Foto autor on AnnaEi teagi, kust alustada...
Nii palju on segaseid mõtteid ja tundeid, et endalgi väga raske orienteeruda.
Olen nüüd oma esimese sõidu Hanksiga teinud ja see oli nii hea päev!:) Olin nii õnnelik ja joovastuses, sain isegi täitsa hakkama temaga, kui arvestada seda, et hobune on nii vähe sadulas olnud ja mina pole juba paar aastat korralikult sõitnud...tundsin siiski mõnu sellest sõidust:)
Nüüd olen hakanud mõtlema, et kas mu sellisel hobusepidamisel ikka on väga mõtet, et loom on kogu aeg minust eemal, teiste sõita ja praegu ka ju ülal pidada. Olen ma oma kasvu poolest temale ju siiski väike ja hetkel võtab laps enamuse mu ajast, rahaliselt on ka rasked ajad anyway...mõlguvad mõtted hobune müüki panna ja paari aasta pärast, kui laps lasteaias ja mina jälle tööle saan minna, uus hobune osta, minu kasvule ja oskustele vastav...
Samas on ta mulle nii kalliks saanud, ta on nii heasüdamlik ja tark hobune, teist temasarnast ei ole, vb ma kahetseksin tema müüki hiljem väga...ma olen teda juba kaks aastat pidanud vaatamata raskustele ja kas see vaev läheks siis luhta?
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea...
Praegu on ta Regne hoole all ja sõita, aga ei tea, kui kauaks...praegu on mul hobuse koha pealt süda rahulik, sest tean, et kõik on hästi, aga kui Regne teda edasi pidada ei saa, siis ma ei teagi enam, mis edasi saab...
Ma nii väga tahan minna talli, võtta omaenda hobune, temaga tegeleda ja minna sõitma, talle porgandit anda ja teda harjata, ma niiiiii väga tahan, et mu enda hobune oleks mulle ligemal ja mul oleks võimalik teda ilma raskusteta ülal pidada! Kuidas seda kõike küll saada, avaldage mulle saladus, kuidas hobust ilma raskusteta ülal pidada (pean silmas eeskõige rahaliselt)...mees mul ka just eriti toetav ei ole selle koha pealt, aga see on tema õigus, ta ei vaimustu hobustest ja ei hakkagi vaimustuma...
Mul on valus...valus mõelda, et ma peaksin Hanksi müüma ja mul ei oleks enam OMA hobust (kohti, kus ratsutamas käia, on ikka), see tunne on midagi nii ülevat, miks see OMA hobuse tunne nii kuradi hea peab olema, et sellest nii raske loobuda on, kuigi tead ja tunned, et ei tule hobuse pidamisega toime...tal ei ole ju millestki puudu, aga miski on nagu ikka väga puudu, ei oska seda sõnadesse pannagi.
Hanks on erakordselt usaldav ja iseloomult parim hobune, kes olla saab, kust ma teise sellise saaks, ega ei saakski...ma nii kardan seda, mis minuga enne oma hobuse ostmist tihti juhtus...et ma käisin kuskil tallis sõitmas, tavaliselt mingi kindla hobusega ja ma kiindusin, kiindusin nii, et kui tuli taaskord aeg lahku minna, siis murdis see mu südame ja nii palju kordi, sellepärast ongi minu jaoks kõige raskem see, kui pean loobuma enda loomast, kellele on mul õigus alati!
Sellest blogist tuli üks igavene hala, aga mul ei ole kellelegi rääkida, siin saan ennast natuke välja elada ja oma tunnetest vb ka vabaneda, sest see kõik koguneb ja koguneb...
Miks see kõik on nii kuradi valus ja raske?!?!:'(
