meeldiva inimese seltsis!:) Ootan juba järgmist korda!;) Frutyt pole vaatmas käinud, aga ostsin talle harjad ära, muud meil vaja ei ole:) Nädalavahetusel üritan ka talle külla jõuda. Üks tutvustav pilt temast:

teisipäev, 6. november 2012

Otsus

Tegin lõpuks pika mõtlemise järel oma otsuse. Olen kaalude tähtkujus sündinud ja otsuste langetamine ei ole just mu tugevamaid külgi. Aga üritasin enda jaoks plussid ja miinusede ja kõhualuse puhastamisega/katsumisega pean veel ootama, sest mõlema hobuse puhul välja mõelda ja mu kaalukauss langes siis ikkagi Frutyle. Natuke usaldasin ka oma sisetunnet ja ma usun, et nii on õige. Fruty on küll poni, aga see mind ei morjenda, ponid on mulle alati meeldinud ja otsustamisel ei olnud see prioriteediks. Niisiis tutvustan seda ponilist natuke. Tegemist on 2010 a sündinud halli märaga, kes siiani elanud karjaelu ja nautinud puutumatust inimeste poolt. Ta aktsepteerib inimeste kohalolekut, laseb päitsed pähe panna ja puhastada, aga see on ka kõik. Seda saadab pisuke usaldamatus, käe kõrval käimise kogemust on tal vähe, aga saab ka sellega enam-vähem hakkama. Poni isa on täitsa hobusemõõtu hall Fakiir, kes nüüdseks ruun ja ema ponikasvu Tuti, kes on ustav lasteponi laagrites. Ma arvan, et Fruty ise jääb tulevikus ponikasvu. Mis mul temaga hetkel teha...ega eriti ei olegi:) Käin vahel ja puhastan ja patsutan ja harjutan inimese puudutustega, käime käe kõrval natuke jalutamas. Hobune elab oma tavapärast elu edasi, mina lihtsalt ootan, et temast kasvaks ilus ja tore poniline. Eile käisin tallis ka, tiirudest saime sel korral üle õnneks. Siiani on mõistatuseks, millest need tulid, aga loodan väga, et enam seda üle elama ei pea! Puhastasin teda natuke kaelalt ja seljalt, jalgade suhtes tal veel täit usaldust ei ole. Ta oli väga uudishimulik, nuusutas mind, aga kõndis palju eest ära:P Ei tüüdanud teda väga, kui harjasin, siis ootasin, kuni peatub ja võtsin kohe harja ära, et talle teada anda, et paigal seistes saab harja puudutusest kiiresti lahti. Alguses oli ta minu puudutuste suhtes selline ebalev, aga lõpuks, kui ta hakkas asja taipama, muutus ta väga tähelepanelikuks ja uuris mind igal võimalusel. Kui läksin ühte boksi nurka, keeras end näoga minu poole, kui läksin teise, siis jälle jne. Kui boksist lahkusin, tahtis järele tulla:D Suutsin temas ühesõnaga huvi enda vastu äratada ja arvan, et see on hea:)

laupäev, 3. november 2012

Fix, Fuksa ja Fruty

Käisin täna tallis. Ootasin seda terve hommikupoolse päeva, poole kolme paiku sain siis lõpuks minema hakata. Ilm oli enam-vähem, kuigi natuke udutas. Puhastasin Fixi, ühte noortest, kelle vahel valima pean. Tegu on hetkel 2 a ruunaga, hall hobusemõõtu nooruk, kellel inimesega siiani kokkupuuted olnud head, kuid minimaalsed. Laseb endaga kenasti toimetada, puhastada, päitseid pähe panna. Natuke ta jälgis mind silmanurgast ja oli veidi ebalev, kui teda kõhu alt või jalgadelt puhastasin, aga väga mõistlik ja samas rahulik, kui temaga rahulikult käituda. Saba kusjuures lasi takjatest vägagi kenasti puhastada, ilma mingisuguse kartuseta. Puhastasin teda, katsusin tasakesi erinevatest kohtadest, niisama suhtlesin ja kammisin lakka ja saba. Inimese ruumi austamisest ei tea ta suurt midagi, aga näha on, et rikkumata loom, keda saab ise "voolida":) Kuna Reelikat talli ei tulnud, sõitsin tema mära Fuksaga. Oli täna koplite ümbertõstmise ja ehitamise tõttu sees pidanud olema, aga vägagi mõistlik selle kohta. Tal on ülimugav traav, aga veidi ebamugavam galopp, kui Fredyl. Hea oli temaga sõita, liigutasin teda selliselt vabalt ja lõdvestavalt, ma jäin rahule, kuigi väsisin ruttu:) Kati sõidutas samal ajal käe kõrval ühtesid kliente:) Jalutasin pärast pikalt Fuksaga ja kui ta sisse viisin, lahti võtsin ja asjad ära panin, läksin korraks Fruty (teine hobuslane, kes mu valikus on) boksi, et talle pai teha ja ta käitus veidralt. Hakkas ringi tammuma ja tahtis pikali visata. Vaatasin teda veidi üllatunult ja sain siis aru, et ta tunneb ennast halvasti, sest pikali olles ta korra üritas püherdada ja siis lihtsalt katsus ninaga oma kõhtu ja hingas raskelt. Kutsusin kohe Kati, kellega arutledes jõudsime tõdemuseni, et tal ilmselt tiirud:S Millest? Põhust? Sest muud nad ei saa hetkel midagi. Vahet pole, tiirud, siis tiirud, midagi ta oli endale igal juhul sisse ajanud. Hobune boksist välja ja talli vahekäiku jalutama. Ei tahtnud liikuda, pidin pidevalt tagant edasi utsimama. Kõhtu katsuda ei last, tahtis virutada, üritasin kuulata, kas seedetegevust on kuulda, ei olnud, muudkui tahtis mööda boksiseinu ennast nühkida, seista või pikali visata. Väga kõhe hakkas mul, aitasin pool tundi Katil teda jalutada, lõpuks hakkas juba paremini liikuma, aga ma pidin ära tulema. Kati teavitas omanikku, aga homme kuulen, kuidas tal on. Loodan, et said tal seedimise tööle. Kõik söögi korjasin tal eest ära. Aga...nüüd olen dilemma ees, mul on valida kahe 2 a hobuse vahel. Õigemini Fix on hobusemõõtu, ehk 160+ ja ruun, Fruty aga ponimõõtu 140+ ja mära. Eks mõlemad veel kasvavad, aga fakt on see, et Fruty jääb ilmselt poniks. Fruty on mega hea iseloomuga, usaldav, sõbralik. Fix veel veidi ebalev, pelglik, sõbralik, mitte nii usaldav. Raske valik on... Eks 2 aastasega läheb veel pikalt aega, et midagi korralikult toimetama saaks hakata, aga mul ei ole kiiret kuskile ja talvel käia korra nädalas niisama puhastamas, jalgu võtmas ja käe kõrval jalutamas on täitsa ok, ma usun.

esmaspäev, 29. oktoober 2012

Simunapäev Pariisis ja Kaarmal

Lihtsalt niisama selline pealkiri, eile oli lihtsalt kalendri järgi simunapäev:P Käisin Kati ja Reelikaga Pariisis hobuseid takjatest puhastamas. Kõigepealt võtsime Relluga Fortuuna, kellest pidi saama minu sõiduhobune, aga erinevatel asjaoludel siiski ei saa. Aga temast siis natuke. Ta on suur ja kohmakas ja ei austa inimese ruumi. Suht ebameeldiv oli temaga ühes boksis olla. Mina võtsin ette laka, Rellu saba, pidevalt tuias ringi, pidi mind boksiseina ja enda vahele litsuma, korra naksas mu randmest. Ta tahaks korralikku algteadmiste õpetamist saada: paigal püsimine, inimese ruumi austamine, MITTE hammustamine jne. Tõdesin, et pole lihtne loom, aga arvasin, et võtan selle väljakutse ikkagi vastu. Õhtul selgus aga, et Fortuunast siiski minu sõidulooma ei saa, juu siis pidi nii minema. Järgmisena võtsime ette Fruty, 2 a ponimära. Vastupidiselt Fortsule, tohutult armsa iseloomuga, rikkumata puhas leht, usaldab inimest, laseb endaga toimetada iga külje pealt ja rahumeeli. Tema sabasse jäigi üks suur rasta lõpuks, sest ei tahtnud teda ära tüüdata enda sealolekuga, aga takjatest saime lahti. Andsime talle vabaduse tagasi ja võtsime ette Tuti koos varsa Fantaga, keda hüütakse rohkem küll Südamekeseks:) Tuti on vana ponimära, kel kogemusi palju ja temaga ei olnud samuti mingeid probleeme, tema väga pika ja paksu laka saime ilusti takjatest puhtaks ja saba ka enam-vähem. Varss oli uudishimulik ja mänguline, naksas mind varbast ja uuris üldse terve aeg meie muid kehaosi ja harju jne. Ennast lasi kenasti puhastada, aga laka kallale mitte:D Hiljem tegin Fortuunale natuke kordet, lasin lihtsalt valjad peas mõlemat pidi veidi traavi joosta, käitus väga ilusti kordel, mis oli väikeseks üllatuseks:) Hiljem läksime Kaarmale, tegime seal müügis olevatest hobustest veidi pilte. Aga jah, Pariisi tallist saan ma ilmselt tegeleda ja edaspidi ratsastada ühe noore, hetkel on veel otsus tegemata, valida on kahe hobuse vahel. Eks näis, mis elu toob, ma olen õppinud elama päev korraga, sest elu näitab, et kui hakata ette mõtlema, siis ei tule asjast midagi välja:P

kolmapäev, 17. oktoober 2012

Elu läheb edasi.

Peale Pupsi ära kolimist on mu elus ikka natuke hobuseid ka olnud. Pups on nüüdseks juba Soome kodanik ja uute omanike käes, nii et kõike paremat talle sinna!:) Aga vahepeal olnust siis. Elan päev korraga, mõtlen igapäevaselt hobustele, vahel saan mõnele sametninale pai ka teha. Käisin Piira tallis võistlusi vaatamas ja tegin natuke pilte, rääkisin hobuinimestega juttu. Olen palju mõelnud ja unistanud ja ma tean, mille poole ma püüdlen. Vahepeal oli ka Horse Show, kus pidin olema laupäeval ja pühapäeval, aga kuna mu poja jäi haigeks pühapäeva hommikul, siis otsustasin TIHS-e ohverdada. Sain käia ainult laupäeval, aga jäin päevaga rahule, oli tore. Kuigi juubeliürituselt oleksin oodanud midagi natuke enamat. Koolisõidu KÜR kavad olid aga vahvad ja see tasus seda kahe-päeva pileti maksmist isegi ära:D Mulle on tulnud paar pakkumist hobuste osas. Rendihobust ma endale enam ei võta, aga üsna suure tõenäosusega hakkan käima Pariisis hobuste seltsis. Seal ootab mind paar noort ja üks 5 a mära, kes ei ole veel oma inimest leidnud, on käinud ratsanike suhtes suht käest kätte. Loodan, et minuga nii olema ei pea. Eile käisin siis esimest korda hobustega tutvumas ja sõitsime niisama Fuksa ja Fredyga. Mina siis Fredyga, kes teeb täpselt nii palju, kui vaja ja temalt nõutakse. Traavis lonkisime suht niisama ringi, mõned voldid ka ikka. Galopp on tal aga ülimõnus ja siis ta elavnes ja tuli täitsa hästi välja. Sõitsin suurt volti, sest kartsin libeda platsi tõttu neid libedaid nurkasid. Nii hea oli üle pika aja hobuse seljas olla. Nüüd vastu talve ja talvel on mu sealkäimine suht kaootiline veel, aga kevadel, kui päike jälle kõrgemalt hakkab käima, siis elavneb kindlasti ka mu hobuelu!:) Muutsin ka blogi väljanägemist jälle, sest Pupsi pilt kuidagi teeb mu nukraks, siia tuleb arvatavasti mingil hetkel pilt Fortuunast!:)

teisipäev, 11. september 2012

Araablastest ja natuke Pupsist.

8. septembril oli paar sündmust, mis tahavad üles kirjutamist. No kõigepealt vist siis see, et Pups lahkus Koeravere tallist, nii kahju, kui mul ka pole. Kuidagi tühi tunne on, et keegi enam tallis ei oota... Aga loodan, et ta saab endale hea omaniku tulevikus, ta on selle ära teeninud:) Ma tean, kui raske on Liinul teda müüa, sest olen selle ise kunagi läbi teinud ja mitte kunagi ei saabu täielik rahu südamesse, et kas ma ikka tegin õigesti... Teine sündmus sel päeval oli siis Araabia hobuste päev 2012:) Toimus see Säreveres ja mina käisin abis, olin selline tähtis (omast arust:D) tegelane, kes esitles Astra Nilk'i 1,5 aastast täkupoissi Amal el Awrah'i. No ütleme nii, et mul oli ikka närv täitsa sees, mis sellest, et sai enne maneežis kõik läbi proovitud. Aga poisil ilmnes väga suur probleem sellest, et tema eluaegne sõber Jasim el Awrah ei olegi temaga kogu aeg ninapidi koos:D Sellest tuli ka mõni "sõnavahetus", aga saime kenasti hakkama:) Jäime noorte täkkude ringis küll viimaseks, aga meid oli ka vaid kolm:) See-eest teine Astra täkuke võitis selle ringi!:) Ma sain nii positiivse kogemuse, et ma olin sealt tagasi sõites nii mõttes ja unistustes, et ehk saab mul ka kunagi üks selline iludus olema, sest ma ei saa sinna mitte midagi teha, aga minu süda kuulub araablastele, nad lihtsalt on kõige-kõige!:) Loodan kelleltki paar pilti ka endast ja Amalist saada, jagan neid siis teistegagi:) Pupsi jooksutamise pilte pole ma veel kätte saanud kahjuks... Aga ma olen ülitänulik Astrale, et ta andis mulle nii hea võimaluse nende suurepäraste hobustega terve päev veeta ja endas veel suuremale veendumusele jõuda, et just araablane on hobune, keda ma tahan!!

reede, 7. september 2012

Postitus nr 250.

Käisin eile veel tallis. Oli vaja laupäevaks Happyle asjad kokku panna ja ühtlasi mõtlesin, et natuke liigutan ka teda. Vennanaine tuli kaasa, fotograafiks...kahju, et ma Pupsiga ratsutamise pilte ei saanud. Jube külm ja tuuline oli seal, panin talvejope selga ja läksin hobust puhastama. No mõnusaid mudavanne oli ta võtnud, nägin puhastamisega ikka tohutult vaeva, nii tolmune oli ta. Panin kaitsud peale ja kuna ta nii pikalt vaid koplielu elanud, ei olnud julgust teda kordele võtta, otsustasin, et jooksutan teda veidi vabahüppeaias, saab ennast siis välja elada. Ja no seda ta tegi ka. Kus olid ikka kiirendused ja tagant pani üles, nii et kiunatas ja peeretas ja tegi pukke ja kõike. Mul hakkas kerge hirm juba, et murrab oma kondid ära, lihtsalt seisin keskel ja rääkisin rahuliku häälega, et hobune maha rahuneks... Iga päev on pika päeva koplis, aga ega nad seal ikka väga ei liiguta ennast, tundub...nina maas nosivad ja füüsiline tegevus piirdub järgmise parema rohututi juurde astumisega. Jalutasin teda käekõrval pärast, nii kaua, kui rahunes. Õnneks ta ennast märjaks ei jooksnud. I. tegi ta trianglist ohtralt pilte, pole isegi neid näinud veel, nende saamisega läheb aega, aga kindlasti jagan neid teistegagi:) Viisin ta sisse, võtsin kaitsud maha ja puhastasin jalad ära, need olid mõnusalt sopased:P Pakkisin siis Pupsi asjad kõik kokku ja ühte kohta, jätsin hüvasti ja tulin tulema. Sepp ei tule täna...ta on haige, selline info vähemalt minul on... Kolm nädalat seppa oodanud ja tulemus on see, et Pups jõuab enne tema saabumist ära kolida. Täna käin korra tallist läbi ja võtan enda riided ja saapad kaasa, nii igaks juhuks:)

neljapäev, 6. september 2012

Natuke juttu:)

Minult on uuritud ja küsitud, et mis juhtus, et hobune nii järsku ära läheb ja kas ma olen väga kurb ja kas hakkan uut rendikat otsima. Mitte midagi ei juhtunud, ma usun ja loodan, et Liinul ei ole mulle etteheiteid ja minul ei ole temale. See oli meie ühine otsus, et parem on praegu hobune müüki viia, kui kevadel. Kuna tema peab olude sunnil ühe oma kahest hobusest müüma, siis on targem seda võimalikult ruttu teha ja kuna kevadel läheks hobune nii või teisiti müüki, ei näe mina mõtet kevadeni teda rentida. Ma ei ole väga kurb, rõõmus ka just mitte. Eks ma ikka nukrutsesin alguses, aga olen endale rendihobuse otsimise algusest peale teinud selgeks, et võõras hobune on ikkagi võõras hobune ja otsused tulevad tihti järsku ja ootamatult ja et ei tohi lasta võõrast hobust endale liiga südamesse ja hinge, sest kunagi tuleb ikkagi lahkumine jms seonduv. Nii et ma võtan seda, kui ühte peatükki ja õppetundi oma elus, mis on läbitud. Õppisin sellest palju... Ma ei lase pead norgu, sest mul on uus eesmärk ja sihikindlus viib sihile, selles ma ei kahtle! Seni käin aga natuke siin-seal ratsutamas ja üritan ennast ikka hobuste lainel hoida. Uut rendikat ma kindlasti ei otsi endale, see on läbi tehtud ja enam ei taha:) Kui kellelgi kuskil on pakkuda mulle niisama vahel sõitmiseks mõnda mõnusat hobuslast, siis ära ei ütle, aga otseselt rentida ma hobust enam ei taha...sest võõras on võõras ja oma on oma;) Homme tuleb Reimo, raudu lähevad esimesed kabjad, tagumised saab ainult värgitud. Ja Pups kolib suure tõenäosusega juba sel laupäeval ära.

teisipäev, 4. september 2012

Kõik on uus septembrikuus...

Minu ja Pupsi ühine teekond lõppeb 17ndal septembril. Seniks seda õnne siis oligi mul, et hobune tallis ootamas. Otsus on üksmeelne ja põhjuseid on mitmeid. Esiteks olen mitmel korral tundnud, et Pups on minu jaoks natuke raske närvikavaga hobune, tal on hetki, mil mina temast üle ei käi, ka mu mõistus mitte. Liinul on praegu võimalik ta ühte talli sõita ja müüki viia. Ta teeks seda nii kui nii, aga kevadel. Ma ei näe sellisel juhul mõtet ja perspektiivi kevadeni punnitada, sest sõiduolud on talvel kesised ja lihtsalt talve üle veeretada, et kevadel ta ikkagi müüki viia, oleks minu jaoks kurnav ja mõttetu. Pole õnneks jõudnud väga kiinduda veel, kuigi imearmsa iseloomuga hobune on ta ja olen tänulik sellegi aja eest, mis meile antakse. The end!

reede, 31. august 2012

Kohe selga:)

Eile oli siis esimene kord, kui ma talle kordet ette ei teinud ja läksin kohe selga. Ta oli juba boksis puhastades ja valmis pannes mõnus rahulik ja tukkus/mõnules. Kuna K. oli F.-iga ka platsil, siis ei põdenud ma ka, et Pups teisi karjuma hakkab. Niisiis otsus oli kindel ja õnneks ka õige. Mu sisetunne ei valetanud:) Alustasin trenni mõnusa vaba sammuga, muutus kohe nii mõnusaks. Kui traaviga alustasin, siis saime ka suht ruttu sellise hea lõdvestatuse kätte, aga rütm polnud endiselt see, mida ma oleksin oodanud. No tegin kõike pm: poolpeatused, peatused, voldid, serpentiinid, kaheksad, üritasin pikendada diagonaalil, mis väga hästi välja ei tulnud jne. No mõtlesin, et suht hea juba ja otsustasin, et plats on piisavalt kuiv, et galoppi proovida. Njah, ma olen ikka nii tainas seal seljas, et mul oli ikka tükk tegu, et teda galopile saada. Viga siis selles, et ta tahab väga korralikku sääre tuge saada, aga mina seda ei suuda pakkuda ja siis ma sudisin ja sudisin ja galoppi ma teda ei saanud:D Aga, mis siis juhtus, oli see, et ta muutus lõpuks traavis niiiiiii heaks. Lasi nii mõnusat edasipürgivad traavi, kandis ennast ise, super oli seal seljas istuda:) Nii, et see halb, et ma teda galoppi ei saanud, oli hea sellele, et ta muutus nii liikuvaks ja heaks traavis:) No ega ma alla ka ei andnud, traav muutus minu mõistes suurepäraseks, siis alustasin uuesti sellega, et teda galopile saada. Mõtlesin, et kui täisistakus ei saa, siis proovin poolistakus. Ja paari katse järel ta tõusis ilusti galopile. Ei suutnud kaua hoida, aga mõne tõste järel tegime siis ühe ringi galoppi ära ja lõpetasingi ära:) Tundsin, et ma täiega vajan kedagi, kes trennil silma peal hoiaks ja õpetussõnu jagaks. Pean K.-d paluma. Muide, K.-sid on kolm ja ma ei tee neil siin vahet, sest suhtes, et kui on K., siis üks kolmest. See K., kes mulle trenni annaks, on sel nädalal ära:) Reimo pidi nüüd uuel nädalal siis tulema, ootame...

neljapäev, 30. august 2012

Nii ja naa.

Kaks päeva jäi jälle erinevatel põhjustel vahele, eile aga käisin õhtul tallis. K. oli T.-ga platsil, käisin ütlesin ruttu "tere" ja läksin Pupsi valmis panema. Ta lakkus mu kaela...ma ei tea, mida ta sealt leidis, higist soolane (olin ausõna sama päeva hommikul pesemas käinud:P)?:D Mitte küll palju, aga paar korda lasi keelega üle, kui teda puhastasin. Läksime platsile, T. oli väga rahul, et keegi tuli, sest vahtis silmanurgast kogu aeg Pupsi, tallis on nad kõrvuti, koplis nad käivad eraldi, nii et vahtimist oli:P Happy oli rahulik, vaata, et liigagi, oli tegu teda edasi liikuma saada, lõpuks ikka hakkas ilusti jooksma, mitte ei sammunud ühe koha peal. Kui T. galopiga alustas, siis korra lehvitas peaga, justkui tuleks sealt nüüd midagi enamat, aga minu kõvahäälse "Ei!" peale ta jättis oma tegevuse. Palju kordel ei hoidnud, ei näinud mõtet, mis siis, et ta oli 2 päeva lebotanud koplis, aga ta oli mõnus sonsu. Läksin selga. Kohe sammus hakkas ilusti ratsmele järele sirutama ja ei olnud üldse "tagurpidi". Mõnel korral ikka viskas pea üles ka, aga arvan, et need pigem minu enda tasakaalu jms probleemid, mis tema peal välja tulevad. Trenn oli nii ja naa. Ses suhtes, et ta oli mõnus ja lõdvestunud, aga rütmist ei olnud algul haisugi, ei tea, kas nüüd peaksin hakkama kaera kogust tõstma, sest hobune justkui ei viitsi liikuda. Eest pm ei teinud midagi, hoidsin lihtsalt ühtlast pehmet kontakti, tagant oli tükk tegu, et peale sõita, lõpuks hakkas välja ka tulema ja saime traavi juba pikemaks:) Kaua ma ei jaksanud sõita, sel "toredal" põhjusel, et ma olen tõbine, selline korralik nohu on kallal ja pea on nii paks, kuidagi nii ruttu võttis võhmale. Kokku olime platsil umbes kolmveerand tundi. Hiljem tallis uurisin ta kapju ja raudu, kas kõik ikka korralikult all püsivad... Ma ei saa aru, kui kaua saab ühte seppa oodata:S Õnneks püsivad ja kabja serv pole ka üle raua kasvanud, aga no 19ndal sai 2 kuud neil teise-ringi-raudadel juba all oldud, võiks nagu lahti saada neist juba... Täna lähen ka, reedel üks üritus ja talli ei jõua. 8ndal on Säreveres araabia hobuste näitus, lähen sinna vabatahtlikuks:)

pühapäev, 26. august 2012

Rahul!

Täna läksin talli veidi sellise negatiivse hoiakuga, mis on tegelikult väga vale ja paha, aga mul lihtsalt oli natuke kehv päev. Pere oli kaasas, Lisanna oli tubli ja magas terve see aeg vankris, Romet toimetas tallis ja mängis issiga jalgpalli. K. tegi just Pupsi boksi ja seetõttu ootasin natuke enne, kui ta sisse tõin. Panin ta valmis ja läksime platsile, mis oli täna nii vastik libe ja plägane. Happy oli väga mõnus kordel, mõtles kaasa ja kuulas, mida nõuti. Galoppi ma ei hakanud nõudmagi, ei tahtnud, et ta külje maha paneb. Otsustasin, et saagu, mis saab, lähen selga:D Oi, ma jäin rahule temaga täna! Alguses küll oli paar minutit natuke pea püsti, aga väga ruttu hakkas ilusti tööle ja muutus täielikuks "kahe-sõrme hobuseks". Olin platsi "kuivemal" poolel, tegin kogu aeg suunamuutusi, volte, kaheksaid, peatusi, paar korda taandamist. No nii hea oli sõita, kogu aeg rääkisin temaga ja kiitsin, ei tea, kas ta aru ka sai:D Loomulikult ei olnud trenn ideaalne ja vigadeta, ma tean, mille kallal ma pean töötama ja vaeva nägema. Esiteks see, et meie rütm säiliks (siin hakkab mängu tulema treeningpüramiid) ja sealhulgas jookseks ta veidi pikemat traavi (hetkel jääb natuke nagu miskit vajaka selle koha pealt, seletada ei oska, aga edasi liikumisest jääb nagu puudu:D) ja teiseks see, et kontakt hobusega oleks pidevalt hea ja ühtlane. Hetkel kipub see veel veidi kaootiline olema, aga kõik on palju paremaks muutunud. Mõlemad miinused tulenevad ainult ja ainult minust endast, enda kallal pean töötama, hobune teeks, kui ma oskaks ja/või suudaks nõuda. Pean hakkama ise mingit jõusööta sööma vist:D Galoppi ei teinud ratsa ka, sest tundus natuke ohtliku mõttena, mitte üldse hobuse mõttes, vaid plats ei lubanud. Koolisõidukliinikusse ma temaga sel korral ei lähe. Tunnen ise lihtsalt, et mina ise ei ole selleks valmis. Plaanis on meil enda talliski järgmisel aastal midagi sellist korraldada, selleks ajaks plaan ennast ja Pupsi ka "valmis saada"!:) Ja pilte ka siis...eilsest:
Ratsutamisest pole endiselt veel pilte, aga rääkisin täna sõbrannaga, et ta tuleks mingi päev kaasa meist pilte tegema:)

laupäev, 25. august 2012

Eilsest ja tänasest.

Reimo pole ikka tulnud, aga õnneks püsivad tal ilusti rauad all praegu, nii et eks ootame edasi. Eile käisin üle pika aja tallist läbi, aga ei teinud midagi tarka, sest kui sinna jõudsin, hakkas täiega kallama ja kallas ja kallas ja ma ei viitsinud ligunema minna sinna platsile. Rääkisime niisama juttu ja oli päris tore. Sügasin palju Pupsi, kes litsus ennast boksi seina vastu, kui seal juures seisin, et ma siis läbi võre teda mudiks ja sügaks. Armas! Täna oli mul kohe palju aega tallis. Läksin sinna, siis kõigepealt sõin kõhu endal täis, vahetasin riided ja tõin Pupsi sisse. Puhastasin ta ära, puhastasin ta saba ka korralikult, see oli alt indlemisest natuke selline must või kuidas nimetadagi:D Ühesõnaga vähe paremaks sain seda saba ja enam ta ei indle ka õnneks. Panin ta varustusse ja ennast ka, aga olin juba suht valmis selleks, et ma selga ei lähe, sest arvasin kohe, et 6 päeva puhanud Pups on Duracelli jänes. Oli algselt platsil päris normaalne ja rahulik, isegi naabritädi, kes omi aiast välja saanud kanu taga ajas ja neid aeda tagasi lennutas, ei ajanud teda puhevile. Sain ühte pidi juba galopigi tehtud ja siis karjus C. koplist ja selle peale läks Pups täiega närvi. Kukkus paarutama ja perutama ja karjuma ja vehkis joosta nii, mis kole. Noo siis oli selge, et selga ma ei lähe, lasin tal siis joosta, lõpuks hakkas taas rahunema, aga mul oli selga minemise isu kadunud. Oleks ma endas kindlam, siis oleksin läinud, aga ma ei ole 4 a sõitnud korralikult ja mu enesekindlus on suht null:( Arvestan homme nii, et saan kellegi teisega platsile minna, siis saan ka selga. Olen endas suht pettunud, aga ma ei suuda midagi üle-pea-kaela teha, tahan olla kindel, et saan hakkama. Pups on muidu tore ja suhtleja ja muud head ka, aga mina olen liiga töllmokk ta jaoks vist...

teisipäev, 21. august 2012

Pühapäevast ja muust.

Ei ole saanud blogi kirjutada. Käisin Pupsi juures viimati pühapäeval, põhjuseks see, et mu väike tütar jäi pühapäeva õhtul kõrgesse palavikku ja on seda siiani. Midagi muud tal viga ei ole, üleeile veetsime 3 h ka EMO-s, kus tehti analüüsid ja need olid korras. Tegelikult täna palavik üle 38 pole läinud, see juba täitsa hea tulemus. Endal oli mul eile selle suure pinge peale viimase aja üks hullemaid migreenihoogusid, ikka nii hullult, et täna veel käpp väriseb ja pea uimane:S Väike piiga haigena kellegi teisega peale minu ei lepi ja pole südant jätta ka... Aga pühapäevast siis: oli üsnagi hea ratsatrenn. Platsile läksin, siis olime üksi ja võtsin ta ikkagi enne kordele. Korra karjus ka, aga oli muidu rahulik ja käsitletav. K. tuli B.S.-ga platsile, siis läksin ise ka selga. Pups oli igati mõistlik, kuigi nagu ikka, alguses veidi kramplik ja pea püsti. Traavitades ja igasuguseid üleminekuid ja volte tehes hakkas järele andma ja muutus eest juba ka väga heaks. Suu vahutas ja hobune oli mõnus pehme sõita. Mõtlesin siis, et teen galoppi ka:) No esiteks oli teda raske tõsta galopile, asi on minus ja ainult minus, sest oli aru saada, et Pups ei saanud aru, mida ma seal seljas omast arust teen:D Lõpuks saime ikka mõne galopiletõste ka kätte, aga ma olin selleks ajaks nii väsinud, et galopis ma teda pikalt hoida ei jaksanud. Jäin siiski trenniga väga rahule, olime mõlemad lõpuks väsinud. Jalutasin ta ära ja viisin sisse. Mul oli juba suht kiire, trenn oli pikale veninud. Panin Pupsile enne ära tulekut veel müslit ette. Oli kindel plaan esmaspäeval minna ja rohkem galopiga tegeleda, aga ei läinud nii, kuis soovisin, nüüd on Pups seisnud ja kardan, et see, mis ma siiani saavutanud olen, on suht nullitud:( Ei tea veel hetkel ka, millal sinna jõuan. Kui täna mitte, siis loodetavasti homme.

laupäev, 18. august 2012

Teine asi kohe.

Täna sain talli kahe paiku. Tõime Pupsi ja C. sisse. Vahetasin seejärel riided, enne seda veel rääkisin mingi 20 mintsi oma vennaga juttu telefoni teel, ta on sõjaväes and I miss him so!:) Läksin siis Pupsi puhastama, pidime koos K.-ga sõitma minema:) Pups oli nii rahul ja rahulik, tukkus lausa mul seal boksis. Panin ta valmis, ka kõrvad pähe, sest hirmsasti oli kärbseid. Kõik sujus hästi, võtsin ta alguses kordele, ta oli nagu üks tori maasu olema peab:D Jooksis lönta-lönta... Lasin ikka mõlemat pidi natuke traavitada ja otsustasin siis, et ta on täitsa paras aeg talle selga ronida. Alustasin kohe traaviga, hobune oli pea püsti ja kramplik, lasin ta eest pm "vabaks" ja sõitsin palju tagant peale, siis hakkas nagu juba töötama ka ja edasi liikuma, tundsin, et hobune hakkab lõdvestuma, siis hakkas ta vaikselt ka ratsmesse tulema. Tegime palju volte ja suunamuutusi ja kaheksaid ja üleminekuid ja kõike muud, mis kasulik. Ta oli nii ja naa, mul on natuke raske teda edasi sõita, seetõttu oli mul stekk ergutamiseks kaasas, see toimis juba vastu pannes. Siis küsis K., kas ma tahan C.-d proovida. No ega ma ära ka ei öelnud:D Vahetasime siis hobuseid. Mina traavitasin natuke C.-ga, kes on ka teoreetiliselt tori hobune, aga praktiliselt on ta isa Casanova:D Pisike hobune, umbes 10 cm madalam, kui Pups ja selline ponisammuga, aga ülimugav sõita:) K. jälle kurtis, et suure hobuse samm on hoopis teine ja raske harjuda. No said kenasti hakkama, alguses oli Pups pea püsti ja nii, aga hakkas tasapisi järele andma. K. küsis, kas võib galoppi ka proovida. Ma kiitsin aga takka, sest tean, et minu võhmast on selle hobuse trenniks nii kui nii praegu puudu, nii et andku minna:D Tal oli alguses natuke raske teda galopis hoida, sest Pups tahab pidevat edasi sõitmist, aga mõne katse järel hakkas juba täitsa hästi välja tulema ja K. arvas, et täitsa hea hobune on:) Hobuseid me enam tagasi ei vahetanudki, K. tegi Pupsiga trenni lõpuni, mina lebotasine C. seljas:P Hiljem jalutasime ühe tiiru talli juures ja märade koplis ja jäime mõlemad oma hobuste ja trenniga ülirahule!:) K. arvas, et võib teinekordki Pupsiga sõita:) Homme ja ülehomme on plaan ka talli minna, kui ainult ilm täitsa alt ei veaks. Homme aga lähen hommikupoole oma kallist venda vaatama ja talli alles õhtupoolikul.

reede, 17. august 2012

Indleb = sõge!

Oeh, hobune puhkas ühe päeva vahepeal, eile siis läksin suure tuhinaga. K. ütles, et Pups täiega indleb, on seetõttu kelleltki ühe obaduse ka teeninud tagumisele kintsule, natsa nahk maas, K. pani lillat peale. See on pisiasi. Panin siis hobuse valmis, hullult suhtles ja nosis mokkadega mu kõrva ja oli üldse selline ülinunnu. Aga juba platsile minnes kukkus ta karjuma ja no sõge on vist vähe öeldud ta kohta:S Täiesti segane oli ta!!! Olime üksi platsil, ta terve see aeg lihtsalt jooksis nagu meeletu, karjus teisi, pani takka üles, tegi pukke, kiirendas...ühesõnaga tegi kõike, et minema pääseda sealt. Kisendasin ta peale ikka korralikult, ajas mu nii vihale, see natuke nagu tõmbas tagasi teda. Aga jooksis ikka edasi ja aina jooksis ja jooksis, ise juba märg. No mõtlesin, et kui on tahtmine joosta, siis andku minna. Ise ma teda edasi ei ajanud, see oli kõik tema enda initsiatiiv. No lasi siis niimoodi oma peaaegu, et kolmveerand tundi vist, nii kaua, kui K. tuli B.-ga platsile. KÕIK...rahu majas, hobusel hoopis teine nägu peas, kõrvad lontis, mitte mingit kisa ega jooksmist, omadega täitsa läbi, ja täiesti märg. Indlemine = sõge Pups:S No läksin ikka selga ka, aga ma olin ise selleks ajaks niiiiiii väsinud sellest võitlusest, et ma ei jaksanud seal midagi teha. Jalad läksin sõna otseses mõttes krampi mul. Natuke tegime sellist traavi, mis mind üldse ei rahuldanud, selline nagu ühe koha peal liiguks, krampis ja nõme. Lõpetasin ära, sest ma lihtsalt ei jaksanud. Täna olen ma nii kange jalgadest, tallad nagu ümmargused. No jalutasin ta ära ja viisin sisse. Panin võrkteki ikka peale, sest ta oli üsna märg sadula ja sadulavöö kohalt. Mujalt jõudis õues ära kuivada. Korjasin asjad kokku ja tulin tulema natukese mõruda meelega. Täna jälle ja täna plaan platsile koos C.-ga minna, siis jääb see meeletu trall ära ja saame ehk tööd ka teha...

kolmapäev, 15. august 2012

Kiire talliskäik.

Täna leidsin lastele päeval hoidjad, aga aeg oli väga piiratud ja seetõttu oli talliskäik suht kiire. No tegelikult tegin suht sama, mis eile, aga natuke kiiremini, nii et väga huvitavat midagi rääkida pole. Tegin korde ette, korra üritas midagi teha ka, kui K. tuli mulle telefoni tooma (juu siis ehmatas, kui K. nurga tagant välja ilmus), aga käratasin peale ja jättis oma teo tegemata:P Läksin selga, alguses oli suht pähh ja krampis, aga lasi ennast ajapikku ikka pikemaks ja lõdvemaks. Njah, kaua sõita ei saanud, kuigi oleksin tahtnud täna pikemalt seljas olla, sest vend helistas, et ma siva teeksin. Tegin sama, mis eile, voldid, kaheksad jms, et pidevalt mõtlemisainet oleks, jooksis kenasti lõpuks:) Ta on nii nunnukaks ära läinud, hullult poeb oma ninaga ja on üldse selline väga suhtleja. Tunneb mind vist juba ära, sest täna talli jõudsin, siis tuli kohe boksi eesserva kõrvad kikkis ja silmad punnis uurima:) Talliskäik annab mulle ikka tohutult energiat ja positiivsust igapäevasteks toimetusteks, sest tunnen tihti, et ma olen "hullumas" lastega pidevalt ninapidi olemisest:P Ootan juba järgmist talliskäiku, aga arvan, et homme Pups puhkab.

teisipäev, 14. august 2012

Tubli Pups!:)

Talli jõudsin kell 18. K. jalutas just S.-ga talli ees, olid tulnud vabahüpetelt. K. ütles, et neil üldse täna vabakate päev, nii et mul tekkis kahtlus, kas ma ikka saan Pupsile selga. No varustasin ennast siiski kaska jm vajalikuga, et selga minna. Sel ajal, kui ma riideid vahetasin, toodi Happy just sisse, oli saanud terve päeva väljas olla. See tõotas paremat trenni, kui laupäeval oli olnud:D Sel ajal, kui ma Pupsiga platsile läksin, tuli viimane hobune C. ka vabahüppeaeda. Pups oli rahulik. Jäin temaga sinna samasse ette vabahüppeaia lähedusse, et ta näeks ja kuuleks, mis seal toimub. Ta oli ülimalt tubli, käis nagu kellavärk:) Paaril korral üritas mingit kiirendust teha, aga ma käratasin kohe "EI!" ja siis ta jäi punnis silmadega traavi jooksma:P Nii et sellest hääle tõstmisest oli kasu ja rohkem ta midagi sellist ei teinud kah. Isegi galopile tõsted sujusid kenasti ja rahulikult, kuigi vasakule joostes tõusis paremini kohe esimese ütlemise peale, paremale pidi natuke rohkem utsitama, aga kui sain sellise ideaalse tõste kätte, siis lõpetasin kordel. Kokku oli seal siis mingi pool tundi ja oli näha, et ta on rahulik. Läksin selga. Enne veel ütlesin K.-le, et ta C.-ga nüüd kohe ära ei läheks platsi juurest, sel ajal, kui ma just selga lähen, sest muidu ei tea jälle, mis sealt tulema hakkab:P Aga ma jäin ülirahule Pupsiga! Alguses oli natuke krampis ja pea püsti, aga lõpuks juba jooksis ilusti lõdvestunult traavi. Tegin pidevalt volte, kaheksaid, suunamuutusi jne. Lõpuks oli lausa nii-nii hea, et kohe meeldima hakkas, aga lõpetasin varsti ära, sest olin saanud, mida tahtsin, ta jooksis kenasti lõdvestunult ja ratsmes ja oli üldse mõnus ja pehme:) Seljas olin siis mingi 15 min vast. Nahk sai märjaks mõlemal, ma olin kohe väga väsinud. Suured kiitused ja patsud ja natuke jalutamist ja viisin ta sisse ära. K. laenas mulle oma võrktekki, et saaksin Happyle selga visata, sest tal oli nahk sadula alt ikka suht märg, fliis oleks aga palju olnud selga panna. Määrisin Pupsi roosale päikeselt kõrvetada saanud ninaotsale Helosani peale, panin natuke müslit ette ja tulin selleks korraks rahulolevana tulema:) Hetkel ei tea veel homse kohta, kas lähen, aga loodan väga, et saan minna, tuli positiivne tunne tagasi!:)

esmaspäev, 13. august 2012

Pupsile meeldib hüpata...

...ehk siis eile tegin talle vabakaid. Mul ei olnud just palju aega, seetõttu oligi hea, et oli plaan vabakaid teha, sest nii läks palju kiiremini. Puhastasin ta käbens ära, kaitsud peale ja vabakate aeda. Alguses võtsime kõik latid eest ära, et niisama hobusega sealt läbi jalutada käe kõrval, siis lasime tal lahtiselt paar korda traavis läbi minna ja seejärel panime maha latid. Ta hüppas juba maalattidest esimese hooga üle, aga paari korduse järel ikka läks ilusti traavis. Panime siis viimase takistuse ristiks ja hakkasime peale. No sellele hobusele meeldib tõesti hüpata:D Tema hüppetuhinat oli raske tagasi hoida lausa, ta muudkui oleks läinud ja läinud, ilma ajamatagi. Rida oli lõpuks siis selline, et valiklatt - lattaed - okser. Okseri tõstsime lõpuks kuni meetrini, see oli tema jaoks nali hüpata. Kusjuures ta oli palju innukam kõrgemaid hüppama. Paar korda kobistas ikka alla ka, aga see oli rohkem minu viga, kui ma teda piisavalt ei toetanud ja hoogu juurde ei andnud. Trenn oli väga positiivne:) K. rääkis, et Pups oli sel päeval juba koplis selliseid kiirendusi teinud ja tagant üles pannud, et tal on ilmselgelt palju energiat üle. Ma ei teagi, kas ta kaeralt üldse maha võtta (vähendasin seda tagasi veerand kopsikule) ja mingit kaeravaba müslit anda või kaera veel vähemaks võtta. Saab niigi nii vähe seda:P Rääkisin Liinuga ka hobuse energiast ja pukkidest jms-st ja ta innustas mind tugevamaid trenne tegema ja alles peale korralikku kordetrenni selga minema. Vähemalt alguses, sest tundub, et ta on oma pika seismise järel täielik turbojänes ja vajab enne korralikku välja elamist. Seljas ta aga ei pidanud selline rodeojänku olema, teeb selliseid trikke siiski kordel. K. aga ütles, et kui ta kordel pukitab ja tagant üles paneb, siis tuleb peale käratada või muul moel selgeks teha, et selline käitumine on taunitav. Eks tal õigus, olen natuke liiga leebe olnud märaga:P Täna, ma väga loodan, et saan ikka talli minna, mees läks juba kuueks tööle ja tööd pidi nii palju olema, et ta ei tea, kas saab kell 17 tulema.

pühapäev, 12. august 2012

Happy teeb pulli.

Laupäeval ma ikkagi käisin tallis, koos Mairitiga, ta oli mulle fotograafiks. Hobused olid sees, K.-d ei olnud tallis. Arvasin kohe, et kui Pups on sees olnud, siis tuleb sealt nii mõndagi pulli. Panin ta valmis ja läksime platsile. Valmistusin ka selleks, et lähen selga, aga see jäi ära:P Ta oli kuni galopini täitsa tore:D, tegi kõik, mis vaja ja tundus täitsa mõnus loomake, Mairit veel kiitis, et ei tee ju miskit pulli. Traavid mõlemale poole tehtud, hakkasin siis galopile tõstma. Noo ikka mõnusad pukid tulid sealt koos kiunatustega. Ütlesin kohe Mairitile, et näe, vara hõiskasid, et pulli ei tule:D Lõpuks siis sain ka sellise ilma pukkideta galopitõste vasakule poole tehtud. Teisele poole tuli selline väike pukike ka ikka ära, aga jooksis palju paremini ja peale paari ilma pukkidega galopitõstet lõpetasime trenni positiivselt. Mul tekkis hirm, ma tõesti ei julenud sinna selga minna:
Ühesõnaga peame rohkem kordel tööd tegema enne, kui ma ennast sinna selga tapma lähen:D Ma ei ole hetkel tõesti nii heas vormis, et seal selliste pullide peale seljas püsida. Muidu aga väga nunnu mära!:)
Eile ma tallis ei käinud, olid pikad sõidud hoopis Tallinnas ja selle lähiümbruses. Täna loodan õhtul jõuda.

neljapäev, 9. august 2012

Pups sai naha märjaks.

Sain täna ka ikka talli, läksin bussiga, pärast tuli Janar läbi ja võttis peale. K. oli E.-ga platsil, mina läksin riideid vahetama ja Pupsi koplist tooma. Esimene kord, kui ma täitsa üksi talle järele läksin, aga sain ilusti hobuse kätte ja mulgust välja, C. ja L. ei pressinud üldse peale. Pups tuleb juba väga vahvasti mulle koplis vastu:) Puhastasin ta ära ja jäin siis ootama, millal teised platsil lõpetavad. Suures entusiasmis panin endale enne platsile minekut säärised peale ja kaska pähe, et lähen ka selga. Enne veel arutasime, et ega Pupsi see vist ei häiri, kui nemad S.-le vabahüppeaias vabakaid teevad. Noo, Pups oli täpselt seni väga rahulik ja koostööaldis, kui S. hüppama hakkas. Pups pukitas ikka kenasti kohe:P See hirmutas mu vähe ära ja seetõttu ma täna selga ei läinudki. Tegin hoopis kordel ühe korraliku trenni talle. Trenn kestis kokku umbes 30 min tegelikult, aga naha sai ta siiski märjaks. Tegin sammult-traavile ja vastupidi ning traavilt-galopile ja vastupidi üleminukuid. Ei saa kurta, tuli täitsa ilusti välja, kui välja arvata need vahepealsed pukid ja tagant üles panemised, kui S. hüppas või latti kolistas. Pärast naersime, et ma olen veerand torti võlgu, sest K. arvas, et kui ma oleksin selga läinud, oleksin ma ilmselt ka alla kukkunud:D Ma tegelikult ise arvan, et mitte, sest tihti on hobused kordel küll vallatud ja pukitajad, aga kui ratsanik sadulas, siis on nad kontrollitumad ja rahulikumad. On mul selles suhtes õigus, Liinu?:D Pärast jalutasin teda pikalt, et ta korralikult maha jahtuks. Jätsin ta sisse, panin enne ära tulekut veel natuke müslit nosimiseks. Pups sai endale ka täna boksisildi, samasuguse, kui teistel, nii tore:) Nina peale määrisin natuke Helosani, sest roosa ninaots on ilmselt päikese ära kõrvetatud. Oli juba saabudes selline. Mis siis veel...aa, seppa ootame, kuigi natuke on veel aega nende raudadega, aga Reimo pidi juba kolmapäeval tulema. Mis siis ikka, peame edasi ootama. Sel korral, kui tegemiseks läheb, siis vist ainult värgime. Edaspidi siis vaatame, kuidas vajadust on. Täitsa võimalik, et ma ei lähe nüüd kolm päeva talli, aga miski ei ole kindel, vb tuleb laupäeval suur tahtmine seal siiski ära käia:P

kolmapäev, 8. august 2012

Esimene ratsasõit.

Eile ma blogi täita ei jõudnud enam õhtul, sest jõudsin tallist koju alles üheksa paiku õhtul ja oli vaja lapsi hakata magama panema. Eile, kui talli läksin, oli kaks hobust parajasti platsi peal ja seetõttu otsustasin, et enne välja ei lähe Happyga, kui nemad tagasi tuleval. Puhastasin ta ära ja ootasin siis, kuni nad lõpetasid. Pups on kuidagi väga rahulikuks muutunud, lausa nii rahulikuks, nagu oleks tunne, et ta on selles tallis aastaid elanud. Suhtleb, paneb nina vastu kõrva, kui jalgu puhastan jne. Hästi armas on ta!:) Kui nad sisse olid tulnud, siis otsustasime, et K. tuleb samal ajal S.-ga platsile, kui mina Happyga lähen. Panin Pupsi valmis ära, ka sadula selga, et kui kordel kenasti käitub, siis lähen natukeseks selga ka. Ta oli kordel vana rahu ise, K. lausa kommenteeris, et kas nii rahulik ongi nagu iga päev käiks platsil:D Ainult korra ta justkui viskas pead ja tegi mingi sellise kiirenduse, justkui tahaks miskit huvitavat korda saata, aga rahunes kohe, kui see hetk mööda sai:P Tegin mõlemat pidi traavi, kokku umbes 20 minutit, vaatsin, et hobune nii sonsu ja läksin selga:) Ka seljas tegin natuke voldi peal traavi ja ta oli väga tubli, ma ei nõudnud talt midagi eriti ja lõpetasime varsti, sest ma olin tulemusega taaskord rahul. Järgmine ratsasõit on siis juba veidi pikem ja nõudvam:) Hiljem jalutasime natuke veel platsil, kuna K. ei olnud S.-ga lõpetanud veel. Ootasime nad ära, sest ei tahtnud S.-s, kui noores hobuses mingit paanikat tekitada sellega, et ma ühe hobusega platsilt ära lähen. Mul on tunne, et Happyle meeldib see tall ja eluolu, sest ta on väga kiiresti harjunud ja käitub igas olukorras kenasti. Tõstsin natukene kaerakogust tal, sest nüüd hakkame juba trennidega tegelema:) Kusjuures K. rääkis, et Pups ja C. on suureks sõbraks saanud koplis ja L. hoiab nüüd natukene omaette. Ühest küljest on ju tore, et Pups endale sõbranna on leidnud, teiseltpoolt aga natuke kahju L.-st, et C. uue karjaliikme endale paremaks sõbrannaks on arvanud ja tema kõrvale jätnud. L. aga pidigi olema suht selline omaette hoidja pigem. Meil on ühes väga lähedal asuvas tallis tulemas koolisõidukliinik ja mul tekkis ka väike selline hasart, et võiks osa võtta, aga miski ei ole kindel veel. Kirja ma ennast panen, aga see, kas lähen, sõltub siiski sellest, kuidas mul Pupsiga sujuma hakkavad trennid ja kuidas rahakott seda võimaldab:) Tallist on meil juba minemas 2 osalejat, kui mina ka lähen, tuleb suure tõenäosusega veel üks juurde, nii et tore saaks olema:) Ma veel ei tea, kas ma täna saan Pupsi juurde minna, homme kindlasti mitte, laupäeval vast saan, aga pühapäeval ka mitte. Eks näis:)

teisipäev, 7. august 2012

Esimene korde.

Eile ma talli ei jõunud, nagu arvata võite, sest vastasel juhul oleks siia midagi juba ka kirja pandud. Eile tulid meile paari tunnise ette helistamisega Saaremaalt sõbrad külla ja talliminek jäi seetõttu ära. Vihma muidugi kallas ka mõnusalt ja ega seal midagi suurt teha poleks saanudki. Täna aga tegin Happyle siis esimest korda "trenni":P Koplisse järele läksin talle, siis K. rääkis, et eile oli Pups korralikult mudavanni teinud, nii et hobune oli kõrvadest sabaotsani mudane. Koplis vaatas mulle aga vastu puhas hobune, K. oli ta täna enne õue viimist juba üle käinud ja suurema muda maha küürinud. Mul jäi siis üle ainult lakk mudast puhtaks kammida ja hobune natuke ka üle käia:) Panin valjad pähe ja kaitsmed peale. K. arvas, et poisid tuleks sõiduplatsi kõrvalt koplist igaks juhuks ära tuua, sest muidu nad võivad kõige aiaga uut elanikku uurima tulla. Poisid koliti siis igaks juhuks teise koplisse ringi. Platsile liginedes arvasin ma ise, et tuleb samasugune ähh ja puhh olek ja iga krõpsu peale sööst nagu esimesel korral, aga Happy oli üllatavalt rahulik. Natuke jalutasime käekõrval ja siis võtsin ta kordele. Ta oli megatubli, ei mingit paanikat ja kartmist, natuke vaatas ringi ja ühe puki tegi ka, kui seljaga kanade poole oli (selgitan siis siinkohal natuke neid kanu, muidu ei saada aru, mismoodi need kanad igasse trenni puutuvad: nimelt on meie trenniplatsi tagumises servas majapidamine, kus paralleelselt aiaga jookseb täpselt meie sõiduplatsi kõrval kanade jooksu/jalutusaed. Seal nad siblivad edasi-tagasi, lehitavad tiibu ja kukk kireb. Hobune teatavasti arg loom ja sellised kaootiliselt ringisebivad tiivulised erksama meelega hobusele just peale ei lähe:D), aga ülejäänud aja jooksis täiesti rahulikult ja lõdvestunult traavi. Tegin kummalegi poole umbes 10 minutit ja arvasin, et sealkohal on paslik tänaseks see trennihakatis lõpetada. Hobune oli tubli ja mina sain enesekindlust juurde:) Järgmine kord siis juba sadul ka selga ja kui kõik hästi läheb, siis äkki isegi:P Talli jõudes vaatasin, et Pupsi kabjad nii paksu liiva kihi all, et proovin ära, mis ta voolikuga pesemise kohta arvab. Pesuboksi teda viima ei hakanud esimesel korral, kuna ma ei tunne hobust ja ei tea, kuidas ta sellesse suhtub, nii et pesin õues, aga hobune oli tubli nagu ikka ja lasi kenasti selle voolikuga toimetada:) Jalad puhtad, panin ta boksi. Plaanisin ta ikka koplisse tagasi viia, aga siis hakkas vihma sadama ja ikka nii korralikult, et ei tahtnud teda õue ligunema viia ja jätsin tänaseks sisse. Panin natuke müslit ja kuivikuid ette ja korjasin asjad kokku. Hiljem jutustasime veel niisama ja tekkis üks kreisi idee, mille ma juba ammu K.-le välja käisin, aga siis ta ei võtnud vedu. Täna hakkas teema arenema ja loodame, et sellest tuleb ka midagi!;) Üldiselt, ma olen rahul, kohe väga! Nii hea tunne on...mul ei ole küll isiklikku hobust, aga tunne on sama, sest ma tean, et ma lähen talli ja ta ootab mind ja see on kuradi hea tunne! Muideks on mul üks teemaväline küsimus laiemale ringile. Miks ma ei saa blogis taandridu kasutada. Ma võin neid mitte panna või panna, ikka on kogu jutt ühes jorus ja mind ennast nii häirib see.... Ehk keegi oskab aidata?

pühapäev, 5. august 2012

Pups tutvus sõiduplatsiga.

Täna käisime taas terve perega tallis. Katile andsin ka teada, et läheme, sest tal oli soov tulla hobust vaatama:) Hobused olid juba väljas, mina vahetasin riided ja läksin Pupsile koplisse järele, et talle talli ümbrust ja sõiduplatsi veidi tutvustada. Ega ta väga vaimustuses just polnud, et koplist lahkuma pidi, samas andis ennast siiski ilusti kätte...kui olin talle leivakuiviku suhu pistnud, siis said teised ka aru, et nänni antakse ja kukkusid ligi pressima, siis veidi "kiunatati" vastamisi. Sain siiski ilusti koplist välja temaga. Nooh, liivaplatsil ärevust jätkus:D Ta oli mul alguses jalutusnööriga ja mul ei olnud kindaid, aga K. pakkus kohe, et toob mulle korde ja kindad kätte igaks juhuks, sest hobune oli nagu tiksuv pomm, iga kell valmis sööstma!:P Võpatas iga asja peale, tegi kohe mõne traavisammu käe kõrval jne. Aga mitte mingit käest ära kiskumist vms polnud õnneks. Kui K. korde tõi, siis lasin ta vabamalt enda ümber liikuma, siis ta ikka puhises ja tegi traavi paar ringi ümber minu, aga rahunes ruttu ja jäi sammu. No naabritädi oli hirmus ja lehm ja traktor ja naabrite suur koer ja rippuv/tuules lehviv pesu ja no KANAD, need olid lausa kiskjad:D Platsi tagumine serv, kus kogu see naabrite elumaja ja majapidamine kõige sellega on, oli ikka vägagi hirmus, hobusel oli kanu eemalt vaadates iga närv ja lihas nii erk, et iga kell punuma pista, kui kana ründama peaks:D Aga ise ta samm sammu järel kanadele ligemale astus, ma ei sundinud teda ennast ületama, ühel hetkel sain aru, et täna ta ligemale pole valmis minema ja siis jalutasime veel niisama mujal platsil. Lõpuks hakkas ta siis rahunema ka ja limpsas mokkasid ja puristas, lasi kõrvadest selle suure pinge välja:D Tal sellest suurest ärevusest tulid lausa veresooned kaelal ja rinnal nähtavale:D Natuke rahunenuna tegime veel paar pisikest tiiru ja hakkasime siis talli poole liikuma. Suurt traktori käru ja presendi all olevaid laudu vaatas natuke kahtlevalt, aga ei mingit paanikat, tuli ilusti minu järel edasi. Viisime ta koplisse tagasi teiste juurde. Kusjuures, terve selle aja, kui ma Pupsiga platsil olin, kisendas C. koplis teda taga, Pups õnneks vastu ei karjunud. Vahepeal korjasin kaitsmed kokku, need olid lõpuks ära kuivanud, viisin vihmatekid õue kuivama (natuke niisked veel pesemisest, sest tagumises tallis, kus hobuseid ei ole ja uksed/aknad kinni on, õhk nii hästi ei liigu). Otsustasin, et teen sadula ja valjad sadulaseebiga üle. Valjad tehtud, helistas Kati, et tema nüüd hakkas tulema. Vahepeal siis käisime temaga hobust vaatamas koplis ja siis tuli välja, et Pups indleb täiega. Helistasin ka Liinule ja küsisin, et kas Pups on indlevana väga "segane", aga Liinu ütles, et ta pidi just leplikum olema sel ajal. K. teeb Pupsi boksile ka sildi, siis on kõigil ühtemoodi!:) Kati läks ära, siis tegin ruttu ka sadula seebiga üle ja tulime tulema, sest preilil tuli nii uni ja ka Rometil hakkas uneaeg liginema. Homme lähen vist siis üksi ja peale mehe tööd. Plaan ikka veel natuke platsil tuiata ja tutvuda, sest muidu oleme esimesel ratsasõidul mõlemad lennus!:D

laupäev, 4. august 2012

Kõik on hästi!:)

Hommikul 10ne ajal helistasin talli ja küsisin, kuidas hobusel läheb. Kõik oli korras, K. kiitis, et Pups on boksi kenasti puhtaks söönud, mitte libletki pole järel ja ka hommikune kaer oli ilusti ära söödud:) Vihma aga kallas lahinal ja me otsustasime, et enne ma talli ei lähe ja enne hobuseid välja ei lase, kui vihm üle on läinud, K. pidi mulle siis helistama ja teada andma. Kella poole 12 ajal siis vaatasin juba, et päike piilub ja tuli ka kõne K.-lt, et vihm on üle ja hobused saab välja tutvuma viia. Sättisime siis kogu perega talli:) Kõigepealt tervitasin kohe Pupsi, kes mulle väga uudishimuliku näoga boksist vastu vaatas, vahetasin riided, puhastasin ta ära (ta oli selja pealt saepurune, mis tähendab seda, et ta oli ka pikali olnud, mis omakorda tähendab seda, et ta tunneb seal võrdlemisi hästi!:)) ja viisimegi C. ja L. juurde koplisse. C. ja L. ei teinud alguses väljagi sellest, et keegi juurde toodi, kui aga Pups neile lähenes, siis tegi Linda tagumiku keeramise ja kiunatusega kohe selgeks, et ta ei ole sinna oodatud. Paari kiunatuse järel rahunes L. aga maha ja läks rahumeeli sööma, siis oli C. kord näidata, mis puust ta on:D Läks paar korda ja ähvardas natuke, aga Pups arvas targemaks eemale hoida ja läks uhke traaviga teistest eemale, et paar ampsu võtta. Mõni minut selline uurimine kestis, siis rahuneti maha ja söödi juba kõhutäit. Nii, et tutvumine möödas ja midagi ärevusttekitavat ei juhtunud. Käisin veel pärast ka vaatamas, aga siis oli olukord sama, kõik sõid:) Tallis panin kõik Pupsile kaasa pandud asjad omadele kohtadele, sain endale plastkirstu, kus kõike hoida saan. Kaasa sain pm kõik, mis vaja võib minna ja rohkemgi veel:) Tegin ka loomulikult pilte, panen siia paar pilti Pupsist, siis näeb Liinu ise ka, et hobu tunneb ennast väga hästi!:) Homme läheme siis talliümbruse ja platsi ja KANADEGA tutvuma:P

reede, 3. august 2012

Üllatus

Pups saabus päev varem, nii et täna õhtul üheksa paiku oli ta kohal!:) Oli saabudes natuke närviline ja märg, aga rahunes boksi saades ruttu ja hakkas heina nosima. Ei uudistanud isegi enda naabrit E.-d, kes üle vaheseina suurte punnis silmadega uut seltsilist piidles:D Asjad laadisime autost maha, aga minust jäid nad sinna täna ripakile, sest polnud väga aega, pisipiiga ootas kodus magama panekut. Homme lähen siis uurin, kuidas Pups elab ja leian asjadele omad kohad:) Siit algab siis meie ühine tee:)

neljapäev, 26. juuli 2012

Tunne on hea!

Kuna kõik sujub kenasti, hobune enam ei lonka, mäda hakkas lõpuks ilusti välja tulema ja 4. augustil on plaanis hobune Koeraverre transportida, siis mõtlesin, et tutvustan seda kena mära nüüd ka teistele:) Niisiis tuleb hetkel veel teadmata ajaks minu hoole alla 2006 aastal sündinud tori mära Happy Birthday aka Pups. Pupsi isa on Hermelin (hannover), ema Handra (tori) ja emaisa Poroh (trakeen). Nii, et tori hobune, kelles sisaldub siiski suhteliselt vähe tori hobust:P Nüüd siis jään hobust ootama, tunne on hea, et seekord läheb kõik hästi!:)

neljapäev, 19. juuli 2012

Elu keerdkäigud.

Ühel päeval on kõik nii nukker ja mõttetu, teisel päeval muutub see sekundiga. Sain kirja, väga toreda kirja...hobune siiski tuleb!:) Elu lihtsalt teeb omad keerdkäigud ja kõik, mis juhtub, on millekski hea. Mis sellest, et me ise ei pruugi sellest aru saada!:) Laupäeval tuleb omanik talli vaatama, uue nädala alguses läheb Siiboja hobust vaatama (lonkab arvatavast kabjapõletikust, aga auk kabjas ja joodivannid pole abi andnud) ja siis selgub täpsemalt, et mis ja kuidas edasi. Fakt on see, et enne 18ndat augusti peab hobune transporditud olema, loodetavasti tuleb ta juba varsti!:)

pühapäev, 15. juuli 2012

Kolm on kohtuseadus!

Otsustasin peale kahte kõrvetadasaamist, et kui kolmas katse rendihobune saada ka luhta läheb, siis ma loobun. Ma ei tea, kui kauaks ja kas kõigest, aga praegu küll... Kolmas ja minu jaoks parim variant rendihobustest ei tule minu juurde. Sest kolm on kohtuseadus! Natuke nutan ja elan edasi... See on lihtsalt nii haigettegev, et rohkem ma ei kirjuta. Adjöö sõbrad!

reede, 6. juuli 2012

Nii palju sündmusi:)

Vahepeal on nii palju toimunud, millest ma pole jõudnud siia kirjutadagi, aga ega ma ei saa kirjutamata ka jätta:) Peale eelmist postitust, kohe järgmisel päeval, käisin ma taas ratsatrennis:) Ka siis tegime kordel igasuguseid harjutusi, aga siis oli kõik minu jaoks juba veidi keerulisem ja raskem sooritada, sest mängu tuli see, et ma pidin ratsmetest loobuma. Vot siis tundsin, et ma sõidan liiga palju ratsmetega. Alguses oli raske, kohe, kui tasakaal kadus, kukkusin ette või potsasin kergelt sadulasse, aga mida aeg edasi, seda paremini tuli välja ja lõppkokkuvõttes jäin ma trenniga väga rahule!:) Reedel, 22. juunil, käisime mehega Arma ratsatalus ratsamatkal. Jah, minu mees läks hobuse selga ja oli nõus seal pikemalt, kui minut, viibima:D Nooh, ratsamatka kohta nii palju, et meri on ilus ja rannas alati väga kosutav käia, aga selle ratsamatka juures olid omad nüansid. Hobune oli mul selles mõttes vahva, et talle meeldis vett kaapida ja ta läks ikka väga hoogu sellega ja tuuseldas seda vett nii, et lendas lausa üle pea!:) Laupäeval, 23ndal, olid Essu tallis väikesed takistussõidu võistlused ja ma olin seal kohtunik:D See oli see pakkumine peale Kaarma võistlusi, millest ma ei tahtnud rääkida. See pakkumine tuli mulle nii ootamatult, sest ma ei ole ju kunagi kuskil võistlustel kohtunikuks olnud ja kogemused piirduvad sellega, et olen kõrvalt näinud ja kahel korral kohtunikul abiks olnud. Päev aga sujus üle ootuste hästi ja mul olid väga toredad ja agarad abilised. Vihm oli see, mis seda kõike varjutas, aga muidu läks päev asja ette ja ma sain tohutult hea kogemuse:) Eile ma käisin aga Säreveres. Proovisin ühte 6 a tori mära, kes mulle väga meeldis ja ma loodan, et kõik sujub nüüd kenasti, sest pool aastat rendihobuse otsimist võiks ikka juba tulemuseni ka viia:) See siis selline lühikokkuvõte kõigest, mis vahepeal toimunud. Pikemalt pole väga aega kirjutada, päevad on sisutihedad niigi:)

neljapäev, 21. juuni 2012

Lihtsalt hea oli:)

Eile sain üle ma ei tea, kui pika aja ühe korraliku ratsatrenni. Seda siis kordel, see oli nii mu enda soov, kui K. ettepanek, nii et meie mõtted ühtisid. Ja trenn läks vägagi asja ette!:) Kui Koeraverre jõudsin, oli K. juba alustanud hobuse valmis panekut. Hobune oli puhas ja pindedki peal. Natuke veetsime juttu ajades aega, samal ajal sai ka hobune tasapisi sadulasse ja mina endale saapad jalga/säärised peale. Trenn võiski alata:) Alguses lõdvestasin ennast jalad jalustest väljas, millelegi mõtlemata sirutasin ennast allapoole pikemaks ja ülespoole kõrgemaks. Tundsin ennast T. seljas väga hästi. K. on väga hea seletaja, sain kõigest väga hästi aru (kui hästi just välja tuli, seda ma ei kommenteeri:D) ja püüdsin kõigest väest olla seljas väga lõdvestunud, samas elastne ja hobusega kaasa liikuv. Käsi tahtis vahepeal natuke kõvaks muutuda, aga kui K. seda mulle meelde tuletas, sain ennast kohe korrigeeritud. Ka ununes vahepeal, et kand peab vabalt rippuma. Mõne aja pärast korjasin jalused ja alustasime traaviga. T. on nii hea ja mõnusa liikumisega loom. Seal seljas ennast hästi tunda pole mingi probleem, eriti veel, kui olla korde otsas ja mõtlema peab vaid endale. Vasakut pidi sõites olen ennast alati natuke paremini tundnud, kui paremale, aga ka nii sain hiljem kõigega kenasti hakkama. Ma kohe tundsin ennast seal seljas üle ootuste hästi ja trenn oli väga positiivne. Üksikasjalikult ma siin seletama ei hakka, mida ma juurde õppisin ja mida täpselt tegime, see oleks igav:) Küll aga sain ma tohutult hea trenni ja emotsiooni. Ma ei tundugi endale nii lootusetu ratsutajana:D Aga...ma tahaks teada, kas ja kes mu blogi loevad. Andke kõik endast julgesti märku, sest vähese huvi korral panen arvatavasti blogi üldse edaspidiseks kinni. Jällekirjutamiseni...

kolmapäev, 20. juuni 2012

Tore päev!:)

Üks väga tore hobustega veedetud päevake oli eile. Hommikul mõtlesime vennaga, et mida teha, kuhu minna. Pakkusin välja külastuse Mairiti ja tema hobuste juurde. Oldi nõus:) Helistasin Mairitile ette ja ühe paiku olime seal. Ega meil aega lõputult polnud, sest pidime viieks tagasi jõudma, et Janarile tööle järele minna, nii et aitasin kohe Mairitil Arraku ja Aluri kalessi ette panna. Hobused oli ette rakendatud, kui hakkas vihma sadama, see aga läks õnneks kohe üle:) Tegime tavalise tiiru...Vokast ja Toilast läbi, Lisanna jäi mulle tee peal sülle magama. Kui tagasi saime, siis andsin vahepeal Lisannale süüa ja siis mõtlesime, et peaks ikka ühe ratsasõidu ka tegema:) Mina panin endale Troopiku valmis ja Mairit pani venna tüdruksõbrale Aktori sadulasse. Mairit jalutas teda veidi kordel ja pärast sõitis ise Aktoriga edasi. Troopik on mõnus:) Tahtis küll kogu aeg külg ees kodu poole vajuda, aga kui korralikult säär ja ratse vastu panna, siis polnud väga hullu. Gapopile tõstes tegi ta mul pulli ka:D Pani pea maha ja kukkus perutama...omast arust, sest minule tundus vaid, et hobune hakkas all veidralt kiikuma. Sõitsin edasi teda ja võtsin vitsa kätte. Seda polnud vaja, sest ta juba sai aru, et nalja ei tehta ja läks ilusti galopile. Nii kaua, kui ma pojale Aktoriga paar jalutusringi tegin, sõitis Mairit ise Troopikuga. Poja olekski sinna hobuse selga jäänud, tahtis aga, et teeme ühe tiiru veel:D Aga kahjuks pidime tulema hakkama, sest aeg surus peale. Tänud Mairitile sisutiheda ja toreda päeva eest hobuste seltsis! Seda oli mulle väga vaja... Muudel teemadel ma praegu ei räägi, elu teeb omad korrektuurid.

laupäev, 16. juuni 2012

Pigem nutta...

...või noh, ega ma nüüd nutnud ei ole, aga hobune, kes eelmisel laupäeval minu poole juba liikuma hakkas, kuid siia siiski ei jõudnud, ei tulegi minu juurde. Omanik otsustas hobuse koju jätta. Nii, et olen nullis tagasi. Palju edu mulle.

pühapäev, 10. juuni 2012

Nutta või naerda?!

Ma tõesti ei tea, kas nutta või naerda... Laupäeval hakkas poniline minu poole sõitma ja...usute või mitte, ta ei jõudnud siiski siia...sest ta lõhkus 15 km kodust eemal treiku ära:S Sai ka ise paar kriimu, aga õnneks hobune siiski terve. Omanik arvas, et karjast ära võtmise tõttu, sest ta pidi hull karjakas olema. Rahusti ei aidanud ka ja omanik jalutas hobusega 15 km koju tagasi. Ei teagi, millal uus katse tuleb, aga siis pidi ta teise kogenud poni kaasa võtma, et seltsi pakkuda. Mind paneb juba hämmastama, milline ebaõnn mind hobuste osas saadab, huvitav, kas see jääbki nii...

kolmapäev, 6. juuni 2012

Võistluspäev (2. juuni)

2. juunil olid siis need kauaootatud võistlused. Mairit tuli juba eelmisel õhtul meie juurde, et saaksime hommikul varakult talli minna. Ilm oli ülikehv, tuuline ja vihmane ja külm:S Panin endale selga kõik riided, mis mul maakodus kaasas olid ja pool üheksa hommikul läksime talli. Aitasime seal ettevalmistusi teha, Kati ema hakkas kohe minu ja Mairiti pärast muretsema, et meil ikka korralikult riideid seljas oleks, tassis kõik oma autos kaasas olnud riided meile selga, ka kindad saime kätte:) Suured tänud talle, sest ilma tema riieteta oleksime me mõlemad järgmisel hommikul haiged olnud. Kohtunikuks tuli Aive Mihkelson, mina pidin siis olema protokollija, Mairit sai kahjuks vähe kehvema ülesande, oli lipuga vehkija... Aive seletas ära, mis ja kuidas olema hakkab ja võistluspäev algas kell 10. Kuna istusin terve päeva, siis tõi Kati ema mulle veel hobuse fliisi ka ümber, Aive istus üldse kahe fiisi + voodriga vihmateki sees:D Mul hakkasid varbad külmetama ja lasin mehel endale kummikud ja villased sokid tuua, oli kohe teine asi:) Kati ema oli ka söögipoolist muretsenud ja kuum tee oli meil ka endal kaasas. Päev möödus vaatamata ilmale kenasti. Vahepeal piilus ka päikest, aga siiski oli ilm ikka üle ootuste halb, vihma sadas iga natukese aja tagant, tuul keerutas seda vett seal õhus ja õhk oli üleüldse jahe. Võistlejaid oli aga isegi sellise ilma kohta väga palju kohale tulnud, igas sõidus ikka keskmiselt 12-18 sõitjat, ainult viimases 90-100 cm parkuuris oli vaid 6 võistlejat. Kokku oligi 5 parkuuri, esimene neist siis nö juhtimisparkuur, latid maas, mis tuli läbi sõita traavis. Kõik, peale viimase parkuuri, oli kiirusele ja puhtusele, viimases oleksid võinud toimuda ümberhüpped, aga kuna ainult üks nulliga sõitja oli, siis ümberhüppeid ei toimunud. Esimeses, juhtimisparkuuris, said kõik, kes parkuuri läbisid rosetid ja diplomid. Päev sai läbi kella nelja paiku, ega me enam seal olla ei tahtnud ka, kohe läksime koju, meid ootas soe supp ja kuum leil:) Minu pisike 8-kuune tibu pidas ka selle esimese nii kaua lahus oldud päeva vastu, natuke kartsin küll, et mingi hetk helistatakse, et preili nõuab:P Muide, juba järgmisel päeval tuli mulle üks väga huvitav pakkumine, aga sellest ma räägin kunagi hiljem. See oli nii ootamatu ja meeldiv, et pani nii mõnegi asja üle järele mõtlema:) Kolme päeva pärast saabub siis mulle kauaootadud sõber! Olen väga elevil ja ootan seda päeva väga.

reede, 1. juuni 2012

Vihm.

Praegu sajab täiega, eile ei sadanud ja käisin ka tallis. Tallimees oli ruttu hakanud tööd tegema, sest see jutt, et talli peremees Soomest koju saabub, hakkas reaalseks muutuma. Võistlusplatsi ümbrus oli ära niidetud ja boksid ära tehtud. Mõne hetke pärast saabuski Madis. Meie panime hobused valmis, ma sain Fanny. Läksime üles platsile sõitma. Fanny on vahva 4 a ponimära (selline eestlase mõõtudega ja ülekaaluline), kes oma vanuse ja kogemuste kohta on väga mõistlik ja julge ponike. Alguses oli natuke pinges ja vaatas silmad punnis ning kõrvad kikkis ringi, aga rahunes ruttu, kui olime platsile paar ringi peale teinud ja "kolle" ligemalt uurimas käinud. Tema taktika oli see (ma olin seljas, aga lasin tal ise "kollile" ligineda tema enda tempo ja suunaga), et parem on minna ringiga. Platsi taga otsas oli üks neljakandiline suur mahuti, mille juurde ta läks kõhklevalt ja ringiga, aga kui oli saanud seda nuusutada, siis rahunes pm kohe. Fuksa selle eest võpatas sellegi peale, et pani nina sinna vastu ja see heli, mis sellest tekkis, pani teda kõrvale hüppama. Fanny ainult võpatas kergelt selle peale, olime kohe nende kõrval. Madis tuli platsile trenni andma, tegin Fannyga kaasa traavilatte voldil. Ma väsisin nii ruttu ära, et sel ajal, kui nemad edasi tegid, pidin mina 2-3 korda puhkamas käima. Aga eks võhm tuleb tasa-pisi. Fanny saigi eile kerge trenni, Reelika pidi täna temaga korralikumalt tegema. Fredyle ja Fuksale tegi Madis selle eest korraliku hüppetrenni. Alguses traavilatid voldil, siis galopis üle lattide ja siis igasugused latiharjutused, millel vahepeal oli rist jne. Lõpuks siis hüppasid ka parkuuri. Fredy ja Fuksa võtavad täna rahulikumalt, hüppama nendega ei hakata. Pärast läks Reelika veel Pepega ka sõitma. Reelikal oli kaamera kaasas ja tahtis, et ma neist pilte teeksin. Kati samal ajal parandas lattide valget värvi, sest kõik teibid, mis me olime valgele pannud, võtsid valge värvi teipi ära tõmmates maha. Täna ma ei hakka talli minema, sest siingi palju toimetamist ja mu ema tuleb hiljem siia ja mees saabub töönädalalt maale. Homme aga lähen varakult talli, olen sekretariaadis abiks. Homsest päevast kirjutan ka kindlasti:)

neljapäev, 31. mai 2012

Nostalgia.

Olen nüüd kolm päeva järjest käinud Kaarma tallis abis. Kaarma tall on see tall, kus mina 1999. aastal ratsutamist alustasin. See kolm päeva on tekkitanud sellise nostalgiatunde, et seda on lausa raske sõnadesse panna. Kohati tuleb meelde vahvaid seiku, kohati aga läheb meel nukraks. Aga peaaegu kõik on seal tallis siiski nii nagu sel 99ndal aastal, kui ma sinna esimest korda läksin. Mis sest, et talli sisustus on täiesti välja vahetatud, sõiduplats on veerandijagu suurem ja tallil on teine tallimees. Tallimees on ikkagi joodik, boksid on tegemata, tall ise seest pime ja sõiduplatsile on tekkinud mingi põllutehnika. Vähemalt on hobused söödetud. See on vist ainuke pluss. Eile siis olin tallis Reelikaga kahekesi, kuna ilm oli väga külm, mingi 7-8 kraadi vaid ja vihma sadas terve päeva, siis lasime Fredy, Fuksa ja Fanny õue ja hakkasime bokse tegema. Fanny boksis oli vaja vaid junnid ja märg koht ära korjata, Fuksa boksi tegime täitsa tühjaks ja Fredyl oli boksi tagumine osa märg, viisime selle välja. Seda aga vist seetõttu, et seal jootja katki, sest kui Reelika hakkas kontrollima, et kas jootja ikka töötab, siis kinni see enam ei jäänudki ja pidime ülevalt kraani kinni keerama, et mitte talli üle uputada. Tõime kõigile uued graanulid alla ja viisime kahte tühja boksi ka graanulid sisse, et kui võistluspäev on, siis osad tahtsid boksi rentida. Jama ongi selles, et va tallimees ei ole tühjana seisvaid bokse s***st puhtaks vedanud ja ma ei tea, kuhu neid võõraid hobuseid majutatakse. Me ei jõua ka kõike tema tööd ära teha. Peale selle tuli vahepeal teatas üks üle ukse, et see koppel, kus on kaks mära (üks neist Dago, kes oli juba sel ajal tallis, kui mina seal käima hakkasin), on katki, traat pidi maas olema. Läksime siis uurima ja esialgsel vaatamisel tundus, et kõik on korras, aga tahapoole minnes oli tõesti traadid täitsa maas ja üks postgi pikali. Tõime märad talli ära, Dago täitsa värises külmast ja peale selle ta veel lonkab:( Dagole panime teki peale ja mõlemale heinad ette ja saidki meie kaks korras boksi hobustega täidetud. Ohh jah, neid bokse on saanud seal teha nii palju, et nagu Toivo tavatses öelda, isegi maakera ei kaalu nii palju, kui meie seda s***a seal vedanud oleme:D Seda talli vaadates on mul kogu aeg tunne, et tahaks teha seda ja toda teisiti. Aknad vajaksid seal hädasti pesemist, kõik boksid igapäevast tegemist ja hobused rohkem väljas olemist. Tallivahet pühkisin ka ja meenutasin, kuidas see mulle kunagi üldse ei meeldinud ja siis me plikadega vaidlesime, kelle kord on pühkida. Aga alati oli see ka pühitud, mitte nagu praegu, et tallivahe kõik heina ja muud sodi täis. Pärast istusime Reelikaga sadularuumis ja rääkisime niisama juttu, olime ikka päris väsinud ja vihma ikka kallas. Katit ma ei jõudnudki ära oodata, sest kell oli juba kuus läbi ja soe saun ootas mind!:) Olen nii tihti mõelnud, et mulle meeldiks väga see nö tallimehe töö. Igapäevaselt hobuseid sisse-välja viia, neid sööta ja bokse teha. Ja siis ma mõtlen, kui korras oleks kõik ja kui hea oleks hobustel. Loodan väga, et kunagi saan seda kõike enda tallis teha. Kaks päeva on veel võistlusteni jäänud ja täna lähen ka arvatavasti jälle talli toimetama. NB! Ja üks vahva uudis ka...Ponimära saabub nädal varem ehk siis 9ndal!!!:)

teisipäev, 29. mai 2012

Õnnelik...

...sest sain eile hobuse selga!!!:) Läksin Kaarmale talli eile, Kati tõi enda ja õe kolm sõiduhobust sinna, et saaks seal trennitada, kuna iga õhtu kulub tal nii või teisiti Kaarmal võistluste ettevalmistusteks ära. Siis ei pea Pariisi vahet sõitma vähemalt. Ma sain Fredy, halli ruuna, kellega olen kunagi ka Pariisis sõitnud natuke. Väga mõnus oli sõita, alguses oli natuke pea püsti ja kange ja vahtis, aga kui rahunes, siis lõdvestus oli üllatuslikult tulid välja kõik voldid ja serpentiinid, mida tegin:) Tundsin ennast tema seljas täitsa hästi:) Galoppi proovisin ka mõlemat pidi. Väga ilusti esimese tõstmise peale saime galoppi, vasakut pidi tegin täisistakus. Teistpidi tundsin, et olen natuke nõrk, lihased ei lase täisistakus olla ja proovisin siis poolistakus, aga selle peale arvas Fredy alguses, et tore on pea alla tõmmata ja tagant üles susata...aga ma seal seljas ei saanud üldse aru, mida ta üritas, pärast Kati ütles:D Saime ka niipidi ilusti galopi tehtud ja lõpetasimegi, sest plaan oli hobuseid kergelt liigutada. Jalutasime hobused ära ja viisime talli. Tallivahe oli nende kaasa võetud asju täis, korjasime need kokku, panime hobustele söögid ette ja tulime ära. Kui ilm nüüd lubaks (hetkel kallab täiega sadada), siis läheksin täna ka.

Vahepeal...

...olen käinud paaril korral Koeraveres, hobuse selga pole pääsenud...kahjuks:( Reet käis mingi päev Vinnist oma õpilastega Koeravere platsil trenni tegemas, seda käisin vaatamas, täitsa tore päevake oli. Nad olid lausa kahe treileriga, nii et hobuseid platsil ikka jagus. 26ndal oli Moe tallis väike ratsavõistlus, mida käisin vaatamas. Koeraverest käis kaks hobust ka võistlemas:) Tegin palju ilusaid pilte, Romet oli kaasas ja sai ka hobuse selga. Mul ei ole maal aga fotoka juhet kaasas ja pole isegi jõudnud veel pilte korralikult vaadata:( Ta oli nii õnnelik ja kiitis, et tema tahab ka platsile võistlema minna:D Tahtsin pärast Koeraverre ka minna, aga siis jõudis Janar juba helistada, et Lisanna ootab emmet. Olin suht nördinud, aga mis teha, selline see emaks olemine juba ükskord on. Pühapäeval käisin Kaarmal abiks latte värvimas. 2. juunil tulevad seal võistlused, olen ka siis abikäsi. Mis mind aga tõsiselt endast välja ajas, oli see, et kui ma olin seal mingi pool tundi olnud ja jõudnud paar latti valgega värvida, helistas Janar, et keegi ei saa midagi teha, Lisanna vankrit peab kogu aeg kiigutama. Nooh, tulin siis ära, et lapse vankrit kiigutada, sest kõik teised PEAVAD saama midagi teha, mina ei saa aga pooleks päevakski kodunt ära minna, sest siis jääb vanker kiigutamata. Olin ikka väga endast väljas, Janar sai ka ikka aru sellest ja tuli ühel hetkel, et ma kiigutan, mine talli tagasi. Ega ma ei last teist korda öelda ka, läksin talli ja tegin Karonale kordet. Jube vahva mära, suht eakas pidi olema, aga sellise oleku ja minekuga nagu oleks alles esimene noorus ja lollused käsil:D Tegin talle kordel ikka korraliku trenni, lõpuks, kui tal üleliigne energia hakkas lõppema, siis alles muutus rahulikumaks ja suutis käsklusi ka kuulata. Mäletan, kui Age temaga seal sõitis, ta meeldis mulle siis juba tohutult! Selline hästi erksa loomuga hobune:) Ta tahaks aga pidevat ja igapäevast tegelemist ja trenni, siis saab temast alles mõistlikult käituva mära, sest praegu on ta küll pea laiali otsas ja jooksen-ennast-segaseks olemisega. Jahutasin ta siis korralikult maha ja viisin talli ära. Aeg oli ka nii kaugel, et pidin poest läbi käima ja tagasi reaalsusesse tulema:D Just nii ma ennast viimasel ajal tunnen. Hobustega koos olles olen justkui teises maailmas, kus ei ole argimuresid ja pidevat lastega olemist. See on mulle nii tähtis, et vaheldust saaksin, tunnen ennast laste juurde tagasi minnes hoopis paremini ja energilisemalt. Argipäev hakkab lihtsalt mu ajudele juba... Eile käisin samuti peale kolme Kaarmal, värvisime kõik latid ära ja plangu tegime eriti kihvti. Kes tuleb laupäeval võistlema või vaatama, see näeb;) Sain alles peale kuute tulema sealt ja muide, pidin talli koeralt hammustada saama:D Ta seal juba pikka aega, Toivo ajast...tean, et ta sõbralik...ja pühapäeval oli ka. Aga eile, kui olin oma värvised käed lakibensiiniga ära puhastanud ja läksin ta juurde, siis ta nuusutas mu kätt ja pidi sellesse kinni hüppama!! Tegin sellise kõrvalhaagi, et tõmbasin endal mingi küljelihase ära, mis on siiani veidi valus. Aga noh, vähemalt pääsesin hammustusest, see veel oleks puudunud. Täna vist ka talli, eks näis, kuidas lapsehoidjatega on!:) Ootan kannatamatult juba ponimärakest, sest suur kadedus on peal. Kõik saavad tegeleda ja võistelda jne, mina nagu loll, vahin ja ilastan...

kolmapäev, 16. mai 2012

Veel kuuke oodata...

Kuna me ei ole siiani leidnud transporti, et S. siia toimetada, siis hetkel ootame 16ndat juunit, sest siis liigub siiapoole üks teine hobune ja siis saab ka poniline selle treiku peale ja veetud:) Seni ma aga üritan natuke ratsutamas käia, täna-hommegi lähen talli, ei tea veel, kas hobuse selga ka saan, aga lootus on:) Ilmad on viimased päevad head olnud, täna, ma pean tunnistama, pole me õues käinudki, aga õhtu veedame selle eest õues, kui lapsed ärkavad!:)

neljapäev, 3. mai 2012

Natuke rõõmsamaid uudiseid kah!:)

Vahepeal olen palju mõelnud ja uuesti hobust otsinud, seekord siis ratsastamata looma, sest ratsastatud hobust ma ei leidnud. Panin täitsa uue kuulutuse ja tuli paar pakkumist, aga asi seegi, sest neist kahest pakkumisest on üks hobune varsti siiapoole tulemas!:) Õigemini siis üks poniline, umbes eestlase kasvu 4 a mära, kellel korra sadulaga seljas kõõlutud. Praegu siis asi veel transpordi kuupäeva taga kinni, muu on juba läbi räägitud!:) Taaskord ütlen, et hobust tutvustan alles siis, kui transpordi päev on kindel või lausa, kui ta juba siin on, sest ma ei taha ära sõnuda, seda ma paraku juba oskan... Ilmad on kehvad...ses suhtes, et päikest nigu on ja temperatuuri ka, aga no see külm tuul...ära väsitab juba, tahaks ikka natuke riideid juba vähemaks saada seljast. Olen pikalt lastega maal olnud, siin vähemalt hea, et tüdruk saab õues vankris oma päevauned teha ja poiss õues hommikust õhtuni mütata. Soovin kõigile sooja ja päikest, sest seda vajan mina kõige rohkem!:)

kolmapäev, 18. aprill 2012

Sõnatu...

...sest ma olen omadega suht nullis tagasi...taaskord. See on mingi minu needus vist, mõlgutan juba loobumismõtteid...
Nimelt hobuse omanik andis teada, et tal sealkandis üks tüdruk, kes hakkab hobusega sõitmas käima. Ilmselgelt on see omaniku jaoks parim variant, kui hobune jääb kodutalli, nii et täiesti mõistetav valik. Ka mina teeks arvatavasti nii.
Käisin taaskord enda lähedal ühes tallis asja uurimas, võimalus on, aga eks näis, äkki leidub veel mingeid variante.
Tunnen, et mitte miski ei soosi mind, mul justkui mingi must maagia istub turjal. Aga ilma hobusteta tunnen, et ma ei ole täiuslik.
Elame-näeme, mis sellel "mustal maagial" veel minu jaoks varnas on...

reede, 6. aprill 2012

Käidud!!

Lõpuks ometi käisime eile trakeeni ruuna vaatamas Raplamaal!:)
Poja jäi maale vanaema juurde, preili pidime kaasa võtma, sest mina olen tema toidupank:P
Ilma kohta just midagi head kuulnud ei olnud, aga hommikul poole kümne paiku, kui sõitma hakkasime, oli tee puhas ja taevast tuli paar lumehelvest.
Sõitsime GPSi järgi, õnneks, sest muidu poleks me küll vist kohale jõudnud:D Geps muidugi juhatab kõige otsemat teed pidi ja me saime mingeid kruusateid ka kolistada. Mida sinnapoole, seda lumisemaks läks, lausa tuiskas seda lörtsi:S Kohale jõudsime isegi veidi arvatust varem. Hobune oli juba talli vahel ja puhastamisel. Läksin vahetasin riided, sain oma saapad esimest korda jalga:) Need ikka nii mugavad ja muide tootjapoolse eksituse tõttu tuli välja, et need siiski ehtsast nahast!;)
Hobune on igati armsa olemisega, suurem, kui piltidelt tundus. Kõigepealt läks omanik ise selga, et natuke ette sõita ja rääkida, mis ja kuidas. Ta sõitis ilusti hobuse soojaks ja siis oli minu kord.
Mul ei ole säärtes ÜLDSE mingit jõudu, need nagu kaks niiti ripuvad all mul, ma olen lapse imetamisega ikka nii kokku kuivanud:S Hobune oli igati mõnus sõita, aga mul oli teda veidi raske praegu edasi sõita, sest väsisin ära. Aga ta meeldis mulle, igati mõistlik loom. Vajab muidugi korralikku treeningut, sest tal praegu pole lihast peal, ja edasi arendamist, aga ma ise olen arvamusel, et ma saan sellega hakkama.
Praegu jäi meil jutt, et suhtleme edasi ja minu poolt oli kõik positiivne. Hobusel on paar miinust, mis tahavad töötamist ja rahulikku meelt, aga usun, et see kõik on ületatav.
Ma ei hakka praegu veel välja ütlema, kellega tegu, sest kardan kõik ära sõnuda. Kui asi kindlam on ja kõik positiivses suunas liigub, siis räägin hobusest ka rohkem.
Hiljem läksime omaniku juurde kohvi jooma ja rääkima, et preili saaks ennast natuke ilma üleriieteta vabalt tunda, mähku vahetasin ära ja kustutasin ta nälja. Tagasisõit oli samuti rahulik ja olen oma tütrekesele väga tänulik, et ta ennast sel pikal retkel nii kenasti ülal pidas!:)
Kena lumist aprilli kõigile!:D

neljapäev, 22. märts 2012

Rõõmus!:)

Olen rõõmus, sest hobune, keda pidin kaks nädalavahetust järjest vaatama minema, aga igasugustel asjaoludel seda teha ei saanud, ootab mind endiselt!:)
Loodetav sõit toimub aprilli alguses, selle kuu nädalavahetused on juba broneeritud muude ürituste poolt, nii et nüüd tuleb vaid oodata ja loota, et seekord läheb kõik hästi ja et kolm ei ole kohtuseadus!:P
Ratsutama plaanin minna pühapäeval, vaja ju oma ratsapüksid ja uued saapad sisse sõita!:P

teisipäev, 20. märts 2012

Ettevalmistused:)

Ostsin endale ratsapüksid ja uued poolsaapad. Ratsapüksid sain kasutatult, aga väga korralikud täisnahkadega, olen rahul.
Saapad tellisin ratsavarustus24.ee lehelt. Noo, sain hea hinnaga enda arust nahast saapad ja suht kiiresti kätte (8 päevaga olid kohal), AGA kui kodukal on kirjas, et "kvaliteetsest tugevast NAHAST", siis mis mõte teil pähe tuleb??
Ikka, et pärisnahk, eks?
No minul ka...aga suureks üllatuseks on need kunstnahast, kuigi tõesti väga mugavad ja minu meelest ka ilusad:) Nii et tagasi ma neid seetõttu saatma ei hakka, küll aga kirjutan sinna, et toote juures olev info on eksitav. Nahk on ikka ju nahk ja kunstnahk on kunstnahk. Kannan neid nii kaua, kui vastu peavad, siis ostan NAHAST saapad. Siit loo moraal, alati tuleb enne üle küsida, sest kunagi ei tea, mismoodi keegi midagi mõistab.
Nüüd mul elementaarne ratsavarustus enda jaoks olemas. Hobust ei ole ainult! Hakkab täitsa masendavaks kiskuma see asi. Kevad pressib peale ja ma ei ole oma hobuseotsingutega tegelikult eriti kuskile jõudnud:(

pühapäev, 18. märts 2012

Uskumatu lugu:P

Jah, ise ka ei usu, aga 17ndal, ehk siis laupäeval, pidin toda ruuna vaatama minema, keda ma eelmisel nädalavahetusel enda ja pere haigestumise tõttu vaatama minna ei saanud.
Kohe täitsa kindel plaan oli, aga elu tegi taaskord oma suva järgi ühe keerdkäigu ja minust mitteolenevatel põhjustel ma taaskord sinna minna ei saanud! Eks näis, mis elul edasi selle hobusega seoses plaanis on, igal juhul lükkus käik hetkel teadmata tulevikku edasi.
Hetkel pole erilisi muid variante ka, nii et seisan suht ühe koha peal kahjuks:(
Ühe sõidu siiski tegime, käisime Keilas mehe venna juures ja mina kasutasin kohe võimalust, et Astra juures käia ja peagi aastaseks saavad araabia täkupoisid üle vaadata:)
Oi, nad on marukihvtid! Jasim on eriti uhke oleku ja välimusega, Amal jälle mõistlikuma ja rahulikuma loomuga, aga näeb mitte nii effektne välja...aga ta läheb halliks, mis mulle jälle väga meeldib. Amal oli esimesena ligi, eelmisel korral ei last ta mind endale meetri kauguselegi:P Jasim tuli veidi hiljem kaugemalt väga uhke saba püsti traaviga:) Natuke aega imetlesime neid väljas, siis tegime toas kiire tee ja rääkisime juttu. Juttu oleks jätkunud kauemakski, aga pidin laskma Astral minna, tal oli kiire päev ja ta tuli spetsiaalselt minu pärast natukeseks koju:P
Rendihobuse koha pealt olen ühesõnaga samas seisus, kus kogu aeg, mille pärast on mul muidugi kahju, aga sinna pole hetkel midagi parata. Oleksin soovinud järgmisel kuul juba ehk hobuse mulle lähemale tuua, aga kõik võtab aega ja lükkub edasi hetkel. Kui miskit selgub, küll siis kirjutan jälle...

laupäev, 10. märts 2012

Gripp

Täna on see päev, kus pidin minema ühte armsat ruunapoissi vaatama Raplamaale.
Mis aga juhtus, on see, et mu poeg jäi teisipäeval haigeks...nagu kohe päris-päris haigeks, 39 palavik ja köha ja nohu. Järgnes siis see, et mina jäin kolmapäeval veel haigemaks (jah, saab veelgi haigem olla, sest minu palavik küündis mitmel korral lausa 39,4-ni ja köha on kordi hullem).
Nii nagu tulevad nädalapäevad teineteise järel, tuli neljapäeval haigus ka mu mehe ja väiksema lapse kallale, nii et poja haigusest kasvas välja üks "kena perekondlik ettevõtmine"!
Eile oli kõik juba enam-vähem stabiilne, palavikud 37-37,5 vahel, enesetunded talutavad. Köhast ma muidugi ei räägi, it's killing me, endiselt!
Täna aga ülla-ülla, oli pojal JÄLLE 38,4 palavik ja mingi vedelam-kui-vesi nohu!:S Nii, et tore....lihtsalt tore. Täpselt selline tunne ongi, et kõik see 4 päeva haigusega võitlemist on ilmaasjata olnud!
Tahaks lihtsalt aega kuu jagu edasi kerida, vast siis oleme terved ja kevad ka ligemal ja kõik paistaks veidi päikselisem.
Hetkel on suht masendus peal ja ei taha tulevase öö ja homse peale mõeldagi:S
Olge teised kõik terved, eks! Sest niiiiiiiii sõnuseletamatult vastik on haige olla ja veel vastikum on see, et lapsed peavad kannatama selle käes!!!
Aga miks just gripp?!? Sest neljapäeval käisime arstil ja tema sõnul viitavat kõik gripile. Kusjuures arstide uus lemmiklause on:"See on viirus, see tuleb lihtsalt läbi põdeda."
Nii lihtne see ongi?
Minu meelest mitte...

pühapäev, 4. märts 2012

Peavalu

Eile käisin ratsutamas.
Talli poole sõites tundsin, et kukal on kange ja pea vist hakkab valutama. Sisendasin endale, et küll läheb üle, ravimit ka kaasas ei olnud.
Kohale jõudes K. just lõpetas talli vahekäigu pühkimist, aitasin tal märad sisse tuua ja ühe poisi T. ka.
Rääkisime niisama ja panime hobused valmis. Mina mära F.-i ja tema ruunapoisi T. Tegin natuke kordet ette, kuigi ega selleks otseselt põhjust polnudki, F. ei ole seda tüüpi hobune, kes pikalt puhates kipuks lollusi tegema. Aga ma üldiselt ei klapi temaga sõites eriti:D Ta meenutab mulle ühte mära D.-d minu ratsutamise algusaegadest, kellega ma samuti seljas ei klappinud. Peale selle on see mära väga tundlik sellele, et ruun temaga samal ajal platsin on. Ei meeldinud talle see, kui T. selja tagant ligines või vastu tuli või lihtsalt lähemale, kui F. heaks arvas, tuli. Ühesõnaga kõik oli kuidagi kehvasti... Sain sel korral juba ka traavi teha, nii palju ikka juba usaldasin teda, küll aga on see hobune nii tundlik, et nii kui ma natukenegi ette vajusin, siis ta jäi sammule ja nii me seal siis poole ringi kaupa traavi tegime... Ühel hetkel pakkus K., et annab mulle T.-d proovida, olin kohe nõus:)
Temaga oli palju kergem sõita, väga mõnus ja pehme loom. Ikkagi kippusin natuke kramplikuks minema, aga kõik tuli palju paremini välja, kui F.-i seljas. Ühesõnaga K. kogu aeg juhendas kõrvalt, juhtis tähelepanu sellele, et ma oleksin seljas sirgelt, aga elastselt, hästi pehmete sõrmede/kätega, hingaksin kõhuga ja hästi sügavalt ja kõik tundus palju parem, kui F.-i seljas:) Küll aga on mul ikkagi sääred nii nõrgad, et ma ei suutnud hobust kogu aeg säärte vahel hoida ja nii kippus ta vahepeal sisse vajuma või lihtsalt läks kõveraks.
Peavalu võttis võimust ja ma ei suutnud enam keskenduda, olin isegi kuklast juba kange, sest üritasin enda pead kuidagi säästa. Aga kõik läks iseenesest paremini, kui eelmisel korral ja see ongi peamine!:)
K. on hea nõuandja, sest treeneriks ta ennast nimetada ei luba:D Aga tänud talle heade õpetussõnade eest!:) Natuke sain tagumiku soojaks enne hobuse proovima minekut.
Tegelikult on väike soov minna ka nädala sees veel natuke ennast soojendama, aga ei oska veel öelda, kas ja millal see õnnestub, sest mees on iga päev viieni tööl ja suht kuue paiku juba hakkab pimenema. Nii et eks näis;)
Ootan tohutult laupäeva, sest siis lähen ühte ruunapoissi vaatama Raplamaale, aga eile peale sõitu ütlesin K.-le, et ma tunnen ennast nagu teist korda ratsutamas olles, mitte midagi ei oska, et on see ikka hea mõte, et rendihobust soovin...tema aga arvas, et kuidas ma siis uuesti õppida saan, ikka rendihobusega ja tasa ja targu:) See natuke rahustas, sest esialgu on mul kindel plaan ainult K. silme all sõita, sest vigade parandus ei ole hobuse puhul nii lihtne, kui mata kontrolltöös.
Peavalu oli ikka nii ulmeline lõpuks, et koju tagasi jõudes andsin ma oma pisikesele tütrele süüa, võtsin 2 Paraceramoli sisse ja kadusin fliisi alla pikutama. Külmavärinad olid tükk aega, mis kaasnevad mul alati suure peavaluga. Umbes kell 6 olin ma teki all ja pool üheksa tuli mees küsima, kuidas on ja siis olin ma magama jäänud. Peavalu päris ära polnud kadunud, aga andis elada juba.
Nõrkus oli veel terve õhtu.

neljapäev, 1. märts 2012

Kauaoodatud märts!:)

Ongi see kauaoodatud märtsikuu käes!:)
Lumel enam pikka pidu pole, loodus tärkab varsti uuesti ellu, märts on juba täitsa lahe kuu ja seda enam, et hobuasjad hakkavad ka peatselt minu jaoks positiivses suunas muutuma.
Blogi muutsin jälle, eelmine tundus siiski liiga kirju ja kole:D Praegu jääb nii...nii kauaks ikka, kui hobuse saan, eks näis, mis tujud siis valdavad:P Loodan, et jään püsima ka millegi juurde ikka lõpuks, kui süda rahul on!:)
Seniks aga kena kevade tulekut kõigile!;)

kolmapäev, 29. veebruar 2012

Ootan juba seda suurt muudatust:)

Nagu näha, muudan oma blogi väljanägemist päris tihti. Arvan, et selle põhjuseks on minu sees möllav ootusärevus. Ootan tohutult juba seda hobust enda ellu ja ma ei tea ju siiani, kes selleks hobuseks olema saab!
Kohati tunnen ennast nii ebakindlana, siis aga ütleb sisetunne, et kõik läheb hästi ja täpselt nii, kuidas minema peab...
Kui blogi lugemine on kellelegi selle väljanägemise pärast raske, siis andke aga julgesti teada!:)
Varsti-varsti on plaan minna rendile pakutavaid hobuslasi vaatama, annan kindlasti teada, mis ja kuidas ja kuna. Enne aga ei räägi neist hobustest midagi lähemalt:)
Ootan-ootan-ootan...kannatamatu olen;)
Ja minu ellu on tagasi tulnud üks väga tähtis inimene, kellega vahepeal pikalt-pikalt suhelnud ei ole...oma 3 aastat vist! Kui see inimene seda loeb, siis ta teab kindlasti, et temast jutt ja kallistan teda kõvasti, sest ta on tohutult armas ja kallis ja tähtis mulle!:) Loodan, et varsti kohtume!;)

esmaspäev, 27. veebruar 2012

Talvest kõrini

Olen paaril korral hobustega kokku puutunud:)
Reedel, 24. veebruaril, käisin siin väga lähedal paari hobust vaatamas, keda rendile pakutakse. Hobused mulle iseenesest meeldisid. Ruun veidi rohkem, kui mära, aga... Seda aga ma siin lahkama ei hakka:)
Ja ma käisin ratsutamas, usute või ei?:D Laupäeval sain hobuse selga!:) Tore mära oli, kuigi minu jaoks esialgu ehk veidi liiga tormakas/särtsakas. Tegin põhiliselt sammutrenni, natuke ka traavi. Ma olen uue hobusega nii raske kohaneja, et selle hobusega ma ühe trenni jooksul korralikult ei kohanenudki. Küll aga on mul võimalus temaga veel sõitmas käia, enne, kui endale rendihobuse toon. Tahtsin seda ka pühapäeval teha, aga nagu needusena jäi mul poja haigeks ja talli ma minna ei saanudki.
Rendipakkumisi on üllatusena üsna kobedalt tulnud, olen nende loomade peale omajagu mõelnud ja natuke selekteerinud ja hetkel on pinnale jäänud üks hobune, keda märtsi alguses vaatama tahan minna. Kuigi on veel paar hobust, keda ma tahaks proovida, siis arvan millegipärast, et kui too ruun mulle sobib, siis ma teisi ei lähegi vaatama. Ma kaalude tähtkujus sündinuna tean, et teen hobuse valimise enda jaoks sellega võimatult raskeks:D
Talvest on aga täiega kopp ees! Tahan sooja ja suve ja kuiva ja päikest ja selle kõige sees ratsutada:) Nii ootan juba seda võimatult kaua tulevat kevadet. Kusjuures kevadekuulutajad aeg-ajalt juba laulavad õues ja nii hea tunde tekitab see. Ja hobused ajavad karva, jeeee:D...kuigi ohh seda hobuse küürimist enne sõitmist, kui tonn karvu on vaja maha nühkida... Edu kõigile selles!;)

pühapäev, 12. veebruar 2012

Rasked otsused...

Igasuguseid päevi on vahepeal olnud: rõõmsaid, tujutuid, päikeselisi, KÜLMI, entusiastlikke jne...
Ühesõnaga olen mõelnud ja perega arutanud ja veelkord mõelnud ja perega jõudnud ühisele otsusele, et selleks, et ma saaksin ühe kindla hobuse endale sõita ja tegeleda, peaksin ma hobuse rentima:)
Päris grupitrennis ma käia ei tahaks (kuigi olude sunnil teeksin ka seda), seda ka ei taha, et ma "once in a while" käin kuskil tallis mingi hobusega sõitmas.
Kuna ma hobust ostes tahan saada endale KINDLASTI ja tingimusteta araabia hobust, siis tunnen, et lähiajal ei oleks see pere suhtes aus ost. Meil on mõni tähtsam asi korda ajada!:) Seniks tahaksingi endale hobust rentida, et saada tagasi see hobusepidamise tunne, kuidas ma sellega toime tulen, mida see endaga kõik kaasa toob.
Jah, ma olen ju hobust omanud, peaksin seda kõike teadma, aga see kõik ununeb ja kaua ma seda hobust enda käes ikka hoida sain, lõpuks oli enamuse ajast rendile antud...
Ühesõnaga tahan ennast kõige sellega uuesti kurssi viia, samas oleks mul oma kindel loom, kelle juurde alati minna.
Olen nüüd vahepeal tallis käinud. Niisama akusid laadimas, isegi mitte sõitnud pole:P Aga lihtsalt see keskkond, hobuste mörin, kui keegi ligineb, rahulik heina matsutamine, lõhnad...see kõik nii rahustab mind ja koju jõudes olen ma nii energiat täis!:) Ja seltskond (nii inim- kui hobu-) on ka super!:)
Käisin korra ka Piiral Kadri ühtesid saapaid proovimas, mis on uued ja nahast ja puha ja soodsalt saaksin, aga...mul läheb terve käelaba sääre ja saapa vahele:D Ühesõnaga see variant kukkus ära, pean edasi mõtlema, kas osta poolsaapad oma sääristele alla või ikkagi pikad saapad. Pükse on mul ka vaja, kindad juba ostsin:)
Hetkel on mul 2 hobust proovisõitu ootamas, aga ootan natuke soojemat ilma praegu. Samas ootan veel pakkumisi, kuulutus on hobufoorumis üleval!:)

pühapäev, 5. veebruar 2012

Saladus:)

Käisin täna ühes toredas kohas ja tegin hästi palju pilte ja sain tohutult positiivseid elamusi!:)
Kõik ei ole kadunud, kõik ootab alles ees!:)
Aga see on saladus!:P

esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Piira tall

Meie kõhuviiruse saaga ei ole veel päris läbi kahjuks, aga peab lootma, et varsti saab!:) See selleks...
Eile käisin Piira tallis Kadriga rääkimas:) Kadri tegi seal Africana'ga saanisõitu ja samal ajal saime rääkida. Africana on vahva mära, kelle kohta Kadri rääkis, et ta on sõitnud skeemi, takistussõitu, rännakut ja nüüd käib ka saani ees...nii et multifunktsionaalne hobu!:)
Saani ees väga hea minekuga, vahepeal oli kallutamisega päris tegu, et saan püsti jääks! Õues oli juba väga külm õhtul peale nelja, saanis hakkasid varbad ja sõrmed ikka külmetama, aga väga hullu ei olnudki.
Tall on ilus, loomad ilusad ja hoitud, inimesed toredad. Millalgi lähen uuesti, saab ehk vast ka hobuse selga natuke:) Ilmad lähevad siin nii krõbedaks ära, et ma ei oska öelda, millal ma lähen, päris -30ga ei taha seal oma niigi hullu näonahka külmetada. See läheb külmaga ikka vapsee siniseks ja kõik küsivad, et mis mul juhtunud on!
Selgituseks siis nii palju, et mul on lihtsalt akne kõige hullem vorm ja kuna ma annan oma 4,5 kuusele veel rinda, siis ravida ma seda hetkel ei saa!;) Käingi nii kaua muhk näos ringi:P Õhh, mul sellest kopp ees tegelikult, kuigi üritan positiivne olla ja mõelda sellele, et tütreke on tähtsam, kui minu näolapp...:S
Järgmisel korral üritan tallis pilte ka teha, sel korral unustasin fotoka kahjuks maha...

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Kõik ideaalne lõppeb ikka kord kohutavaga...

Käisime 22.-24. jaanuar perega Mairitil külas.
Pühapäeval sinna jõudes vahetasin esimese asjana riided, et ratsutama minna, Janar jäi lapsi hoidma:)
Mairit oli juba Akkuri alias Jürka ja Aluri talli toonud, kui ma Lisannat söötsin. Läksime üle välja Voka metsa, ilm oli suurepärane, veidi tuuline (mida mere ääres on suht pidevalt), aga ei sadanud midagi märkimisväärset. Lumi oli väljal kohati väga paks, aga vahva oli sealt traavis läbi sumada!:)
See energia ja positiivsus, mida ma sellest ratsakäigust sain, on sõnadega kirjeldamatu! Akkur on tohutult armsa iseloomuga eestlane, kes andis mulle andeks mu vahepealsed tasakaalu viperused, temaga sai mõnusalt rahulikus tempos ilma ja ratsutamist nautida. Ma ammutasin endasse kõike enda ümber, vahepeal lihtsalt ütlesin mitu korda Mairitile, kui hästi ma ennast ikka tunnen ja kui hea see kõik on!:P
Tegime umbes tunniajase ringi, sest pimedaks hakkas kiskuma, kodu poole oli hobustel samm kohe pikem, aga mitte mingit rebimist ja kiskumist ei olnud!:) Suurepärane õhtupoolik lumistel metsaradadel ratsutades sai selleks korraks läbi.
Järgmisel päeval läksime kohe peale hommikusööki. Tahtsin Troopikuga minna, temas on araablast sees ja mind kohe tõmbab tema poole. Mairit aga soovitas alguses veidi kordet teha, et Troopik enda energia ülejäägid kordel jooksmisele jätaks:P Minu meelest oli hobune täitsa ok, ei ta hakanud kordel tormama ega pea laiali jooksma, läksin suht kohe selga ära. Romet tahtis hirmsasti hobuse selga, muudkui käis ja lunis, lasime tal siis Aluri seljas istuda, Mairit sõidutas teda paar ringi, kutt oli jumala rahul, ei tema karda, pigem fännab hullult hobuseid!:P
Kuna sel päeval oli ilm vastupidiselt eelmisele korrale väga pähh, tuiskas, oli väga pilves ja tuuline, siis otsustasime jälle sinna Voka metsa minna. Seal on väga mõnus. Ratsutasime mööda oru põhja kulgevat rada mere äärde. Ohh, kui ilus seal oli, vaatamata mujal olnud halvale ilmale, oli seal kuidagi vaikne, meri kohises, väga õrnalt sadas ja tuult eriti ei olnud. Eelmisest ratsutamiskorrast olid mul vaid pepukondid veits valusad, imestan, et mul ükski lihas haige ei olnud. Tagasi läksime läbi Voka asula. Troopik on muidu selline reipa sammuga loom, kellele meeldib krutskeid teha ja asju vahtida, aga mulle tundus, et ta kuidagi sai aru, et mina seal seljas olen enesekindluseta ja ta oli selline üliettevaatlik ja hoolitsev. Ma nautisin temaga sõitmist täiel rinnal ja loodan, et mul tuleb Troopikuga veel toredaid ratsaelamusi!:)
Kõik oli nii ideaalne lihtsalt, ma tundsin, kuidas need kaks hobustega veedetud päeva mulle energiat andsid, tundsin, et kõik on kuidagi parem, aga...
...teisel ööl, kell 2:30, hakkas Romet oksendama une pealt, pooleteise tunni jooksul oksendas ta juba 6 korda, kõik vesi, mis ta sisse jõi, tuli sama targalt välja ja lõpuks keeldus ta üldse joomast, sest kartis uut oksendamist. Kutsusime kiirabi, nad viisid lapse kaasa ja kuna mina pidin Lisannaga jääma, siis läks Janar temaga. Terve eilse päeva oli Romet Puru haiglas tilgutite all. Mina kutsusin endale ja Lisannale venna järele, sest tahtsin hirmsasti oma koju turvalisse paika. Ka Mairitil oli sel päeval paha olla, söötsin hommikul tema eest veel hobuseid, sest tema seda ei suutnud.
Nii et meie ideaalsele sealviibimisele pani punkti kohutav kõhuviirus, mille saime Mairiti pojalt, sest tema oli paar päeva enne meie sinna minekut oksendanud, aga me ei teadnud seda enne sinna jõudmist:(
Nüüdseks on mu poja kodus, tervis veidi parem, enam ei oksenda vähemalt. Aga ta on väga tujukas ja veel suhteliselt isutu, nii et ootame tema paranemist ja loodame, et meie pesamuna haigeks ei jää!!!
Armastan hobuseid ja kvaliteetaega nendega ning oma perekonda maailma palju!!!:)