reede, 15. oktoober 2010

Ootamatu sõit

Üleeile küpses mu peas väike idee, et võiks minna neljapäeval Astrale külla tema araablasi vaatama ja imeltema, aga kuna selgus, et teda ei ole sel päeval kodus, otsustasin, et läheme hoopis Hanksi vaatama, mida ma ka väga teha tahtsin.
Helistasin Marilinile sama päeva hommikul, et me tuleme:D Tal lõppesid nelja paiku tunnid, nii et selleks ajaks läksimegi sinna.
Marilin juba puhastas Hanksi ja issand, kui rase ruun mul on!:D Aga paistab, et poiss on eluga igati rahul, sest karv läigib ja õllekõht on ees!:P
Marilin hakkas sõitma minema, nii et pani Hanksi valmis. Kihvt oli see, et kui valjaid hakati pähe panema, siis Hanks hakkas haigutama ja ikka mitu-mitu korda järjest, sain selle isegi pildile:)
Maneežis algas samal ajal grupitrenn, aga see meid ei seganud, Marilin tegi Hanksiga nii kui nii kergema trenni. Mina muudkui pildistasin ja imetlesin, kui palju nad on edasi arenenud, hobune jookseb nii mõnusalt ja lõdvestunult, tekkis tahtmine endalgi selga minna:)
Ma käisingi, kolmandat korda omaenda hobuse seljas ja nii hea oli, tegin vaid natuke traavi, kuigi Hanks alguses arvas, et ega tema küll enam traavi tegema ei pea, trenn sai ju läbi...
Kui ta aga traavile sain, siis oli ta nii mõnus kerge ja mugav sõita, pärast jalutasime niisama. Mõnna loom, midagi pole öelda. Kuna meil läks ajaliselt kiireks, siis andsin Hanksile ruttu ka porksi ja pidimegi ära tulema. Kahju, et mu külaskäigud alati nii lühikesed on, niigi harva saab teda näha ja siis ka nii lühikest aega. Aga no sõit tuli ka suht järsku ja õhtuks oli muu plaan juba valmis.
Igati positiivse emotsiooni sain, Hanks on nii tubli hobune ja Marilin on nii tubli, et minu hobuse eest väga hästi hoolitseb!:)
Tagasiteel "saatis" meid ilus "pilvede mäng", muud moodi ma seda nimetada ei oska:) Nagu keegi oleks pilvi kokku või lahti kerinud:D Ja all silmapiiril veel teistmoodi pilved, justkui kellegi suurest lõkkest tuleks suitsu.

laupäev, 2. oktoober 2010

Mitte midagi head...

Ei ole mul midagi head öelda. See, millest eelmises blogis rääkisin, läks luhta...täitsa minu enda elukorralduse ja muude jamade pärast.
Pakuti ühte tori ruuna mulle sõita, aga kui olen tööl, siis õhtul kaheksani ja kui mitte, siis olen oma pojaga ja õhtupimeduses ei ole ilma maneežita midagi enam teha, nii et see oli mu viimane lootus...
Elu on üldse praegu nii keeruline, teatud asjaoludel hakkan ma jälle oma perega kolima, seekord ikka pikemaks ajaks, ma loodan, kui aastaks-pooleteiseks...läheme tagasi enda korterisse, mis on hetkel välja üüritud, aga mõne aja pärast ehk saame kolima hakata.
Tahan oma elu korda saada, võtan endale mõtlemisaega hobuste koha pealt...ma ei tea, mis saab ja kas üldse saab, eks elu näitab ja paneb meid taaskord proovile. Kui sellest kõigest välja tuleme, ehk siis hakkab taas päike ka minu peale paistma! Päikese all mõtlen ma just hobuseid, sest pere on minu A ja O ja mu väike poja on mu ainuke, aga parim päiksekiir!!!
Päikest teistele ja hoidke seda, mis teil on!:)