esmaspäev, 19. detsember 2011

Kuidas seda aega üle elada?

Imelik küsimus vb mõne jaoks, aga minu jaoks on see nii igapäevane mõte peas. Ma ei oska seletada seda tunnet, mis mind valdab, kui ma mõtlen hobustele, ratsutamisele, sellele lõhnale tallis, hobuse soojusele, kui teda patsutada jne jne.
See on valu, mida ma tunnen, seda valu tunnen ma rinnus ja nina hakkab kohe kipitama, sest pisarad tahavad silma tulla. Mõnes mõttes olen loobunud unistamisest, kui nii võib öelda. Olen loobunud igapäevaselt mõtlemast, et miks ma ei saa hobuste juures olla ja miks mu elu on just niimoodi läinud, et nii pikk ja valus paus on vahele tulnud. Üritan mitte mõelda, sest valus on ja oleks veel raskem seda aega üle elada.
Niisiis elangi päev korraga ja ootan uut aastat, et taas hobustega kohtuda. Ma igatsen neid nii-nii väga. Mõtlesin mõni päev tagasi Leedile, hobusele, kellest kunagi põgusalt siin blogis ka juttu olnud. Ta oli mu südamehobune ja ta kadus mu elust ühe päevaga ette hoiatamata! Temale mõeldes tunnen, et me peaks siiani koos olema, aga mul pole õrna aimugi, kus ta on ja kas ta üldse elus on:( Loodan vaid, et temaga on siiski kõik hästi!
Mu blogi koosnebki viimasel ajal ainult sellest, kui väga ma hobuseid igatsen, aga vajan seda endast välja kirjutamist vahepeal, sest see kuhjub liiga endasse ja nii kuradi valus on, et tahaks karjuda, kuigi tean, et ka see ei aita...

esmaspäev, 7. november 2011

Lihtsalt vahepeal olnust

Pole nagu väga-väga ammu siia midagi kirjutanud. Kahju tegelikult, ma ei tea, kas mu blogi on üldse kellelegi enam teada, kas keegi sellest üldse enam huvitukski:P
Aga räägin siis veidi olnust, olevikust ja sellest, mis edaspidi plaanis:)
Mis ma suve jooksul hobustega seonduvalt olen "üle elanud"?
Noo natuke ehk ikka, kuigi selle palavaga ja suure kõhuga olin üsna passiivne tegelane. Minu jaoks tähtsamad sündmused on olnud Astra külastamine ja tema varssade nägemine ning araabia hobuste näitus, kus Mairitiga käisime!:)
Astral käisime perega külas, kui augustis loomaaias käisime lapsega. Otsustasin, et kui ma sel korral Astra juurest läbi ei astu, siis lükkub see jälle teadmata kaugesse tulevikku.
Varsad on imearmsad ja sisendasid minusse veel rohkem seda uskumist ja jõudu, et just araabia hobust ma endale tahan. No Jassi varss on eriline seltsiline, tahtis tähelepanu ja sügamist, lükkas nina pihku ja tahtis isegi hammastega järele katsuda, kui "tore" ma olen!:P Alora varss aga on pelglik ja hoiab distantsi, ei saanudki talle pai teha. Ilusad on nad mõlemad ja ila jäi jooksma neid imetledes. Kaua me seal kahjuks olla ei saanud, sest Romet oli juba loomaaias tatsamisest nõnda väsinud.
Sel aastal aga võtsin ma ennast nii palju kokku, et ajasin Mairiti kodunt välja ja käisime araabia hobuste näitusel Selva rantšos. Oeh, ma olin seal nagu puuga pähe saanud ja omas mullis, mitte miski ei saanud minu unistavatesse mõtetesse vahele tulla, kui neid imelisi loomi vaatasin!:) Mõni peab mind kindlasti peast põrunuks, ma räägin, nagu oleksin hulluks läinud neist loomadest, aga araablased lihtsalt on kuidagi...minu jaoks!:)
Niisiis vaatasime kogu näituse ära ja tegin hullu moodi pilte (mõni neist kusjuures oli Oma Hobu ajakirjaski:P). Kahjuks läksid meil Mairitiga kõhud nii tühjaks, et seminarile me ei jäänud, ma ei saanud oma kõhutitat päris nälga ka jätta:P
Järgmistel aastatel võtan samuti südameasjaks neil näitustel käia, sain ka palju teadmisi juurde, kuidas ja mille järgi araablasi hinnatakse ja mida nende juures erinevate suundade (näituse või sportloomad) aretamisel silmas peab pidama.
Olevik on see, et ma olen kahe väikese lapsega kodune. Pisike tütar sündis alles 16. september, nii et pole veel kahe kuunegi. Kohe peale sünnitust hakkasin unes nägema hobuseid, talle, ratsutamist ja muud sellega seonduvat:P Eks see kõik on ikka "veres" ja see on see, mis on mu elust ikka veel puudu. Muidu olen oma eluga hetkel nii rahul, kui olla saab, sest lapsed on mu pisikesed päikesekiired iga päevas.
Tulevikust...
No uuel aastal on plaan hakata trennides käima. Ega siinkandis vist muud varianti pole, kui Vinni tall. Ma nii ootan, olen lausa ärevil, justkui oma elu esimesse ratsatrenni minnes:P
Sealt edasi tahan regulaarselt trennides käia, ennast taas nö lainele viia ja julgen öelda, et lähima 1,5 kuni 2 aasta jooksul on plaan endale uuesti päris oma hobune osta, araablane siis...
Blogi hakkan täiustama korrapäraselt kohe, kui trennides taas käima hakkan, loodan, et kõik läheb plaanipäraselt!:)
Seniks aga jällekirjutamiseni!:)

esmaspäev, 6. juuni 2011

Ruila Kevadtuur 2011 ja natuke muud ka

Kuna selles blogis enam Hanksiga seonduvat arvatavasti väga tihti just ei avalda, siis muutsin blogi pealkirja. Nii palju, kui ma üldse hobustega kokku puutun, üritan ikka siia kirja panna. Hobuseid võiks mu elus rohkem olla, aga paraku praegusel eluetapil ei ole...

Pühapäeval aga käisime Mairitiga Ruila Kevadtuuri vaatamas. Nägime kahte viimast sõitu. Oli huvitav:) Nägin palju tuttavaid nägusid ja hobuste keskel oli üle pika aja tore olla.
Ilm oli väga palav, alguses saime varjus istuda, aga viimase sõidu ajal mitte ja siis ma tundsin, kuidas päike tahab nahast läbi kõrvetada. Katsin ennast igatpidi millega iganes, et suurt põletust ära hoida, aga tänaseks olen siiski veidi punakas teatud kohtadest ja nina selline "mõnus" maasikas peas:D Kreemitan ja möllan ehk läheb üle ja nahka maha ei tule!:)

Mis siis muud ja huvitavat?!
Ega suurt midagi!:P Hanksil ja Maril läheb hästi, hoian neil kogu aeg silma peal, ehk õnnestub suvel ikka kohtuda ka. Ma nüüd kodune pikemat aega, sest ootan meie pere pesamuna:) Peale pesamuna sündi on mu pere täies koosseisus ja loodan ka endale jälle mõtlema hakata:P Justnimelt LOODAN, sest lapse/lastega elu on hoopis teine ja looda sa palju tahad, aeg endale on enamasti ikka varastatud!:P
Praegu aga tunnen täit rõõmu suvest, oma perest ja nendega koosveedetud ajast! Millalgi on plaan Mairitile külla minna, et hobuste lõhna tunda ja neid patsutada, kalessiga saab ka vast sõita!:)
Kui ringi liigun ja näen teeservas hobuseid, talli jms, siis paratamatult tuleb pisar silma. Neelan selle jälle alla ja üritan positiivselt mõelda, praegu lihtsalt ei ole minu aeg...

Oeh, tahtsin, et see postitus tuleks rõõmus, aga kipub ikka metsa poole see asi. Ei oska ma ilma kurtmata ikka kuidagi olla. Aga kellele mul ongi rääkida...ikka tuleb vajadus jälle kirjutada ja mõnikord lugemas käia. Loen ka teisi blogisid, kui aega leian ja see blogimine on mulle nii meelepärane, et ma tunnen puudust sellest lausa. Siis tulengi lihtsalt ja kirjutan jälle mingi sisutu jutu:D

Ok, ma minema, muidu ma ei saa ise ka enam aru, mida siia kirjutasin.
Päikest kõigile ja patsutage oma hobusid minu poolt!:)

kolmapäev, 9. märts 2011

Lepingud

Esmaspäeval käisin Särkus, et lepingud ka lõpuks ära teha. Ei ole saanud töö ja lapse kõrvalt mahti seda sõitu ette võtta, õnneks sai Janar nii palju töölt vabaks, et sai kaasa tulla, ei oleks tahtnud väga üksinda lapsega sõita.
Võtsin kaasa koti porksi, lepingud, fotoka ja valmis vaimu. Nüüd siis on asi ametlik ja dokumenteeritud!:) Teatasin ka ESHS-i, et hobune müüdud.
Hanks on ilus. Ja uudishimulik ja ikka täitsa Hanks. Armas loom, olen rahul tema uue omanikuga, sest nad klapivad ideaalselt:)
Seekord olin ainult pildistamise rollis, selga ei läinud, aga kahjuks ei olnud ma oma rollis hea, sest pildistamine ei tahtnud kuidagi välja tulla:P Pole siiani jõudnud vaadata, kas paar piltigi välja tuli...
Ma ausalt öeldes olen nii kuradima kade, et paljudel on võimalus hobust omada ja ratsutamisega regulaarselt tegeleda. Ma ootan oma aega...ootaja aeg on pikk, oi, kui pikk...

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Hobusetu...

...olen tänasest.
Hanks on müüdud, mida oligi ju tegelikult oodata, mul oli aega selle mõttega vähemalt pool aastat harjuda, aga praegu pole küll vist veel kohale jõudnud!
Olen kurb ja rõõmus samaaegselt...seda ei saagi kuidagi seletada, olen loobunud oma esimesest hobusest, kes oli, on ja jääb mu jaoks väga tähtsaks ja hoian tema käekäigul alati silma peal ja elan talle kaasa. Rõõmsaks teeb, et sain talle nii hea omaniku, neil hakkab kindlasti hästi minema!
Kõige rohkem on kahju sellest, et ma olen üldse hobustest nii kaugele jäänud. Nüüd ei ole mul hobustest enam muud, kui mälestused...
Kunagi ehk saavad hobused mu jaoks uuesti reaalsuseks, selle nimel kavatsen ma elada ja töötada! Hetkel pühendun perele, oma kõige kallimatele, selle nimel, et püüelda oma unistuse poole. Mul on kindel eesmärk ja visioon oma tulevikust hobustega, mida ma siin lahkama ei hakka, vb kunagi räägin sellest lähemalt, praegu ei ole selleks lihtsalt tuju. Unistama peab, iseasi, kas unistused täituvad...
Tänane päev on minu jaoks natuke tühi...kuidagi mõttetu tunne on mõnes mõttes, tunded on segased...
Marilin küsis, et ega ma ometi ei kahetse... Ei, ma ei kahetse! See, et ma siin natuke halan ja kurvastan, on loomulik...kõik, kes on kunagi endale kalli looma müünud, teavad, mida ma tunnen.
Minu lemmik pilt Sinust, mu kallike, et teil kõik hästi läheks!:)
Hobublogi ma kinniseks ei pane, mis siis, et siin ennast nagu kuuvarjutus ilmutan...loodan, et kõik läheb paremaks, peab ju minema...