teisipäev, 31. märts 2015

Taas hobuseomanik! :)

Pole väga pikka aega kirjutanud. Nii pikka vahet polegi vist varem vahele tulnud, niisiis mõtlesin, et oleks aeg endast märku anda.
Alustame algusest.
Talv on olnud soojemapoolne, paaril korral ikka jäätusid meil torud, aga muidu elasime talve kenasti üle. Plats on olnud vahelduva eduga sõidetav ja siis jälle täiesti kohutav!
Trennilapsi on piisavalt, on sellised, kes püsivad ja siis sellised, kes tulevad ja lähevad. Olen ka trenne andnud. Algajatele asjade lahti seletamisega saan hakkama, edasi läheb juba raskeks :)
Hobuseid on meil kokku 17 pluss 2 poni.
Vahepeal lahkus parematele karjamaadele meie üks tunnikatest, Hagar. Oli kurb ja kurnav aeg, aga elu on selline.
Minu selle aasta projekt ja võistlushobune on Alex Field, 7 a eesti hobuse ruun.
Olin temaga alles umbes nädalakese sõitnud, kui juba käisin kooli võistlemas Niitväljal. Saime tulemuseks 53,... %, millega olen rahul, arvestades poni kartlikkust kõige suhtes ja seda, kui vähe me koos sõitnud olime.
Teised võistlused olid Arma ratsatalus. Need olid takistussõidu treeningvõistlused, kus sõitsin latid maas ja suure surve tõttu ka 50 cm, mida ma kahetsen, et üldse tegin. Latid maas sõit läks väga kenasti, seal oli kaks natuke takistusemoodi asja ka sees. Karistuspunkte me ei saanud, nii et jäin rahule. Hobuse omanik oli aga nii õhinas, et hakkas mind moosima, et ma ikka 50 cm ka sõidaksin. Mis sellest, et hüppasin viimati umbes aastal 2001 ja selle hobusega ei olnud ma seda varem teinud ja ei olnud Alex isegi enne hüpanud. Sõit läks metsa, juba soendusel kartsin ma tohutult, mille tõttu Alex tõrkus. Sõidus tõrkusime esimesel takistusel välja. Olin täiesti löödud, kõik katsed nurjusid. Mul kadus endal igasugune tahe, mul oli hirm ja miks peakski hobune siis hüppama. Süüdistasin kõiges iseennast ja kahetsen siiani, et seda üldse tegin.
Alexiga on meil probleeme lõdvestumisega ja läbi selja töötamisega. On natuke paremaid ja väga halbu hetki. Hiljuti avastasime, et probleem peitub ka sadulas, ehk et tal seljal üks hell koht. Tegeleme nüüd murega ja loodan, et saame 11.-12. aprill Kurtnasse võistlema minna.
Nii palju siis Alexist.
Mul on hobune. Tema nimi on Eduard, ta on 2 aastane ruun ja ma ei suuda sõnadesse panna seda, kui õnnelik ma olen! Ta on suur suhtleja, ülisõbralik väike nunnukas. Passis on ta ERP, kuigi tegelikkuses on ta juba praegu ca 150 cm kõrge. Täpselt mõõtnud pole, aga võrreldes meie 149 cm kõrguse tunnihobusega ja 153 cm kõrge Alexiga. Nemad täitsa mõõdetud.
Kevad piilub vaikselt, vahepeal olid juba väga mõnusad ilmad, nüüd on olnud kehvemad, olin kohe nohus ka selliste ilmade peale. Töö konti ei murra, seltskond on hea, hobused on ümberringi, mida elult veel tahta? Oma hobust tahtsin, täitsin oma unistuse, nüüd vaja temast vahva kaaslane kasvatada! :)