Blogi on unarusse jäänud :(

Mul kohe natuke häbi, et nii kaua siia mitte midagi postitanud pole.
Eks see on selle tulemus, et enne olid mu elus hetked hobustega, nüüd on mu elus hetked ilma hobusteta! :D
Üldiselt läheb mul hästi. Suvi möödus liiga kiiresti, sai palju ratsutada, sai võistelda, sai ka paar rosetti juurde hangitud. Ikka Valunaga, kes on nii hea õpetaja!
Eduard elas suvel mõned nädalad Kaija kodu juures lopsakal rohumaal koos Fogeli ja Valunaga.
Ega ma tagantjärgi midagi väga siin pikalt kirjutama ja meenutama ei hakka, sest ma jääksingi siis kirjutama vist.
Meil on hetkel tallis 14 hobust ja 2 poni. Eile ja täna kolisid kolm üürihobust talveks meilt ära.
Eduard sai endale septembri keskel aasta noorema täku seltsiks. Kari on muidugi suurem, aga ega need vanad hobused ei viitsi väga noorte naglade mängudega kaasa minna.
Eduard sööb suve keskpaigast saati Cavalor Juniorix müslit, olen ülirahul ja saab seda kuni kolme aastaseks saamiseni, siis läheme mõnele teisele Cavalori müslile üle. Poiss on kasvanud ja palju ka õppinud.
Ta oskab ilma sidumata talli vahekäigus seista. Vahel ta küll katsetab, kas saab ikka astuda siia või sinna. Aga üldiselt saan nööri otsa maha panna ja tema ümber käia, teda puhastada ja kastist asju tuua ilma, et ta minema jalutaks.
Kordel oskab Edsu täitsa kenasti joosta. Teeme seda küll harva, heal juhul korra nädalas ja kuni 20 min, aga vaikselt õpime häälkäsklusi samm ja traav. Kordel on käinud seljas nii sedelgas kui sadul. Olen paar korda ka selja peal natuke kõõlunud. Käe kõrval oleme käinud maastikul jalutamas, väga tore kogemus oli. Edsu oli nii sõiduvees, et tegi käe kõrval traavi, nii väga tahtis minna :)
Vaikselt olen hakanud talle sadulat otsima. Kiiret mul sellega ei ole, aga olen enda jaoks vist välja mõelnud, mida ma täpselt tahan.
Üldiselt tunnen, et mul on oma hobuse jaoks nii vähe aega. Samas leian, et hetkel saan seda ajapuudust endale temaga seoses lubada, ta on noor ja vajab enda liigikaaslaste seltsi enam, kui minu oma :P
Aga ta on tore ja uudishimulik, kiire õppija ja hea kaaslane, temas on midagi, mis paneb mind iga kord teda nähes rahulolevana tundma! :) Ta on lihtsalt parim ja ilusaim ja mis peamine, minu!
Aga "natuke" siis pilte suvest ja elust ja olust :)

Kevaaad! :)

Ilmad on heitlikud, kord on külm, siis tuul, siis vihm. Samas kevad näitab ennast ikka aeg-ajalt salamisi ja on ka väga mõnusaid ilmasid olnud!
Sellistel mõnusatel kevadhommikutel, kus on värskendav õhk, linnulaul ja päikesepaiste, mõtlen ma, et mul on unistuste töö. Ma kohati isegi ei saa aru, et ma tööl käiks.
Eduard kolis vahepeal ühest karjast teise, sest üks kari kahanes paari hobuse võrra ja teine oli nö ülekoormatud. Eduardil oli esimeses karjas väga raske kohaneda. Ta lausa võttis alla natuke selle stressi tõttu. Ma ütleks, et ta oli paari hobuse poolt lausa tagakiusatav. Nüüd, uues karjas, kus on kokku koos temaga viis hobust, on ta väga kiiresti kohanenud ja poiss on silmnähtavalt rahulolev. Seal ei ole küll selliseid mängukaaslasi, kui teises karjas, aga üks mära viitsib temaga möllata vahel. Ma olen isegi selle valikuga rahul, et ta nii lühikese aja jooksul pidi üle elama kodu vahetuse ja nüüd veel karja vahetuse, sest tundub, et ta on õnnelik.
Vahepeal külastas meid sepp, ka Eduard sai papud korda, baasvaktsineerimise I vaktsiin on tehtud, pass on hetkel veel minu poole teel, aga nüüdsest juba minu nimel, passis ruun ja hall. Enne olid andmed valed. Ka ostsin poisile müsli. Nüüdseks on ta tagasi oma kaalu saanud ja ütleks isegi, et korraliku heina/silo mao alla kasvatanud :) Aga selle kohta öeldakse, et paks laps, ilus laps.
Karva ajab täiel rinnal praegu, üritan teda ikka regulaarselt harjata, aga päris iga päev ei jõua. Oleme käinud käe kõrval jalutamas, üleeile püherdas ratsaplatsil liiva sees. Just olin ta puhtaks küürinud. Plaanime ülevaatusele minna, aga eks näis, kus ja millal toimub.
Ühesõnaga, meil läheb hästi, poiss on tore ja mina rahulolev!
Alexiga on muresid. Endiselt on mingi jama, kas seljaga või kuskil mujal, aga trennid on kord nii, kord naa. 6. mail tuleb kiropraktik teda mudima ja ehk saame teada, milles tema mure seisneb. Kurtnas käisime võistlemas ära, läks normaalselt, võib öelda. A21 skeemis harrastajate klassis saime 55,400 %. Tõusime valest jalast galoppi ja no see peaga vehkimine ja kange seljaga jooksmine. Soendusel oli enam-vähem, aga no võistlusväljakul oli vaja jälle kõike vahtida ja krambitada. 1. mail läheme Veskimetsa harrastajate karikasarja teisele etapile, sõidame samuti A21 skeemi, loodan, et saan natukenegi parema protsendi, see juba eesmärk omaette :)
Meil on tallis hobuste koosseis muutunud. Kaks hobust läksid ära, juurde on tulnud neli uut. Või tegelikult "vana", nad kõik on meie tallis varem olnud, lihtsalt talvisel perioodil peatusid nad Pallasel, kus on maneež. Nüüdseks meil 19 hobust pluss 2 poni. Vaid üks koht on veel vaba.
9. mail teeme talgud, korrastame talli ümbrust, peseme aknaid, puhastame talli ja selle ruume jne. Saab tore päev olema :)
Aga nüüd siis pilte ka :)

Trenn Alexiga hävitajate saatel.

Alexiga Kurtnas.

Eduard titabeebina.

Eduard nüüd.

Taas hobuseomanik! :)

Pole väga pikka aega kirjutanud. Nii pikka vahet polegi vist varem vahele tulnud, niisiis mõtlesin, et oleks aeg endast märku anda.
Alustame algusest.
Talv on olnud soojemapoolne, paaril korral ikka jäätusid meil torud, aga muidu elasime talve kenasti üle. Plats on olnud vahelduva eduga sõidetav ja siis jälle täiesti kohutav!
Trennilapsi on piisavalt, on sellised, kes püsivad ja siis sellised, kes tulevad ja lähevad. Olen ka trenne andnud. Algajatele asjade lahti seletamisega saan hakkama, edasi läheb juba raskeks :)
Hobuseid on meil kokku 17 pluss 2 poni.
Vahepeal lahkus parematele karjamaadele meie üks tunnikatest, Hagar. Oli kurb ja kurnav aeg, aga elu on selline.
Minu selle aasta projekt ja võistlushobune on Alex Field, 7 a eesti hobuse ruun.

Olin temaga alles umbes nädalakese sõitnud, kui juba käisin kooli võistlemas Niitväljal. Saime tulemuseks 53,... %, millega olen rahul, arvestades poni kartlikkust kõige suhtes ja seda, kui vähe me koos sõitnud olime.
Teised võistlused olid Arma ratsatalus. Need olid takistussõidu treeningvõistlused, kus sõitsin latid maas ja suure surve tõttu ka 50 cm, mida ma kahetsen, et üldse tegin. Latid maas sõit läks väga kenasti, seal oli kaks natuke takistusemoodi asja ka sees. Karistuspunkte me ei saanud, nii et jäin rahule. Hobuse omanik oli aga nii õhinas, et hakkas mind moosima, et ma ikka 50 cm ka sõidaksin. Mis sellest, et hüppasin viimati umbes aastal 2001 ja selle hobusega ei olnud ma seda varem teinud ja ei olnud Alex isegi enne hüpanud. Sõit läks metsa, juba soendusel kartsin ma tohutult, mille tõttu Alex tõrkus. Sõidus tõrkusime esimesel takistusel välja. Olin täiesti löödud, kõik katsed nurjusid. Mul kadus endal igasugune tahe, mul oli hirm ja miks peakski hobune siis hüppama. Süüdistasin kõiges iseennast ja kahetsen siiani, et seda üldse tegin.
Alexiga on meil probleeme lõdvestumisega ja läbi selja töötamisega. On natuke paremaid ja väga halbu hetki. Hiljuti avastasime, et probleem peitub ka sadulas, ehk et tal seljal üks hell koht. Tegeleme nüüd murega ja loodan, et saame 11.-12. aprill Kurtnasse võistlema minna.
Nii palju siis Alexist.
Mul on hobune. Tema nimi on Eduard, ta on 2 aastane ruun ja ma ei suuda sõnadesse panna seda, kui õnnelik ma olen! Ta on suur suhtleja, ülisõbralik väike nunnukas. Passis on ta ERP, kuigi tegelikkuses on ta juba praegu ca 150 cm kõrge. Täpselt mõõtnud pole, aga võrreldes meie 149 cm kõrguse tunnihobusega ja 153 cm kõrge Alexiga. Nemad täitsa mõõdetud.

Kevad piilub vaikselt, vahepeal olid juba väga mõnusad ilmad, nüüd on olnud kehvemad, olin kohe nohus ka selliste ilmade peale. Töö konti ei murra, seltskond on hea, hobused on ümberringi, mida elult veel tahta? Oma hobust tahtsin, täitsin oma unistuse, nüüd vaja temast vahva kaaslane kasvatada! :)

Väike vahekokkuvõte.

Lasen endiselt samas tempos, et kõik vanast kohast vabad päevad veedan tallis. Vanas kohas on viimane tööpäev 17. detsember, peale seda EHK läheb kergemaks.
Bokside tegemisega tõesti harjub ära. Kui boksid on igapäevaselt korralikult tehtud ja allapanu pole sees liiga palju, on seda hea teha ja läheb üsna kiirelt. Terve tallitäie bokse teeb kahekesi ära umbes kella 12-ks, üksi umbes kella 14-ks. Lihased ei ole valusad, selg ei valuta. Mis mul peale paari päeva tallis olekut haiget teevad, on hoopis sõrmed :D Eriti kõige väiksem sõrm.
Mõlemas suures koplis on nüüd võrud rullidega. Enam ei saa nad heina endale alla talluda :)
Pühapäeval kolib üks hobune meilt ära Pallasesse, nii et vabu kohti on jääb pühapäevase seisuga kolm.
Eile käis meil sepp ja tuleb homme ka. Paar talli hobust, kellel üldse polnud raudu, said esijalgade talverautuse krihvidega. Eile sai kokku tehtud 5 hobust, sepp tuleb täna uuesti, sest kõiki ei jõudnud teha. Luuna on ka täna järjekorras, saab kõik 4 jalga raudu, lumekummid ja krihvid alla.
Nüüd peame jääma lund ootama. Hetkel on raske leida kohta, kus sõita saaks. Üle tee on meil selline rohune maalapp, aga seal saab sõita vaid päevasel ajal, kui veel valge. Plats on hetkel päris jääs ja see, et seal valgustus on, ei ole suureks abiks, sest sõita ikka ei saa.
Luunaga olen nüüd kahel korral ratsutanud, ühe korra sõitsingi üle tee. Tegime traavi ja volte ja kaheksaid. Oli üsna elastne ja mõnus, pikalt ei teinud.
Teine kord tegime trenni platsil, kui see veel jääs ei olnud. Siis oli suht mudane. Luuna astus mulle sadulavöö pingutamise ajal vasaku jala suurele varbale nii, et ma arvasin küll, et kas tuleb küüs maha või läks luu, sest valu oli meeletu ja andis tunda poole ööni. Üllataval kombel ei läinud varvas isegi siniseks ja nüüdseks on juba enam-vähem taastunud, veidi annab tunda jalanõu sees või kui otseselt ise katsun.
Ühesõnaga too õhtu platsil olles tegime samuti volte, peatusi jms. Galoppi tegema ei hakanud. Luuna oli küllaltki mõnus, vaatamata sellele, et mu varvas nii kohutavalt valutas, et sõitmisele oli raske keskenduda.
Luuna hommikuti tallis olles köhib. Vähe on saanud trennitada ja see mõjub kohe ta emfüseemile. Kui regulaarselt trennis käib, siis põhimõtteliselt ei köhigi. Eks hein on ka tolmune muidugi.
Mõtlengi, et peaks talle mingi sööda ostma, mis hingamisteedele hästi mõjuks.
Plaanis on kõigist tallis elavatest hobustest teha pilte ja Lepa talli FB lehte täiendada. Ei tea, millal selleni jõuan :)

Natuke Lepa tallist.

No tegelikult olen praegu Aqvas tööl, on varajane hommikutund ja rahvast liigub vähe, seega mõtlesin, et kirjutan veidi Lepa tallist ja sealsest eluolust. Täna on mul kümnes järjestikune päev tööl olla, magada sain täna öösel vaid paar tundi sõna otseses mõttes (õhtul oli mul ilmselt üleväsimuse tõttu võimatu uinuda, kuigi hirmus väsimus ja uni oli) ja kui mul lõpuks tukk peale tuli, siis hakkas tütar nutma ja pidin ta enda juurde võtma. Lõpuks jäin magama umbes kell 2 öösel ja äratus oli 4:30. Silmad on paistes ja megauni on! :P
See selleks, see karm aeg tuleb kuidagi üle elada.
Lepa tall on üks kena ja hubane 20ne boksiga tall Lääne-Virumaal, kus kunagi peatusin enda rendihobuse Happy-ga. Hetkel ongi tallis 20 hobust, neist 9 on erahobused ja 2 pisikesed ponid. Maneeži meil pole, aga on valgustusega plats, mis praegu on küllaltki heas olukorras ja täitsa annab sõita. Paljudel hobustel on vaid valed "rehvid" all. Sepp tuleb selle kuu keskpaigas.
Enne olid hobused paljudes erinevates koplites mõnekaupa. Nüüd on nii, et kunagine sugutäkk (nüüd küll ruun) on täitsa eraldi, siis ühe omaniku kaks täisverelist on kahekesi ja kuna tall on kaheosaline (nimetame neid vanaks ja uueks talliks), siis vana talli hobused on ühes koplis ja uue talli hobused teises.
Harjumine võtab nüüd aega, aga tasapisi lepivad nad juba uue olukorraga. Eriti veel, et nüüd sai koplitesse (mõlemasse kaks) heinarullid ette viidud ja neil tegevust terve päeva.
Talli enda hobused lähevad hommikul esimese asjana nüüd õue ja saavad seal siis pea heinarullis toituda:D Erahobused saavad tallis sees oma hommikuse heina ja seejärel lisasöödad ja lähevad õue umbes tunni pärast, et seal edasi süüa.
Šetlandid elavadki õues, kus neil on varjualune saepuru ja põhu allapanuga ja väike jalutusaed seal juures, kus saavad vabalt sisse-välja liikuda. Nendega on see jama, et neil ei ole seal jootmissüsteemi ja esimese asjana hommikul ja viimase asjana õhtul tuleb neile juua pakkuda. Päeva jooksul ka mitmeid kordi. Samas see ei võta palju aega, lihtsalt peab seda meeles pidama pidevalt.
Kõige suurem töö ongi bokside tegemine, sest neid on palju. Kahekesi polegi väga hullu, aga kindlasti hakkab ette tulema päevi, kus seda üksi tuleb teha.
Meil on juba erinevaid viperusi ette tulnud, aga oleme kuidagi hakkama saanud ja see talv tuleb üle elada. Hetkel ongi kõige raskem aeg, sest ise ka alles kohaneme ja talvel ongi kõik asjad keerulisemad.
Tallis toimuvad ka grupitreeningud, aga kuna hetkel on selleks vähe hobuseid, siis korraga saab trennis käia kuni 3 inimest. Praegu mina pole trenne andnud, seda on teinud K.
Fogel ja Luuna on laupäevast saati ka Lepas. Luuna on kiirem kohaneja ja on rahulik muti olnud, Fogel veits stressab ja alguses ei tahtnud eriti süüa, aga nüüd on juba ka sööma hakanud ja rahunenud. Kari neid omaks pole veel võtnud.
Luunale tegin kordet üleeile. Eile oli plaanis sõita, aga nii vastikult tuuline ilm oli, ei ei suutnud mõeldagi hobuse selga mineku peale! :P
Ootan väga kevadet juba! :)

UUDISEID! ;)

Ma ei ole sõitmas käinud Luunaga, ma ei tea, kui kaua. Sellel on ka üsna mõjuv põhjus, vähemalt ma ise arvan nii :)
Ühesõnaga ma hakkan töökohta vahetama.
Lähen tööle Lepa talli, kus hakkame koos K.-ga seda talli juhtima ja majandama. Hetkel on väga raske ja väsitav aeg, sest raban vanal töökohal ja kõikidel sealt vabadel päevadel veel tallis ka. Puhkepäevi ei ole üldse ja seda veel mõnda aega.
Homme kolivad Luuna ja Fogel ka Lepa talli ja Luuna jääb endiselt mulle sõita :)
Eluolu korraldame seal veidi ümber. Loodame, et paremas suunas. Üldse on mõtteid ja eesmärke palju, tasapisi nüüd siis tegutseme. Kevadepoole hakkan hobuseostu mõtteid mõlgutama, aga võtan asja rahulikult ja praegu keskendun tallile ja Luunale.
Ees ootab põnev aeg! :)

November

Aeg lendab. Blogi tuleb harva meelde, kuigi trennides olen regulaarselt käinud kuni oktoobri lõpuni.
Hetkel hobune puhkab ja vist mina ka. Teatud mõttes on vaimselt üsna raske aeg olnud, tõusud ja siis jälle mõõnad ja neist üle saamised.
Hobune on olnud üle keskmise hea. Luuna on üldse hea ja tore ja mul on südamest hea meel, et ma saan temasuguse hobusega tööd teha.
Olen aga täheldanud, et tal on tekkinud selline üksluine pilk trenni minnes ja see mulle ei meeldi ja seetõttu otsustasin tal lasta puhata.
Nüüd on ta seda varsti peaaegu 2 nädalat teinud, mõtlesin siis, et kolmapäeval vist peaks minema teda "kiusama".
Tahaksin blogi suhtes vähe aktiivsem olla, aga ma ei tea, kuidas ennast selleks sundida. Õigemini, ma ei tahakski sundida, see võiks kuidagi iseenesest tulla.
Praegu aga ei tule...
Reedel, 7. novembril, käisin oma silmatera vaatamas ja silitamas Astra juures! Panime Amali ja Jasimi sadulasse ja läksime käekõrval maastikule. See oli jumalikult äge, ausõna! Amal oli julge ja aktiivne, vahepeal mu varukat hambaga katsudes puges ta mulle veel sügavamale südamesse. Ta tegi seda täpselt nii, et noh, sõber, vahva eks! :)
See oli ilmselt meie viimane koosveedetud aeg, elu läheb edasi, nii kurb, kui see ka pole!
Olen väga kurb. Sõnu selle seletamiseks ei jätku...

Õige paine ja eilne maastikuretk.

Eilsel maastikulkäigul ma ei nõudnud hobuselt nüüd küll mingit painet :D, aga see on olnud meie viimaste platsitrennide "teema".
Kõigepealt siis õigest paindest.
Olen trennides sellele rõhku pannud, sest endiselt Luuna paremale sõites tahab üle painutada ja vasakule sõites ei taha üldse painutada, eelistab õlg sees liikuda ja ei püsi nö ringil, vajub pidevalt sisse.
Viimasel ratsastustrennil lausa vihastasin. Tegelikult siiski mitte hobuse, vaid enda peale, aga natuke pahurdasin Luunaga ka.
Kuidas on see võimalik, et vasakule sõites, mu kehahoiak (ristluu ja keha väike kalle sissepoole), sisemise sääre isegi liiga intensiivne kasutamine ja ringi sissepoole "avatud" ratse ei päädi sellega, et hobune oleks õiges paindes. Vaid ta IKKA jookseb kuklast paremale kõverana õlg sees! Täiesti masendav ja lootusetu tunne tuleb sellistel hetkedel, kuidas ma küll hakkama ei saa sellega!? Võtsin steki abiks. Kõigepealt säär ja ratse, kui abi polnud, siis väike meeldetuletus stekiga. Ma ei löönud teda kordagi, pigem tegin sellise meelde tuletava koputuse õlale või sääre taha. No aitas, aga see oli ikka TOHUTU võimlemine seal seljas ja tundsin ikka, et mängin piiri peal.
Ühesõnaga tegin veel suure ringi koos paari voldiga kõigepealt paremale poole, kus ta pigem tahab üle painutada (aga selle kontrollimine on lihtsam), ja siis vasakule. Olin läbi nagu läti raha! Galopini me ei jõudnudki...

Ühesõnaga peale sellist üsna stressirikast platsitrenni, käisin eile K.-le välja idee maastikule minna. Hea vaheldus endale ja ka hobustele.
Jõudsin talli kell 12, lapsed olid lasteaias ja mul aega 4 tundi. Aega küll ju, eks! :)
Platsist mööda kõmpides tahtis Luuna suure hurraaga kõigepealt platsile keerata, aga kui ta suuna metsa poole hoidsin, siis võttis sellise reipa sammu sisse, et pidi lausa pidurit peale panema vahepeal.
Mutt läks ikka väga elevile, et maastikule saab!
Väga pikalt käisimegi sammu, lasime hobustel nautida. Kõrvad kikkis, reibas samm, mis vahepeal kippus traaviks üle minema. Luuna oli väga sõiduvees! :) Nii hea tunne oli, justkui Luuna olekski seda retke pikisilmi oodanud.
Ühes kohas metsa vahel oli puu teele langenud. Üle hüpata seal ei saanud, sest võsa oli ka parajalt, aga ma tulin korra seljast maha ja läksin ise ees, Luuna astus ilusti üle, K. tuli Fogeliga ilusti seljas üle. Niisiis matk võis jätkuda. Kruusateele jõudes alustasime traaviga. Jälle, ilge traavli seljas loksumise tunne tuli peale, sest Luuna muudkui keris ja keris ja traav läks pikaks-pikaks! :D Naersime, et võiks siis platsil ka nii edasipürgivalt liikuda!:P
Ühel hetkel lasime nad galopile ja jälle Luuna hakkas all muudkui kiirust lisama. Kaija pärast küsis, et kas talle tundus, et me eest ära kaome:D Galoppi me rohkem ei teinudki, see väsitas mind korralikult ära!
Kui üle suure tee saime, siis põld, millelt oli saak ära koristatud, oli ideaalne traavitamiseks. Kuna otsustasime, et läheme maid avastama ja ei keera veel suunda kodu poole, siis sõitsime põllu tagumisse serva, et uurida, kust sealt edasi saab.
K. veel rääkis, kuidas ta 3 aastat tagasi sõbrannaga ratsutamas käies ära eksis ja otsisime rada, kust jõuaks K. kodu juurde mineva teise kruusatee otsa juurde.
Ühes kohas jõudsime ummikusse, keerasime otsa ringi, kõmpisime tagasi. Teist rada pidi aga tundus, et täitsa peaks õigele poole suund olema. Kõrgepingeliinide alt läbi ja muudkui edasi!:D Lõpuks jõudsime kruusateele, mis viis meid mingi krossiraja juurde.
Täitsa lõpp, avastasime end juba Rakverele ligemalt, kui me arvata oskasime! Kartsin juba, et ei jõua lastele lasteaeda järelegi!
Oli kaks võimalust. Kas läheme mööda suure tee äärt või keerame otsa ringi ja tuldud teed tagasi.
Otsustasime viimase kasuks, sest suure tee ääres kõndimisest ei olnud me keegi vaimustuses.
Tagasitee tundus kusjuures kiiremini kulgevat, poole tunniga olime K. juures kodus tagasi. Selleks ajaks olime hobuste seljas 2,5 h tegelikult juba külmetanud. Hobused olid väsinud ja päris raske oli hobuse seljast alla tulla!
Au ja kiitus kestvusratsutajatele! :)
Samas tekkis huvi ja hasart, sest me tahame nüüd teada, kus me täpselt olime ja kuidas sealt ikkagi tagasi saab nii, et ei pea sama rada läbima!
Hobustele fliisid selga, heinad ette ja koju enda kehatemperatuuri teega tõstma. Jõudsin lastele ka õnneks ilusti järele, kuigi ega aega üleliia ei olnud. Sooja ei saanud ma veel tükk aega kehasse, õhtul käisin saunas ka, siis tekkis juba parem tunne!
Samas oli nii tore ja naerda sai palju, hobustele ka meeldis ja mõtlesime, et peaks hakkama tihedamini matkamas käima! :)

Kõik on hästi...

...kuigi ega ära sõnuda ka ei taha.
Praegu liigub Luunaga tõesti paremuse poole. Olen nüüd siin ikka sõitmas käinud (viimati eile), sadul mõjub hästi. Positiivset mõju esimese paari trenniga veel ei tundnud, aga hobune on nüüd juba trenni algusest peale lõdvestunum, painutab paremini mõlemat pidi (kuigi endiselt on nii, et kui ennast unustada, siis painutab ta paremale sõites üle ja vasakule vajub tihti õlaga sisse ja ei taha õiget painet võtta), galopiletõsted ja galopiosa muutub aina paremaks. Hobune on mõnus ja elastne sõita, ta ei kiirusta, ei lähe seljast pingesse, rütm on hea.
Eks tööd on veel palju-palju, seda on alati! :)
Viimastes trennides olemegi rõhku pannud õigele paindele ning lõdvestatusele. Endiselt tahab ta alati pikka soojendust, esimese traavi poole peal näitab ta lõdvestumise märke, hakkab kontakti otsima ja pinged seljas vähenevad.
K. on mulle kahel viimasel korral näpunäiteid jaganud. Ise olen enda kallal ka tööd teha saanud. K. sõnul olen ka paremuse poole liikunud enda kehahoiaku, sääretöö ja, üllatus-üllatus, täisistakuga! :) Selle üle on mul endal eriliselt hea meel! Paremale sõites suudan ma ennast rohkem kontrollida ja hobusega kaasa minna, vasakule liikudes ikka vahel tuleb mingi krambike sisse ja siis on Luuna ka kohe pinges.
Eile sõitsime veel maalatte päris palju, jäin trenniga ülimalt rahule!
Mutike on tubli. Kuigi olen üritanud ennast tundemaailmast eemal hoida, sest hobune pole minu ja olen niivõrd palju haiget saanud, siis olen viimasel ajal jõudnud tõdemusele, et Luuna hakkab ikkagi südamesse pugema!

Laupäevasel Horse Show päeval sai ka seal päevake veedetud, oli tore, kuigi ka väsitav päev plastmassist tooli peal veeta! :P Koolisõidu KÜR oli muidugi eriti oodatud ja vaatasin seda huviga!

Esmaspäeval, 6. oktoobril, käisin ma aga Astra juures ja jätsin sinna tüki oma südamest! Nimelt Amalile, sest ta lihtsalt vaatab selliste silmadega otsa, et ma sulan. Sain temaga tegeleda, puhastada, sadulat selga panna, metsa vahel jalutamas käia (käe kõrval muidugi:)). Ta on imeline hobune!
Loomulikult käisime ka ratsutamas maastikul, aga seda juba vanade ja kogenud märadega. Dida oli küll juuli kuust alates seisnud, aga Astra kinnitas, et ta ei tee midagi!:P No ühel hetkel, kui selja tagant auto tuli, siis tal oli ikka kohutav paanika. Araablase meeled ja liigutused on ikka 100 korda tundlikumad ja kiiremad, kui poolverelisel hobusel ja päris tükk tegu oli, et sinna selga jääda. Ta ei üritanud minust lahti saada, aga ta lihtsalt läks endast väga välja selle selja tagant läheneva auto peale, et ta läks väga sabinasse ja tegi vähe ootamatuid ja väga kiireid liigutusi!:P Maha ma aga ei potsanud, auto õnneks võttis hoo maha ja saime põllu peale ohutusse distantsi auto möödumist vaatama. Seal ta juba rahunes ja sõit kulges rahulikumalt edasi. Astra tahtis aga vahepeal hobuseid vahetada ja siis sain ma selga Ükssilmale, Jassile, kes ühest silmast pime, samas see ei sega teda vähimalgi määral ja ta oli täitsa mõnus ja mugav sõita. Kuna Didal raudu all ei olnud ja ta hellitas veidi, siis traavi tegime vähe. Aga umbes tunnine jalutuskäik araablastega maastikul oli minu jaoks täiesti täiuslik ja mitte miski ei pane mind araablaste suhtes ümber mõtlema. Nad olid, on ja jäävad mu lemmikuteks! Jalutuskäigul kohtasime ka kahte metskitse, kes meie nina alt läbi jalutasid, hobused ei teinud peale kõrvade kikitamise teist nägugi!

Viimased päevad on täis emotsioone! Peale Astra juures käimist on raske olla, südamel on raske...

September.

Ei oska millestki rääkida tegelikult.
Olen ikka septembris ka sõitmas käinud, aga blogida pole viitsinud.
Mul olid vahepeal lapsed pikalt haiged, siis olin ise ka tõbine, nii et pikk vahe jäi vahele ja eile käisin siis üle paari nädala.
Luunal nüüd oma koolisõidusadul. Sama, mis Fogelil, aga laiem. Nii mõnus oli sõita, ma tunnen ennast selles sadulas palju kodusemalt, kui üldsadulas.
Üldiselt on viimasel ajal olnud galopiosa palju parem, kui traavi. Eile samuti. Tegin väga kerge trenni, sest konkreetselt sõitmiseks jäi mul vaid pool tundi, pidin kellaaja peale linnas tagasi olema. Traavis ikka andis ka kohati mõnusalt järele, aga palju oli hetki, kus tundsin, et tõesti on pikalt sõitmata. K. on tegelikult ikka vahepeal ka teda liigutanud.
Galopis oli ta aga nii mõnus, et olekski taht sõitma jääda. Mõnus rütm, hea tunne seljas, eest elastne, mitte üldse esiotsal, mitte mingit kiirustamist. Selliseid hetki võiks meil veel palju tulla! :)
Tegin mõlemile poole vaid ühe galopiletõste ja siis veidi traavi peale ja pidingi lõpetama.
Täna ja homme olen ma pikalt tööl, plaanin minna kolmapäeval, arvatavasti siis, kui lapsed lasteaias.
Horse Showl olen ilmselt vaid laupäeval.