esmaspäev, 19. detsember 2011

Kuidas seda aega üle elada?

Imelik küsimus vb mõne jaoks, aga minu jaoks on see nii igapäevane mõte peas. Ma ei oska seletada seda tunnet, mis mind valdab, kui ma mõtlen hobustele, ratsutamisele, sellele lõhnale tallis, hobuse soojusele, kui teda patsutada jne jne.
See on valu, mida ma tunnen, seda valu tunnen ma rinnus ja nina hakkab kohe kipitama, sest pisarad tahavad silma tulla. Mõnes mõttes olen loobunud unistamisest, kui nii võib öelda. Olen loobunud igapäevaselt mõtlemast, et miks ma ei saa hobuste juures olla ja miks mu elu on just niimoodi läinud, et nii pikk ja valus paus on vahele tulnud. Üritan mitte mõelda, sest valus on ja oleks veel raskem seda aega üle elada.
Niisiis elangi päev korraga ja ootan uut aastat, et taas hobustega kohtuda. Ma igatsen neid nii-nii väga. Mõtlesin mõni päev tagasi Leedile, hobusele, kellest kunagi põgusalt siin blogis ka juttu olnud. Ta oli mu südamehobune ja ta kadus mu elust ühe päevaga ette hoiatamata! Temale mõeldes tunnen, et me peaks siiani koos olema, aga mul pole õrna aimugi, kus ta on ja kas ta üldse elus on:( Loodan vaid, et temaga on siiski kõik hästi!
Mu blogi koosnebki viimasel ajal ainult sellest, kui väga ma hobuseid igatsen, aga vajan seda endast välja kirjutamist vahepeal, sest see kuhjub liiga endasse ja nii kuradi valus on, et tahaks karjuda, kuigi tean, et ka see ei aita...