laupäev, 17. august 2013

Eilsest ja tänasest - 16.-17. august

Üldiselt võib öelda, et kõik liigub paremuse poole. Eile sai tavapärane trenn tehtud.
Minu jaoks ülipositiivne on see, et poni tuleb mulle koplis ise vastu. Ma ei pea temani ise minema, ta hakkab mulle ise vastu jalutama. Alguses oli tema koplist kätte saamine suur probleem, kartsin, et see vaid süveneb, aga minu suureks üllatuseks on see pisike poni mind märkama hakanud ja tunneb minu vastu ise huvi:)
Niisiis eile sai talle enne kordet teha ette. Algul vasakust jalast. Kõik on super, poni liigub järjest vabamalt ja on väga koostööaldis. Eile oli siis esimene päev, kus ta paremast jalast kordagi vastupanu ei osutanud ja end teisele poole ei pööranud. Teisele poole veel väga palju ei teinud, tahtsin lõpetada hästi, ilma ühegi negatiivse sõnumita. See õnnestus!:) Proovisin esimest korda teda ise galopile tõsta, paaril korral õnnestus ka, aga veel vaid pooleks ringiks, see mind ei heidutanud, peaasi, et tõusis:)
Pärast käisin seljas. Olin juba märksa enesekindlam. Mitte, et ma selga rabistades oleksin läinud...lihtsalt hirmu ei olnud enam:D
Kui tõusin jalusele, siis oli vahva see, kuidas Fruty keeras pea paremale küljele, et vaadata, kas jalg juba tuleb üle:D Kui jala üle tõstsin, siis nuusutas mul jalga ja lasi silma looja:) Nii armas:)
Jalutasime mööda platsi, seekord jälle veidi pikemat aega. Aga näha on, et ta tüdineb ruttu...nagu ikka noored. Ma olen nii tema, kui enda üle nii uhke. Mis sellest, et suurem töö on nüüd veel ees!

Täna oli suht kiire talliskäik, sest mul pisem laps täiesti haige, 39+ palavik ja jäi issiga koju. Tõin Fruty sisse vaid selleks, et tal lakk lõigata ja saba puhtaks teha. Ma ei tea, mida selle lõputu võitlusega ette võtta. Jutt käib takjatest! Täiesti fenomenaalne, kui palju neid on. Iga kord teen tal saba ja laka puhtaks ja iga järgmine kord on see sama hull või hullemgi. Hea on see, et sain ta saba täna täiesti lahti harjutatud, seda pusa ka enam sees ei ole:) Eks järgmise korrani:P
Lasin ta õue tagasi, ta ei tahtnud väga minna kusjuures, aga kui vaatas, et ma teda sisse tagasi ei lase, siis traavitas teiste juurde.
Homme lähen ma kahepäevasele pikale tripile, nii et loodan talli saada esmaspäeva õhtul.

teisipäev, 13. august 2013

Hea tunne! - 13. august

Tegelikult olen unustanud rääkida, et 10. augustil toimusid Kaarmal koolisõiduvõistlused. Ma ei võistelnud, aga sain teistmoodi väga suure kogemuse. Sain olla kohtuniku parem käsi, ehk kirjutaja. Olin abiks Ülle Voolaine'le. Minu jaoks midagi uut ja huvitavat. Vaadata võistlust ja samal ajal kuulata (kirjutada) kohtuniku kommentaare selle kohta. Sain palju targemaks koolisõidu koha pealt!:)

Eile aga, käisin tallis. Kristin oli juba seal ja lõpetas Fakiiriga sõitmist. Hobused olid talli juures, tõin Fruty sisse. Suureks probleemiks on osutunud sadul, sest sealsed india pannid ei ole teps mitte hobusesõbralikud. Ei sobi need hobusele ega ka mulle, põlved jäävad naljakalt põlvepatjadest palju tahapoole. Ühesõnaga ma ei tea, mis saab, aga seal tallis ei leidu hetkel sadulat, mis talle istuks.
Otsisin talle selga mingi suurema sadula, kui see pisike ponide oma, sest siis mul endal natuke mugavam ta seljas olla. Kuna mul ei olnud eile abilisi kaasas, siis puhastasin poni nii, et panin nööri otsa maha ja kui ta sammu või kaks astus, lasin tal kohe tagasi astuda ja nii kaua jamasin, kui ta ilusti paigal seisis. Takjate teema on täiesti lõputu, eile pidin neid jälle lakast ja sabast nokkima:S
Plats oli eile mõnus niiske, ei tolmanud. Fruty jookseb vasakut pidi kordel väga ilusti juba, saan ta pika korde otsa lasta, ilusti hoiab ringi. Paaril korral tõusis omal algatusel ka galopile, ei keelanud, tegi nii umbes ringi ja kiitsin palju, väga tubli.
Teistpidi kordel jooksmine tuli ka eile palju paremini välja. Kuigi alguses oli veidi erimeelsusi, aga olen aru saanud, et kui temaga olla konkreetne (mitte karm), siis ta õpib tohutult kiiresti ja saab asjadest hästi aru. Nii ka eile, lõpuks jooksis väga ilusti ka paremat pidi, kuigi mitte nii enesekindlalt, kui teistpidi.
Jalutasin teda pikalt, enne, kui Kristin teda hoida sai, et selga minna. Ponil oli kohe kael märg natuke.
Panin Frutyle kaela ümber jalutusnööri lõdvalt rippuma, et mul oleks kuskilt kinni hoida peale laka, kui ta midagi tegema peaks. Tõusin vaikselt sadulasse, korraks nagu tõmbas krampi, aga vaatas seljataha ja rahunes kohe. Kristin hakkas käe kõrval jalutama, alguses ei tahtnud väga järele minna talle, aga maiusega meelitades saime ta liikuma ja liikus lõpuks ka juba täitsa vabatahtlikult ilma meelitamata. Hea ja rahulik tunne oli, sest oli näha, et hobune ei ole häiritud minu seljas olemisest. Mõned ringid ikka tegime mööda platsi, siis tulin maha ja lasin vöö lõdvaks. Nii hea tunne oli ta seljas!:)
Fruty indleb, sest kui ta tallis lahti võtsin ja boksi panin, siis ta kukkus Fakiiriga miilustama. Otsustasin siis, et ei jäta teda sisse, sest Fakiir ei ole endiselt jõudnud teadmisele, et ta täkk ei ole. Nad on Frutyga aga kõrvuti boksides ja saavad ninapidi koos olla. Fruty sõi boksis oma saiakoorikud ära, mina korjasin asjad kokku ja lasin ta siis õue tagasi.
Kui ma nüüd varem talli ei saa, siis alles reedel. Täna ma kindlasti ei lähe.

esmaspäev, 12. august 2013

Esimest korda seljas! - 8. august

Tehtud see saigi! :)
Ei olnud küll plaanis sel päeval talli minna, aga kuna ma sain kell 18 töölt lahti ja väga kuum päev oli, siis mõtlesin, et kell 20 õhtul talli minna oleks ka täitsa hea variant. Saigi mehe, laste ja Kristiniga see ette võetud.
Tõin Fruty koplist. Esimest korda kogu aja jooksul tuli ta mulle ise koplis vastu :) See oli hea tunne! Panin ta sadulasse ja valmistusin vaimselt talle selga minema :D
Tegin seni kordet, kui Kristin Fakiiriga sõitis. Ühte pidi toimib ikka väga hästi  juba, kuigi mulle tundus, et ta imelikult oma sisemist tagumist jalga järele veab, aga panin selle tasakaalutuse arvele, sest kui teda "pikemaks lükkasin", siis kadus nagu ära see jala vedamine. Sammul traavile ja traavilt sammule saame kenasti, ka traavi pikendust saab juba küsida. Hobune on mõistlik ja tähelepanelik. Paremast jalast jooksmisega on meil veel omavahelisi arusaamatusi, aga saime ka need mõned ringid tehtud ja kiitsin palju. Küll ta aru hakkab saama. Igati tubli on ta mul olnud nii või teisiti! :)
Kalev hakkas siis Fakiiri jalutama, Kristin hoidis Frutyt ja mina olin see, kes põdes selga minekut, kuigi ta ei olnud mul ju kõõlumise peale kunagi midagi teinud:P
Kristin ikka julgustas ja tõukas sõnadega takka ja selga ma läksingi. Fruty korra vaatas selja taha ja jalutas siis Kristinile järele. Ega ma ennast eriti seal seljas liigutada ei julenud, sääri vastu ei pannud ja lasin hobusel lihtsalt harjuda. Olin seljas vast paar minutit ja tulin vaikselt alla tagasi.
Kiitsime poni, andsime nänni ja võtsin talt kohe sadula ka veel kiituseks ära! :)
Olin ülirahul ja õnnelik, esimene suurem samm ratsaponiks saamisel tehtud! :)
Pilt ka, kuigi udune, sest hämar oli juba:

kolmapäev, 7. august 2013

:)

Kuna mul tööl hetkel veidi igav, siis mõtlesin, et kirjutan niisama veidi Frutyst.
Fruty on eesti ratsaponi mära, kes sündinud 15. augustil 2010.
16. juunil mõõdeti ülevaatusel ta turjakõrguseks 142 cm.
Isa: Fakiir (ESH)
Ema: Tuti (põlvnemine teadmata, aga tegemist alla 140 cm turjakõrgusega lastesõbraliku poniga)
Isaisa: Fuks (hannover)
Ebaveres toimunud ülevaatusest nii palju, et alla 7 punkti ta ei saanud millegi eest. Kõige kõrgemalt hinnati ta käitumist, ehk 8-ga. 7,5 punktiga hinnati tema tüüpi, keha ja hüppetehnikat. Ülejäänute hinded olidki 7-med. Kokku sai ta 72,5 punkti.
Minu eesmärgid seoses Frutyga seonduvad esmalt eelkõige selles, et saaksin ta kenasti toimivaks sadulas. Edasine on veel veidi hägune. Minu unistuseks on jõuda temaga koolisõiduväljakule, aga seda näitab aeg, kas unistused täituvad:)
Sellega seonduvalt olen hetkel jõudnud otsusele, et ma ei jõua ennast pühendada kahele hobusele ja Fixi ma hetkel tegeleda ei võta. Kui mul Frutyga jätkuvalt asjad hästi edenevad, siis loodan, et see eestlasekasvu poni ei murdu mu all, olen ju tegelikult kerge inimene, lihtsalt veidi pikem, kui talle sobilik oleks:)

Poni on tubli!:) - 07. august

Eile oli mu abikaasa sünnipäev!:) Aga sellest ei tahtnud ma rääkida...vaid sellest, kui tubli poni mul on!:)
Eile hommikupoole käisime tallis, Janari ja Kristiniga. Hobused olid kõik õues, aga ilmselgelt oli õues liiga palav, et nad seal hea meelega oleks. Vaatamata sellele, ei tulnud kõik hobused talli juurde, kui Fruty ja Fanny koplist ära tõime. Vaid Mauris jooksis suure hooga meile järele ja hiljem lisandus Fiona, kes tuli oma emmet ostima:)
Puhastasin taaskord Fruty laka takjatest, saba sain ka takjatest puhtaks, aga saba sees on mingi totaalne pundar, milles ma takjaid ei täheldanud, aga lihtsalt selline suur ja kena rasta:S Seda ma päris lahti ei saanud, selleks vaja mingit pikemate piidega kammi, tavalise kõrva harjaga ei rebi sealt läbi lihtsalt.
Panin ponile sadula selga üle pika aja ja läksime platsile.

Natuke jalutamist käe kõrval ja tõmbasin järk-järgult vöö kinni. Lasin ta siis kordele, vasakust jalast jookseb ikka väga kenasti juba kolmanda korra kohta. Hakkasin harjutama üleminekuid samm-traav-samm, sõnaliste käsklustega. Peale mõnda katset hakkas täitsa hästi aru saama ja läks lõpuks juba traavi esimese ütlemise peale!:) Proovisin siis teist pidi ka teda kordel, no on selline kõhklev ja paaril korral keeras "HOPS" ennast taas teisele poole, aga saime ikka kenad ringid traavi joostud ka nii pidi. Siis lasin jalused alla ja lasin tal veel natuke temale hetkel mugavamast jalast kordel liikuda. Alguses sammus, siis paar ringi traavis, see teda ei häirinud, õnneks sellised kerged jalused, mis ei tao külgi, vaid käivad lihtsalt õrnalt vastu.
Ootasin siis, kuini Kristin Fakiiriga lõpetas, tegi natuke hüppeharjutusi, mis tulid täitsa hästi välja ja siis Janar jalutas Fakiiri käe kõrval, Kristin aitas Frutyga. Turnisin tal seljas veidi. Alguses ikka hüppasin kõrval, siis patsutasin kõikjalt, sadulalt, kõhu alt, sealt, kus sääred paiknema hakkavad jne. Hüppasin kõhuga sadulale ja libistasin maha, nii 2-3 korda. Siis panin varba (justnimelt vaid varba, et oleks kohene võimalus jalg välja libistada jalusest, kui vaja) jalusesse ja natuke toetades hüppasin üles-alla. Siis hops kõhuga sadulale ja jäin sinna pidama. Poni tahtis ise paar sammu liikuda, lubasime, las harjub. Selliselt kõhuli seljas turnisin veel mõned korrad ja siis tõusin jalusele püsti, et ponist kõrgemal olla ja rääkisin sealt temaga juttu. Vaatas vaid selja taha ja tukkus edasi.
Eks näis, järgmisel korral on plaan täitsa selga istuda. Siiani on ta selles suhtes suht flegma, aga ennegi selliseid olnud, kes alles selga istudes "avastavad", et polegi nii tore!:D Nagu vääääga palav oli õues, mingi 30 kraadi, Kristin oli minestamise äärel juba, sest oli just sõitmise lõpetanud ja pidi mul veel hobust hoidma:D Läksime talli ära.
Jätsin poni sisse, sest seal veidi jahedam, mõned õunad ja hein ette, kraapisin tal harjaga veel sadula ja vöö koha üle, oi, kus mõnules!:)
Fixiga ei jõudnud ma midagi teha puht füüsiliselt, selline palavus ei ole normaalne!
Järgmine talliskäik tuleb kõne alla alles esmaspäeval, sest ma nüüd tööl ja laup olen koolisõiduvõistlusel kohtunikule abiks.

pühapäev, 4. august 2013

300. postitus - 4. august

Blogil juubel, nagu näha...tegu 300. postitusega, mis tegelikult on ju 6 aasta kohta vähe. Aga eks neid tõuse ja mõõnasid on olnud parajalt.
Käisime Mairitiga ka eile tallis. Kristin oli ka seal, nii et meil oli tore. Fruty oli õnneks kohe talli taga teiste hobustega, sain ta sealt ilusti kätte. Plaanis oli eelmisel päeval õpitut kinnistada.
Utelt tellitud maiused hakkavad otsa saama, õigemini ongi neid ainult mõni järel:P
Natuke puhastasin enne ta saba takjatest, aga see on seest üks suur rasta ja kaugele ma sellega ei jõudnud, ei olnud aega lihtsalt. Sellega on plaanis kolmapäeval tegeleda.

Läksime platsile. Meil oli publikut nii hobuste, kui inimeste näol. Hobused olid kõik ninapidi kopli servas ja jälgisid Fruty tegevust. Kristin, Mairit ja Kalev tõstsid kohe pingi platsile, et vaade parem oleks:D
Poni oli megatubli. Tal tuli ringil jooksmine hästi välja, alguses katsetas ja pani proovile, kas saab ka teisiti, aga ei saanud:) Kiitsin palju-palju, siis jooksis vahepeal nii ilusti lõdvestatult traavi, et hea oli vaadata kohe. Reageeris ilusti käsklustele "edasi" ja "prr". Lõpus tegi ka sammu korderingil. Nüüd pean hakkama seda ringi suurendama ja teistpidi sama tegema. Tegin umbes 10 minutit ja ilmselgelt oli näha, et ta väsis ära, kohe füüsiliselt väsis, sest traavi ta enam joosta ei söandanud lõpuks. Megapalav oli ka muidugi, tundsin, kuidas higi voolab, päike lõõskas lagipähe.
Nüüd tuleb alustada tööga ja valida selleks aega, kas hommikust või õhtust, sest muidu tõesti ei jaksa midagi teha. Järgmine plaan on minna kolmapäeval.
Üldiselt on nii, et ma kavatsen Oleviga rääkida hobuse osas, et mis ja kuidas edasi. Mõtteid on, aga kas me tingimustes kokkuleppele saame, on teine asi:) Loodame parimat!

Sõpruse soojendamine - 3. august

Käisin küll ühte mära proovimas, nagu rääkisin, aga otsustasin ikkagi sinna mitte minna, põhjuseks see, et me ei saavutanud hobuse omanikuga tingimuste osas ühist kokkulepet. Kui juba alguses on nii raske üksmeelel olla, siis ei saa sealt head koostööd tulla.
Küll aga on Kristin (Fakiiri uus sõitja) julgustanud mind Pariisi tagasi minema. Oi, kuidas ma mõtlesin ja mõtlesin ja kahtlesin...aga laupäeval otsustasin siiski, et lähen vaatan, kuidas mu poniline elab ja mida mäletab.
Ta oli kaugel koplis. Mairit oli minuga kaasas, läksime siis Frutyle järele. Ta ei osanud mind üldse oodata, andis ennast kohe kätte, kuigi väga talli poole liikuma ei tahtnud hakata. Ja kui hakkas, siis hirnus selja taha pidevalt:P
Sel ajal, kui ma teda talli vahel puhastasin (minu poolt unarusse jätmise tõttu oli ta väga mudane ja nii lakk kui saba on takjatest vallutatud), tõi Olev parasjagu Fakiiri sisse ja imestas minu kohaloleku üle...rõõmsalt õnneks, sest natuke kartsin ka pahameelt.
Küsis, mis juhtunud oli, et ma vahepeal käinud polnud, natuke rääkisime sel teemal ja siis ta jättis mind rahulikult toimetama. Kui Fakiir juba tallis oli, jäi Fruty ka rahulikumaks. Sain talle valjad pähe ja läksime õue.
Platsil oli ta silmnähtavalt veidi ärevil, aga ei teinud midagi ootamatut, oli kenasti kontrolli all. Jalutasime paar ringi alguses käe kõrval, seejärel üritasin teda jälle hakata kordele suunama. Ütleme nii, et ta on marutark väike hall junn, nii kaua, kui mina konkreetselt ei nõua, tema ka ei tee. Ta leiab endale mingi mugavustsooni ja sinna ta jääb.
Mairit läks õhinasse ja tahtis ise proovida:D Hea oli vaadata platvormkingadega blondi (mitte blondiini, need kaks eri asja:D) naist hobust "taltsutamas"! Mairit ajas ta vähe rohkem liikuma, hobusel ei jäänud muud üle, kui hakata ringil jooksma, proovis ikka kordi näo sisse keeramist ja mitte jooksmist, aga lõpuks tegi 2-3 ringi ümber Mairiti kenasti ära ja siis lõpetasimegi. Selle lühikese jooksmise peale oli mu pisikesel nahk niiske. Eks rohkem ilmselt närveerimisest, aga ta ise ka nii rahulolevalt matsutas suud pärast ja oli ilmselgelt "mõtlik", et mis nüüd toimus.
Tema ilusast tukast ei ole muide suurt midagi järel, sest seal oli üks takjapundar ja selle ma harutasin lahti, järele jäi kaks karva kolmes reas. Laka sain ka lahti, aga saba jäi küll sel korral takjatesse.
Lasin ta koplisse tagasi, uhas galopis ja hirnudes taha teiste juurde.
Pean muide piinlikkusega tunnistama, et ma igatsesin seda pisikest halli ponipreilit ja lausa häbi on, et ma ta "maha" tahtsin jätta! Vabanda poni, loodan, et meie sõprussuhted soojenevad!:)