teisipäev, 29. oktoober 2013

Üle pika aja Frutyga:) - 25. oktoober

Käisin seal juba mitu head päeva tagasi, aga ega ei ole olnud mahti siia kirjutada, lapsed haiged ja nendega läheb iga päev õhtusse nii ruttu ja väsitavalt.
Aga tol päeval ja hiljem pilte vaadates ma sain aru, kui kaugele me oleme jõudnud.
Fruty oli väga mudane ja takjaid täis, mis ei ole vist mingi üllatus. Olime Kristiniga koos tallis, Kristin tegi kõigepealt Fixile kordet, siis mina Frutyle ja siis Kristin sõitis Fakiiriga, nii et tallis läks meil kaua aega.
Sel ajal, kui Kristin Fixi tegi, puhastasin ma Frutyt. Ta on nii armsalt karvaseks läinud. Saba sain tal ka taaskord takjavabaks, aga seda ainult järgmise korrani, nii ära on tüüdanud see jama...
Panin talle sadula ja valjad ja otsustasin talle kummid peale panna. Seda muidugi mitte kohe, vaid õues, kui ta oli juba ette jooksnud natuke.
No kuna me olime üksi õues, siis arvasin kohe, et ta hakkab lollitama. Sealt tuli hüppeid, paar küünalt, tagant üles panemisi, samal ajal ta hirnus ja oli silmnähtavalt närviline. Peale mõnda ringi aga hakkas ta rahunema ja siis otsustasingi kummid peale panna. Alguses ei tahtnud ta nendega liikuda, punnis vastu ja ajas ennast kangeks.
Fruty on aga nii ilusti jooksma hakanud, töötab nii kenasti kaasa, traavib pikkade sammudega, mitte ei tipi ühel kohal. Kohe ilus vaadata! Selle nimel ma siiani tööd teinud olengi, et saaks selle ponisammu võimalikult pikaks ja lendlevaks. Saaks ta veel ette-alla ka töötama, siis oleks super, tuleks seljalihast ka juurde.
Trenni lõpus jooksis ta juba paremini, kuigi päris sellist lõdvestatust ei saanud nagu lootsin, aga alles esimene kord peale pikka pausi ja veel kummidega. Keele suutis ta ka üle suulise ajada mingil hetkel. Paremale joostes ta ühel korral üritas oma trikki, et ots ringi keerata, aga kuna ma olin väga konkreetne oma nõudmistes, siis jäi see viimaseks korraks ja ülejäänud trenn sujus hästi.
Galopitõsteid tegime ka nii 3-4. Nahk läks märjaks ikka, võtsin kummid maha ja ronisin selga, Kristin hoidis. Poni käitus viisakalt, päris pikalt jalutasime, ühel hetkel ta ehmatas, kui mul telefon taskus häält tegi, võpatas, aga see ka kõik.
Kiitsin palju-palju, tulin maha, sadulavöö lahti ja talli. Ta oli minu meelest üle ootuste tubli ja ma jäin väga rahule.
Loomulikult on mul ikka see mure, et saan seal suht harva jäia, nüüd saangi alles reedel uuesti minna (ehk), aga ega miski ei ole kunagi kindel, sest lapsed haiged ja kust ma hoidja saan, see siis paistab.
Aga pilte ka, nii kenasti "lendab":

reede, 25. oktoober 2013

Neljas trenn Valunaga - 24. oktoober

Eile käisin Kaija juures. Kaija tegi Fogel'ile topeltkordet, mina sõitsin.
Eilne trenn ei olnud just parim, väsisin kuidagi nii ruttu ära, pistma hakkas, Valuna oli krampis ja ei jooksnud ilusti. Oli paar paremat hetke ka traavis, aga üldiselt tahtis kangutada ja pea püsti joosta. Pikalt ei teinud, natuke galoppi ka lõppu ja siis pika ratsmega traavi peale.
Galopis oli enam-vähem, kuigi ka mitte nii hea, kui eelmisel korral. Kuna mul pistis, siis lõpetasin ära ja tegin päris pikka aega sammu nii kaua, kui Kaija ka lõpetas.
Ikka väga ruttu läheb pimedaks juba õhtuti, samal ajal oleme alati ratsutama läinud, eile oli lõpetades ikka päris pime juba.
Loodan, et järgmisel korral on mul jaksu rohkem ja trenn tuleb parem :)

neljapäev, 24. oktoober 2013

Olen laisk olnud.

Laisk olen olnud blogimisega, Valuna juures olen veel kahel korral käinud vahepeal, Fruty juurde ei ole jõudnud puhtalt aegade mitte klappimise tõttu.
Valunaga läheb hästi, olen natuke temaga harjunud ja tema vast minuga ka, sest iga eelmisele järgnev trenn on jälle tsipa parem. Kolme korraga olen tundnud enda arengut ja Valuna reageerib sellele hästi. Viimases trennis jooksis juba nii ilusti traavi, oli ratsmes, kandis ennast ja töötas nii mõnusasti kaasa. Tundsin kohe seljas, et hea on!
Trennide alguses alati natuke "kakleme", aga see pidi tema puhul olema normaalne, et nii kaua, kui ta soojaks pole saanud, siis jookseb kangelt ja tõstab pea kõrgele, tahab justkui ühe koha peal tippima.
Peale esimest galoppi on aga hobune nagu ära vahetatud, tahab liikuda ja kui hobune tahab liikuda, siis on nii lihtne sõita! Trenni lõpus on ta alati veel nii minekus, et teeks vist teise trenni otsagi! :P
Igal juhul on ta mulle meeldima hakanud ja kavatsen seal sõitmas edasi käia, sest tunnen, et see teeb mulle head.

Mul on nii kahju, et ma Fruty juurde pole saanud jälle. Ta on palju kaugemal ja sinna käimine on hetkel natuke keerulisem, sest Kristinit ei ole terve nädala siinkandis ja kui ta on, siis ei saa tihti mina ja nii ta on läinud. Ma ei ole alla andnud, tahan ikka seal ka edasi käia, sest olen juba nii kaugele jõudnud, tahan asja lõpule viia.

teisipäev, 8. oktoober 2013

Valuna - 7. oktoober

6ndal käisin TIHS-l, koos Kaijaga. Väga tore päev oli, aga terve päev seal nende plasttoolide peal istuda, ei mõjunud mulle hästi. No seal tundsin, et tagumik sõna otseses mõttes valutab, eks see pani mind mingisse sundasendisse istuma ja eilset hommikut alustasin tundmisega, et mul on abaluu taga närvipõletik. Eilse päeva algus oli ikka väga valus!
Vaatamata sellele otsustasin minna õhtul Kaija juurde ratsutama. Elab ta Sõmerult 20 km kaugusel, tal on kaks hobust ja kuna ta üksi ei jõua igapäevaselt mõlemat sõita, siis tal hea meel, kui keegi vahel sõitmas käib.
Valuna on hall mära, kelle soojendamine võtab kauem aega, kui tavaliselt hobustel, sest ta tahab pikka soojendust, et ta ilusti liikuma hakkaks. Eks suuremas osas oli viga minus ka, sest mul ei ole enam ratsutamiseks vajalikke lihaseid ja tasakaalu, kipun ennast põlvedega sadulas hoidma, aga Kaija ütles, et ta konkreetselt jonnibki, kui tunneb, et võõras ratsanik. Nurki lõikasime jne, aga see selleks, ma pole nii kaua sõitnud lihtsalt.
Galopis kadus mul pidevalt jalus ära:D Suht naljakas oli. Valunast oli kahju, et ta mind taluma peab. Kaija käis aga lõpuks ise korraks seljas ära ja kui peale seda uuesti selga läksin, vot siis oli tunda, et hobune liigub ja astub kenasti enda alla ja on ratsmes. Sinnani ta ainult kakles minuga, kuigi eks oli natuke helgemaid hetki ka:P
Ühesõnaga sain väga hea kogemuse ja päris ära ma Kaijat vist ei hirmutanud, sest küsis, millal siis uuesti lähen:D Kusjuures väga mõnus oli sõita Valunaga, mind see hobune ka ära ei hirmutanud, mis sellest, et veidi raskem sõita, kui mõni teine hobune. Usun, et kui rohkem sõita, siis hakkab paremini minema.

Fruty paneb proovile - 3. oktoober

Käisin Kristiniga koos tallis. Oli plaan selga minna.
Frutyl aga hakkab tekkima see koht, kus ta paneb proovile, et kui palju lollitada saab.
Kordel vasakule oli enam-vähem ok, aga paremale hakkas seisma jääma ja nägu sisse keerama. On ju jooksnud väga ilusti ja paremale, aga lihtsalt oli vaja katsetada, kas ikka peab. Loomulikult sain lõpuks enda tahtmise ja poni jooksis ka paremale väga ilusti.
Kuna trenni keskel märkasin, et miski häirib teda tugevalt, ninaga katsus sadulat ja vööd ja vehkis pea ja esijalgadega, siis võtsin trenni keskel sadula ära. Läks paremaks küll, ei tea, kas oli miskit sadula ja selja vahele jäänud vms, aga eks see sadul on ka nagu ta on. Frutyle oleks väga sadulat vaja! :(
Lõpuks tegin ka mõned galopitõsted, no ei saa öelda, et hästi tõusis, aga sai aru, mida tahetakse ja püüdis vähemalt. Kiirustama kippus ainult.
Selga sel korral ei saanudki siis. Praegu on nii harva võimalik tallis käia, et kui jälle minna saan, siis alustan justkui jälle otsast peale ja suht mõttetu tundub :S