neljapäev, 11. detsember 2014

Väike vahekokkuvõte.

Lasen endiselt samas tempos, et kõik vanast kohast vabad päevad veedan tallis. Vanas kohas on viimane tööpäev 17. detsember, peale seda EHK läheb kergemaks.
Bokside tegemisega tõesti harjub ära. Kui boksid on igapäevaselt korralikult tehtud ja allapanu pole sees liiga palju, on seda hea teha ja läheb üsna kiirelt. Terve tallitäie bokse teeb kahekesi ära umbes kella 12-ks, üksi umbes kella 14-ks. Lihased ei ole valusad, selg ei valuta. Mis mul peale paari päeva tallis olekut haiget teevad, on hoopis sõrmed :D Eriti kõige väiksem sõrm.
Mõlemas suures koplis on nüüd võrud rullidega. Enam ei saa nad heina endale alla talluda :)
Pühapäeval kolib üks hobune meilt ära Pallasesse, nii et vabu kohti on jääb pühapäevase seisuga kolm.
Eile käis meil sepp ja tuleb homme ka. Paar talli hobust, kellel üldse polnud raudu, said esijalgade talverautuse krihvidega. Eile sai kokku tehtud 5 hobust, sepp tuleb täna uuesti, sest kõiki ei jõudnud teha. Luuna on ka täna järjekorras, saab kõik 4 jalga raudu, lumekummid ja krihvid alla.
Nüüd peame jääma lund ootama. Hetkel on raske leida kohta, kus sõita saaks. Üle tee on meil selline rohune maalapp, aga seal saab sõita vaid päevasel ajal, kui veel valge. Plats on hetkel päris jääs ja see, et seal valgustus on, ei ole suureks abiks, sest sõita ikka ei saa.
Luunaga olen nüüd kahel korral ratsutanud, ühe korra sõitsingi üle tee. Tegime traavi ja volte ja kaheksaid. Oli üsna elastne ja mõnus, pikalt ei teinud.
Teine kord tegime trenni platsil, kui see veel jääs ei olnud. Siis oli suht mudane. Luuna astus mulle sadulavöö pingutamise ajal vasaku jala suurele varbale nii, et ma arvasin küll, et kas tuleb küüs maha või läks luu, sest valu oli meeletu ja andis tunda poole ööni. Üllataval kombel ei läinud varvas isegi siniseks ja nüüdseks on juba enam-vähem taastunud, veidi annab tunda jalanõu sees või kui otseselt ise katsun.
Ühesõnaga too õhtu platsil olles tegime samuti volte, peatusi jms. Galoppi tegema ei hakanud. Luuna oli küllaltki mõnus, vaatamata sellele, et mu varvas nii kohutavalt valutas, et sõitmisele oli raske keskenduda.
Luuna hommikuti tallis olles köhib. Vähe on saanud trennitada ja see mõjub kohe ta emfüseemile. Kui regulaarselt trennis käib, siis põhimõtteliselt ei köhigi. Eks hein on ka tolmune muidugi.
Mõtlengi, et peaks talle mingi sööda ostma, mis hingamisteedele hästi mõjuks.
Plaanis on kõigist tallis elavatest hobustest teha pilte ja Lepa talli FB lehte täiendada. Ei tea, millal selleni jõuan :)

teisipäev, 2. detsember 2014

Natuke Lepa tallist.

No tegelikult olen praegu Aqvas tööl, on varajane hommikutund ja rahvast liigub vähe, seega mõtlesin, et kirjutan veidi Lepa tallist ja sealsest eluolust. Täna on mul kümnes järjestikune päev tööl olla, magada sain täna öösel vaid paar tundi sõna otseses mõttes (õhtul oli mul ilmselt üleväsimuse tõttu võimatu uinuda, kuigi hirmus väsimus ja uni oli) ja kui mul lõpuks tukk peale tuli, siis hakkas tütar nutma ja pidin ta enda juurde võtma. Lõpuks jäin magama umbes kell 2 öösel ja äratus oli 4:30. Silmad on paistes ja megauni on! :P
See selleks, see karm aeg tuleb kuidagi üle elada.
Lepa tall on üks kena ja hubane 20ne boksiga tall Lääne-Virumaal, kus kunagi peatusin enda rendihobuse Happy-ga. Hetkel ongi tallis 20 hobust, neist 9 on erahobused ja 2 pisikesed ponid. Maneeži meil pole, aga on valgustusega plats, mis praegu on küllaltki heas olukorras ja täitsa annab sõita. Paljudel hobustel on vaid valed "rehvid" all. Sepp tuleb selle kuu keskpaigas.
Enne olid hobused paljudes erinevates koplites mõnekaupa. Nüüd on nii, et kunagine sugutäkk (nüüd küll ruun) on täitsa eraldi, siis ühe omaniku kaks täisverelist on kahekesi ja kuna tall on kaheosaline (nimetame neid vanaks ja uueks talliks), siis vana talli hobused on ühes koplis ja uue talli hobused teises.
Harjumine võtab nüüd aega, aga tasapisi lepivad nad juba uue olukorraga. Eriti veel, et nüüd sai koplitesse (mõlemasse kaks) heinarullid ette viidud ja neil tegevust terve päeva.
Talli enda hobused lähevad hommikul esimese asjana nüüd õue ja saavad seal siis pea heinarullis toituda:D Erahobused saavad tallis sees oma hommikuse heina ja seejärel lisasöödad ja lähevad õue umbes tunni pärast, et seal edasi süüa.
Šetlandid elavadki õues, kus neil on varjualune saepuru ja põhu allapanuga ja väike jalutusaed seal juures, kus saavad vabalt sisse-välja liikuda. Nendega on see jama, et neil ei ole seal jootmissüsteemi ja esimese asjana hommikul ja viimase asjana õhtul tuleb neile juua pakkuda. Päeva jooksul ka mitmeid kordi. Samas see ei võta palju aega, lihtsalt peab seda meeles pidama pidevalt.
Kõige suurem töö ongi bokside tegemine, sest neid on palju. Kahekesi polegi väga hullu, aga kindlasti hakkab ette tulema päevi, kus seda üksi tuleb teha.
Meil on juba erinevaid viperusi ette tulnud, aga oleme kuidagi hakkama saanud ja see talv tuleb üle elada. Hetkel ongi kõige raskem aeg, sest ise ka alles kohaneme ja talvel ongi kõik asjad keerulisemad.
Tallis toimuvad ka grupitreeningud, aga kuna hetkel on selleks vähe hobuseid, siis korraga saab trennis käia kuni 3 inimest. Praegu mina pole trenne andnud, seda on teinud K.
Fogel ja Luuna on laupäevast saati ka Lepas. Luuna on kiirem kohaneja ja on rahulik muti olnud, Fogel veits stressab ja alguses ei tahtnud eriti süüa, aga nüüd on juba ka sööma hakanud ja rahunenud. Kari neid omaks pole veel võtnud.
Luunale tegin kordet üleeile. Eile oli plaanis sõita, aga nii vastikult tuuline ilm oli, ei ei suutnud mõeldagi hobuse selga mineku peale! :P
Ootan väga kevadet juba! :)

neljapäev, 27. november 2014

UUDISEID! ;)

Ma ei ole sõitmas käinud Luunaga, ma ei tea, kui kaua. Sellel on ka üsna mõjuv põhjus, vähemalt ma ise arvan nii :)
Ühesõnaga ma hakkan töökohta vahetama.
Lähen tööle Lepa talli, kus hakkame koos K.-ga seda talli juhtima ja majandama. Hetkel on väga raske ja väsitav aeg, sest raban vanal töökohal ja kõikidel sealt vabadel päevadel veel tallis ka. Puhkepäevi ei ole üldse ja seda veel mõnda aega.
Homme kolivad Luuna ja Fogel ka Lepa talli ja Luuna jääb endiselt mulle sõita :)
Eluolu korraldame seal veidi ümber. Loodame, et paremas suunas. Üldse on mõtteid ja eesmärke palju, tasapisi nüüd siis tegutseme. Kevadepoole hakkan hobuseostu mõtteid mõlgutama, aga võtan asja rahulikult ja praegu keskendun tallile ja Luunale.
Ees ootab põnev aeg! :)

pühapäev, 9. november 2014

November

Aeg lendab. Blogi tuleb harva meelde, kuigi trennides olen regulaarselt käinud kuni oktoobri lõpuni.
Hetkel hobune puhkab ja vist mina ka. Teatud mõttes on vaimselt üsna raske aeg olnud, tõusud ja siis jälle mõõnad ja neist üle saamised.
Hobune on olnud üle keskmise hea. Luuna on üldse hea ja tore ja mul on südamest hea meel, et ma saan temasuguse hobusega tööd teha.
Olen aga täheldanud, et tal on tekkinud selline üksluine pilk trenni minnes ja see mulle ei meeldi ja seetõttu otsustasin tal lasta puhata.
Nüüd on ta seda varsti peaaegu 2 nädalat teinud, mõtlesin siis, et kolmapäeval vist peaks minema teda "kiusama".
Tahaksin blogi suhtes vähe aktiivsem olla, aga ma ei tea, kuidas ennast selleks sundida. Õigemini, ma ei tahakski sundida, see võiks kuidagi iseenesest tulla.
Praegu aga ei tule...
Reedel, 7. novembril, käisin oma silmatera vaatamas ja silitamas Astra juures! Panime Amali ja Jasimi sadulasse ja läksime käekõrval maastikule. See oli jumalikult äge, ausõna! Amal oli julge ja aktiivne, vahepeal mu varukat hambaga katsudes puges ta mulle veel sügavamale südamesse. Ta tegi seda täpselt nii, et noh, sõber, vahva eks! :)
See oli ilmselt meie viimane koosveedetud aeg, elu läheb edasi, nii kurb, kui see ka pole!
Olen väga kurb. Sõnu selle seletamiseks ei jätku...

neljapäev, 16. oktoober 2014

Õige paine ja eilne maastikuretk.

Eilsel maastikulkäigul ma ei nõudnud hobuselt nüüd küll mingit painet :D, aga see on olnud meie viimaste platsitrennide "teema".
Kõigepealt siis õigest paindest.
Olen trennides sellele rõhku pannud, sest endiselt Luuna paremale sõites tahab üle painutada ja vasakule sõites ei taha üldse painutada, eelistab õlg sees liikuda ja ei püsi nö ringil, vajub pidevalt sisse.
Viimasel ratsastustrennil lausa vihastasin. Tegelikult siiski mitte hobuse, vaid enda peale, aga natuke pahurdasin Luunaga ka.
Kuidas on see võimalik, et vasakule sõites, mu kehahoiak (ristluu ja keha väike kalle sissepoole), sisemise sääre isegi liiga intensiivne kasutamine ja ringi sissepoole "avatud" ratse ei päädi sellega, et hobune oleks õiges paindes. Vaid ta IKKA jookseb kuklast paremale kõverana õlg sees! Täiesti masendav ja lootusetu tunne tuleb sellistel hetkedel, kuidas ma küll hakkama ei saa sellega!? Võtsin steki abiks. Kõigepealt säär ja ratse, kui abi polnud, siis väike meeldetuletus stekiga. Ma ei löönud teda kordagi, pigem tegin sellise meelde tuletava koputuse õlale või sääre taha. No aitas, aga see oli ikka TOHUTU võimlemine seal seljas ja tundsin ikka, et mängin piiri peal.
Ühesõnaga tegin veel suure ringi koos paari voldiga kõigepealt paremale poole, kus ta pigem tahab üle painutada (aga selle kontrollimine on lihtsam), ja siis vasakule. Olin läbi nagu läti raha! Galopini me ei jõudnudki...

Ühesõnaga peale sellist üsna stressirikast platsitrenni, käisin eile K.-le välja idee maastikule minna. Hea vaheldus endale ja ka hobustele.
Jõudsin talli kell 12, lapsed olid lasteaias ja mul aega 4 tundi. Aega küll ju, eks! :)
Platsist mööda kõmpides tahtis Luuna suure hurraaga kõigepealt platsile keerata, aga kui ta suuna metsa poole hoidsin, siis võttis sellise reipa sammu sisse, et pidi lausa pidurit peale panema vahepeal.
Mutt läks ikka väga elevile, et maastikule saab!
Väga pikalt käisimegi sammu, lasime hobustel nautida. Kõrvad kikkis, reibas samm, mis vahepeal kippus traaviks üle minema. Luuna oli väga sõiduvees! :) Nii hea tunne oli, justkui Luuna olekski seda retke pikisilmi oodanud.
Ühes kohas metsa vahel oli puu teele langenud. Üle hüpata seal ei saanud, sest võsa oli ka parajalt, aga ma tulin korra seljast maha ja läksin ise ees, Luuna astus ilusti üle, K. tuli Fogeliga ilusti seljas üle. Niisiis matk võis jätkuda. Kruusateele jõudes alustasime traaviga. Jälle, ilge traavli seljas loksumise tunne tuli peale, sest Luuna muudkui keris ja keris ja traav läks pikaks-pikaks! :D Naersime, et võiks siis platsil ka nii edasipürgivalt liikuda!:P
Ühel hetkel lasime nad galopile ja jälle Luuna hakkas all muudkui kiirust lisama. Kaija pärast küsis, et kas talle tundus, et me eest ära kaome:D Galoppi me rohkem ei teinudki, see väsitas mind korralikult ära!
Kui üle suure tee saime, siis põld, millelt oli saak ära koristatud, oli ideaalne traavitamiseks. Kuna otsustasime, et läheme maid avastama ja ei keera veel suunda kodu poole, siis sõitsime põllu tagumisse serva, et uurida, kust sealt edasi saab.
K. veel rääkis, kuidas ta 3 aastat tagasi sõbrannaga ratsutamas käies ära eksis ja otsisime rada, kust jõuaks K. kodu juurde mineva teise kruusatee otsa juurde.
Ühes kohas jõudsime ummikusse, keerasime otsa ringi, kõmpisime tagasi. Teist rada pidi aga tundus, et täitsa peaks õigele poole suund olema. Kõrgepingeliinide alt läbi ja muudkui edasi!:D Lõpuks jõudsime kruusateele, mis viis meid mingi krossiraja juurde.
Täitsa lõpp, avastasime end juba Rakverele ligemalt, kui me arvata oskasime! Kartsin juba, et ei jõua lastele lasteaeda järelegi!
Oli kaks võimalust. Kas läheme mööda suure tee äärt või keerame otsa ringi ja tuldud teed tagasi.
Otsustasime viimase kasuks, sest suure tee ääres kõndimisest ei olnud me keegi vaimustuses.
Tagasitee tundus kusjuures kiiremini kulgevat, poole tunniga olime K. juures kodus tagasi. Selleks ajaks olime hobuste seljas 2,5 h tegelikult juba külmetanud. Hobused olid väsinud ja päris raske oli hobuse seljast alla tulla!
Au ja kiitus kestvusratsutajatele! :)
Samas tekkis huvi ja hasart, sest me tahame nüüd teada, kus me täpselt olime ja kuidas sealt ikkagi tagasi saab nii, et ei pea sama rada läbima!
Hobustele fliisid selga, heinad ette ja koju enda kehatemperatuuri teega tõstma. Jõudsin lastele ka õnneks ilusti järele, kuigi ega aega üleliia ei olnud. Sooja ei saanud ma veel tükk aega kehasse, õhtul käisin saunas ka, siis tekkis juba parem tunne!
Samas oli nii tore ja naerda sai palju, hobustele ka meeldis ja mõtlesime, et peaks hakkama tihedamini matkamas käima! :)

teisipäev, 7. oktoober 2014

Kõik on hästi...

...kuigi ega ära sõnuda ka ei taha.
Praegu liigub Luunaga tõesti paremuse poole. Olen nüüd siin ikka sõitmas käinud (viimati eile), sadul mõjub hästi. Positiivset mõju esimese paari trenniga veel ei tundnud, aga hobune on nüüd juba trenni algusest peale lõdvestunum, painutab paremini mõlemat pidi (kuigi endiselt on nii, et kui ennast unustada, siis painutab ta paremale sõites üle ja vasakule vajub tihti õlaga sisse ja ei taha õiget painet võtta), galopiletõsted ja galopiosa muutub aina paremaks. Hobune on mõnus ja elastne sõita, ta ei kiirusta, ei lähe seljast pingesse, rütm on hea.
Eks tööd on veel palju-palju, seda on alati! :)
Viimastes trennides olemegi rõhku pannud õigele paindele ning lõdvestatusele. Endiselt tahab ta alati pikka soojendust, esimese traavi poole peal näitab ta lõdvestumise märke, hakkab kontakti otsima ja pinged seljas vähenevad.
K. on mulle kahel viimasel korral näpunäiteid jaganud. Ise olen enda kallal ka tööd teha saanud. K. sõnul olen ka paremuse poole liikunud enda kehahoiaku, sääretöö ja, üllatus-üllatus, täisistakuga! :) Selle üle on mul endal eriliselt hea meel! Paremale sõites suudan ma ennast rohkem kontrollida ja hobusega kaasa minna, vasakule liikudes ikka vahel tuleb mingi krambike sisse ja siis on Luuna ka kohe pinges.
Eile sõitsime veel maalatte päris palju, jäin trenniga ülimalt rahule!
Mutike on tubli. Kuigi olen üritanud ennast tundemaailmast eemal hoida, sest hobune pole minu ja olen niivõrd palju haiget saanud, siis olen viimasel ajal jõudnud tõdemusele, et Luuna hakkab ikkagi südamesse pugema!

Laupäevasel Horse Show päeval sai ka seal päevake veedetud, oli tore, kuigi ka väsitav päev plastmassist tooli peal veeta! :P Koolisõidu KÜR oli muidugi eriti oodatud ja vaatasin seda huviga!

Esmaspäeval, 6. oktoobril, käisin ma aga Astra juures ja jätsin sinna tüki oma südamest! Nimelt Amalile, sest ta lihtsalt vaatab selliste silmadega otsa, et ma sulan. Sain temaga tegeleda, puhastada, sadulat selga panna, metsa vahel jalutamas käia (käe kõrval muidugi:)). Ta on imeline hobune!
Loomulikult käisime ka ratsutamas maastikul, aga seda juba vanade ja kogenud märadega. Dida oli küll juuli kuust alates seisnud, aga Astra kinnitas, et ta ei tee midagi!:P No ühel hetkel, kui selja tagant auto tuli, siis tal oli ikka kohutav paanika. Araablase meeled ja liigutused on ikka 100 korda tundlikumad ja kiiremad, kui poolverelisel hobusel ja päris tükk tegu oli, et sinna selga jääda. Ta ei üritanud minust lahti saada, aga ta lihtsalt läks endast väga välja selle selja tagant läheneva auto peale, et ta läks väga sabinasse ja tegi vähe ootamatuid ja väga kiireid liigutusi!:P Maha ma aga ei potsanud, auto õnneks võttis hoo maha ja saime põllu peale ohutusse distantsi auto möödumist vaatama. Seal ta juba rahunes ja sõit kulges rahulikumalt edasi. Astra tahtis aga vahepeal hobuseid vahetada ja siis sain ma selga Ükssilmale, Jassile, kes ühest silmast pime, samas see ei sega teda vähimalgi määral ja ta oli täitsa mõnus ja mugav sõita. Kuna Didal raudu all ei olnud ja ta hellitas veidi, siis traavi tegime vähe. Aga umbes tunnine jalutuskäik araablastega maastikul oli minu jaoks täiesti täiuslik ja mitte miski ei pane mind araablaste suhtes ümber mõtlema. Nad olid, on ja jäävad mu lemmikuteks! Jalutuskäigul kohtasime ka kahte metskitse, kes meie nina alt läbi jalutasid, hobused ei teinud peale kõrvade kikitamise teist nägugi!

Viimased päevad on täis emotsioone! Peale Astra juures käimist on raske olla, südamel on raske...

pühapäev, 28. september 2014

September.

Ei oska millestki rääkida tegelikult.
Olen ikka septembris ka sõitmas käinud, aga blogida pole viitsinud.
Mul olid vahepeal lapsed pikalt haiged, siis olin ise ka tõbine, nii et pikk vahe jäi vahele ja eile käisin siis üle paari nädala.
Luunal nüüd oma koolisõidusadul. Sama, mis Fogelil, aga laiem. Nii mõnus oli sõita, ma tunnen ennast selles sadulas palju kodusemalt, kui üldsadulas.
Üldiselt on viimasel ajal olnud galopiosa palju parem, kui traavi. Eile samuti. Tegin väga kerge trenni, sest konkreetselt sõitmiseks jäi mul vaid pool tundi, pidin kellaaja peale linnas tagasi olema. Traavis ikka andis ka kohati mõnusalt järele, aga palju oli hetki, kus tundsin, et tõesti on pikalt sõitmata. K. on tegelikult ikka vahepeal ka teda liigutanud.
Galopis oli ta aga nii mõnus, et olekski taht sõitma jääda. Mõnus rütm, hea tunne seljas, eest elastne, mitte üldse esiotsal, mitte mingit kiirustamist. Selliseid hetki võiks meil veel palju tulla! :)
Tegin mõlemile poole vaid ühe galopiletõste ja siis veidi traavi peale ja pidingi lõpetama.
Täna ja homme olen ma pikalt tööl, plaanin minna kolmapäeval, arvatavasti siis, kui lapsed lasteaias.
Horse Showl olen ilmselt vaid laupäeval.

laupäev, 23. august 2014

18. ja 21. august

Tohutu laiskus on peal! Põhiliselt siiski blogi kirjutamise asjus, talli ma lihtsalt jõuan viimasel ajal harva, sest ilmad veavad alt ja palju tööpäevi on olnud, kus lihtsalt ei jõua enam talli.
Aga olen käinud vahepeal kahel korral.

18ndal tegin topeltkordet. Ei olnud just parim päev. Luuna oli suht kramplik, ei tahtnud kuidagi lõdvestuda. Peale selle olen mina seal kahe korde otsas veel väga koba. See on ikka palju raskem, kui kõrvalt vaadates tundub. Samas ma tean, et ma pean seda harjutama, teen seda nii leebelt, kui ma suudan, viimane asi, mida ma tahan, on see, et hobune minu harjutamise all kannataks!
Lõpupoole läks juba paremini, kuigi vahepeal ei tahtnud ta kuidagi edasi liikuda, hakkas seljast kumeralt tippima ja edasipürgimist polnud. Peale paari galopiletõstet hakkas ka traavis helgemini liikuma ja siis lõpetasimegi ära.
Õues on juba nii jahe, et enam pesta ei julge. Õnneks ei olnud ta ka väga märg, kergelt niiske vaid.

21. august käisin trennis üksi, sest K. oli tööl. Tahtsin võimalikult vara ära käia, sest augustikuu on näidanud, et hommikupoole veel ilm peab, aga peale lõunat kipub iga natukese aja tagant hoogsalt sadama.
Luuna oli küllaltki mõnus. Ta on alati mõnusam, kui üksi platsil oleme. Püüdsin ennast hästi palju jälgida, kuidas istun, kus sääred on, käteasend ja ise sealjuures lõdvestunud. Raske, ma ütlen! :P
Kui hakkasin esimesele galopile mõtlema, hakkas tibutama. Ei last ennast sellest väga häirida, sest mis see "kaks tiba" meile ikka teeb. Luuna oli galopis päris mõnus. See, et paar sammu enne galopile tõstet täisistakus olla, mõjub ülihästi. Üleminek on sujuv ja lõdvestunud.
Teise galopi ajal hakkas tihedamini sadama. Tegin siiski paar volti ära ja jäin sammu. Ja kus siis hakkas kallama!
Kiirel sammul talli sisse, mõtlesin, et las siis jääda, sain enam-vähem trenni tehtud!
Hobusel jõudsin valjad ära võtta ja kui sadula kallale läksin, siis vaatasin õue ja vihm oli üle! :D Täiesti naeruväärne. Me saime ikka korralikult märjaks, samas oleks võinud selle paar minutit ära oodata platsil ja oleksime ehk saanud trenni korralikult ära lõpetada.
Enam ma aga uuesti õue minema ei hakanud, Luuna oli trennis tubli olnud.
Seni, kui ma asju ära korjasin, oli ilus ilm taas kohal ja hobune ilusti ära kuivanud, viisin nad õue tagasi.
Hirmsasti tahaks maastikule minna millalgi, aga ei tea, kuidas meil K.-ga ajad klapivad ja ilmaga veab.

kolmapäev, 13. august 2014

K. trenn - 13. august

Kui eile perega talli jõudsin, oli K. platsil Fogelile kordet tegemas. Käisin uurisin, kaua tal läheb ja küsisin, kas ta on nõus mulle trenni tegema. Oli küll :)
Läksin panin Luuna valmis ja platsile. Kui K. lõpetas ja talli ära läks Fogeliga, siis Luuna jäi piiiika kaelaga kõõritama, mõne aja pärast rahunes ikka.
Jõudsin sooja ilusti ette ära teha, kui K. platsile tagasi tuli. Võttis meid enda ümber voldile ja seal me siis sõitsime.
Päris raske oli. Aga mulle nii meeldib, kui keegi kõrvalt seletab, õpetab, suunab, sest omaette pusides jäävad mingid kindlad vead korduma ja mida rohkem need süvenevad, seda raskem on ümber õppida.
Kõigepealt sättis K. mu keha ja käte asendi paika. Alustasime rahuliku traaviga ümber K., pidin kergendama. Pidin jälgima pingsalt enda käsi, et need oleksid ilusti pöial püsti, ratse ja käsi tekitaks ühe pika sirge ilma "murdumiseta". Õlad taga, ette kukkuda ei tohi!
Mõne aja pärast hakkas Luuna ilusti lõdvestuma ja painutama, siis hakkasime täisistakus proovima. Mõned sammud täisistakus, siis jälle kergendasin ja nii pidevalt. Kui hobune ilusti jooksis, pidin täisistakusse jääres paari sammu pärast galopile tõstma. Tõusis kenasti, aga ma ise lähen tihti lappama seal seljas. Oli ka väga häid hetki galopis :)
Nii me siis pusisime terve trenni. Tundsin, kui palju kasu sellest mulle oli. Paremale sõites tahab ta ikka õlaga sisse vajuda, vasakule jälle kipub üle painutama. Eile läksid mul kõhulihased krampi täisistakus sõites. Või mis lihased, neid mul nigu polegi seal :D
Trenn oli väsitav, aga olin väga rahul. Lõpuks K. vaatas mind ja küsis: "Ma tahaks teda proovida, kas võib?" :D
Ma hakkasin naerma, et mis mõttes sa küsid, kas võib, sinu hobune ju! :D
K. sõitis ka natuke ja ütles, et ikka väga veider on peale nii pikka aega Luuna seljas olla.
Poja tahtis ka muidugi hobuse selga ja jalutasin teda pärast natuke platsil ja siis talli juurde.
Pesin ruttu Luunal selja sadula koha peal ära ja ta sai boksi puhkama. Pärast viis K. nad välja.
Täna ma talli ei jõua, vast homme.

teisipäev, 12. august 2014

Peale pikka pausi - 11.-12. august

Mul on igavesti kiire olnud vahepeal. Lihtsalt puht ajaliselt ei ole kuidagi talli jõudnud. Samas tean, et see on head teinud. Olen saanud puhata ja ka Luunale on see väga ära kulunud peale seda pikka leitsakut ja tihedat trennitamist.
Olen nüüd siis kahel päeval käinud.
11ndal tegin üsna kerge trenni. Sain koolisõidusadulaga sõita, K. pani teise sadula Fogelile.
No peale pikka pausi oli nagu ikka, pea püsti ringi uhamine. Võtsin asja rahulikult. Lasin tal alguses selliselt joosta, siis hakkasin eest rohkem mängima ja alla tulekut nõudma. Lõpuks oli päris hea juba. Galopi osast ma muidugi ei räägi, sest peale puhkamist on ta jälle ainult galopi lainetel. Kui esimene tõste ära teha, siis ülejäänud aeg kulub temaga "kaklemisele".
Muidu läks trenn kenasti, hea oli üle pika aja hobuse seljas olla. Pärast pesin ta puhtaks ja jäi boksi puhkama.
Eile, 12ndal, sain talli poole seistme paiku. K. oli sõitmas, ootasin ta ära, et saaksin koolisõidukaga sõita. Seni panin Luuna jalad pindedesse.
Eile oli rohkem õhku hingata õues ja see andis Luunale sellist särtsu veidi juurde. Tahtis kohe liikuda. Tegin palju suunamuutusi ja üritasin teda rahulikumalt ja lõdvestunumalt liikuma saada. Kui ta lõdvestuma hakkas, siis tegin paar galopiletõstet. Kiirustas korralikult ja oli pärast traavis närviline. Aga hakkasin kaheksat sõitma ja muudkui sõitsin ja sõitsin ja nii ilusti hakkas painutama lõpuks. Rahunes maha ka.
Kui aga uuesti galopile tõstsin, siis kukkus jälle kerima ennast. K. siis soovitas, et teen voldi peal ja kogu aeg traav-galopp-traav üleminekuid. No algus oli kahtlane. Vasakule liikudes ta painutab kehvemini, sellest poolest alustasimegi. K. oli heaks õpetajaks. Mul on endal nii palju vigu küljes, et imestada pole midagi, et hobune ei toimi :P
Ühesõnaga ülesanne oli selline, et rahulikus traavis enne galopile tõstet jään paariks sammuks täisistakusse ja traavi jäädes samuti, mõned sammud täisistakus ja alles siis kergendama.
Toimis hästi kusjuures ja tõsted olid eriti mõnusad ja sujuvad. Mis mul viga on:
1) käed kipuvad krampi kohati ja kipun pöialt liialt sisse kallutama, see peaks ikkagi püsti olema
2) jään ennast põlvedega sadulasse kinni hoidma, see tekitab selle nö toolistaku, jalused kaovad selle peale ära
3) õlast pean ennast rohkem hobuse liikumisega samasse suunda keerama (vasakule toimib kenasti, paremale mitte)
4) maha EI TOHI! vahtida (ma ei tea, kuidas sellest lahti saada, sellest tulevad mitmed mu vead)
5) vahepeal tahan oma kätt üle hobuse kaela viia, selle asemel, et hoopis avatud ratset kasutada

Oeh, palju sai! Õppisin palju eilsega ja on, mida harjutada ja mille nimel tööd teha! See mulle ratsutamise juures meeldibki, et kunagi ei hakka igav ja kunagi ei teki olukorda, et midagi pole õppida!
Luuna oli väga väsinud ja mina ka, trenn venis pikale. Tegin ette-alla traavi peale ja läksin teda pesema. Seisis nii ilusti paigal ja nautis veega jahutamist :)

pühapäev, 3. august 2014

Topeltkorde - 3. august

Eile läksin üle pika aja talli. Täpselt nädal võistlustest möödas. Ootasin juba seda minekut, samas oli hea vahepeal puhata ka. Sõitma ma siiski minna ei plaaninud, hoopis topeltkordet tegime.
K. aitas mind, sest olen kunagi küll topeltkorde kursuse läbinud, aga praktika selle koha pealt puudus.
Võttis päris tükk aega, et Luuna lõdvestuma hakkaks. Pealegi ta vahtis mingit kolli, mida meie K.-ga ei suutnud kindlaks teha. Hiljem aga hakkas juba ilusti tööle ka tagumine osa. Vahepeal vajus veidi esiotsale, aga kerge meeldetuletud kordega ja tõstis ilusti pead jälle.
Esimesed galopitõsted olid natuke järsud, aga kui sai aru, mida tahetakse, siis muutusid üleminekud ka hoopis ilusamaks. Üldse hakkas lõpus väga ilusti tööle, kohe hea oli vaadata kõrvalt.
Proovisin siis ise ka päris palju ja peab ütlema, et väga raske on leida seda ühtlast ja samas pehmet kontakti, sest korded on küllaltki rasked. Aga mida rohkem harjutasin, seda paremini tuli välja ja mulle meeldis, sest tundsin, et sain ikka ise ka trenni kirja! :)
Kavatsen hakata topeltkordet rohkem tavatrennide vahele tegema, tuleb kindlasti kasuks nii hobusele kui mulle.
Pärast pesin Luuna ära ja jätsime hobused sisse puhkama.
Meie aga hakkasime šampust jooma, mille ma võidu puhul K.-le lubasin. Oli väga tore, jutustasime pikalt hobustest jms, ema tuli mulle natuke peale kümmet järele. Pidin ju hommikul kell 6:30 tööl olema. Muidu oleks mõnus õhtu pikemakski veninud.
Täna plaanin ka talli minna, aga eks näis, kuidas jõuan.

reede, 1. august 2014

2 trenni ja võistlused - 24., 25. ja 27. juuli

24ndal käisime siis Maiken Lepiste trennis. Kuna olime kahekesi ühel trenniajal, siis ei saanud ta nii palju pühenduda ühele hobusele/inimesele, aga sain sealt siiski midagi, mis aitas mind pühapäevasel võistlusel võiduni :) Minu põhilised vead on siiski maha vaatamine, pean rohkem "avatud ratsmega" sõitma ja lihtsalt julgem olema.
Võistluspäev oli pikk ja palav ja ülimalt väsitav. Minu sõit oli esimene, tegin vaid ABC1 skeemi, sest teised olid juba täisistakus. Kui saan koolisõidusadula Luunale, siis hakkan rohkem ka sellele pühenduma, sest olgem ausad, peale ühte kolmandat ja ühte esimest kohta ABC skeemis, on natuke juba veider seda uuesti ja uuesti sõita, kuna ka hobune 11 a ja kogenud :P
Väga palju oli ära ütlejaid (ilmselt palava ilma tõttu, kuigi oli ju ette teada, et palav on), aga laadima hakkasime kolmveerand kümme ja jõudsime täpselt selliselt kohale, et paar minutit pidin ootama, et soojendusväljakule saada. Seal toimus muidugi pidev karjumine Fogeli ja Luuna vahel, sest Fogel oli tallis. Mingi aja pärast nad siis lõpuks natuke rahunesid, kuigi skeemi ajal Luuna ka ikkagi korra hirnus.
Tundsin kohe, et skeem läks kenasti. Mingis mõttes oli hea, et nad Fogeliga omavahel "jutustasid", sest see andis sellist funki justkui juurde.
Jäime siis tulemusi ootama ja tuli välja, et ma olen viie seas. Arvasin alguses, et jäin viiendaks, sest nimesid loeti ette selliselt, et minu nimi öeldi viimasena. Olin tulemusega juba rahul ja kui hakati autasustama, siis ei öeldud ega öeldud minu nime ja lõpuks jäin vaid mina alles ja esimene koht oli veel ainult välja ütlemata ja siis K. näitas juba püstist pöialt ja naeratas võidurõõmsalt!
Alles siis taipasin, et olengi ju esimene, tulemuseks 67,361%! :D
Igatahes vahva, patsutasin Luunat ennastunustavalt ja sain esimest korda elus võistlejad auringile viia!
Mõni pilt ka võistlustest:

Nüüd on hobune siiani puhanud. Tegelikult mina ka. On plaanis vast pühapäeval talli minna, aga siis vist teeme üldse topeltkordet. Tahaks lasta Luunal nüüd sadulast natuke aega puhata.
Olen blogimise kohapealt viimasel ajal tagasihoidlikum, aga mitte seetõttu, et ma ei tahaks või ei viitsiks. Mul ei ole linnas ema juures lihtsalt korralikku arvutit ja blogi tahvlis kirjutada ei ole küll hea, lausa ebamugav. Ja see on mind siis takistanud. Kui saan tööl olles natuke aega näpistada või korra venna arvutisse, siis kriblan jälle midagi kirja, aga muidu on suvi selline aeg, kus eriti palju arvutis ei passi.

kolmapäev, 23. juuli 2014

Vahepealsest...

Suvine ja soe aeg ning mul puhkus ka. Olen ikka vahepeal tallis ka käinud, aga lihtsalt ei ole leidnud aega, et kirjutada. Samas ei olegi midagi huvitavat nagu olnud, trennid nagu trennid ikka, palava- ja putukaterohked.
Putukaid on nagu ikka tõesti palju ja mul neist tohutult kopp ees! Ei aita ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt nahaalselt närivad. Lausa võtavad ampsu ja lendavad lähedaloleva männi otsa oma saaki sööma :S
Trennid teen sellise kuumuse ja putukateparve keskel kiirelt, sest muudmoodi lihtsalt ei kannata. Sammu ei kannata üldse käia, pool minutit sammus tähendab parmude äkkrünnakut kõikvõimalikele paljastele kohtadele, ka läbi pluusi ja pükste võetakse paras amps, saamata ei jää miski!
Tähendab, enamus mu postitusest on kulunud täna putukate "kiitmisele", sest nad ongi suur osa trennist.
Eile tegin aga skeemi korra läbi ja siis veel galopiharjutusi (volte ja tõstmisi) ning traavis kaheksaid, volte, harjutasime painet.
Olen ennast kirja pannud ka Maiken Lepiste trenni, aga natuke kahtlen sinna minekus, sest rahaline seis ei ole kiita, ees ootab veel tüdrukuteõhtu abikaasa venna tulevasele naisele ja võistlused.

teisipäev, 15. juuli 2014

15. juuli

Juba paaripäevase pausiga tekib igatsus talli saada. Niisiis eile läksin kella 19 ajal.
Oli palav ja putukaterohke. Sain koolisõidukaga sõita, sest K. pani Fogelile üldsadula.
Luuna ei lõdvestunudki terve trenni jooksul kordagi korralikult. Kuidagi pinges oli ja tahtis pea püsti joosta. Pidin teda palju veenma, et võiks ikka elastsem olla eest ja mitte punnitada pead püsti!
Lõpuks juba natuke hakkas järele andma. Kuna putukaid oli LIIIIIGA palju, siis tegime kiirelt ABC1 skeemi ka läbi ja jalutasin seljas talli juurde ära. Mingi 20-30 minutit olime platsil kokku vist.
Skeem oli ligadi-logadi. See mul isegi meeles, Luuna aga vingerdas terve aja ja rahule ma sellega ei jäänud.
27ndal plaanin Lepa tallis sõita ikkagi ainult ABC-d, sest A5 on juba täisistakus ja selleks ma veel valmis ei ole selle pooleteise nädalaga.
Ka oleks juba hädasti vaja Luunale uut sadulat, mis on tellitud, aga selle kohale jõudmisega läheb veel tohutult aega :(

pühapäev, 13. juuli 2014

Võistluspäev: 13 ei ole ilmselgelt mu õnnenumber! - 12.juuli

Kella poole üheksaks tuli Mairit mulle järele. Pakkisime asjad autosse ja talli.
K. tegi just bokse, tõime seejärel hobused sisse. Putukatekke ja maske ei olnud nad suutnud seekord koplisse kaotada, kõik oli seljas/peas, kus vaja:) Seetõttu olid hobused ka mõnusalt puhtad. Natuke käisin harjaga üle ja hakkasime patse tegema.
Seekord tuli paremini välja juba, ei pidanud mitut patsi korduvalt üle tegema. Luuna küll väsis ühel hetkel sellest patside punumisest ja hakkas rohkem siputama, aga polnud hullu, saime suht ruttu need tehtud. Meil jäi lõpuks isegi pool tundi aega veel toas istuda ja muljetada, riided vahetasin enne hobuste peale laadimist ära.
K. arvas, et Fogel hakkab treikusse panekul kahel jalal käima, sest viimasel ajal on ta treikuga natuke jonninud. Luuna pidi esimesena peale minema. Ja hoopis Luuna üllatas negatiivselt, sest treilerisse ta minna küll ei kavatsenud. No tegelikult ei läinud laadimisega ikkagi kaua, sest paaril korral stekiga märgu andmist, et tagurdada ei tohi ja ta jalutas kenasti peale. Fogel läks peale üllatuslikult hästi.
Treiler hakkas K. elukaaslasega ees minema ja K. vahetas ruttu riided, et teise autoga järele sõita. Tagasi pidi K. ise treikuga sõitma.
ST sõidu viimased alles sõitsid, kui me sinna jõudsime. Hakkasime aga tasapisi hobuseid valmis panema. Sooja tegemist alustasime sealsamas auto juures koplis, sai tasakesi traavi tiksuda küll, kuigi suhteliselt ebatasane pinnas oli seal.
Õigele soojendusväljakule sai alles 5 võistlejat enne enda starti, sest üle viie sinna lihtsalt ei lubatud. Tegelikult oli isegi nii natuke kitsas, kogu aeg pidid silmad-kõrvad pärani olema, et kellagagi kokku ei põrka või ette ei jää.
K. startis kümnendana, mina olin kolmeteistkümnes.
K. veel enne rääkis, et see plats on ju "tagurpidi", et skeem võib sassi minna. Ma suure suuga kiitsin, et mis tagurpidi, plats on ju plats ja kõik on omal kohal, kuidas saab sassi minna.
Tuli siis minu kord. Luuna oli ebatavaliselt innukas Fogelit otsima ja Fogel karjus soojendusplatsi taga, see ajas Luunat närvi. Ta ei olnud tavapäraselt lõdvestatud ja raske oli sõita nii. Poolde skeemi saime kenasti, isegi täisistaku osa enne galopile tõstet ei tundunud kõige hullem. Siis aga tuli mu enda puusse panek, kus galopi voldil ma ei teinud seda lõpuni, vaid panin õkva vale tähe poole minema.
Kohtunik kutsus enda juurde, seletas, mis valesti, alustasin siis uuesti samast kohast, aga Luuna oli juba nii närviline, kiskus kohtunikuga rääkimise ajal mul ratsmed jõuliselt käest ja peale seda ei tulnud skeemist ka enam midagi välja. Hobune oli seljast kumer ja jooksis jäigalt, ma ise olin käega löönud! :S
Olin enda peale nii vihane. Karma võlg sai tasutud KOHE! Ei tasu kiidelda, et ei lähe sassi. Skeem oli mul väga hästi peas, ma kartsin hoopis, et see läheb meelest. Aga mul lihtsalt läksid platsi poole sassi ja kõik!
Luuna oli läbimärg, kui lõpetasime, päris tükk aega jalutasin teda, kuni ta kuivas. Minu meelest oli ta ennast lihtsalt märjaks närveldanud. Sest päris pikalt sai ikka oodata enne enda sõitu ja Luuna oli siis juba kärsitu.
Saime 17ne (60,000%) võistlejapaari seast 13nda koha! Irooniline, mis?!
Mõni pilt sõidust, tänud Mairitile!
K. sai samas sõidus teise koha, nii et midagigi head! :)
Võtsin Luuna lahti, päitsed pähe, siis kohe parem olla hobusel.
K. sõitis enda teise sõidu ka ära. Ootasime soojendusplatsi ääres. Luuna oli nii rahulik ja kannatlik, seisis ühel kohal, toetas pead aiale ja tukkus :)
Suht kohe, kui K. oli oma sõidu lõpetanud, panime hobused peale. Luuna jälle natuke torises, aga läks ikkagi suht kiiresti peale. Fogeliga polnud üldse muret.
K. juures pakkisime asjad lahti, tegime hobustel patsid lahti ja lasime nad kohe koplisse sööma. Ise läksime grillmajja vorste grillima ja šampust jooma. Kõht oli nii tühi ja tühja kõhu peale šampust ei tahtnud, samas oli vaja ju K. teist kohta tähistada!
Mairit, hea inimene, viis mu pärast koju ja jäi mulle isegi seltsi, veinitasime veel õhtul õues, nii hea oli :)
Oma eesmärgi ma siiski täitsin, viimaseks ma ei jäänud ja küll teinekord läheb jälle paremini, päevad ei ole vennad.

reede, 11. juuli 2014

Putukavabadus! :) - 10. juuli

Eile oli jahe ja tuuline ilm. Kohe külm oli tegelikult, aga ratsutamiseks ideaalne. Putukatevaba olemine! :)
Seega läksin talli juba viie paiku, palavuse kartust küll ei olnud.
Trenni alguses oli Luuna natuke kramplik, aga tegime pikalt sammu, siis muutust elastsemaks, traavi alustades oli juba täitsa hea. Tunnen, et oleme väga palju arenenud. Mõistame hobusega teineteist juba rohkem, trenni ajal temaga rääkimine mõjub kohe väga hästi, siis on kohe näha, kuidas ta kuulab ja püüab.
Olen viimastes trennides palju sammule rõhku pannud. Kippus muidu sammus pea üles tõstma ja seljast krampis olema, lühikesi sammukesi tippima. Nüüd otsib juba ise paremini ratsme kontakti ja liigub läbi selja, tunnen kohe seljas, kui pikad ja elastsed ta sammud on.
Eile oli ta aga kuidagi uimane. Stekki mul ka kaasas ei olnud ja kippus "magama" jääma, kogu aeg oli tunne, et pean teda sundima edasi liikuma. Tegin paar pikendust traavis, siis nagu ärkas natuke rohkem ja hakkas liikuma.
Skeem läks esimese hooga pekki. Kuni täisistaku kohani on kõik ok, aga seal lähen ma krampi, siis kaovad mul jalused, siis Luuna koperdas jne... Ühesõnaga seda kohta tegin oma kolm korda vist, kuni tehtud sain!
Siis tegi vahepeal K. A9 läbi. Mina seni puhkasin, sest olin nii väsinud. Jalad ei kuulanud üldse sõna.
Otsustasin veel korra skeemi läbi sõita. No tekkis tunne, et mis ma sinna lähen ennast lolliks tegema. Minu puhul täisistakus jalad jalustes ei püsi ja kõik! Sain ikka skeemi läbi sõidetud, ülejäänud osa on hea, ei saa nagu kurta väga. Selle täisistaku kohaga rikun ma meie sõidu ära kahjuks! :(
Hiljem harjutasin veel lihtsalt samm-traav-samm täisistakus. Vahepeal justkui tuli, aga samas tunnen ma, et midagi on väga valesti ja muutun krambihunnikuks.
Mõtlesin, et mis ma ikka "piinan" hobust selle tõttu, et mina ei saa hakkama. Tuleb see võistlustel, kuidas tuleb, trenni lõpetasin ära.
Pika ratsmega traavi tegin peale.
Võtsin varustuse koju puhastada ja kreemitada, aga õhtul ma seda teha ei jõudnudki, sest läksin väiksele istumisele sõbranna juurde. Tegin seda alles täna hommikul enne tööle tulekut.
Täna Luuna puhkab, ehk tuleb kasuks nii mulle, kui talle.
Ja eesmärk on meil ka selleks võistluseks olemas. Viimaseks ei tohi jääda! :D Stardijärjekorra number on meil igatahes paljulubav...13!

neljapäev, 10. juuli 2014

Putukamürk on sõber! - 9. juuli

Eile oli jälle totaalne leitsak. Läksin talli alles kella seitsmeks.
Luuna sadul läkski müüki, nii et pruuni sadulat enam ei ole, on ainult must Wintec 2000 Cair. Panin sellesse sinise kaare sisse ja sadula alla ka geeli. Kuna musti jaluserihmasid rohkem ei ole, siis pean kasutama tumepruune. Pole just väga kena, aga midagi pole teha. Valjad ju ka pruunid...lähevad jaluserihmadega kokku :D
Kui hobusele selga sain, siis tundsin, et midagi on justkui valesti. Oli selline tunne, et istun sadula kaarel. Jalused tegin augu võrra lühemaks, üritasin kenasti sadula keskkohas istuda, aga ikka tundsin end veidralt. Otsustasin geeli alt ära võtta, sest see tõstis sadula esikaart kõrgemale. Kui selle ära võtsin, oli kohe palju parem.
Luuna oli trenni alguses kange ja krampis. Ilmselt selle tõttu ka, et mina ennast sadulas hästi ei tundnud. Ka olen ikkagi veendumusel, et Luuna vajab väga korralikku sooja tegemist, et ta ilusti tööle hakkaks. Nii et mõne aja pärast hakkas ta lõdvestuma ja oli päris hea sõita.
Skeemi osas saime teada, et olime seda natuke valesti õppinud. Aga õige viis ongi lihtsam, nii et hea lõppkokkuvõttes :)
Skeem tuli üsna hästi välja. Eks on pisikesi nipsakaid ikka sees. Näiteks vahel kipub kiirustama pööretel ja siis vajub õlg sisse ja paine on vale, seda peab hästi hoolega jälgima. Siis pikendusel kipub kiirustama, täna ongi plaanis seda harjutada rohkem. Muus osas oli isegi täitsa ok, üleminekud olid rahulikud ja lõpupeatuse ajal ei visanud pead kuklasse.
Nüüd siis vaja Luunale koolisõidusadulat, K. tellib ilmselt Ingridi käest.
Täna on viimane trenn enne võistlusi, homme hobune puhkab. Homme võtan kogu varustuse koju kaasa, et see puhtaks teha ja sisse kreemitada.
Eile peale üheksat käisin veel Annika Õkva juurest läbi, ostsin patsikumme ja endale võistluste jaoks võrgu lipsuga, et juuksed kenasti kinni panna:)
Ja just tuli postiga mu Rohelise Kaardi raamat ja märk :)

teisipäev, 8. juuli 2014

Polnud hea trenn - 7. juuli

Terve pere tuli eile talli kaasa. Sain sinna aga alles 19:45 paiku, sest olin seitsmeni tööl. Samas, ega päeval pole seal midagi teha ka, kui väljas varjus ligi 30 soojakraadi on.
K. oli Fogeliga lõpetamas ja Luuna oli talli ees aias. Ei hakanud katsetamagi teda tallis valmis panna. Tõin kõik asjad välja ja jõudsin juba sadulani, kui tuli meelde, et selles vale kaar sees. Uuesti siis sadul maha ja vahetasin kaare ära, võttis ikka tükk aega. Selle ajaga jõudis K. juba Fogeliga sisse tulla ja sain siis Fogeli peast putukamütsi ka Luunale (Luuna oma oli koplisse kadunud, aga ei leidnud üles viimase otsimisega).
Kadri oli käinud hobustel papud korda teinud. Enne trenni lasin hobuse ja ennast putukapeletajaga üle :P
Eile oli Luuna kergelt krampis. Ei tea, kas sadulast jälle, koolisõidusadulaga selline asi kadus ära. Eriti trenni alguses. Poole trenni pealt nagu läks paremaks. Skeemiga ma rahule ei jäänud, sest pidev võitlus käis selle üle, et hobune eest pehme ja järeleandlik oleks, tema tahtis ringi vahtida ja ei mõelnud ilmselgelt sellele, mida ta tegema peaks.
Täisistaku osaga ma loomulikult rahule ei jäänud, vajume siis ringil sisse, paine on vale ja üldse kõik on kuidagi vale :D No harjutasime peale skeemi seda veel ja siis tuli nagu paremini.
Aga mis on paremaks muutunud selle ajaga, kui temaga sõitnud olen:
1) hobune on elastsem, on hakanud läbi selja töötama
2) galopitõsted oleme saanud rahulikuks ja peale galoppi pole enam seda pidevat närveldamist
3) hobune painutab paremini, temalt saab rohkem nõuda, ilma, et ta vastu (loe: peaga vehkima) hakkaks
Leian, et oleme positiivselt siiski edasi arenenud, vaatamata sellele, et ma kipun seal seljas kohati jahukotiks muutuma.
Nüüd aga selline pisike jamake, et eile tekkis üks sadula ostja. Lubas lausa täna sadulale järele tulla. See tähendab, et ma ei tea, millega ma võistlen :P
Ja mul on nüüd Roheline Kaart ja klubi (RK El Awrah Endurance Team). Selle klubi valikuks oli mul mitmeid põhjuseid ja olen oma valikuga rahul :)

pühapäev, 6. juuli 2014

Palavus teeb laisaks - 6. juuli

Eile olin veidi targem ja läksin talli alles natuke enne seitset õhtul. Päev aga oli väga väsitav olnud, puude ladumine ja lastega rannas mängimas.
Panin pruuni sadula, aga ikkagi geeliga. K. oli juba sõitmas käinud.
Luuna oli raske sõita. Kuidagi ei tahtnud elavamalt liikuda, lonkis. Arusaadav tegelikult, sellise palavusega ei jaksa ennast liigutada. K. ütles, et nad olid terve päeva varjualuses passinud. Peale selle oli ta ennast tallis märjaks närveldanud, kui K. Fogeliga trennis oli.
Ühesõnaga polnud pooltki nii hea, kui eelmisel päeval. Aga no läkski liiga ilusaks kõik juba :P
Ei saa otseselt öelda, et halb ka oleks olnud. Aga Luuna oli konkreetselt lihtsalt nii laisk, s.t tema liikumises hoidmine oli paras katsumus.
Peale selle ei tule meil täisistak ka selliselt välja nagu tahaks ja peale seda, kui olin kuidagi skeemi lõpuks läbi teinud (see tundus selle palavuse ja ebaaktiivse hobusega maailmatumapikk), siis viskasin jalused üle hobuse turja ja tegin ilma jalusteta veel täisistakut, peris tükk aega kohe. Pean ennast rohkem sundima, et asjad välja tulema hakkaks. Kui selle õige rütmi kätte saab, siis on täitsa ok, aga kipun ikka "tooli" vajuma vahel ja siis läheb hobune krampi kohe. Ta on väga tundlik sellele, kuidas ratsanik seljas on.
Peale trenni pesin teda jälle. Kõhu alla lasin kohe mõnuga vett, nii mõnus oli tal, sealt ka kõik ära söödud.
Selle palavuse juures ongi see hea, et saab hobuseid alati peale trenni pesta ja siis on Luuna üsna puhas oma helehalli värvusega.
Õlg on tal paljas putukatekist, aga laik on õnneks väike ja parem ikka, kui veriseks ja auklikuks söödud rinnaesine.

Kuumus tapab - 5. juuli

Mulle tohutult meeldivad soojad ilmad, soe päike ja palavus...aga mitte ratsutades :D
Jõudis uus kuumalaine peale maikuu soojasid ilmasid ja trenni teha on suht ebamugav. Läksin ka, totakas nagu ma olen, keset päeva trenni.
Mairit oli ka kaasas :)
Trenn oli lühike, aga hea. Panin koolisõidusadula, aga geelpadja sellele alla. Putukaid on nii palju, et sõita ei näe :S
Luuna oli väga hea, kuigi veidi uimane/laisk. Tegin kerge sooja ette ja alustasin sujuvalt skeemiga. Ma ise jäin rahule, polnud seni nii hästi veel välja tulnud, isegi täisistaku osa oli enam-vähem. Koolisõidusadulaga on palju lihtsam täisistakut sõita. Luuna ei läinud üleminekutel krampi.
Üldse on ta hakanud paremini lõdvestuma ja läbi selja liikuma. Areng on märgatav ja ma olen selle üle väga rõõmus :)
Peaga vehkimine on jäänud märkamatuks, hobune on olnud viimastel kordadel juba trenni alguses mõnus ümar ja lõdvestunud. Olen saanud seetõttu temalt veidi rohkem ka nõudma hakata. Siiani tähendas temale liigselt "peale käimine" seda, et ta tõmbus koheselt krampi ja/või vehkis peaga.
Kuna skeemi läbi sõitmine oli sujuv ja meeldiv, siis tegin kohe pika ratsmega traavi peale ja lõpetasime ära. Ma lihtsalt ei jaksa sõita selle lõõmava päikese ja putukate parvega. Üks parm võttis mul lausa põlvest läbi pükste lihatüki kaasa ja läks puu otsa sööma :S
Pärast pesin Luunat, ta nii mõnules, jätsin ta jahedasse talli puhkama...putukatest!

neljapäev, 3. juuli 2014

Mõnus trenn - 3. juuli

Nagu kõigil, käivad ka meil asjad kord mäest alla ja siis jälle üles. Eilne trenn oli viimase aja üks paremaid.
K. käis Fogeliga Piiral väiksel võistlusel, aga oli selleks ajaks juba koju jõudnud, kui ma poole seitsme ajal talli jõudsin. Hobused olid koplis.
Tõime nad sisse. Määrisin Luunal jalad sisse linimendiga. Panin talle koolisõidusadula ja alla korrigeeriva geelpadja (see selline, mida saab panna kahte pidi, kas siis sadula esiotsa tõstmiseks või tagumise osa kergitamiseks). Sadul istus kenasti. Pindeerisin jalad ka ära ja läksime platsile. Poja tahtis jälle hobuse seljas olla, kuni platsile jõudsime. Fogel jäi talli ette pisikesse aeda, aga kui olime platsil ja K. ning mu abikaasa platsilt takistusi ära tassisid, hüüdis K., et Fogel sai aiast välja. Fogel tuli sellise kimaga platsile, käskisin mehel lapsed enda juures hoida. K. püüdis Fogeli kinni ja viis kõrvalolevasse murukoplisse. Fogel oli talliesisest aiast lihtsalt välja hüpanud :D
No trenni algus ei olnud väga paljutõotav, sest Luuna oli kramplik ja närviline kõrval aias kablutava Fogeli tõttu. Vehkis seetõttu paar korda peaga ja kõõritas oma silmi kopli poole. Mõne aja pärast rahunes ja muutus väga mõnusaks eest.
Väga pikalt sooja ette ei teinud, aga ta oli nii mõnus ja elastne ja painutas hästi. Alustasin tasapisi siis skeemiga. Hästi hea oli! Aga häda on selles, et ma ei jõua poolt skeemigi nii läbi sõita, et ma ära ei väsiks. Juba enne täisistaku osa olin ma väsinud. Esimene osa täisistakust tuli K. sõnul väga hästi välja, kuigi ma tundsin ennast seljas suht jahukotina. Teises osas olin ma juba nii väsinud, et väga raske oli ise mitte krampi minna. Sõitsime ikkagi skeemi kenasti läbi ja K. ütles, et tema jääks küll sellise sõitmisega rahule. See ongi see koht, et seljas tunnen, et polnud just vb see või teine asi kõige parem, aga kui kõrvalseisjale see märkamatuks jääb, siis on hästi ju :)
Skeemi rohkem läbi ei sõitnud, aga harjutasime veel traavi üleminekuid, ehk pikal sirgel tegin töötraavi, otsas kergendasin, diagonaalidel pikendasin. Polnud nii hea, kui skeemi sõitmise ajal, sest kirkus kramplikuks ikkagi. Skeemi ajal oligi üllatav see, et hobune säilitas hea kontakti ja lõdvestatuse üleminekutel, millega meil alati jantimist on olnud.
Lõpus tegin veel lihtsalt täisistak traavi voldil, ühte pidi ja teist pidi, pikalt, K. kõrval seletamas, laitmas, kiitmas. Hea tunne oli, kui olin lõpuks K. arvases ülesandega hästi hakkama saanud. K. lõõpis veel, et kui nii jätkame, siis teeme talle ja Fogelile võistlustel ära ja et ma jõuan veel A26 skeemi ka ära õppida:P
Pärast pesin hobuse selja higist puhtaks, jätsime nad talli putukatest puhkama. Geelpadi mõjus hästi, sadul istus palju paremini :)

teisipäev, 1. juuli 2014

Täisistak! - 30. juuni

Eilse trenniga ma rahule ei jäänud...põhjuseks on täisistak :S
No trenni algus oli paljutõotav, vaatamata sellele, et sõitsin Luuna enda sadulaga, aga endiselt ei ole me suutnud selgeks teha, kas see sadul on tema käitumise põhjusteks, sest näiteks eile oli ta trenni esimestest minutitest alates väga mõnus ja järeleandlik. Sammus isegi sirutas ratsmele vastu ja otsis kontakti, esimene traav oli ka ülipehme ja hea sõita.
Kõik oligi hea, kuni selleni, et hakkasime skeemi läbi sõitma, mis muidugi ühes kohas läks meelest ja kui tuli koht, kus pidi 20 m ringi tegema täisistakus, siis K. ütles, et ma ei hoiaks ennast põlvedega sadulas ja et ma laseks ennast õlgadest vabamaks ja vaataks kõrgemale, sest tekitan muidu endale toolistaku. Sellega seoses läheb ka hobune krampi ja tõstab pea taevasse.
Jäin seisma ja mõtlesin järele, ma tõesti hoian täisistakut sõites põlvedega ennast sadulas kinni! Õudne! Jätsin kohe skeemi pooleli ja lasin K. tähistatud väljakule harjutama, ise läksin kõrvale täisistakut harjutama...
Ega ikka ei jaksa küll ja tee, mis tahad, ise olen krampis, hobune on krampis, painet pole jne jne. Ühesõnaga masendav :(
On, mille kallal tohutut tööd teha, sest see ei ole kohe mitte kena! Ebamugav nii mulle kui hobusele.
Hiljem tegin veel skeemi otsast lõpuni läbi. Sel korral oli natuke parem, suutsin ennast mõnda aega sadulas kontrollida, aga väga raske oli ja rahul ma sellega küll ei olnud. Ülejäänud skeemi osa on juba rahuldav, kuigi harjutada on kõvasti vaja.
Nüüd meil platsil tähed kiletaskutes ja peavad vast kauem vastu, kui ühe vihmasaju :)
Eile panin Luunale putukateki selga, enne, kui koplisse viisime, sest ta oli eest jälle nii ära söödud, et paha vaadata kohe. Enne olgu need paljad õlad, kui täiesti veriseks näritud rinnaesine.

laupäev, 28. juuni 2014

Kolm päeva koolisõidusadulas - 26.-28. juuni

Olen kolmel päeval järjest trennis käinud, pole aga suutnud leida aega, et tulla ja kirjutada, mis teinud oleme.
Alustan sellest, et erinevatel põhjustel on alust kahtlustada, et Luunale ei sobi sadul. Me ei ole selles täiesti kindlad, aga olen kolmel päeval sõitnud hoopis Fogeli sadulaga, mis on suht uus Thorowgoodi koolisõidukas. Pean muidugi mainima, et mulle endale väga meeldib koolisõidusadulaga sõitmine, kuigi tõden, et tegelikult töötavad erinevates sadulates hoopis erinevad lihased ja seetõttu väsisin esimesel päeval (neljapäeval) ikka väga ruttu ära.
Reedel ja laupäeval tegin niisama ratsastust, K. hüppas Fogeliga. Hobune oli selle sadulaga kuidagi palju vastutulelikum või ma ei oskagi seletada. Luuna lõdvestus paremini, painutas paremini ja galopi-traavi üleminekudki ei olnud nii "robustsed".
Eks kippus ikka kohati esiotsal olema, aga ta oli üllatavalt hea sõita. Galoppi tegin üldse vähe ja peale galoppi pikalt traavi peale veel. Rahunes palju kiiremini, kui muidu, sest tavaliselt peale galoppi rahulikku ja lõdvestunud traavi saada oli pea võimatu.
Täna siis avastasin, et Lepa talli võistluste ERL plaani välise osa juhend tuli ka välja ja minu jaoks oli natuke ebameeldivaks üllatuseks see, et selles on ainult ST-2 skeem, ABC-d ei olegi :(
Ega mul siis muud üle ei jäägi, kui sõida A9-t, mida ma muidugi väga pelgan, sest on ikkagi kordades raskem, kui lihtne ja loogiline ABC.
Tegin korralikult ettevalmistusi enne talli minekut, kirjutasin skeemi üles (printer andis saba) ja tegin tähed väljaku tähistamiseks. Lapsed võtsin kaasa, sest polnud kellelegi jätta. Sättisime enne platsi korda ja alles siis läksin hobust valmis panema. Plaanisime nii, et ma sõidan ära ja pärast läheb K., sest keegi pidi ka lastel silma peal hoidma.
Luuna oli kohe algusest peale suht mõnus, ei kaelkirjatsenud ja hakkas väga ruttu lõdvestuma. Väga pikalt sooja ei teinud, kaks umbes 5 minutilist traavi üsna kerge kontaktiga.
Oli plaan hakata skeemi osade kaupa õppima, sest see on nii ilmatuma pikk ja lohisev, et alguses tundus mulle, et see ei jää kunagi meelde. Skeemi järjekord läks korduvalt sassi, aga lõpuks saime selle kahel korral ka enam-vähem läbi tehtud ja oh seda imet!, isegi meelde hakkas jääma.
Mis on aga kole, on sammu osa, kus Luuna tahab "tagurpidi ants" olla ja kangelt kõndida ning galopiosa peale esimest galoppi, kus ta seda igal hetkel uuesti pakkuma kipub. Aga usun, et kaks nädalat tööd ja me saame endid võistlusvalmis küll, iseasi, mis tulemusele :D
Sean aga ka sel korral endale mingid pisikesed eesmärgid ja olen nende täitumise üle õnnelik, see viibki meid edasi :)
Hetkel on üks sadul ka müügis, loodame, et kui selle saaks maha müüdud, siis saaks Luunale ka koolisõidusadula tellida. Tunnen ennast selles kõige paremini ja K. arvas, et kuna ma hüppaja tüüpi nii kui nii ei ole, siis oleks koolisõidukas kõige parem variant.
Reedel käis Kristin tallis kaasas ja tegi veidi pilte, panen siis paar paremat üles :)
Mingil päeval tullakse hobuste papusid korda tegema, K. peab Luunale kiibi laskma panna (avastas, et ei olegi), mina pean Rohelise kaardi tegema endale ja veel palju muid asju on meeles pidada.

Aa, ja enda ratsasaapad sain kätte reedel, muidu parajad, aga sääreosa ikka veits lai. Mitte palju ega häirivalt, aga pani mõtlema, kas ikka jätan. Praegu ikka jätsin, eks näis.

neljapäev, 19. juuni 2014

Meeldiv trenn! - 18. juuni

Eile oli tore trenn! Mul oli aega maa ja ilm, sest lapsed viisin vanaema juurde.
Sadulale olin laiema kaare sisse pannud eelmisel õhtul, et vaadata, kas ja kuidas see mõjub.
Ette tegime hästi pikalt sammu, olime jutusoonel ja aeg lendas. Peale esimest traavi mõtles K., et võiks koos erinevaid harjutusi teha. Esimeseks oli suurel ringil traavi sõites iga natukese aja tagant peatus teha. Esimesed peatused olid küll kohutavad. Pea üles, seljast kangeks, pepu küljele, jalgu ma ei hakanud vaatamagi :D Aga mingil hetkel muutus hobune minu suhtes väga tähelepanelikuks ja juba kerge põlvede surve peale jäi ta ilusti seisma, ilma, et oleks krampi läinud ja peput loopima hakanud. Harjutamine kandis vilja :)
Teiseks tegime traavis nii, et ühel sirgel pikendasime ja teisel sirgel sääre eest ära astumist serpentiini kujuliselt. Tegime mõlemat pidi kaks korda. Jälle oli esimene katse kõige kehvem, aga kui Luuna mõistis, mida oodatakse, siis pingutas väga.
Eile oli aga veider see, et kui ta muidu kipub pead ülespoole loopima, siis eile ta nö koogutas allapoole just. Ei kiskunud ta mul ratsmeid käest ega visand pead üles, vaid kiigutas oma pead traavis alla-üles, ise ratsmes püsides. Lasin tal eest kusjuures võimalikult vabalt olla, ratse oli küllaltki pikk, enam pikemaks anda poleks saanud.
Viimase harjutusena mõtles K., et võiks teha galopis nii, et sirgel traav, otstes galopp. No sellest Luuna ei arvanud midagi, sest meie jaoks on need galopp-traav üleminekud endiselt peavalu tekitavad. Siis K. pani meid sellist 20 m diameetriga ringi sõitma traavis, mina pidin teda siis painutama kätt "avades" ja sissepoole tuues, ise samas hästi sirgelt üles kergendades, et ta hakkaks oma tagumisi jalgu keha alla tooma.
Tegime seda mõlemat pidi ja saime täitsa hästi hakkama! Jäin temaga väga rahule ja ei hakanud enam teda galopiga üldse uuesti närvi ajama.
Järgmises trennis teen samu harjutusi ja edaspidi üritan teha nii, et galopitõsted "peidan" traaviharjutuste vahele ära justkui muuseas. Peale galoppi peab alati tegema veel pikalt traavi, et ta hakkaks mõistma, et galopp ei ole ainult galopp ja galopp ei tähenda alati trenni lõppu... Ka pean kasutama sõites sõnu "traav" ja "galopp", et ta hakkaks mind rohkem kuulama ja tähele panema.
Ma ei saa nüüd mitu päeva talli, sest täna olen õhtuni tööl, homme lõpetab mu noorem vend Sisekaitseakadeemia politsei erialal, laupäeval on mul kunagiste algkooli klassiõdedega kokkusaamine. Pühapäeval loodan ennast siis talli ka vedada.
Ja 3. juuli on K. ise ka tööl, see neljapäev ju! :D
12. juuli on plaanis aga Lepa talli koolisõitu võistlema minna.

teisipäev, 17. juuni 2014

Mulle ei meeldi hüppamine! - 17. juuni

Kui talli jõudsin, oli K. juba Fogeliga platsil ja tegi talle topeltkordet. Luuna oli talli eest aias. Sõi rahulikult. Panin asjad talli ja tõin Luuna sisse talli vahele, seal hakkas ta tatsama ja närveldama. Mõtlesin siis, et lähen küsin K.-lt, kaugel ta on, et äkki ootan, kuni ta tuleb sisse, et siis ise minna. Ta aga alles alustas ja seetõttu otsustasin Luuna õues valmis panna. No tükk tegu ikka, ühe käega hoia nööri ja teisega puhasta, rahusta, sadulda :D Tõmbasin endal vööd pingutades mingi seljalihase ära paremalt poolt. Tänaseni valus.
Panin Luunale kummid peale, polnud tahtmist temaga kaelkirjakut mängida, hakkab siis kohe algusest peale ilusti töötama.
Oli kohe nii hea sõita. Ta töötas algusest peale mõnusasti kaasa ja jäin traaviosaga üsna rahule. Galopp polnud aga väga hea. Tõstsin paar korda mõlemale poole. Ilma kummideta on isegi nagu parem olnud mu meelest. Kummidega vajus nagu rohkem esiotsale ja toetas ratsmele liiga palju.
Galopp on üldse asi, mille kallal peame tööd rabama.
No ja siis, kui K. oli Fogeliga lõpetanud, küsis ta, kas ta tahaksin 3. juulil Piira talli võistlema minna. Hetkeks tekkis tunne, et jaa, tahan küll, aga siis tõstatasin küsimuse, et kas see on takistussõit. Kuuldes jaatavat vastust, jäin jutu juurde, et mulle see ei istu.
Polnud kasu! K. pani mu hüppama pisikesi ristikesi. Ja kui olin mõned korrad poolistakus üle lattide läinud ja ühe korra traavis ka üle risti läinud, ütles K., et mine galopis, Luunal nii parem... Ja mis juhtus, ma jäin maha, karjatasin, jäin suu peale, Luuna tegi mingi x hüppe ja peale takistust hüppas veelkord lambist õhku, sest ma potsatasin sadulasse tagasi ja siis ma ütlesin, et EI, hüppamine pole minu jaoks! :D K. veenis mind veel ja seletas, mis ja kuidas ning alustasingi juba uuesti poolistakus traavi, aga olin selleks ajaks nii väsinud (ma avastasin, et ma reaalselt ei jaksa poolistakut üldse sõita, sest jalalihased lihtsalt ei pea sellele koormusele vastu ja hakkavad valutama), et lõin käega.
Pealegi tuli mul pärast tallis meelde, et ma olen 3. juulil tööl ja seda ei anna mul kuidagi ära vahetada, sest teine inimene puhkab. Niigi vahetasin ära 12. juuli, et Lepa talli võistlema minna.
Veendusin veelkord, et ma kardan takistusi ja seetõttu rikun selle kõik ka hobuse jaoks ära... Hirmust üle saada on raske!

16. juuni

Vahepeal kohe kuidagi talli ei jõudnud. Oli tihe töönädal ainult ühe vaba päevaga, ka see oli sisutihe juba ilma trennitagi.
Peale sellist puhkust oli hobune muidugi kohe natuke kehvem ka.
Tegin ette pikalt sammu. Vahtis kõike ja oli muidu kange. Traavis ka ikka tükk aega pea taevas ja silmad krõllis. Tuul oli ka tugev, vb tegi see teda selliseks "jäneseks".
Teise traavi aeg hakkas juba ikka lõdvestuma ka, aga nurki tahtis seekord jälle hirmsasti õlaga lõigata. Galoppi tegin vähe. Vasakule poole ei olegi midagi, tõusis ilusti rahulikult ja ei hakanud ennast ketrama. Paremale tegin suure ringi peal ja poolistakus, oli ok. Hakkas tibutama ja kuna mul oli pere kaasas ja poiss lunis hobuse selga, siis jalutasingi teda veel pärast pikalt. Tüdruk tahtis ka hirmsasti, aga kui selga tõstsin, kukkus kisama, et tema kardab ja tuli alla tagasi. Nii kaks korda :D
Veel kord veendusin, et hobuste juures peab väikeste lastega olema ülimalt ettevaatlik. Luuna on väga kannatlik ja rahulik, aga just sel ajal, kui tüdruk oli minu juures, et kiivrit pähe panna ja uuele katsele hobuse selga minna, ehmatas millegi peale Fogel, sai K. käest lahti, selle peale tegi Luuna hüppe kõrvale, minu pilk oli kohe lapsel, kellest Luuna jalad napilt üle "lendasid" ja plika kukkus põlvili liiva sisse. Muidugi ta ehmatas, aga õnneks hobune talle kuidagi haiget ei teinud. Minul olid süümepiinad, et tüdruk hobuse esijalgadele nii lähedal oli. Selga ta polnud nõus minema peale seda muidugi :)
Poiss oli aga kohe valmis jälle hobusele saama ja ta tahtis tallini ka ratsutada. Seletas mulle seljast, et tema ikka tahab juba üle lattide jalutada ja uuris, kuidas hobust liikuma ja peatuma saab :D

teisipäev, 10. juuni 2014

9. juuni

Nagu ikka, selleks ajaks, kui pidin hakkama talli sättima, kerkis suur ja tume pilv ja kukkus sadama. Ootasin siis saju lõpuni, helistasin K.-le, kes oli hobused õnneks juba töölt koju jõudes sisse toonud, ja uurisin sealse ilma kohta. Ütles, et tibutab veel ja suur pilv on sealsamas kõrval. Otsustasin siiski talli minna.
Tahtsin teha veidi pikema trenni, kui eelmisel päeval, aga samamoodi võimalikult rahulikult asja võtta. Trenn algas väga hästi. Luuna oli kohe alguses üsna järeleandlik ja ei kaelkirjatsenud väga isegi esimese traavi ajal. Üldse oli traavi osa rahuldav. Rahul ei ole ma siiani pööretega, kus ta kipub õlg sees kurvis sisse vajuma, väga korralikult tuleb enne pöördele minekut eeltööd teha, et õige paine kätte saada. See kõik aga otseselt mu enda viga, mis vajab palju tööd ja vaeva, et ma suudaks ennast seal seljas paremini kontrollida. Vahel on nii, et pööre algab hästi, siis aga lohiseb hobuse tagumik ikka suvalt järele ja ma ei ole rahul :D On ka selliseid hetki, pöördeid ja volte, kus olen rahul nii enda kui hobusega.
Galopiga olen ma rahul senini, kuni on esimene tõste ära tehtud. See tuleb tavaliselt sujuvalt, hobune on hea rütmiga ja ei kiirusta. Peale seda on ta närveldis.
Ma ei tea, kuidas saada ta peale esimest tõstet ka rahulikult galopile tõusma. Ma ei tee tavaliselt pikalt galoppi. Tõstan galopile, siis teen poole platsi ulatuses ringi kuni poolteist. Rohkem olengi üritanud üleminekuid teha, mitte lihtsalt galoppi uhada. Paremale on asi veel hullem. Siis ta kukub vahel ka pead viskama.
Põhimõtteliselt on nii, et peale esimest galoppi käib mul pidev võitlus ja "vaidlus" hobusega selle üle, kas ja millal me uuesti galoppi tõuseme. Traavi ta siis enam rahulikult teha ei taha, see muutub kaootiliseks selles suhtes, et pole õiget rütmi (kord kiirustab, siis tahab üldse sammu jääda), iga hetk pakub galoppi, ise sealjuures närviliselt suulist närides.
Eile peale galopitõsteid jalutasin temaga tükk aega, siis üritasin teda taas traavis rahulikuks saada. Päriselt ei õnnestunudki, aga vähemalt ei pakkunud ta lõpuks mulle iga mõne traavisammu järel uuesti galoppi.

Ühesõnaga on mul on kaks peamist eesmärki hetkel Luunaga:
1) õigete painete järgimine kaarsõitudel
2) galopitõstete sujuvus ja sealjuures rahulik ja lõdvestunud hobune

Huh, tundub võimatu! :D

Sain lõpuks mõne pildi endast ja Luunast võistlustel. Piltide autor on Marleen Korbelainen.


pühapäev, 8. juuni 2014

Hea trenn - 8. juuni

Vahepeal juhtus siis selline asi, et meie pere auto läks pekki! Seetõttu tekkis vähe kaootiline seis tallis käimisega. Hetkel ongi nii, et kui transpordi saan, siis on hästi, kui ei saa, siis talli jala ka ei käi!
Nii et alles eile sain siis trennitama.
Suht suur pilv kerkis sel hetkel, kui talli jõudsin, kõmistas ka kaugel, aga tõime hobused sisse, puhastasime ära ja arutlesime, et lähme ikka sõitma, küll siis näeme, mis see pilveke teeb.
Otsustasin, et teen sellise kergema trenni, võimalikult rahuliku ja mittenõudliku. Esimene traav on alati nagu ikka, pea püsti, aga esimest korda hakkas ta juba esimese traavi lõpus ennast natuke lõdvestama.
Teine traav oli juba väga hea. Eest näppisin teda võimalikult vähe ja hobune oli tõesti mõnus ja kerge sõita.
Tegin palju volte ja suunamuutusi.
Galopp oli vasakut pidi parem (isegi väga hea), kui paremale. Õigemini paremale tõstes ta kuidagi hakkas jälle esiotsa kergitama ja edasiliikumist ei tekkinud. K. soovitas poolistakus paremale poole proovida. Siis tõusis ilusti ja sain ka niipidi hobuse liikuma. Ei tea, mis tal siis oli... Vasakule ta aga nii mõnusasti töötas ja hea oli seljas olla kohe.
Ei teinud pikalt, sest hobune oli üldkokkuvõttes ülimõnus sõita ja jäin selle juurde, et pigem natuke ja hästi, kui palju ja halvasti. Üldse hakkas sadama ja saime ikka täitsa märjaks. Lauspadukas jõudis õnneks alles siis kohale, kui meie juba talli uksest välja saime vaadata :)
Ma olen nüüdseks pea kuu aega Luunaga sõitnud ja alles nüüd hakkan ma pihta saama, kuidas, millal ja kui palju temalt nõuda saab, sest ta on selline hobune, kellelt vähem nõudes saab parema tulemuse. Temaga on vaja rahu ja kannatust, samas kindlat meelt.

Saapad tellisin endale ära, nüüd ootan, läheb kuni 2 nädalat.

neljapäev, 5. juuni 2014

Maastikul - 4. juuni

Eile otsustasime lõõgastuda maastikul. Kohe täitsa mõnus pea paaritunnine matk oli, enamasti liikusime sammus, vahepeal veidi ka traavitasime. Luuna oli kohati veidi närviline, näris suulist ja tõmbles peaga. Rada oli nii teeäärt pidi, kui kruusateedel ja metsa all. Metsaalune rada oli mõnusalt õdus ja paraja pinnasega.
Lõpus tahtsime natuke galoppi teha. Esialgu Luuna tõusis ilusti galopile, aga kui Fogel ka galoppi läks ja meil natuke eest ära liikus, siis kaotas Luuna pea, kukkus koha peal galopisammu tegema, lõpuks viskas pead ühele ja teisele poole, tagurdas võssa ja tõusis küünlasse, karjatasin mõnusalt üle metsa ja kutsusin K. Tagasi, sest Luuna oli täiesti endast väljas ja edasi liikumisest pold juttugi. Kohe, kui Luuna Fogelit uuesti silmas, rahunes ta ja oli nõus edasi astuma.
Koju jalutasime ja platsil tõstsin ta korra galopile, et lõpp positiivne oleks. Platsil oli kõik hästi ja jalutasime talli ära.
Pesime hobused üle ja vaevasime pead, kuidas Luunat putukate eest kaitsta, kui tal tekk ühe õla paljaks on hõõrunud juba...
Täna ma talli ei jõua, homme lähen juba päeva aeg.
Minu saapaotsingud on sealmaal, et ühed saapad, mis tulid, osutusid siiski säärest lühikeseks ja otsustasin need tagasi saata, täna enne tööd viin need Smartposti ja tellin ilmselt homme teised.

esmaspäev, 2. juuni 2014

Võistluspäev - 1. juuni

Ärkasin varakult, kuue paiku ja sättisin ennast talli. Sinna jõudsin pool kaheksa, K. tegi bokse, hobused olid veel väljas, kenasti putukatekkides :)
Tõime nad siis sisse, puhastasime ja hakkasime patse tegema. Päris hästi tulid välja, kuigi tal lakk keskkohast nii maru paks, et neid patse pidin korduvalt üle tegema, et need kuidagi püsima jääks. Õnneks pidasid patsid ilusti vastu.
K. otsustas, et sõidame kaks korda kodu vahet, s.t et enne viisime Ebaverre vaid Luuna, et ta vahepeal koju tuua ja siis Fogel kaasa võtta. Selleks kaks põhjust. Meie sõitude vahe oli väga pikk ja teiseks on nad teineteisest sõltumatult rahulikumad.
Peale läks Luuna väga ilusti. Ebaveres maha võttes tegi ta väikse lolli liigutuse ja mina sain pähe muhu. Üldse pidi ta maha tulles paras rahmeldis olema.
Alguses oli ta veidi närvis. Läksin maksin stardimaksud ära, panin ta sadulasse, vahetasin riided ja selga. Soojendusväljak oli pungil hobuseid täis, seega tegin alguses sammu ja traavi selle kõrval tee ääres. Oli täitsa pinges ja pea püsti. Mõtlesin, et ei lõdvestugi. Kui soojendusväljakule pääsesin, siis sain ka paar galopitõstet teha, aga ei tahtnud üle pushida teda. Seega jäime enda korda ootama. Närv oli hullult sees.
Kui tuli minu aeg järgmisena valmis panna, läksin võistlusplatsi kõrval olevale liivaplatsile. Tegin seal natuke sammu ja siis traavi peale. Luuna muutus nagu hetkega nii mõnusaks ja kuulekaks. Ta pole mul isegi koduplatsil kunagi nii hea sõita olnud! :) K. näitas mulle ka püstist pöialt, tunne muutus paremaks kohe.
Võistlusväljakule sõites tundsin, kuidas läheb silme eest mustaks, lihtsalt nii tohutult närvis olin. Kui aga seal juba traavi tegin ja kella kuulsin, siis rahunesin.
Skeem tuli üsna hästi välja, vähemalt ise jäin väga rahule. Sain sõidetud rahuliku ja lõdvestunud hobusega, kes ei vehkinud peaga ja kuuletus hästi.
Kui lõpetasin ja väljakult ära läksin, siis tundsin, kuidas pea hakkab valutama. Pingelangus lihtsalt! Jalutasin natuke hobust ja vaatasin veel teisi sõitjaid. Aga kuna K. pidi hakkama minema Fogelile järele, siis pidin Luuna lahti võtma ja treikusse laadima.
Enne käisin veel uurisin sekretariaadist enda tulemuse kohta ja pidin sealt tornist alla kukkuma, kui Ü. Hanni ütles mu tulemuseks 73,333 %!!! K. ütles selle peale, et ma võin auhinnalisele kohale tulla.
Otsustasime aga ikkagi hobuse ära viia. Õigemini mina jäin võistlustele, K. läks Luunat koju viima ja Fogelit tooma. Kui öeldi, keda ootatakse autasustamisele, siis sain järgmise üllatuse osaliseks. Saavutasime Valunaga ABC-1 skeemis III koha! Uskumatu, milline päev! Ma ei suuda seda siiani uskuda :) Kuulsin hiljem tuttavalt, kes oli Eva-Maria Vint-Warmingtonil kirjutajaks, et ta oli kiitnud mu head istakut ja et oleme hobusega kena paar.
Ka K.-l läks hästi, tema sai A-26 skeemis lausa esikoha! Nii et igati kordaläinud päev meile mõlemile, mis päädis kodus vahuveini joomisega! :)
Luuna puhkab nüüd paar päeva ja ma ise ka, sest olen veel tänagi väsinud eilsest. Nii füüsiliselt kui vaimselt.

reede, 30. mai 2014

Viimane trenn enne võistlust - 30. mai

Sättisin ennast eile kella viie ajal talli.
Luunal oli see roheline kõik juba rinna eest maha kulunud, panin seda uuesti peale, sest kärbsed olid hunnikus seal otsas :S
Kumme peale ei pannud, tahtsin veel enne võistlust ilma sõita, sest seal nii või teisiti kummidega ei saa.
Alguses oli ikka kohutav kaelkirjak, terve esimese traavi ka. Teise traavi ajaks hakkas ilusti lõdvestama ja ei jooksnud enam selliselt kangelt. Vahepeal oli lausa väga häid hetki.
Väga pikalt ei soojendanud, sest ei tahtnud teda liialt "kuumaks kütta". Ta kipub veidi närviliseks minema, kui soojendus pikale venib. Mida läbimõeldumalt ja lühemalt teha, seda parem on ta skeemis sõita.
Kui olin skeemi läbi sõitnud, ütles K., et kõrvalt vaadates oli täitsa ilus, kuigi ise ma seal seljas tundsin, juskui oleks terve päeva rasket füüsilist tööd teinud :D
Ma ise ei jäänud väga rahule seekord, aga kui kõrvalt vaadates see välja ei paistnud, siis rohkem skeemi otsast lõpuni läbi ei teinud, harjutasin mõned korrad veel sissesõitu ja õiges kohas peatust. Tegin ette-alla traavi peale ja lõpetasingi.
Enne koplisse viimist lasin talle rinna ette veel rohelist ja putukapeletajat ning mässisime ta putukatekki, loodame, et natuke leevendab.
Kohutav närv on sees homse pärast! Võtsin eile endale veel Luuna asjad koju puhastada ja kreemitada. Emal leidus kodus maruhea mesilasvaha baasil värvitu nahakreem, peaks endale varustuse hooldamiseks selle soetama, tõesti hea on see! Mõeldud muidu kõikide nahktoodete (jalanõud, kotid, rihmad, nahkmööbel jne) puhastamiseks ja hooldamiseks. Tundub, et ratsavarustuse jaoks ka suurepärane!
Täna ma talli ei jõua, sest kella kuueni olen tööl ja õhtul on mul RG 85. lennu kokkutulek. Homme hommikul varakult talli hobust puhastama ja patse tegema. Huh, seda ma ka ei oska ju...

neljapäev, 29. mai 2014

Üksi. - 29. mai

Eile käisin esimest korda sõitmas nii, et K.-d ei olnud. Käisin päeval, kui ta oli veel tööl, aga nii me kokku leppisime, sest õhtul ma ei saanud minna ja K. pidi õhtul Fogeliga Lepa talli koolisõidukliinikumi minema.
Suht udune ja rõske ilm jälle, aga sinnateel jäi see vihm üle. Arvestasin juba sellega, et pean ootama Luuna kuivamist ja olin tallis juba natuke peale poolt ühte.
Koplis tulid nad nii ilusti mulle vastu, kui kutsusin. Üllataval kombel olid nad täiesti kuivad. Jõin natuke teed, mille ma kaasa tegin ja võtsin siis Luuna talli vahele.
Tal on rinna ees kolm suurt putukapunni, mis immitsevad vere ja õisvedeliku segu. Lasin sinna rohelist peale, saan täpilise hobusega võistlema minna :D
Puhastasin teda kohe korralikult, mul oli aega ju maa ja ilm! Panin kummid peale, sest kartsin seda, et kui Fogel jääb talli, siis on mul terve trenni aja üks põder sõita.
Aga ta oli platsil rahu ise. Fogel korra karjus tallist, aga Luuna kikitas vaid korra kõrvu ja ei vaevunud isegi vastama.
Trenn läks üllatavalt hästi. Harjutasime soojenduse ajal peatusi ja üleminekuid. Pead vehkis vaid korra.
Luunal on see skeem vist rohkem peas, kui mul! :P Tuli hästi välja, jäin vägagi rahule, saaks võistlustel ka nii.
Loomulikult ei ole see ideaalne, kaugel sellest, aga olen rahul selle kohta, kui vähe olen ma temaga ikkagi sõitnud ja kui palju me oleme suutnud selle ajaga areneda.
Võistlustel on eesmärk skeem rahulikult läbi sõita, mitte tulemus protsentides! Kardangi kõige rohkem seda, et ta skeemis ka pead viskama hakkab, see rikuks sõidu ära. Kui me suudame ilma nende rapsimisteta selle läbi teha, siis see ongi meie saavutus! :)
Jätsin K. soovil hobused pärast sisse ja täna on mul siis viimane trenn enne võistluspäeva, sest homme ma mitte mingi valemiga talli ei jõua! :( Vb ongi see puhkepäev hoopis hea.

Ja 26ndal tehtud pilte, tänud Mairitile!

Kohutav ilm! - 28. mai

Ma lihtsalt vihkan sellist niisket ja külma, pluss krooniks veel pidev uduvihm!!
Aga ega ei saanud jonni ka jätta, pühapäevaks vaja harjutada ja vedasin ennast siiski kella seitsme ajal talli.
Otsustasime, et teeme sellise kiirema trenni. Kerge soe ette, skeem, natuke jalutamist ja talli.
Kumme peale ei pannud, tahtsin näha, kuidas on! Üllatavalt normaalne oli. No soojenduse alguses oli muidugi suht põder, aga andis üsna ruttu järele ja ei vehkinud oluliselt ka peaga.
Ma isegi ütleks, et oli veidi parem sõita, kui kummidega. Skeemi ajal on kõik suht hästi, kuigi endiselt on raske jälgida tähiseid, sest need on koduplatsil paraku nii märkamatud (peab lugema poste ja postivahesid või on punane paelake seotud).
Skeemis Luuna ühe korra hakkas peaga rapsima. Tal see skeem juba peas ja ta justkui närvitseb ette. Sammust uuesti traavi minnes kukkus korra peaga rapsima, aga viibutasin kergelt stekiga vastu külge ja jättis järele. Ülejäänud skeem oli ok, K. ütles isegi, et ta näeb, et galopp on oluliselt paremaks muutunud...rahulikumaks just.
Ainult korra tegingi skeemi läbi ja kuna Luuna suutis rahulikult skeemi läbi teha, siis tegin sammu, seni, kui K. enda skeemi läbi sõitis.

kolmapäev, 28. mai 2014

26. mai

Olin kuueni tööl ja Mairit tuli mulle tööle järele, jeee! :) Mairiti nägemine ja temaga koos olemine lihtsalt teevad mu päeva ja tuju heaks. Sest ta on parim!
Ühesõnaga läksime Mairitiga koos Valuna juurde. K. oli Fogeliga juba platsil ja Luuna närvitses boksis. Ta oli ikka tohutult endast väljas. Lapsed olid ka kaasas, seega ma hobust talli vahele närvitsema ei võtnud, panin ta valmis boksis, mis oli päris paras katsumus, sest ta lihtsalt värises erutusest ja tõusis lausa kaks korda küünlasse.
Õues ta rahunes kohe. Trenniga jäin rahule. Harjutasin peatust läbi sammu, mis juba väljagi kukub enamusel kordadel, kui ta vaid oma tagumikku alati paremale ei tahaks vedada. Traavi osa oli ka täitsa ok, suudan juba enamasti kohe traavi minnes õigele jalale kergendama hakata, mille üle mul on hea meel, sest siiani oli mul seda justkui raske ise seljast tabada. Galopi osa tegin vaid natuke, peamiselt jälle galopile tõstmisi ja galopp-traav üleminekuid.
Võiks öelda, et isegi skeemiga jäin rahule, kuigi pean täpsemalt tähiseid jälgima, üleminek galopilt traavile peaks olema natuke sujuvam, kuigi see on oluliselt paranenud juba :)
Hiljem lasin ka Mairitil natuke sõita ja siis jalutasin pikalt lapsi, nad on nii vaimustuses, tüdruk ei tahtnud pikalt sõita, aga poissi oli raske seljast alla saada.
Pärast lasin Luuna ikka natuke veega üle.
Mairit tegi palju pilte, aga neid saan üles panna alles siis, kui ka normaalsesse arvutisse saan. Nädala lõpus ehk.
Täna oli plaan talli minna õhtul, aga ilm ei ole praegu küll eriti paljulubav :(

pühapäev, 25. mai 2014

Müügiks!

Kuna endal neid asju vaja ei lähe, samas tahaks endale ratsasaapaid osta, siis panen need asjad müüki, et algkapitali ratsasaabaste jaoks saada :)

Pakkuda on:
* Mustad nahast esijala kaitsmed M (cob, suurem poni, jämejalale jäävad väikseks) suurus. Sees lambanahk. Rihmad veidi kulunud, aga muidu täiesti terved ja ilusad. Hinnasoov 20 €
* Cob suuruses pruun valtrap. Täiesti korralik ja terve. Hinnasoov: 10 €
* Mustad valjad, poni suurus, valgete õmblustega. Tellitud Horzest ja vaid loetud korrad kasutatud. Komplektis ka ratsmed. Ristkapslit pole, aga koht selle jaoks olemas. Uuena maksid 39 €, ise soovin saada 25 €
* Poni suuruses must martingal, täiesti uus ja pole kordagi isegi proovitud hobusele. Hinnasoov 15 €
* Tumesinise ja helesinisega puuvillane jalutusnöör, üsna jäme. Hind 3 €

Kõikidest asjadest on võimalik pilti saada, tuleb vaid küsida. Saadan ka post24 või smartpostiga, sellisel juhul lisandub postikulu. Alati saab ka ise järele tulla muidugi.

laupäev, 24. mai 2014

On paremaid ja halvemaid päevi - 23. ja 24. mai

Olen kahel päeval trennitanud. Palavus on hetkel meie vaenlane, kuigi sooja ma armastan. Tallis käin õhtuti alles peale kella seitset.
Eile oli siis see halvem päev. Juba soenduse ajal läks Luuna nii põlema ja selle närveldamise peale ta hakkas oma peaga rapsima, traavis tahtis tippida ja oli kange ning peale selle hakkas ratsmeid käest ära rebima. Proovisin seda,et annan eest vabamaks, ei aidanud seegi. Ühel korral pidin galopis peaaegu alla käima üle ta kaela, sest ta konkreetselt tõmbas ratsmeid nii kõvasti, et mul oli valida, kas lasta lahti või alla lennata! Ka on suureks probleemiks paine just vasakut pidi sõites. Teen, mis ma teen seal seljas, hobune lihtsalt astub pöördel õlg sees ja kangelt. Selle parandamiseks tegin sääre eest ära astumisi mõlemale poole ja see natuke parandas asja. Ühesõnaga eile ei tulnud skeemist suurt midagi välja. Kõik vead muudkui korduvad, hobune on krampis ja närviline ja minu enesekindlus kannatab nii, et mida trenn edasi, seda võimatum see kõik tundub!
Õhtul kodus eilset trenni analüüsides võin öelda, et ilmselt on Luunale kohale jõudmas, et "tädiratsutamisel" on nüüd lõpp ja asju nõutakse tõsisemalt. Ka on viga suuresti minus, sest hobune ei saa tihti aru, mida temalt nõutakse ja see teeb teda närviliseks.
Luuna oli lõpuks väga märg ja pärast kosutasin teda pesemisega, mida ta väga nautis.
Peale sellist pisikest tagasilööki mu egole, otsustasin, et võtan täna asja hästi rahulikult. Jälgisin palju ennast ja hobust ja avastasin, et Luuna tahabki kogu aeg ühele poole viltu olla. Ehk siis paremale poole, seetõttu jälgisin täna hoolega otsesõitudel otse olemist, mis oli üllatavalt raske. Ka panin rõhku nurkade korralikule ja õiges paindes läbi sõitmisele. Läks üsna hästi. Veel oli rõhukohaks elav ja elastne traav, mitte ühel kohal kangelt tippimine. Oli paremaid ning halvemaid hetki. Enda juures jälgisin seda, et ma oleks võimalikult rahulik, lõdvestunud, lasin tal eest vabamalt olla ja see kõik aitas, sest hobune ei tõmmanud kordagi ratsmeid käest ning peaga vehkimist oli nii vähe, et ma isegi ei mäleta enam seda hetke!
Skeem tuli ka üle ootuste hästi välja, ta ei läinud kordagi närvi ja selle peale lõpetasingi trenni positiivselt ära! Jäin tänasega rahule!
Pärast jälle pesime hobused üle ja lasime nad kohe koplisse.
Mis te arvate, mis Luuna tegi?! Püherdas! Palju õnne mulle!
Homme annan endale ja Luunale puhkepäeva, siis vaatame edasi, mis saab...

teisipäev, 20. mai 2014

Trenn äikesepilve kiuste - 20. mai

Eile klappisid asjad nii hästi, et sain kella seitsme paiku ennast talli sätitud. Pere tuli kaasa, abikaasa ja tütar polnud seal käinud.
Kohale jõudes oli K. juba Fogeliga lõpetanud, palusin Sampo (väga suur ja karvane ja kohmakas koer:D) kinni panna, sest mees kardab suuri koeri ja lapsed oleks ta lihtsalt pikali jooksnud:P
Üks suur pilv ähvardas oma sinakusega metsa taga, aga panin ikkagi Luuna valmis. Lapsed tahtsid ka hirmsasti puhastada teda, abikaasa sülest nad siis said mind natuke aidata. Üritasin aga võimalikult ruttu hobust valmis saada, et mitte äikese kätte jääda.
Tegin esimesed traavid ära ja siis jõudis K. ka platsile. Enne skeemi alustamist tegin galopi-traavi üleminekuid. Traavist galoppi saame täitsa sujuvalt juba, aga galopist traavi jäämisega on kohati raskusi. Tal polnud eile millegipärast väga pidureid, kippus ratsmele istuma ja mingi lolli pika sammu tegema enne traavi jäämist.
Skeemi sisse sõitmist peame ka veel palju harjutama. Nimelt tahab ta peatudes ennast paremale viltu vedada. Lõpuks saime ka sellega hakkama. Ka on ikka veel raske see peatus läbi sammu. Ja pean pidevalt jälgima, et ma õigele jalale kergendaks.
Galopi osa peame rahulikumaks saama. Kipub vedama ja kiirustama.
Ühesõnaga peatus läbi sammu, rahulikkus, üleminekud...üleminekud ja veelkord üleminekud :D
Saime aga trenniga ühelepoole ja tegin veel lõputraavi, kui see äikesepilv siis kohale jõudis (enne vaid sabistas vihma natuke aega). Hakkas sadama ja korralikult müristama. Poja tahtis veel hirmsasti hobuse selga saada, jalutasime ta siis tallini. Enne talli saime veel korraliku vihmavalangu kaela.
Tallis võtsin ta lahti ja nühkisin veel korralikult harjaga teda sadula ja sadulavöö kohalt. Pesta eile ei saanudki, aga loodan, et reedel on parem ilm, kaks päeva ma nüüd talli minna ei saa.

Närv sees - 19. mai

Juhtus siis nii, et algselt täiesti K. initsiatiivil ja nüüd juba mu enda tahtel, lähen ma Väike-Maarjasse 1. juunil skeemi sõitma Valunaga.
Kõigepealt uurisin, kas saab ERL kalenderplaani välistes skeemides startida ilma rohelise kaardi ja litsentsita. Täitsa saab, seal need nõutud ei ole. Sealt saigi siis otsus alguse, et ok, teen siis proovi. Need mõlemad on mul plaanis ära teha, aga no ilmselgelt mitte veel, vaatame, mis seal saama hakkab kõigepealt.
Lugesin juhendi läbi, printisin välja nii ST2 kui ABC1 skeemid ja üritasin neist midagi aru saada. Eks sain ka, aga jäin mõtetes selle juurde, et peaksin ikka ST2-st (sammu-traavi skeem) alustama.
Tööl sain päeva ära vahetada õnneks.
Eile siis läksin skeemid näpus trenni. Õudne leitsak oli eile terve päeva. Algselt pidin minema kella viieks nagu ikka, aga helistasin K.-le, et 31 kraadi ikka natuke liiga tappev. Lükkasime trenni edasi, aga no kui ma peale seitset sinna jõudsin, siis oli ikka 28-29 kraadi sooja, nii et jahedusest polnud juttugi. Õnneks päike vähemalt ei kütnud enam selliselt lagipähe ja ümberringi tiirutas üks suur äikesepilv, mis õnneks ainult ähvardas tasaselt oma kõmistamisega.
K. oli hobused talli tuues nad üle kastnud ja Fogel oli ära kuivanud, aga Luuna oli täitsa märg. Ilmselt lihtsalt higistas, sest tallis polnud õhku.
Selle kuuma peale on lõpuks Luuna ka karva seljast maha visanud. Kohe järsku, sest eelmisel korral oli tal tagumik ikka täitsa talvekarvas alles. Eile aga vaatasin, et ohoo, polegi enam vammust "seljas".
Seni, kui K. Fogelile kordet tegi, soojendasin Luunat. Oli kohe selline vähe loiuma olekuga, kui muidu on olnud. Palavus teeb ikka oma töö.
K. viis Fogeli sisse ja tuli platsile. Alguses Luuna natuke karjus ja vahtis talli poole, aga rahunes ruttu.
K. tegi mulle "enam-vähem" mõõtutega väljaku ja vahtis neid skeeme ja ma siis, et ei tea, kumba teha, et vist ikka seda ST2-te ja siis kiitis ta, et proovime ABC1-te läbi teha, siis vaatame.
Huh. Esimene kord kõndisin läbi. Kui teist korda õigete allüüridega läbi sõitma hakkasin, siis läks ikka puhta segamini :D Kolmandal korral sõitsin aga juba ilusti läbi, vaid üks viga tuli, teisest galopist jäin pool ringi varem traavile, sest pooled läksid sassi. Nii et polegi väga raske mu lohutuseks... Selle peale ütles K., et jah, seda teemegi! Normaalne lohutus!:D
Harjutasime veel peatust läbi sammu ja läbi sammu traavi minekut, sest see on nadi praegu. Skeemi tuleb veel palju harjutada. Hobune teeks seda väga hästi, kui ma vaid õigesti küsida suudaks.
On palju mille kallal tööd teha, aga aega vähe. See mulle ei meeldi kohe üldse...
Närv on juba praegu sees, ma ei taha võistluspäevast mõeldagi!

neljapäev, 15. mai 2014

Hakkame asja tõsisemalt võtma - 15. mai 2014

On aeg ennast korralikumalt trenni lainetele viia, kaks korda sain nüüd tilulilutada küll:D
Ühesõnaga, ka eile panin kummid peale. Hea, et seda tegin, sest Luuna oli tõeline sportpüss ja viskas selle tõestuseks ka pead.
Alustasime nagu ikka, rahuliku lõdvestava traaviga, kus suurt midagi veel ei nõudnud. Plats on nüüd terves ulatuses sõidetav ja nii hea on ikka suurel korralikul liivaplatsil sõita. Tagumises platsi pooles, kus väga veel käidud pole, ta vahtis rohkem ringi, aga see ei seganud trenni.
Mina ei tea..või õigemini ma tean, kuidas peab nurki sõitma ja milline paine peab olema ja kuidas hobust õigesse paindesse saada, aga no vot ei suuda! :D Ma lähen krampi ja siis ei kuula ükski säär, istmik ega käsi mu sõna enam. Nagu halvatud oleksin seal seljas! Vastik tunne...igal juhul tean, mille kallal tööd pean tegema. Seda eile ka üritasin, palju volte ja üldse kaarsõite teha. Oli neid, mis tulid väga ilusti välja, vähemalt tunne oli selline ja neid, mida tagantjärele mõeldes poleks pidanud olemagi...
Luuna oli terve trenni aja selline pidevas minekus, lase ainult lahti.
Eile tundsin ka päris ruttu, et ma ei jaksa. Sääred lihtsalt väsisid ära, võhma justkui oleks. Eks see ongi see, et midagi rohkem enda kallal tööd teha, seda kiiremini väsin.
Otsustasin siis ikkagi galoppi ka teha. Oli näha, et ka Luuna tahtis seda väga. No kiita ei ole siin midagi peale selle, et galopis püsimisega ei ole meil probleeme. Ka paine oli meil enamasti ikkagi õige, juhhuu! :D Aga no see minek. See pidev tagasi hoidmine, sirgel uhamine... Raske oli teda kuidagi rahustada, rääkisin, lasin eest vabamaks, kohe kima juurde! Üritasin seljas olla hästi elastne ja järeleandlik ja rahulik. Voldil nagu rahunes natuke, nii kui sirget nägi, siis hakkas juurde kerima. Teine asi, mille kallal tohutult tööd teha.
Eks eile oli asi ka selles, et hobune on kaua seisnud, tal olid lihased mõnusad soojad ja talle tõesti lihtsalt meeldiski joosta. Lasin tal siis veidi ka poolistakus galopeerida ja selle peale ta natuke isegi lõdvestus paremini.
Peale tegin lõdvestavat traavi, et hingamine taastuks, ta oli tõeliselt ähmi täis ikka. Tunda on, et tema esivanemates on araablast sees. Suudaks ma hakata tema energiat õigesse kohta suunama, oleks suurepärane, sest mulle üliväga meeldib temaga sõita.
K. ei olnud veel Fogeliga lõpetanud ja ma jalutasin käe kõrval veel pikalt Luunat, korjasin kive, mis olid sõitmisega välja tulnud. Seda tööd on seal platsil veel palju ees!
Nädala lõpp möödub mul tööl olles, alles esmaspäeval on võimalus vist trenni minna.

pühapäev, 11. mai 2014

9. ja 11. mai 2014

Reedel, 9ndal, läksin viieks talli. Esimest korda elus tegin sellise julgustüki, et võtsin poja talli kaasa ilma, et oleks kaasas olnud kedagi, kes teda jälgiks, kui ma sõidan.
Noh, mis sõitmine see oligi, vihm rikkus nii palju trenni ära, et nii kui autoga K. poole liikuma hakkasin, tuli selline vihmavaling nagu ämbrist oleks kallanud. Kohapeal selguski tõsiasi, et ka K. jõudis koju nii palju napilt, et hobuseid ta enne vihma sisse ei jõudnud tuua. Saimegi siis koplist kaks nartsmärga hobust, kellele sadula selga panekust polnud juttugi.
Tõmbasime suurema veel kaabitsaga maha, natuke nühkisin ka harjaga, aga no märjad mis märjad!
Mängisin siis pojaga õues, et oodata hobuse kuivamist. Fogel kuivas kiiremini, tal ei ole sellist talvekasukat enam seljas, kui Luunal. Saime alles veerand seitsme ajal vist välja platsile. Kuna mul pidid aga õhtul külalised tulema, siis ei olnud mul aega lõputult, samuti hakkas asjast tüdinema laps.
Niisiis sain ise natuke traavitada ja panin poja hobuse selga, et tal ka rõõmu oleks. Sõidutasingi oma 15 minutit teda veel platsil ja kuna K.-l tuli töökaaslane oma perega külla, siis sõidutas pärast K. teise pere lapsi ka Luunaga. Mina viisin Fogeli sisse ja tulime ära.
Vähemalt oli pojal tore! :) Hobuse seljast oli teda pärast raske alla meelitada. Ja pean ütlema, et ta oli väga tubli ja sõnakuulelik laps, julgen teinekordki teda kaasa võtta, kuigi pidev kauplemine käis, et millal ikka tema juba hobuse selga saab...

Eile, 11ndal, käisin ma aga Piira tallis koolisõiduvõistlusi vaatamas. Oli tore üle pika aja selle melu sees olla. Poja võtsin ka kaasa, aga seal selgus tõsiasi, et tal mossamise tuju. Küll tal oli külm ja siis igav ja siis ta polnud nõus lisajopet selga panema, sest temal ei ole külm jne. Lõpuks ikka suutsin teda veenda, et mu vend ta vanaema juurde viiks. See tõi ka mulle kasu, sest lasin emal endale paksu talvejope ja kindad saata, sest ega soe tõesti ei olnud. Vähemalt ei sadanud vihma! :)
Pärast tuli Janar piigaga ka, see oli nõus kohe lisajope selga panema ja tahtis muudkui "hobupai" teha. Temaga kuluski enamus aega "hobupai" jaoks hobuse leidmisele :D Võistluste vaatamisest ei tulnud seega suurt midagi välja ja umbes teise sõidu poole pealt me lahkusime. Kuigi mina oleksin hea meelega isegi lõpuni olnud.

Ma ei tea, millal nüüd talli saan. Täna ei ole mul lapsi õhtul kuskile panna, homme olen ise õhtupoole tööl, kolmapäeval olen Tallinnas koolitusel ja õhtul lasteaias kevadpidu. Neljapäeval avaneb vist esimene võimalus alles. Ootan juba väga!

neljapäev, 8. mai 2014

7. mai 2014

Luuna on väga vormist ära, nagu minagi, sest ega keegi eriti temaga vahepeal sõitnud ei ole (trenni mõistes), samuti pole mina hobuse selga saanud.
K. pani talle kummid peale, sest tal on soojenduse ajal komme pead vehkida.
Tegin alguses hästi pikalt sammu. K. tegi oma teise hobusega juba teist traavi, kui meie ka lõpuks traaviga alustasime. Oli ainult paar hetke, kus ta peaga vehkis ja tippima hakkas, aga koheselt edasi ajades ja mitte järele andes kadus see paari sekundiga ära.
Ta nii väga tahtis liikuda ja oli mõnus ja pehme sõita. Kõik nurgad, mis me vale paindega sõitsime, oli puhtalt minu süü, sest olen taas täiesti nullist alustamas, lihtsalt ei ole tasakaalu ja käed, jalad ei kuula sõna, rääkimata füüsilisest vormist...
Pikalt ei teinud, lõpus lasin tal veel sellist pikka ja lõdvestavat traavi joosta, mida ta täiega nautis, lasi kaela nii mõnusalt ette-alla ja jooksis elastselt.
Jäin esimese trenniga väga rahule, ja tahtmine on juba uuesti minna. Meil on palju tööd ees. Tunne on paljulubav ja Luunaga on super hea sõita!

kolmapäev, 7. mai 2014

Olnust ja tulevast... 07.05.2014

Talve tulekuga jäi mu Fruty juures käimine väga soiku: lihtsalt ei leidunud töö ja laste vahel seda valget aega, et sinna jõuda. Seetõttu viis omanik poni Vinni koolitusele ja ma ei tea temast senini midagi.
Kahju on, jõudsin enda teadmiste ja oskustega temaga juba nii kaugele. Süüdistada aga pole kedagi, see on asjade kokkulangevus ja juu nii pidi siis minema. Loodan, et ponipreilil läheb kõik hästi!

Ma pole ausaltöelda hobustega vahepealt üldse eriti kokku puutunud, välja arvatud ühel korral, kui Toilas sõbrannal külas käisin. Seal mõistsin midagi, mida ma pole varem oma teadliku elu jooksul veel tundnud. Peale seda, kui Troopik Soome kolis ja seal suri, ma ei tahtnud talli vahele minna.
Armastus hobuste vastu ja tahtmine ratsutada ei ole kuskile kadunud, on aga jäänud veidi leebemaks, kui nii võib öelda. Ei ole nagu tundnud seda asja tuuma ja sügavust. On hobused, kellega seda tunned ja hobused, kellega mitte.

Hobustega tegelemist ma oma elust täielikult välja ei suuda lülitada, seetõttu hakkan uuesti sõitmas käima Kaija juures Valunaga. Temaga käisin ka eelmisel aastal mitmeid kordi sõitmas ja täitsa hästi hakkas välja kukkuma. Kuna see teine inimene enam Valunaga sõitmas ei käi, siis ei ole ka seda probleemi, et kui minna tahan, siis on ta juba nö ära bronitud.
Ma veel ei tea, kui palju ja tihti ma seal käima hakkan, alustan tasapisi. Luna on tõeliselt vahva mära, kes ei ole kõige lihtsam hobune sõita ja see mulle meeldibki. Temaga sõitmine on korralik töö ka enda kallal, sest muidu ta lihtslt ei toimi.

Nii et edaspidi siis minu ja Luna ühistest pisitegemistest.