Kavaletid - 19. november

Kuna käisin eile tallis jälle üksi, siis selga minna ei saanud, nii et plaanisin midagi trennile juurde lisada, et igav ei oleks.
Hobused olid juba sees, tassisin kõik vaja mineva endale talli vahele valmis ja võtsin siis Fruty välja. Jube, milline ta välja nägi! Pikk (kohati) märg ja mudane karv, takjaid täis lakk ja saba... Kuna eelmisel korral oli kiire ja jätsin ta takjatesse, siis eile oli kindel plaan ta neist puhtaks saada...järgmise korrani. No hobuse puhastamise peale läks mingi 45 minutit. Hakkasin juba mõtlema, kas panen ta sadulasse või lähen jooksutan veidi niisama, sest aega oli juba tohutult kulunud.
Mõtlesin, et ei, peab ikka korralikult tegema! Sadul selga, valjad pähe ja õue. Seal panin kohe alguses kavaletid piirdeaia kõrvale maha, kolm leidsin sealt samast, rohkem ei hakanud otsima ka. Jalutasin teda paar ringi käe kõrval ja tõmbasin vöö kinni ja panin kummid peale. Eilses trennis oli palju jonni ja see vaheldus ideaalsega. Täpselt nii oligi, et millegipärast ta proovis mõlemale poole joostes mitmel korral, kas annab ots ringi keerata. Siis ta jonnis mitu minutit. Ma jäin rahulikuks ja nõudsin seda, mida temalt ootasin ja tegelikult ta teadis väga hästi, mida tegema peab, lihtsalt eile oli tal mingi proovile panemise aeg jälle. Vasakut pidi tegi ta seda vist paaril korral, sest ülejäänud aeg jooksis väga hästi ka üle kavalettide. Tegime palju üleminekuid samm-traav-samm, saab aru juba esimese ütlemise peale ja lõdvestas ennast no nii hästi, et silm puhkas hobuse peal! :) Ei ole enam mingit kummidele vastu võitlemist, eilses trennis need olid enamuse ajast lõdvas olekus ja hobune jooksis kenasti ette-alla, selg töötas, tagumised jalad kenasti esimeste jälgedes.
Paremale poolele oli kaklemist rohkem ja seetõttu ei olnud mõtet temaga ka kavalettidele minna, aeg kuluski sellele, et saaks ta mitu ringi järjest õiget pidi jooksma. Lõpuks see õnnestus ja õnnestusid ka samm-traav-samm üleminekud. Sellega jäin rahule, kiitsin palju, lasin vöö lõdvemaks ja jalutasime veel 4-5 ringi platsil, et ta nahk maha jahtuks.
See kõige korralikum india sadul, mis tallis on, on Frutyle hetkel enam-vähem ok, vähemalt nendest teistest, mis seal on. Tahaks talle ainult sadulavöö osta anatoomilise ja tegelikult oleks hädasti vaja fliistekki, et peale trenni õues peale visata. Talli ma seda selga talle jätta ei saa, sest ei ole kedagi, kes selle pärast maha võtaks, aga just õues kohe selga visata, kui trenn lõppeb, fliis peaks aitama hobusel kiiremini kuivada. Sadulavöö ma juba tean, millist tahan ja kust tellin, aga teki asja vaatan veel.
Mul on kahju, et ma ei ole saanud Valuna juurde minna, sest ratsutada tahaks ka väga. Aga õhtuti ei saa enam, sest kui hobuse omanik töö lõpetab pool viis, siis on jumala pime juba ja nädalavahetuseti olen üle ühe tööl ja kui vaba, tahan Fruty juurde jõuda. Tahaks juba seljas tööd teha ja edasi liikuda, omanik ootab, et me uuel aastal võistleks mingites traaviskeemides näiteks.

Uskumatult tubli poni! - 14. november

Nagu näha, siis jõuan talli ikka nagu kuuvarjutus. Mitte ühtegi plaani ette teha ei saa, et nii, sel päeval lähen talli! See lihtsalt ei õnnestu. Eile aga oli mul vaba aeg, lapsed maal, auto ja talli poole ma suuna võtsingi.
Jõudsin sinna poole kolme paiku, hobused olid kõik sees, kuulsin tallimehelt, et nad olid kõik terve päeva sees olnud, huvitav, miks?:O
Vahetasin riided, nüüd meil hea soe sadularuum :) ja läksin poni puhastama. No kuna mul ei olnud eile ikkagi aega lõputult, siis ei hakanud ta takjast saba ja lakka puhastama, lükkasin ta harjaga porist puhtaks. Fruty on nii karva kasvanud, paha puhastada juba. Panin sel korral ristkapsli ka peale, sest eelmisel korral ajas keele üle suulise.
Õues käitus väga viisakalt, lasin tal alguses niisama traavitada kordel, siis panin šambooni peale. Alguses ikka võitles natuke, aga hiljem juba nii ilusti lõdvestas, kiitsin hästi palju kohe, kui ta pead allapoole lasi. Poni töötas väga ilusti kaasa kogu aeg. Arvasin, et pikk vahe ja õue mitte saamine võis ponile vurtsu lisada, aga mõistlikkus on tema puhul üks iseloomujooni. Pikalt ei teinud, mõlemat pidi vast mingi 10 minutit traavi. Nõudsin korralikku töötraavi ja lausa hea oli vaadata, kuidas ta püüab. Jäin väga rahule.
Võtsin kummid maha, varustuse lasin lõdvemaks ja jalutasime natuke. Rinna eest oli isegi märg veidi, aga mitte palju.
Mul on hea meel, et poni areneb vaatamata sellele, et ma saan nii harva käia. Leian, et olen temaga vb liiga aeglases tempos liikunud, aga samas tunnen, et kui me ei kiirusta, siis kinnistuvad asjad paremini ja tagasilööke on vähem.
Saaks ma nüüd koos Kristiniga talli minna, et ta kordet saaks hoida, siis võiks kordel ka ratsanikuga tööd tegema hakata.

Üle pika aja Frutyga:) - 25. oktoober

Käisin seal juba mitu head päeva tagasi, aga ega ei ole olnud mahti siia kirjutada, lapsed haiged ja nendega läheb iga päev õhtusse nii ruttu ja väsitavalt.
Aga tol päeval ja hiljem pilte vaadates ma sain aru, kui kaugele me oleme jõudnud.
Fruty oli väga mudane ja takjaid täis, mis ei ole vist mingi üllatus. Olime Kristiniga koos tallis, Kristin tegi kõigepealt Fixile kordet, siis mina Frutyle ja siis Kristin sõitis Fakiiriga, nii et tallis läks meil kaua aega.
Sel ajal, kui Kristin Fixi tegi, puhastasin ma Frutyt. Ta on nii armsalt karvaseks läinud. Saba sain tal ka taaskord takjavabaks, aga seda ainult järgmise korrani, nii ära on tüüdanud see jama...
Panin talle sadula ja valjad ja otsustasin talle kummid peale panna. Seda muidugi mitte kohe, vaid õues, kui ta oli juba ette jooksnud natuke.
No kuna me olime üksi õues, siis arvasin kohe, et ta hakkab lollitama. Sealt tuli hüppeid, paar küünalt, tagant üles panemisi, samal ajal ta hirnus ja oli silmnähtavalt närviline. Peale mõnda ringi aga hakkas ta rahunema ja siis otsustasingi kummid peale panna. Alguses ei tahtnud ta nendega liikuda, punnis vastu ja ajas ennast kangeks.
Fruty on aga nii ilusti jooksma hakanud, töötab nii kenasti kaasa, traavib pikkade sammudega, mitte ei tipi ühel kohal. Kohe ilus vaadata! Selle nimel ma siiani tööd teinud olengi, et saaks selle ponisammu võimalikult pikaks ja lendlevaks. Saaks ta veel ette-alla ka töötama, siis oleks super, tuleks seljalihast ka juurde.
Trenni lõpus jooksis ta juba paremini, kuigi päris sellist lõdvestatust ei saanud nagu lootsin, aga alles esimene kord peale pikka pausi ja veel kummidega. Keele suutis ta ka üle suulise ajada mingil hetkel. Paremale joostes ta ühel korral üritas oma trikki, et ots ringi keerata, aga kuna ma olin väga konkreetne oma nõudmistes, siis jäi see viimaseks korraks ja ülejäänud trenn sujus hästi.
Galopitõsteid tegime ka nii 3-4. Nahk läks märjaks ikka, võtsin kummid maha ja ronisin selga, Kristin hoidis. Poni käitus viisakalt, päris pikalt jalutasime, ühel hetkel ta ehmatas, kui mul telefon taskus häält tegi, võpatas, aga see ka kõik.
Kiitsin palju-palju, tulin maha, sadulavöö lahti ja talli. Ta oli minu meelest üle ootuste tubli ja ma jäin väga rahule.
Loomulikult on mul ikka see mure, et saan seal suht harva jäia, nüüd saangi alles reedel uuesti minna (ehk), aga ega miski ei ole kunagi kindel, sest lapsed haiged ja kust ma hoidja saan, see siis paistab.
Aga pilte ka, nii kenasti "lendab":

Neljas trenn Valunaga - 24. oktoober

Eile käisin Kaija juures. Kaija tegi Fogel'ile topeltkordet, mina sõitsin.
Eilne trenn ei olnud just parim, väsisin kuidagi nii ruttu ära, pistma hakkas, Valuna oli krampis ja ei jooksnud ilusti. Oli paar paremat hetke ka traavis, aga üldiselt tahtis kangutada ja pea püsti joosta. Pikalt ei teinud, natuke galoppi ka lõppu ja siis pika ratsmega traavi peale.
Galopis oli enam-vähem, kuigi ka mitte nii hea, kui eelmisel korral. Kuna mul pistis, siis lõpetasin ära ja tegin päris pikka aega sammu nii kaua, kui Kaija ka lõpetas.
Ikka väga ruttu läheb pimedaks juba õhtuti, samal ajal oleme alati ratsutama läinud, eile oli lõpetades ikka päris pime juba.
Loodan, et järgmisel korral on mul jaksu rohkem ja trenn tuleb parem :)

Olen laisk olnud.

Laisk olen olnud blogimisega, Valuna juures olen veel kahel korral käinud vahepeal, Fruty juurde ei ole jõudnud puhtalt aegade mitte klappimise tõttu.
Valunaga läheb hästi, olen natuke temaga harjunud ja tema vast minuga ka, sest iga eelmisele järgnev trenn on jälle tsipa parem. Kolme korraga olen tundnud enda arengut ja Valuna reageerib sellele hästi. Viimases trennis jooksis juba nii ilusti traavi, oli ratsmes, kandis ennast ja töötas nii mõnusasti kaasa. Tundsin kohe seljas, et hea on!
Trennide alguses alati natuke "kakleme", aga see pidi tema puhul olema normaalne, et nii kaua, kui ta soojaks pole saanud, siis jookseb kangelt ja tõstab pea kõrgele, tahab justkui ühe koha peal tippima.
Peale esimest galoppi on aga hobune nagu ära vahetatud, tahab liikuda ja kui hobune tahab liikuda, siis on nii lihtne sõita! Trenni lõpus on ta alati veel nii minekus, et teeks vist teise trenni otsagi! :P
Igal juhul on ta mulle meeldima hakanud ja kavatsen seal sõitmas edasi käia, sest tunnen, et see teeb mulle head.

Mul on nii kahju, et ma Fruty juurde pole saanud jälle. Ta on palju kaugemal ja sinna käimine on hetkel natuke keerulisem, sest Kristinit ei ole terve nädala siinkandis ja kui ta on, siis ei saa tihti mina ja nii ta on läinud. Ma ei ole alla andnud, tahan ikka seal ka edasi käia, sest olen juba nii kaugele jõudnud, tahan asja lõpule viia.

Valuna - 7. oktoober

6ndal käisin TIHS-l, koos Kaijaga. Väga tore päev oli, aga terve päev seal nende plasttoolide peal istuda, ei mõjunud mulle hästi. No seal tundsin, et tagumik sõna otseses mõttes valutab, eks see pani mind mingisse sundasendisse istuma ja eilset hommikut alustasin tundmisega, et mul on abaluu taga närvipõletik. Eilse päeva algus oli ikka väga valus!
Vaatamata sellele otsustasin minna õhtul Kaija juurde ratsutama. Elab ta Sõmerult 20 km kaugusel, tal on kaks hobust ja kuna ta üksi ei jõua igapäevaselt mõlemat sõita, siis tal hea meel, kui keegi vahel sõitmas käib.
Valuna on hall mära, kelle soojendamine võtab kauem aega, kui tavaliselt hobustel, sest ta tahab pikka soojendust, et ta ilusti liikuma hakkaks. Eks suuremas osas oli viga minus ka, sest mul ei ole enam ratsutamiseks vajalikke lihaseid ja tasakaalu, kipun ennast põlvedega sadulas hoidma, aga Kaija ütles, et ta konkreetselt jonnibki, kui tunneb, et võõras ratsanik. Nurki lõikasime jne, aga see selleks, ma pole nii kaua sõitnud lihtsalt.
Galopis kadus mul pidevalt jalus ära:D Suht naljakas oli. Valunast oli kahju, et ta mind taluma peab. Kaija käis aga lõpuks ise korraks seljas ära ja kui peale seda uuesti selga läksin, vot siis oli tunda, et hobune liigub ja astub kenasti enda alla ja on ratsmes. Sinnani ta ainult kakles minuga, kuigi eks oli natuke helgemaid hetki ka:P
Ühesõnaga sain väga hea kogemuse ja päris ära ma Kaijat vist ei hirmutanud, sest küsis, millal siis uuesti lähen:D Kusjuures väga mõnus oli sõita Valunaga, mind see hobune ka ära ei hirmutanud, mis sellest, et veidi raskem sõita, kui mõni teine hobune. Usun, et kui rohkem sõita, siis hakkab paremini minema.

Fruty paneb proovile - 3. oktoober

Käisin Kristiniga koos tallis. Oli plaan selga minna.
Frutyl aga hakkab tekkima see koht, kus ta paneb proovile, et kui palju lollitada saab.
Kordel vasakule oli enam-vähem ok, aga paremale hakkas seisma jääma ja nägu sisse keerama. On ju jooksnud väga ilusti ja paremale, aga lihtsalt oli vaja katsetada, kas ikka peab. Loomulikult sain lõpuks enda tahtmise ja poni jooksis ka paremale väga ilusti.
Kuna trenni keskel märkasin, et miski häirib teda tugevalt, ninaga katsus sadulat ja vööd ja vehkis pea ja esijalgadega, siis võtsin trenni keskel sadula ära. Läks paremaks küll, ei tea, kas oli miskit sadula ja selja vahele jäänud vms, aga eks see sadul on ka nagu ta on. Frutyle oleks väga sadulat vaja! :(
Lõpuks tegin ka mõned galopitõsted, no ei saa öelda, et hästi tõusis, aga sai aru, mida tahetakse ja püüdis vähemalt. Kiirustama kippus ainult.
Selga sel korral ei saanudki siis. Praegu on nii harva võimalik tallis käia, et kui jälle minna saan, siis alustan justkui jälle otsast peale ja suht mõttetu tundub :S

Long time no see...

Aga olen isegi KAHEL korral tallis käinud vahepeal. Miks nii vähe? Sest rahaline olukord ei seisa viimasel ajal kohe üldse...
Aga natuke siiski nendest kahest korrast, kõigepealt 13ndast septembrist:
Fruty oli väike närvipundar:D Koplist ta minuga kaasa tulla ei tahtnud. Tuli küll ilusti vastu ja lasi kinni võtta, aga vedasin teda nagu eeslit koplist talli poole! Kiire puhastus takjatest ja mudast, valjad pähe ja õue.
Ta vahtis kõike ja karjus teisi ja andis igati märku, et pole tema päev. No mõtlesin siis, et mis ma ikka temalt ootan, kui ta nii pikalt seisnud on vahepeal. Tegin mõlemat pidi natuke kordet traavis, üleminekutega, aga no sellise rahmimise peale ei tulnud sellest midagi eriti välja, peale selle suutis ta mul korde delta katki tõmmata.
Pärast lasin ta õue tagasi, siis tüüp lihtsalt vahtis uksel ja tahtis talli tagasi saada ja tükk tegu oli, et talle selgeks teha, et ta peaks nagu teiste juurde minema:P Lõpuks pani ikka igavese paaraga teiste juurde, ise karjus:D

Eile, 29ndal, käisin ka siis tallis. Eile oli Kristin ka. Aga põhiline on see, et kui ma läksin Frutyle koplisse järele, siis ma ei leidnud teda. Koplis olid vaid Brava, Tuti, Fanta, Fix, Handu ja Baroness, teisi ei kuskil! Kui Kristin ka jõudis, siis tõime sisse Fixi ja Baronessi. Ise mõtlesin, et teised vist kuskile koplist välja murdnud ennast.
Kui tallis Kalevit nägin, siis see kohe taipas, et muidugi, eelmisel päeval olid nad ka välja saanud. Läksime siis Olevi ja Kaleviga hobuseid otsima. Olidki koplist väljas ja mitte väga kaugel, ajasime nad džiibiga mulgu juurde ja juhtisime nad siis käe kõrval mulgust sisse. Lasime kõik hobused talli ja Olev läks ostima, kust koppel jälle katki on.
Puhastasin Fruty ära ja ei olnud plaaniski talle sadulat selga panna, sest eelmisel korral oli ta nii äksi täis. Fakiir oli aga ka õues ja Fruty käitus viisakalt. Jookseb nüüd kordel mõlemat pidi päris hästi, vahel harva tuleb veel ette seda momenti, kus ta suunda vahetada tahaks, aga seda väga harva. Tegin mõlemale poole kaks traavi ja vasakust jalad ka kaks galopitõstet. Väga tubli oli, järgmisel korral panen sadula selga jälle. Järgmine kord tuleb ilmselt neljapäeval, töö ja pime aeg paneb suured piirangud talli liikumise osas peale.

Tahaks väga pühapäeval Horse Show'le ka minna, aga selle kohta ei tea mitte midagi kindlat.

Eilsest ja tänasest - 16.-17. august

Üldiselt võib öelda, et kõik liigub paremuse poole. Eile sai tavapärane trenn tehtud.
Minu jaoks ülipositiivne on see, et poni tuleb mulle koplis ise vastu. Ma ei pea temani ise minema, ta hakkab mulle ise vastu jalutama. Alguses oli tema koplist kätte saamine suur probleem, kartsin, et see vaid süveneb, aga minu suureks üllatuseks on see pisike poni mind märkama hakanud ja tunneb minu vastu ise huvi:)
Niisiis eile sai talle enne kordet teha ette. Algul vasakust jalast. Kõik on super, poni liigub järjest vabamalt ja on väga koostööaldis. Eile oli siis esimene päev, kus ta paremast jalast kordagi vastupanu ei osutanud ja end teisele poole ei pööranud. Teisele poole veel väga palju ei teinud, tahtsin lõpetada hästi, ilma ühegi negatiivse sõnumita. See õnnestus!:) Proovisin esimest korda teda ise galopile tõsta, paaril korral õnnestus ka, aga veel vaid pooleks ringiks, see mind ei heidutanud, peaasi, et tõusis:)
Pärast käisin seljas. Olin juba märksa enesekindlam. Mitte, et ma selga rabistades oleksin läinud...lihtsalt hirmu ei olnud enam:D
Kui tõusin jalusele, siis oli vahva see, kuidas Fruty keeras pea paremale küljele, et vaadata, kas jalg juba tuleb üle:D Kui jala üle tõstsin, siis nuusutas mul jalga ja lasi silma looja:) Nii armas:)
Jalutasime mööda platsi, seekord jälle veidi pikemat aega. Aga näha on, et ta tüdineb ruttu...nagu ikka noored. Ma olen nii tema, kui enda üle nii uhke. Mis sellest, et suurem töö on nüüd veel ees!

Täna oli suht kiire talliskäik, sest mul pisem laps täiesti haige, 39+ palavik ja jäi issiga koju. Tõin Fruty sisse vaid selleks, et tal lakk lõigata ja saba puhtaks teha. Ma ei tea, mida selle lõputu võitlusega ette võtta. Jutt käib takjatest! Täiesti fenomenaalne, kui palju neid on. Iga kord teen tal saba ja laka puhtaks ja iga järgmine kord on see sama hull või hullemgi. Hea on see, et sain ta saba täna täiesti lahti harjutatud, seda pusa ka enam sees ei ole:) Eks järgmise korrani:P
Lasin ta õue tagasi, ta ei tahtnud väga minna kusjuures, aga kui vaatas, et ma teda sisse tagasi ei lase, siis traavitas teiste juurde.
Homme lähen ma kahepäevasele pikale tripile, nii et loodan talli saada esmaspäeva õhtul.

Hea tunne! - 13. august

Tegelikult olen unustanud rääkida, et 10. augustil toimusid Kaarmal koolisõiduvõistlused. Ma ei võistelnud, aga sain teistmoodi väga suure kogemuse. Sain olla kohtuniku parem käsi, ehk kirjutaja. Olin abiks Ülle Voolaine'le. Minu jaoks midagi uut ja huvitavat. Vaadata võistlust ja samal ajal kuulata (kirjutada) kohtuniku kommentaare selle kohta. Sain palju targemaks koolisõidu koha pealt!:)

Eile aga, käisin tallis. Kristin oli juba seal ja lõpetas Fakiiriga sõitmist. Hobused olid talli juures, tõin Fruty sisse. Suureks probleemiks on osutunud sadul, sest sealsed india pannid ei ole teps mitte hobusesõbralikud. Ei sobi need hobusele ega ka mulle, põlved jäävad naljakalt põlvepatjadest palju tahapoole. Ühesõnaga ma ei tea, mis saab, aga seal tallis ei leidu hetkel sadulat, mis talle istuks.
Otsisin talle selga mingi suurema sadula, kui see pisike ponide oma, sest siis mul endal natuke mugavam ta seljas olla. Kuna mul ei olnud eile abilisi kaasas, siis puhastasin poni nii, et panin nööri otsa maha ja kui ta sammu või kaks astus, lasin tal kohe tagasi astuda ja nii kaua jamasin, kui ta ilusti paigal seisis. Takjate teema on täiesti lõputu, eile pidin neid jälle lakast ja sabast nokkima:S
Plats oli eile mõnus niiske, ei tolmanud. Fruty jookseb vasakut pidi kordel väga ilusti juba, saan ta pika korde otsa lasta, ilusti hoiab ringi. Paaril korral tõusis omal algatusel ka galopile, ei keelanud, tegi nii umbes ringi ja kiitsin palju, väga tubli.
Teistpidi kordel jooksmine tuli ka eile palju paremini välja. Kuigi alguses oli veidi erimeelsusi, aga olen aru saanud, et kui temaga olla konkreetne (mitte karm), siis ta õpib tohutult kiiresti ja saab asjadest hästi aru. Nii ka eile, lõpuks jooksis väga ilusti ka paremat pidi, kuigi mitte nii enesekindlalt, kui teistpidi.
Jalutasin teda pikalt, enne, kui Kristin teda hoida sai, et selga minna. Ponil oli kohe kael märg natuke.
Panin Frutyle kaela ümber jalutusnööri lõdvalt rippuma, et mul oleks kuskilt kinni hoida peale laka, kui ta midagi tegema peaks. Tõusin vaikselt sadulasse, korraks nagu tõmbas krampi, aga vaatas seljataha ja rahunes kohe. Kristin hakkas käe kõrval jalutama, alguses ei tahtnud väga järele minna talle, aga maiusega meelitades saime ta liikuma ja liikus lõpuks ka juba täitsa vabatahtlikult ilma meelitamata. Hea ja rahulik tunne oli, sest oli näha, et hobune ei ole häiritud minu seljas olemisest. Mõned ringid ikka tegime mööda platsi, siis tulin maha ja lasin vöö lõdvaks. Nii hea tunne oli ta seljas!:)
Fruty indleb, sest kui ta tallis lahti võtsin ja boksi panin, siis ta kukkus Fakiiriga miilustama. Otsustasin siis, et ei jäta teda sisse, sest Fakiir ei ole endiselt jõudnud teadmisele, et ta täkk ei ole. Nad on Frutyga aga kõrvuti boksides ja saavad ninapidi koos olla. Fruty sõi boksis oma saiakoorikud ära, mina korjasin asjad kokku ja lasin ta siis õue tagasi.
Kui ma nüüd varem talli ei saa, siis alles reedel. Täna ma kindlasti ei lähe.

Esimest korda seljas! - 8. august

Tehtud see saigi! :)
Ei olnud küll plaanis sel päeval talli minna, aga kuna ma sain kell 18 töölt lahti ja väga kuum päev oli, siis mõtlesin, et kell 20 õhtul talli minna oleks ka täitsa hea variant. Saigi mehe, laste ja Kristiniga see ette võetud.
Tõin Fruty koplist. Esimest korda kogu aja jooksul tuli ta mulle ise koplis vastu :) See oli hea tunne! Panin ta sadulasse ja valmistusin vaimselt talle selga minema :D
Tegin seni kordet, kui Kristin Fakiiriga sõitis. Ühte pidi toimib ikka väga hästi  juba, kuigi mulle tundus, et ta imelikult oma sisemist tagumist jalga järele veab, aga panin selle tasakaalutuse arvele, sest kui teda "pikemaks lükkasin", siis kadus nagu ära see jala vedamine. Sammul traavile ja traavilt sammule saame kenasti, ka traavi pikendust saab juba küsida. Hobune on mõistlik ja tähelepanelik. Paremast jalast jooksmisega on meil veel omavahelisi arusaamatusi, aga saime ka need mõned ringid tehtud ja kiitsin palju. Küll ta aru hakkab saama. Igati tubli on ta mul olnud nii või teisiti! :)
Kalev hakkas siis Fakiiri jalutama, Kristin hoidis Frutyt ja mina olin see, kes põdes selga minekut, kuigi ta ei olnud mul ju kõõlumise peale kunagi midagi teinud:P
Kristin ikka julgustas ja tõukas sõnadega takka ja selga ma läksingi. Fruty korra vaatas selja taha ja jalutas siis Kristinile järele. Ega ma ennast eriti seal seljas liigutada ei julenud, sääri vastu ei pannud ja lasin hobusel lihtsalt harjuda. Olin seljas vast paar minutit ja tulin vaikselt alla tagasi.
Kiitsime poni, andsime nänni ja võtsin talt kohe sadula ka veel kiituseks ära! :)
Olin ülirahul ja õnnelik, esimene suurem samm ratsaponiks saamisel tehtud! :)

Pilt ka, kuigi udune, sest hämar oli juba:

:)

Kuna mul tööl hetkel veidi igav, siis mõtlesin, et kirjutan niisama veidi Frutyst.
Fruty on eesti ratsaponi mära, kes sündinud 15. augustil 2010.
16. juunil mõõdeti ülevaatusel ta turjakõrguseks 142 cm.
Isa: Fakiir (ESH)
Ema: Tuti (põlvnemine teadmata, aga tegemist alla 140 cm turjakõrgusega lastesõbraliku poniga)
Isaisa: Fuks (hannover)
Ebaveres toimunud ülevaatusest nii palju, et alla 7 punkti ta ei saanud millegi eest. Kõige kõrgemalt hinnati ta käitumist, ehk 8-ga. 7,5 punktiga hinnati tema tüüpi, keha ja hüppetehnikat. Ülejäänute hinded olidki 7-med. Kokku sai ta 72,5 punkti.
Minu eesmärgid seoses Frutyga seonduvad esmalt eelkõige selles, et saaksin ta kenasti toimivaks sadulas. Edasine on veel veidi hägune. Minu unistuseks on jõuda temaga koolisõiduväljakule, aga seda näitab aeg, kas unistused täituvad:)
Sellega seonduvalt olen hetkel jõudnud otsusele, et ma ei jõua ennast pühendada kahele hobusele ja Fixi ma hetkel tegeleda ei võta. Kui mul Frutyga jätkuvalt asjad hästi edenevad, siis loodan, et see eestlasekasvu poni ei murdu mu all, olen ju tegelikult kerge inimene, lihtsalt veidi pikem, kui talle sobilik oleks:)

Poni on tubli!:) - 07. august

Eile oli mu abikaasa sünnipäev!:) Aga sellest ei tahtnud ma rääkida...vaid sellest, kui tubli poni mul on!:)
Eile hommikupoole käisime tallis, Janari ja Kristiniga. Hobused olid kõik õues, aga ilmselgelt oli õues liiga palav, et nad seal hea meelega oleks. Vaatamata sellele, ei tulnud kõik hobused talli juurde, kui Fruty ja Fanny koplist ära tõime. Vaid Mauris jooksis suure hooga meile järele ja hiljem lisandus Fiona, kes tuli oma emmet ostima:)
Puhastasin taaskord Fruty laka takjatest, saba sain ka takjatest puhtaks, aga saba sees on mingi totaalne pundar, milles ma takjaid ei täheldanud, aga lihtsalt selline suur ja kena rasta:S Seda ma päris lahti ei saanud, selleks vaja mingit pikemate piidega kammi, tavalise kõrva harjaga ei rebi sealt läbi lihtsalt.
Panin ponile sadula selga üle pika aja ja läksime platsile.

Natuke jalutamist käe kõrval ja tõmbasin järk-järgult vöö kinni. Lasin ta siis kordele, vasakust jalast jookseb ikka väga kenasti juba kolmanda korra kohta. Hakkasin harjutama üleminekuid samm-traav-samm, sõnaliste käsklustega. Peale mõnda katset hakkas täitsa hästi aru saama ja läks lõpuks juba traavi esimese ütlemise peale!:) Proovisin siis teist pidi ka teda kordel, no on selline kõhklev ja paaril korral keeras "HOPS" ennast taas teisele poole, aga saime ikka kenad ringid traavi joostud ka nii pidi. Siis lasin jalused alla ja lasin tal veel natuke temale hetkel mugavamast jalast kordel liikuda. Alguses sammus, siis paar ringi traavis, see teda ei häirinud, õnneks sellised kerged jalused, mis ei tao külgi, vaid käivad lihtsalt õrnalt vastu.
Ootasin siis, kuini Kristin Fakiiriga lõpetas, tegi natuke hüppeharjutusi, mis tulid täitsa hästi välja ja siis Janar jalutas Fakiiri käe kõrval, Kristin aitas Frutyga. Turnisin tal seljas veidi. Alguses ikka hüppasin kõrval, siis patsutasin kõikjalt, sadulalt, kõhu alt, sealt, kus sääred paiknema hakkavad jne. Hüppasin kõhuga sadulale ja libistasin maha, nii 2-3 korda. Siis panin varba (justnimelt vaid varba, et oleks kohene võimalus jalg välja libistada jalusest, kui vaja) jalusesse ja natuke toetades hüppasin üles-alla. Siis hops kõhuga sadulale ja jäin sinna pidama. Poni tahtis ise paar sammu liikuda, lubasime, las harjub. Selliselt kõhuli seljas turnisin veel mõned korrad ja siis tõusin jalusele püsti, et ponist kõrgemal olla ja rääkisin sealt temaga juttu. Vaatas vaid selja taha ja tukkus edasi.
Eks näis, järgmisel korral on plaan täitsa selga istuda. Siiani on ta selles suhtes suht flegma, aga ennegi selliseid olnud, kes alles selga istudes "avastavad", et polegi nii tore!:D Nagu vääääga palav oli õues, mingi 30 kraadi, Kristin oli minestamise äärel juba, sest oli just sõitmise lõpetanud ja pidi mul veel hobust hoidma:D Läksime talli ära.
Jätsin poni sisse, sest seal veidi jahedam, mõned õunad ja hein ette, kraapisin tal harjaga veel sadula ja vöö koha üle, oi, kus mõnules!:)
Fixiga ei jõudnud ma midagi teha puht füüsiliselt, selline palavus ei ole normaalne!
Järgmine talliskäik tuleb kõne alla alles esmaspäeval, sest ma nüüd tööl ja laup olen koolisõiduvõistlusel kohtunikule abiks.

300. postitus - 4. august

Blogil juubel, nagu näha...tegu 300. postitusega, mis tegelikult on ju 6 aasta kohta vähe. Aga eks neid tõuse ja mõõnasid on olnud parajalt.
Käisime Mairitiga ka eile tallis. Kristin oli ka seal, nii et meil oli tore. Fruty oli õnneks kohe talli taga teiste hobustega, sain ta sealt ilusti kätte. Plaanis oli eelmisel päeval õpitut kinnistada.
Utelt tellitud maiused hakkavad otsa saama, õigemini ongi neid ainult mõni järel:P
Natuke puhastasin enne ta saba takjatest, aga see on seest üks suur rasta ja kaugele ma sellega ei jõudnud, ei olnud aega lihtsalt. Sellega on plaanis kolmapäeval tegeleda.

Läksime platsile. Meil oli publikut nii hobuste, kui inimeste näol. Hobused olid kõik ninapidi kopli servas ja jälgisid Fruty tegevust. Kristin, Mairit ja Kalev tõstsid kohe pingi platsile, et vaade parem oleks:D
Poni oli megatubli. Tal tuli ringil jooksmine hästi välja, alguses katsetas ja pani proovile, kas saab ka teisiti, aga ei saanud:) Kiitsin palju-palju, siis jooksis vahepeal nii ilusti lõdvestatult traavi, et hea oli vaadata kohe. Reageeris ilusti käsklustele "edasi" ja "prr". Lõpus tegi ka sammu korderingil. Nüüd pean hakkama seda ringi suurendama ja teistpidi sama tegema. Tegin umbes 10 minutit ja ilmselgelt oli näha, et ta väsis ära, kohe füüsiliselt väsis, sest traavi ta enam joosta ei söandanud lõpuks. Megapalav oli ka muidugi, tundsin, kuidas higi voolab, päike lõõskas lagipähe.
Nüüd tuleb alustada tööga ja valida selleks aega, kas hommikust või õhtust, sest muidu tõesti ei jaksa midagi teha. Järgmine plaan on minna kolmapäeval.
Üldiselt on nii, et ma kavatsen Oleviga rääkida hobuse osas, et mis ja kuidas edasi. Mõtteid on, aga kas me tingimustes kokkuleppele saame, on teine asi:) Loodame parimat!

Sõpruse soojendamine - 3. august

Käisin küll ühte mära proovimas, nagu rääkisin, aga otsustasin ikkagi sinna mitte minna, põhjuseks see, et me ei saavutanud hobuse omanikuga tingimuste osas ühist kokkulepet. Kui juba alguses on nii raske üksmeelel olla, siis ei saa sealt head koostööd tulla.
Küll aga on Kristin (Fakiiri uus sõitja) julgustanud mind Pariisi tagasi minema. Oi, kuidas ma mõtlesin ja mõtlesin ja kahtlesin...aga laupäeval otsustasin siiski, et lähen vaatan, kuidas mu poniline elab ja mida mäletab.
Ta oli kaugel koplis. Mairit oli minuga kaasas, läksime siis Frutyle järele. Ta ei osanud mind üldse oodata, andis ennast kohe kätte, kuigi väga talli poole liikuma ei tahtnud hakata. Ja kui hakkas, siis hirnus selja taha pidevalt:P
Sel ajal, kui ma teda talli vahel puhastasin (minu poolt unarusse jätmise tõttu oli ta väga mudane ja nii lakk kui saba on takjatest vallutatud), tõi Olev parasjagu Fakiiri sisse ja imestas minu kohaloleku üle...rõõmsalt õnneks, sest natuke kartsin ka pahameelt.
Küsis, mis juhtunud oli, et ma vahepeal käinud polnud, natuke rääkisime sel teemal ja siis ta jättis mind rahulikult toimetama. Kui Fakiir juba tallis oli, jäi Fruty ka rahulikumaks. Sain talle valjad pähe ja läksime õue.
Platsil oli ta silmnähtavalt veidi ärevil, aga ei teinud midagi ootamatut, oli kenasti kontrolli all. Jalutasime paar ringi alguses käe kõrval, seejärel üritasin teda jälle hakata kordele suunama. Ütleme nii, et ta on marutark väike hall junn, nii kaua, kui mina konkreetselt ei nõua, tema ka ei tee. Ta leiab endale mingi mugavustsooni ja sinna ta jääb.
Mairit läks õhinasse ja tahtis ise proovida:D Hea oli vaadata platvormkingadega blondi (mitte blondiini, need kaks eri asja:D) naist hobust "taltsutamas"! Mairit ajas ta vähe rohkem liikuma, hobusel ei jäänud muud üle, kui hakata ringil jooksma, proovis ikka kordi näo sisse keeramist ja mitte jooksmist, aga lõpuks tegi 2-3 ringi ümber Mairiti kenasti ära ja siis lõpetasimegi. Selle lühikese jooksmise peale oli mu pisikesel nahk niiske. Eks rohkem ilmselt närveerimisest, aga ta ise ka nii rahulolevalt matsutas suud pärast ja oli ilmselgelt "mõtlik", et mis nüüd toimus.
Tema ilusast tukast ei ole muide suurt midagi järel, sest seal oli üks takjapundar ja selle ma harutasin lahti, järele jäi kaks karva kolmes reas. Laka sain ka lahti, aga saba jäi küll sel korral takjatesse.
Lasin ta koplisse tagasi, uhas galopis ja hirnudes taha teiste juurde.
Pean muide piinlikkusega tunnistama, et ma igatsesin seda pisikest halli ponipreilit ja lausa häbi on, et ma ta "maha" tahtsin jätta! Vabanda poni, loodan, et meie sõprussuhted soojenevad!:)

Mõtlemisainet... 30. juuli

Mul on hobufoorumis hetkel üleval kuulutus, millele ei ole ühtegi vastukaja olnud. Arusaadav ka, miks...ega ma sealt suurt lootnudki.
Küll aga käisin eile asjade kokkulangemise tõttu vaatamas ja proovimas ühte hobust (kes on pisikest kasvu, suht poni piiril).
Tegu 3 a ristandmäraga, kes oleks sobilik rännakusse. Ema tal traavel, isa aga eesti hobune. Eks taaskord selline ekstreemne ristamine, vajalik eikellelegi, aga see pisike halliks minev märake vajab ratsanikku ja kui ma peaksin omanikule jah-sõna andma, siis saab temast minu rännakuhobu.
Hobune oli kaugel koplis, tuli kohe vastu, kui meid nägi. Hästi sõbralik ja usaldav. Hobune on sadulas käinud veel vähest aega, kannab ratsanikku kenasti sammus, traavis ja galopis, aga see ka kõik. Mingist ratsastusest ja tasakaalust rääkida ei saa.
Liikumine on tal väga mugav, kuigi ikkagi veidi traavlilik. Väljanägemiselt selline väike kena mära, kes veel areneb ja vast veidi ka kasvab.
Proovisin teda siis platsil, noorele hobusele omaselt oli ta täielikult tasakaalust väljas, vajus kord ühele poole, kord teisele poole õlaga. Eest ei näppinud teda üldse, lasin lihtsalt ühtlases tempos joosta, tõesti ülimugavate allüüridega, rännakuks ideaalne. Vahepeal katsetas seda, kas annab kopli poole "ära vajuda", aga midagi ekstreemset ei teinud, vastu hoides andis järele ja läks rajale tagasi.
Üldiselt on seal kehvad platsiolud, sest liivaplatsi pole ja muruplats on kõvaks tambitud.
Galoppi proovisin ka ikka. Alguses oli natuke raske talle mõista anda, mida ma soovin, aga kui aru sai, siis jooksis ilusti, küll veidi rabistades ja väikeste sammudega, aga väga mugavat galoppi. See kõik on harjutamise küsimus ja nii noorelt ja sõitmata hobuselt ei saagi midagi väga nõuda ja oodata.
Pikalt ei teinud, sest olin mulje kätte saanud ja mees ning tütar ootasid mu järel. Nüüd on mul mõtlemiskoht, kas võtan pakkumise vastu.
Erilisi tingimusi seal ei ole, vabapidamine, talli ei ole. Talvisel ajal suht kehv tegutseda seal.
Nii et ei teagi, mis teha. Hobune mulle meeldis, selline terve mõistusega noor hobune, kes tahab lihtsalt nüüd korrapärast tegelemist ja sõitmist.
Asukoht on mulle palju ligemal, kui Pariisi, nimelt mingi 10 km, Pariisi ilmselt umbes poole rohkem maad. Seal plussiks tallihoone, aga see vist ka kõik. Frutyst on kahju, sest ma tean, et temast saab laagriponi, mulle on ta ilmselgelt liiga väike ja uuega nullist alustada mul ei ole tahtmist. Fixi mulle ju ka muidu pakuti.
Nüüd ma siis mõtlen ja murran pead, mis edasi teha, raske otsus on vaja vastu võtta!

Puhkus läbi...

Juuli on lõpusirgel ja minu puhkuse viimane päev oli eile. Pean häbiga tunnistama, et Fruty juurde ei ole ma oma puhkuse ajal jõudnud. Peamiselt seetõttu, et puhkuse ajal toimusid suured sündmused, mis neelasid suures osas kogu mu vaba aja ja kui ka tekkis vaba hetk, siis ma lihtsalt puhkasin.
Eks põhjuseid on teisigi, miks poni unarusse jäänud. Peale näitusel käimist ja osade asjade selgeks saamist tekkis totaalne motivatsioonilangus. Kohe kuidagi ei ole saanud seda üles upitatud ja ma ei tea, kas saabki:(
Peale viimast postitust käisin veel kord Mairitil külas, sel korral koos Heleriga ja see oli tõeliselt emotsionaalne kolme parima sõbranna kohtumine. Me kõik armastame hobuseid ja see meid ühendabki, käisime koos maastikul sõitmas ja veetsime lihtsalt kvaliteetaega veini ja omade juttudega!
Kurb on aga see, et Mairit jääb vist oma hobustest ilma, tema elukaaslane on otsustanud kõik nad maha müüa ja siis läheb ka minu lemmik poiss Troopik. Ta on mulle ikka väga südamesse pugenud, viimasel ajal ainuke hobune, keda ma jäägitult usaldan! Eks näis, mis elu toob, aga hetkel on Mairit väga rivist väljas...
Mina aga ei teagi, mis edasi saab, minu elu ei soosi hobuseid. Mul on võimalus käia Frutyga tegelemas, aga seal on liiga palju "aga"-sid juures. See kõik ei ole avalikus blogis arutamiseks, aga põhjuseid on mitmeid...
Ma olen saanud pakkumisi hobustega tegelemiseks/rentimiseks, oli ka üks suurepärane pakkumine ja variant, mis kahjuks langes praegu ära, kuna me ei leidnud hobuse vajadustele vastavat talli siitkandist. Rentida ma sellises mõttes jälle ei saa, et hobust ise täielikult ülal pean, sellisel juhul oleks mul endal juba hobune:) Nii et nokk kinni, saba lahti...
Elu on õpetanud, et ei aita ei hull rabelemine ega lihtsalt ootamine, kui ikka ei tule ja ei ole, siis nii ongi. Eks hoian silmad-kõrvad lahti ja vaatan, mis elul mulle VEEL varuks on.

Nädalavahetus Mairiti juures - 5.-7. juuli

Day 1 - Suhteliselt ootamatult tuli otsus minna nädalavahetuseks Mairitile külla. Läksin täiesti üksi, hinges pisikesed süümekad Fruty ees. Tema juurde jäi ju jälle minemata.
Jõudsin kohale mingi kuue paiku, jällenägemisrõõm oli tohutu!:)
Kõigepealt käisime kohe poes, et õhtuks snäkki ja joogipoolist oleks ja seejärel otsustasime, et läheme sõitma...mere äärde. Käisime tõime ponid sisse, mina ikka oma lemmiku Troopiku ja Mairit Aluri. Nad olid ikka veidi umbusklikud, kui meid lähenemas nägid, aga andsid ennast vaatamata sellele ilusti kätte.
Kui ma Troopiku selga sain, siis tundsin ennast nagu kodus. Minu jaoks nii sümpaatne eestlane! Nautisime ilusat ilma ja traavitasime üle põldude mere poole. Troopik näitas vahepeal nii head pikka ja avatud traavi, tundsin, kuidas hobune töötab ja ta muutus justkui ümmarguseks, töötas läbi selja. Metsa vahel tegime vahepeal natuke galoppi ka, Troopik aga üritas enda vana trikki, ehk omast arust pukitas. Just nimelt omast arust, sest ega tal see välja ei tulnud ja eesmärki ei toitnud:P
Selgus aga, et mereni viiv rada on kinni, sinna oli puu ette langenud, pidime teist teed kasutama. Õhtu oli vaikne, aga sellele vaatamata ei olnud väga palju parmusid, õigemini kadusid need kella üheksa paiku sootuks ära:P Mere ääres tegime palju-palju pilte ja nautisime päikeseloojangut. Meri oli sile nagu peegel, käisime ka jalgupidi vees, Troopik pani nii kihvtilt nina vee alla paaril korral:)
Tagasi jõudsime umbes kümne paiku, väsinute aga õnnelikena. Minu jaoks oli puhkus alanud.

Day 2 - Oli plaan varakult ratsutama minna, aga vaatamata kella seitsmesele äratusele jõudsime hobuste selga alles mingi pool üksteist. Ilm oli nii ja naa, pilvealune, aga samas oli vahepeal päikest, parmusid oli megapalju!
Võtsime suuna teiselepoole, seal olid nii mõnusad rajad, kahes kohas läbi oja. Ojas hobused nii nautisid seda külma jahutavat vett ja seda, et see pritsis parmusid ära. Mäest alla liikumisega oli meil vahepeal Troopikuga probleeme, ta tola tahab traavis minna, aga mäed suht järsud seal ja no ei saa lasta traavi minna, siis ta jääb üldse seisma või keerab külje ette. Pidingi vahepeal seljast maha tulema, et mäest alla saada:P Kuna parmusid oli tõesti meeletult, sain ka ise nii palju hammustada, siis keerasime ühe rapsipõllu juures otsa ringi ja kablutasime tagasi. Suht kiire oli meil selle tagasi jõudmisega, sest nii palju ei ole numbreid välja mõeldud, kui meie ümber parmusid lendas:S
Kodus pesime hobuseid. Lasime mõnuleda neil. Parmuhammustused rinnal ja kubemes ja igal pool mujal, pluss higiga välja lööv mustus. Troopik ei tahtnud küll paigal seista pesemise ajal, aga samas oli näha, kuidas ta seda nautis, kui lasin vett rinna ette, kust parmud olid söönud nii, et lausa veri voolas:S Hobused said puhtaks, suurem vesi maha, boksi kuivama, hein ette ja meie tuppa sööma.
Ootasime suure põnevusega õhtut. Mairit oli organiseerinud meile trenni Ontika Mõisa tallis. See tall tegeleb ainult koolisõiduga. Omanikeks on Soome mäesuusakuulsus Kalle Palander ja tema naine Riina-Maija Palander. Viimane andiski meile siis trenni.
No minul oli närv sees, nii võimsad hobused ja nii nõudlik treener, ma kartsin, et jään väga hätta.
Mina sain nii umbes 180 cm kõrge ruuna ja Mairit veidi pisema mära. Nimesid ei mäleta, aga see polegi oluline:P
Need koolisõidusadulad on nagu tugitoolid, ausõna, toetavad ja suurte põlvepatjadega. Istud sisse ja oled seal nagu kinni. Minu ratsule tehti ette kordet, et ta paremini liiguks, sest pidi muidu selline mugav hobune olema, et peab edasi ajama ja teeb täpselt nii palju, kui nõutakse. Selle jutu peale juba kartsin, et seisame terve trenni ühe koha peal. Tundus nii suur ja raske loom.
No selga sain kuidagi puki pealt, polegi vist kunagi nii suure hobuse seljas istunud!:P Sadul oli nii mugav, et sula või sisse, Riina ütles kohe ka, et sellest sadulast paremat enam olemas ei ole:D Tundsin seda ise ka, täielik hellitus tagumikule!
No ega meid ei hellitatud, trenn hakkas kohe sammus, samm ei tohtinud olla mingi linta-lönta, vaid pikk ja elav töösamm, väga kerge kontakt hobuse suuga. Ja siis tuli see, mida ma kõige rohkem kartsin, Riina ütles, et jalused tõstke üle sadula ja võtke traav. Ou mai kaad, see hobune on nii suurte ja võimsate liikumistega, et sellega kaasa minemine nii, et ma hobust igal sammul ei sega, oli ikka üliraske! Vähemalt päris alguses. Ja no mu võhm, ei ole võhma...natuke traavi ja ma juba surin seal seljas, tundsin, kuidas läksin krampi. Siis ta võttis Mairiti enda juurde, Mairit pidi tema ümber voldis sõitma. Mina sain seni puhata, jess!:)
Kui minu kord kätte jõudis, oli mul pabin sees, aga ohh imet, kohe esimese asjana ütles ta mulle, et mul on väga hea istak, aga minu vigadeks on see, et lukustan oma kätt, pean seda tohutult jälgima, et mu käed oleksid pehmed ja mitte üks lihas neis ei pingutuks. Teiseks ei tööta ma piisavalt oma ristluuga, vaid natuke nagu töötasin hobusele vastu, pean hobusega rohkem kaasa liikuma just ristluu ja selgrooga. Säär tahtis vahepeal taha vajuda, jalad peavad olema nagu pommid, rippuma lõdvalt, sadulas tuleb hoida ennast kintsude sisekülgedel olevate pisikeste lihastega (mida mul ei ole:D), mitte säärtega. Kui ta oli mulle mu vead rääkinud ja lasi edasi sõita, tundsin, kuidas kõik järsku paremaks muutus ja ka tema kiitis, et kohe asjale pihta sain. Siis lasi ta mul puhata ja Mairit läks tema juurde galoppi sõitma. No kõrvalt vaatasin ja mõtlesin, et kui ta minult selliseid asju nõudma hakkab, siis pean küll häbist maa alla vajuma. Aga kui jõudis kätte minu kord (nüüd ikkagi jalustega) ja ta ütles, et tõsta galopile, siis piisas vaid imepisikesest märguandest sisemise ratsme ja välimise säärega ja hobune oli mul galopis. Need märguanded olid ka pm sellised, et ma rohkem mõtlesin vist nendele, kui tegin, täiesti uskumatu! Aga ma olen sõitnud mingite pisikeste hobuste või lausa ponidega ja selle hobuse liikumine oli minu jaoks mingi uus tase, mingi teine dimensioon. Millised suured liikumised! Mul oli tunne, et üks fulee kestab igaviku:D
Pidin tegema sama, hobuse võimalikult kokku sõitma ja seejärel jälle pikaks. Ma ei saa aru, selle hobusega, kes oli 180 cm kõrge, sain ma hakkama sellega, et kui teda kokku sõitsin, siis tundus, et liigume koha peal. Mul ei ole nii palju ülivõrdes sõnu, kui ma kasutada tahaks. Ma ei tahaks küll nii öelda, sest nii on väga kole ja kohatu hobuse kohta öelda, aga see hobune töötab nagu masin. Mina vajutan "nuppu" ja tema teeb. Kõige raskem oligi koondgalopis säilitada impulssi, aga kui ma järgisin täpselt Riina õpetusi, siis tundsin ise ka, kuidas hobune lihtsalt ümmarguseks muutus ja enda alla töötas. Minu asi oli vaid lõdvestatult seljas istuda ja nautida!
Pärast tegime veel traavi, pidime tegema sama, hobuse koondtraavi saama ja seejärel võimalikult pikaks lükkama. Traavis on see sada korda raskem, sest liikumine on selles mõttes intensiivsem, et minu keha peab tegema väga palju rohkem tööd, et hobusega kooskõlastatult liikuda. Väsisin jälle ära, galopis oleksin ma võinud jäädagi sõitma:)
Ja lõpus siis tegime jälle galoppi, nüüd siis tervel platsil, pidime tegema volte, alguses suuremaid, siis võimalikult väikseid. Ma kogesin taaskord midagi sellist, mida ma ei arvanud end kogevat. Ma suutsin nii pisikese voldi teha, et sellest ei ole enam väga pikka maad galopipiruetile:P Jälle oli raskeim impulsi säilitamine. Aga mitte kordagi ei jäänud ta traavi. Pidime suunamuutuse tegema, aga käsk oli, et galopis. Mina hakkasin juba ette mõtlema, et mida ma täpselt teha kavatsen, et suunda muuta ja siis ütles Riina, et nad peavad ise automaatselt jala ära vahetama ja nii oli ka, keharaskus teisele poole ja HOPS, jalg vahetatud, suund vahetatud!
Pärast saime natuke jalutada, tegime ringi maneeži juurest ja tagasi talli ette. See trenn oli suurepärane, ma ei osanud sellest nii palju loota, kuigi hind oli soolane! Need hobused on 2000 ja 2001 aastal sündinud mära ja ruun, kes on ka müügis, hinnad 15 000 euro kanti. Kel huvi, võtke Riinaga ühendust, hobused on iga seda eurot väärt, mis nende eest küsitakse.
Mina sain sealt tallist, sellest keskkonnast, hobustest ja Riinalt nii palju edasiviivat jõudu. Jah, just koolisõit on see, mida ma teha tahaks! Ma kogesin seda, et ma ei olegi nii saamatu, kui ma arvanud olen, natuke enesehinnang tõusis, aga mul oli nii kahju, et see kõik läbi sai, ma tahan seda kõike veel ja veel teha, see oli nii nauditav!
Väsinutena koju, seal kõhud täis, pläkutasime niisama ja siis otsustasime, et sõidame ratastega Toila randa. Ilm oli tuulisem, kui eelmisel õhtul ja lainet oli ka, nautisime lihtsalt mere õhku ja seda kosutavat kohinat ning sõitsime koju tagasi.

Day 3 - Hommikul läksime üheksa paiku taas ratsama. Ratsutamisest ei ole võimalik üledoosi saada. Eelmisest päevast väsinud lihased ei karjunud eriti, kui uuesti sadulasse istusin. Ikka Troopikuga, kellega teisega, mul kohe ei ole seda tahtmist kedagi teist proovida, sest Troopikuga sõitmist ma naudin. No peale selles koolisõidusadulas mõnulemist, tundus see vana india pann ikka väga mõnitamisena, aga no mis teha, elu ongi karm!:P Suund taas mere poole, sest see ikka kutsub meid:) Läksime läbi Voka aleviku, Troopik oli sel päeval kuidagi särtsune ja elav, vahtis kõike, kartis autosid, mida ta muidu ÜLDSE ei tee. Muudkui tippis mul all. Temas ikka lööb see araabia veri natuke välja, tal emaisaks araablane Posol ox. Tal karvas selline hõbedane läige, saba on tal juurest kogu aeg natuke püsti, kui jookseb, siis täitsa püsti, kõrvad pisikesed ja kui veel kikki ka ajab, siis nii araablaslikud kuidagi. Ja temas on natuke sellist teistsugust temperamenti, kui "tavalises" eestlases. Oleks ta taskusse pannud endale, kui oleks mahtunud!
Mere ääres käisime jälle jalgupidi vees, seal nii kivine, et rannas sõita kahjuks ei saa. Tagasiteel Voka alevikus tegime natuke galoppi ühe platsi peal. Troopik otsustas, et tema ei tõuse galopile. Kavaldasin ta üle ja viskasin eest pm ratsme ära ja ajasin teda nö pikale sirgele, tõusis galopile ja siis võtsin kohe kokku ja voldile. Ei saanud ikka tema enda tahtmist. Ma olen tegelikult enam kui kindel, et see sadul ei sobi talle, tal on see õla peal ja galopis annab see eriti tunda, kui raskus esiotsal on ja õlg liikuda ei saa.
Hiljem ühe suure põllu peal tuli mul kange tahtmine kihutada. Troopik oli sellega kohe päri, nina oli juba kodu poole ju. Kui tal minna lasin, siis ta alguses kahtles, kas ikka võib, aga kui ikka ja jälle talle hoogu juurde andsin, siis tundsin, kuidas hobune ka ennast lõdvaks lasi ja mina võtsin ratsmed ühte kätte ja tõstsin ühe käe üles ja karjusin juhhuuu:D Eks vahel löövad lained pea kohal kokku ja on vaja ennast välja elada. Põllu lõpus ootasime Mairiti ära ja seal tegime siis natuke galopis tööd ka. Sain Troopiku ka kenasti jooksma, rütm oli hea ja ma jäin rahule. Sealtmaalt jalutasime rahulikult koju, lasin ratsme pikaks ja hobune nautis oma pikka kaela ja ilusat ilma:) Tallis pesime nad jälle ära ja panime boksi kuivama. Jätsin Troopikuga juba hüvasti, kurb oli temast lahkuda, ta paratamatult poeb mulle hinge.
Sõime veel koos Mairitiga kõhud täis ja pool kaks hakkasin ma tagasi sõitma. Olin nukker, poetasin autos isegi väikse pisara, sest parima sõbranna ja hobustega veedetud aeg on palsam hingele.
Järgmise korrani, my love!;)

21. ja 25. juuni

Olen vahepeal kahel korral tallis käinud, aga nii raske on tagantjärele meenutada, et uskumatu!
21. juuni - Hobune oli koplis nagu ikka:) Kaugel taga nurgas. Käisin tõin ta siis ära, väga palav oli...
Panin sadulasse ja õue. Jalutasin niisama natukene, seejärel proovisin teda korde ringile suunata. Tema oli järjepidev, aga mina olin ka:P Ta on endale selgeks teinud, et kui ta näoga minu poole seisab, on mul väga raske tema taguotsale survet avaldada, aga kui ma seda järjepidevalt ikkagi tegin, siis ta hakkas ka edasi samme astuma, mitte ei teinud ainult pööret esiotsal:D Ühesõnaga saime juba mõned sammud ka ringi peal teha. Hiljem kõõlusin jälle seljas, nüüd juba on nõus mõne sammu astuma, kui ma üle sadula olen, nii et varsti saab täitsa selga:)
22. juunil olid Essus ratsavõistlused, kus käisin taas abis. Oli väga positiivne päev, oli ka apsakaid ja tehnilisi rikkeid, aga lõpuks sujus kõik ikkagi hästi. Hiljem käisin veel Raivo ja Lya hobusebeebisid vaatamas. No imearmsad ikka!:)
25. juuni - käisin suht hilja tallis, mingi 19 paiku vast. Hobused olid jälle taga võsa vahel, Janar tuli minuga kohe koplisse kaasa, kuigi ta kartis, et peab oma plätudega seal 2 km kõndima:P
Ega Fruty just suure entusiasmiga mulle koplist kaasa ei tulnud, aga teised hakkasid ka kaasa tulema, siis ta ikka oli nõus, et talli saab. Panin ta sadulasse ja õue. Natuke jalutamist, sadulavööd kinni ja siis alustasin selle va kordega. No mõnepäevasest puhkusest oli vist kasu, sest mingil imekombel hakkas ta ringi peal kõndima, vahel küll katsetades, kas ikka peab. Aga saime sellega hakkama lausa mõlemat pidi, mis oli tõesti ime, sest teistpidi ei olnud ta mul üldse kordel nõus olema. Ja veel minu suureks üllatuseks, pakkus ta mulle ise ühel hetkel traavi ja siis saime mõned ringid ka traavi tehtud!:)
Pingi pealt ronisin talle üle sadula ja Janar talutas teda natuke. Ma ei jaksa ennast seal üldse hoida, nii et pean ikka päriselt selga minema:P
Pärast jätsin ta talli, kus oli jahedam ja vähem putukaid. Tal oli seal seltsi Fuksa, Fredy, Bingo ja Flamenko näol.
Nüüd aga lõppes mu puhkus ja olen kolm päeva järjest tööl, ei teagi hetkel, millal jälle talli saan.
Ma ei tea üldse, mis saab, sest tunnen, et mul jääb Fruty jaokski ajast puudu, Fixiga ei jõua kuidagi tegeleda. Samas on Fruty pisikene mulle ja kuidagi mõttetu tundub kõik see töö, mida ma teen. Ma ei tee seda ju endale.
Oh, kuidas tahaks oma hobust!:(

Sadul vol 2 - 19. juuni

Täna oli me enda auto esisilla remondis, käisin tallis ema autoga. Oli plaan, et võtan esimesena Fixi, aga tema karjamaalt ära saamine osutus arvatust palju raskemaks. Ta andis ennast küll kohe kätte, aga ei kavatsenudki mulle järgneda. Kutsusin Kalevi appi, jõudsime järeldusele, et kari tuleb talli lasta:D
Selliselt sai talli ka Fruty, kellele panin siis teistkordselt sadula selga. Puhastasin ta kiirelt ära, ta oli mõnusalt mudane. Saduldamine sujus kenasti, õues jalutasin alguses niisama, siis tõmbasin natuke vöid. Seejärel aitas Kristin teda kordele suunata, tegime mõlemat pidi natuke sammus, kogu aeg tahtis ikka minu juurde tulla, aga vahepeal kõndis juba kenasti korderingil ka. Eks see kõik võtab aega. Hiljem turnisin tal seljas natuke kõhuli, aga see sadul ei sobi talle ja vaatamata sellele, et vöö oli ilusti kinni, vajus sadul küljele:P Fruty ei teinud sellest minu kargamisest ja turjal lebamisest välja, ronisin ka tünni otsa, kus temast kõrgemal olin, patsutasin sealt sadulat ja toetasin kergelt peale, ta lasi selle peale silma looja:D
Viisin ta talli ära ja läksin Fixi boksi puhastama. Ma pm võiksin temaga ka tegelema hakata, aga ma ei ole endas veel selgusele jõudnud, kas võtan ka teise väljakutse vastu, ajaliselt on mul paraku ühegagi raske ja samas võiks nagu Frutyga kuskilemaale juba jõuda ja alles siis teise ette võtta. Aga eks näis, eks tasapisi hakkan ka Fixi õpetama ja vaatame, mis elu toob.
Homme ma talli minna ei saa, aga vb reede päeval õnnestub.

Näitusepäev - 16. juuni

Pühapäeval oli siis näitus, kus oma hoolealust Frutyt pidin esitlema. No sel päeval olin ma ausaltöeldes natuke rohkemgi närvis, kui võistluspäeval.
Hommikul kaheksa paiku talli, Janar tuli ka ja hakkasin kohe ponile patse tegema. Elus esimest korda jälle, aga esimese korra kohta tulid suht okeid. Hiljem vajus üks ja sama pats mitu korda lahti, aga enne platsile minekut sättisin selle korda jälle:)
Puhastasin teda ka ikka väga kaua, et tolmust puhtaks saada korralikult, peris kena poni sai:)
Aitasin veel Sullerile ja Fantanale (Päka) ka patse teha ja siis juba tulidki R. Kollom ja A. Nilk. Hakati talli vahel hobuseid mõõtma ja seal vaatasid nad juba jalgade seisu jms ka. No Fruty turjakõrguseks saadi 142 cm, mida ise ka umbes arvasin:) Pisikene teine...
No hiljem platsil oli Fruty paras jonnipunn, ei tahtnud ta mitte seal platsil olla, punnis aga värava poole, avaldas käe kõrvalgi selle kohta arvamust, aga muidu käitus suht kenasti, kohtunikud kiitsid tema arukust ja kiiret õppimisvõimet. Hüppamisel ta kiirustas liialt, aga tal väga kiire jalgade töö ja see tema juures suur pluss. Ma ei mäleta enam, mid hinded ta eraldi sai, aga kokku tuli 72,5 punkti. Räägiti veel, et ta natuke lühikeste jalgadega ja lühikese kerega, aga sobiva ja hea täkuga paaritamisel võib saada väga hea sportponi. Omanik oli ka vaatamas ja jäi rahule poni ja esitlusega:) Vist ka tulemusega.
Kui näitus lõppes, panime kohe Fuksa ja Fruty peale ja viisime nad Pariisi tagasi, seal harutasin tal ka patsid lahti ja lasime nad karja, nad oli ülirõõmsad!:)
Ja Fruty läks nii ilusti treilerisse, et see on uskumatu!:) Pm vaatas korra, aga kui jalg peale tõsteti, siis astus treikusse nagu iga päev käiks!:)
Nüüd ta puhkab mõne päeva, täna tahaks talli minna, aga hoopis Fixiga tegelema!;)

Võistluspäev - 15. juuni

Ma olen oma kirjutamistega nii hilja peale jäänud, et teen väikese lühikokkuvõte.
Sel päeval sujus kõik kenasti, kui välja jätta see, et ajakava lükkus kõvasti arvatust edasi. Aga minu sõit algas kell 10 ja mina olin neljas startija, kokku meid üldse 8. Kratt oli ülitubli, täiesti uskumatult hästi pidas ennast üleval. Ei ehmatanudki kõige peale, platsil oli tähelepanelik ja täielikult kontrollitav terve sõidu aja. Parkuur ise oli lihtne, kartsin, et läheb meelest, aga traavis sõites on palju aega ümbrust jälgida ja mõelda, kuhu edasi.
Nii et kokkuvõttes jäin päeva ja sõiduga väga rahule! Sain oma esimese roseti ja olen selle üle natuke palju uhke!:D
Päeva jooksul aitasime tüdrukutega Larsi platsil, tegin pilte, kui vaja, jalutasin hobust, kui vaja jne. Ühesõnaga tegus ja kordaläinud päevake:)

Võistluseelne päev - 14. juuni

Kolm väsitavat päeva on selja taga, teen neist eraldi kokkuvõtted.
Võistluseelne päev oli tegus, panin kõik asjad järgmiseks päevaks valmis, puhastasin ja kreemitasin veel varustust.
Väikese trenni tegin ka, proovisin Kratiga galopi ka ära. Ta on ikka väga raskejalgne ja galopp on ikka parajalt matsakas. Sellepärast on mulle alati meeldinud kergejalgsemad pisemad hobused. Aga Kratt on hästi mõistlik loom. Pärast tüdrukud veel natuke traavitasid temaga.
Ühesõnaga sai veel palju ettevalmistusi teha, reklaamid üles riputada ja lipud vardasse tõmmata. Hakkas sadama ja saime selleks õhtuks koju.

Väsitav päevake - 13. juuni

Täna kella kahe paiku talli jälle.
Kõigepealt tegi Reelika meie hobustel bokse, hopsid said väljas mõnuleda, imekombel väga palju parmusid polnud.
Öösel sündis Rheal varsapoiss, raudjas ja imearmas, käisime seda eemalt uudistamas:)
Seejärel puhastasime üleval platsil latte, pühkisime katusealuse põranda puhtaks, riisusime sealt ümbert suurema rohu ära ja otsustasime siis lõpuks sõitma ka minna.
Lasime Fruty, Fuksa ja Fredy sisse, monteerisime Kratile uued valjad kokku, mis võttis väga kaua aega:D ka läksimegi üles platsile sõitma.
Kratt kardab seda kohtuniketorni poolset platsi serva ja täna vahtis ta peale torni veel ka seal olnud takistuseposte. No täiega tahtsid kallale tulla need!
Trenn oli nagu trenn ikka, oli paremaid ja halvemaid hetki, ma ei saa endaga üldse rahul olla, tunnen ennast nii saamatuna, aga mõnus oli ikkagi. Tegime volte, kaheksaid, jooksime üle lati, tegime peatusi. Suht põen selle võistluse pärast, sest Kratil on need üldse elus esimesed, minul teised, aga aastaid on möödunud minu esimesest võistlusest.
Hiljem sõitis üks tüdruk Kratiga veel natuke, viisin ta sisse ära ja võtsin Fruty talli nööride vahele. Ta avastas ühel hetkel, et ta on kahelt poolt kinni ja kukkus paanitsema, aga saime ta ilusti lahti sealt. Ei osanud arvestada, et ta nii reageerib, kinni seotult on ta ju varem olnud...
Tõmbasin ta pehme harjaga üle, panin valjad pähe ja läksime Reelikaga tegime talle natuke vabakaid. Täna hüppas paremini natuke, kui eile, aga tegime väga vähe, kokku mingi 6-7 hüpet võibolla.
Korjasin kõik asjad talli vahelt kokku, sest koer Rolf teeb need muidu sistaks ja tulin tulema, seekord sain kell 19 tallist minema.
Homme taas sinna, võistluseelne päev, kõik tuleb valmis seada:)

Vabahüpped - 12. juuni

Eile olin neljani tööl, siis läksin Pariisist läbi, võtsin enda kiivri ja säärised ja edasi Kaarma talli.
Seal hakati noortele vabakaid tegema just.
Kõigepealt Suller (i: Sullivan), 3 a ruun, kes juba praegu 182 cm kõrge. Tohutult suur, aga arukas tegelane. No ülimõistlik lihtsalt ja heasüdamlik. Tema kõrval seistes tunnen ennast päkapikuna, tõesti:D Ta sai hüppekoridori mõttest kohe aru, ses suhtes, et läks sinna ise ja vabatahtlikult, ilma suurema ajamiseta. Hüppamisel veidi lohakas tagumise osaga, aga see kõik alles tuleb, need olid ta elu ühed esimesed hüpped üldse:)
Seejärel 3 a täkk Carlito. Sulleri kõrval tundub nii pisike. Aga no kus loomale on antud liikumine, täitsa lõpp!:) Ja hüppab ka hästi. Ta elas ikka mõnusalt välja ennast seal platsil:)
Järgmisena võtsime ette halli mära Kapella, 2 a hea sugupuuga tulevikulootus:) No mära on mära! Kui ruun ja täkk andsid ennast kenasti kätte uuesti peale igat koridorist läbi käimist, siis märad ikka "sigatsesid":D Aga suhkur on hea abivahend ja meelitaja.
Eelviimane oli raudjas 2 a mära "Päka" (ei mäleta ta õiget nime). Kuna ta on suht pisikest kasvu, siis oleme teda Päkaks hakanud hüüdma:) Nii ilus ja hea iseloomuga noor hobune! Käe kõrval käimine on tema jaoks suht uus asi ja selle kohta avaldas ta ka natuke arvamust, aga no kui hobune ei oska, siis mida sa ikka eeldad. Natuke tema järel käimist ja ta sai asjale kenasti pihta. Hüppas ka väga hästi, tagumine ots kerkib ikka vapsee taevasse:)
Mitte kellelegi ei pannud midagi väga kõrget ette, noored loomad ja nende esimesed hüpped.
Viimasena võtsime siis minu ponirulli:D Sporthobuste kõrval oma pisikese olemise ja ümmarguse pepuga nii naljakas tegelane:D Ta oli ka väga tubli, hüppas kenasti, vist kuni 80 cm panime ette lõpuks (silma järgi vaadatuna). Fuksa terve aeg hüüdis teda tallist ja seetõttu oli Fruty ise ka natuke ärritatud ja hirnus vastu. Aga ma jäin temaga rahule ja uued valjad lähevad talle ka nüüd ilusti pähe, juhuu!:)
Eile ma Kratiga sõita ei jõudnud, lõpetasime noortega alles poole üheksa paiku õhtul. Täna aga peale lõunat talli ja läheb vast jälle pikalt kõigiga ja Kratiga ka vaja kindlasti sõita!:)

Fruty valjastest - 11. juuni

Käisin eile Koeraverest läbi ja tegin seal augurauaga Fruty valjaste kapslile ühe augu juurde, nüüd peaks need talle pähe minema ikkagi, kuigi väga napilt, peaaegu kõik augud viimases variandis!:) Naelaga oleks kole jäänud, nüüd aga auk selline nagu teisedki:)
Kahjuks ei saa ma valjastest millegipärast pilti lisada, aga teen seda millalgi siiski:)
Täna aga tööl veel viimast päeva, siis jään puhkusele. Täna talli ka, Kratt vajab sõitmist ja Fruty tegelemist.

Hobuste vedu - 10. juuni

Eile sai siis kolm hobust Väike-Maarjasse viidud.
Olin kolme paiku tallis, panin töölt varem putku, Kati ja Reelika juba ootasid seal:) Hobused kenasti juba tallis: Fruty, Friida, Fuksa ja Fredy. Panin asjad kokku ja autosse, enda auto jätsin alguses sinna, sest kaks sõitu oli vaja teha.
Hobuste omanik tuli ka ja otsustasime, et proovime peale panna kõigepealt platsil, kus harjutanud olime. Enne siis Fruty. No platsil teda peale ei saanud, tuli esimeste jalgadega trapile, tagumised pikalt taga, amps kaera ja kohe tagasi. Proovisime siis nii, et Fredy enne peale, et äkki siis julgem minna. Fredy ei tahtnud ka peale minna, ise "vana kala" selles. Uus katse oli Fuksa, no tema läks esimese hooga peale, aga Fruty ei olnud nõus ikka minema, korde ajas ta vapsee paanikasse. Friidat ka ei saanud platsil peale.
Fuksa treikust maha, ja treiler talli uste vahele ning uuele katsele. Frutyt panime seal ikka päris kaua peale, samm haaval, tagant toetades, et tagasi ei astu ja nii mõne cm kaupa me ta peale saime, jäi ilusi püsima ka, enne tagant puud kinni ei pannud, kui Fuksa ka peal oli, siis Fuksal puu kinni, eest kinni, siis Frutyl puu kinni ja eest kinni ja kohe autosse ja vaikselt minema.
Sõit sujus suurepäraselt, ei mingit tammumist ja närvilisust, eks ta seisis hirmunult ja kramplikult ühel kohal. Fuksa oli talle hea rahulik reisikaaslane.
Fruty võtsime esimesena maha. Tuli maha väga rahulikult, nagu oleks seda varemgi teinud:) Natuke oli nahk märg, aga kohe boksi ja Fuksa ka tema kõrvale.
Sõitsime kohe uuele ringile, et Friida ja Fredy ka ära tuua. No Friida käib treilerisse nagu kellavärk:D, aga vot seal püsida ta ei taha, täpselt vastupidi Frutyle. Fruty ei taha peale minna, aga kui juba sees, siis paanikat ei ole. Friidaga oli no kümneid kordi nii, et nii kui sisse sai ja kaera ampsu kätte, nii kohe tagasi treikust välja ja no mis sa teed suure loomaga, noorel kohe puud tagant kinni ei pane, siis võib suurem õnnetus juhtuda. Ühesõnaga suurem jama oli temaga. No saime siis ta peale lõpuks nii, et Fredy oli juba sees, Friida ka seisis enam-vähem ilusti, saime puud mõlemal tagant kinni, trapi ka üles ja siis hakkas Friidal paanika, istus sõna otseses mõttes treileri põrandale maha!:S No ja siis ei jäänud muud üle, kui Fredy lahti võtta, maha võtta ja siis Friidal sein eest, et too püsti saaks. Kõik lõppes hästi, selles suhtes, et hobused terved. Kati otsustas, et Sedalin sisse, aga ma arvasin kohe, et see ei mõju enam. Loomulikult ei mõjunud, ei olnud ta kordagi nõus treilerisse enam jääma. Niisiis jäi eile Friida vedamata ja viisime lõpuks vaid Fredy Maarjasse. Fredy aga oli juba Pariisis imelik olnud, tammus boksis ringi, ta ei ole selline närviline tavaliselt ja no see, et ta treikusse minna ei tahtnud oli ka veider.
Maarjas selgus siis tõsiasi, et tal tiirud:S Kati läks teda õue jooksutama, Reelika läks Fuksaga sõitma ja mina Kratiga. Need valjad, mis ma Kratile võistlemiseks puhtaks tegin ja sisse määrisin, ei ole talle parajad, hull peakolu on tal ikka:D Kurgualune rihm kinni ei ulatanud, panin ikka vanad närakad pähe:P Kratt vahtis platsil Fredyt suurte silmadega.
Oma raske tüübi kohta on tal energiat ja minekut mõnusalt:) Temaga on üsna mugav sõita, aga ega tal väga mingist ratsastusest rääkida ei saa, täiesti algtasemel. Aga temast saaks väga mõnusa perehobuse, kellega ka väiksematel võistlustel käia, ta müügis ka muide;)
Pikalt sõita ei saanud, sest tohutu tume pilv kõrgus meie kohal ja kohe kui talli sisse saime, tõusis jube tuul ja hakkas sadama:P

Täna hommikul käisin vaatasin hobused üle, Fredy oli ilusti junnid boksi poetanud ja parema olekuga, kui eile. Reelika pidi lõunal minema ja nad õue laskma, ma ise täna õhtupoole tööl, aga homme õhtul lähen talli ja üldse mul peale homset tööpäeva hakkab puhkus, jee:)

Olen vahepeal tegus ka olnud... - 7. ja 9. juuni

Reedel, 7. juunil, käisin korraks Pariisis.
Sain Fruty valjad kätte, kuramused on väikesed, tal on ikka kolakas pea poni kohta! Kuna mul oli väga kiire, siis ei hakanud väga punnima, aga üldiselt vaatan, kas auke juurde teges saaks need talle klappima. Nii ilusad valjad on!
See selleks, võtsin ta ilma puhastamata välja ja korraks õue platsile. Esimest korda täiesti üksi õues, isegi koplikaaslasi ei olnud silmapiiril. Ei olnudki midagi hullu, natuke vaatas õhinal ringi ja korra hirnatas, aga jooksis ilusti käe kõrval ja läksimegi sisse tagasi.
Seal rääkisime veel natuke juttu, arutasime, millal hobuseid Kaarmale vedama hakkame, sest võistlused ja näitus on ukse ees ja tulingi ära.
Õhtul käisin ööjooksul 10 km-t jooksmas. Ma ei olnud mitte mingit trenni teinud enne, üllataval kombel ma suutsin selle joostes läbida, aga no järgnev päev oli täis õudu ja valu. Mul ei ole elu sees nii valusad lihased olnud! Puusaliigesest varbaotsteni välja üks suur valu. Parema jala põlv valutas veel takkaotsa ja ei kõverdunud ilma suurema valu ja pingutuseta, aga tugev valuvaigisti ja liigesekreem on tänaseks asja palju paremaks teinud:)
Eile ma Pariisis ei käinud, sest treikutrenni teha ei oleks saanud ja joosta ma ka Frutyga poleks saanud, nii et käisin täna, 9. juunil, hoopis Kaarmal tallis. Ikka on plaan võistelda ka nädalavahetusel, kuigi täna käisin üldse elus teist korda Kratil seljas:) Ütleme nii, et õnneks jooksmise ja ratsutamise lihased väga ei kattu vist!:P Hobuse seljas oli päris ok olla, parem, kui maa peal. Kratiga tegin niisama traavi, mõned voldid, natuke üle lattide ja kõik. Hullem parmukari oli meil ümber ja ajasid meid mõlemaid väga närvi, sest ma tean, kui mul mul käelabast selline lendav lihasööja tüki kaasa viib, siis ma olen totaalselt paistes selle koha pealt. Kratt oli aga tubli ja rahulik. Plaanis sõita 16ndal latid maas. Pole ma ise mingi hüppaja ja pole ka Kratt just hüppamiseks loodud oma raske tüübi poolest, nii et hea kogemus niisamagi meile:)
Täna võtsingi tallist kaasa igavese hunniku varustust, mida pesta, puhastada, kreemitada, et võistluspäeval ikka kobedad oleksime:D
Homme läheb aga hobuste veoks Pariisist Kaarmale. Loodame parimat, sest kahel noorel see esimene sõit elus!

Vabatreening - 30. mai

Käisin täna tallis täitsa üksi ja alles pool kuus jõudsin. Hobused tundusid täitsa kadunud olevat, tallis neid ei olnud ja karjamaal näha samuti mitte. Helistasin Katile, et kus hobud olla võivad, sain juhatuse kätte, võtsin päitsed ja maiused ja hobuseid otsima.
Hobuste poole vantsides tuli mul mõte, et ei toogi Frutyt karjamaalt ära. Ühtelt poolt selle tõttu, et kui terve ülejäänud kari jääb teisele poole võsa, siis ta kindlasti protestib kaasa tulemisel, aga suurem põhjus oli see, et ma tahtsin talle täna näidata, et kombinatsioon, Lili pluss päitsed/nöör, ei tähenda alati seda, et ta teiste juurest ära tuuakse!
No alguses oli ta ikka väga skeptiline mu kavatsuste osas:D Teised hobuslased olid suurimad sõbrad, sest mul oli salapärane kilekott. Algselt kulus enamus aega selleks, et karjale selgeks teha, et Lili ei tulnud tervel hordil nänniga kõhtu täis söötma... Fruty oli selles suhtes väga külma kõhuga, sest ta kartis põhjust ning selle tagajärge: Lili tuleb nänniga, päitsetega...tähendab, tuleb mu juurde, paneb päitsed pähe, annab midagi head ja viib mu minema! Loomulikult ei mõtle hobune selliselt nagu mina seda hetkel siin kirjeldan, aga põhimõte on sama. Tema on õppinud seda läbi tegude jada, tema jaoks tekivad tegevuste vahel seosed. Kui talle selle teo tagajärg ei meeldi, siis ta väldib seda tegu, ehk mulle liginemist.
Niisiis, kujutage ette. Lili keset hobusekarja (ei jõudnud lugeda ka, oma 15 pead), kilekotiga...nali, eks!:) Ma olin selle karja keskel (mis on muide suht ohtlik), kes kõik mind näljaste nägudega vaatasid ja nägin, kuidas Fruty eemal rohtu nosib. Kõik. No hakkasin karja eemale ajama, tegin hääli, liigutusi, viibutasin käsi ja nööri otsa. See võttis ikka oma aja, et nad taipaks, et väga valikuid ei ole, Lili ei anna midagi head. Aga aru nad said, võttis aega, mis ta võttis. Siis sain hakata ka poniga tegelema.
Esimesed katsed talle ligineda olid suht õnnetud, aga kui sain talle ligi, siis andsin head, samal ajal talle otsa vaatamata, ja kõndisin seejärel kohe selg ees ta juures minema. Iga katse oli eelmisest parem, aga Fruty oli endiselt üsna ebakindel. Olin karjamaal pikalt ja jätkasin oma tegevust. Frutyle kaarega ligi, samal ajal temaga sõbralikult rääkides, nänn suhu ja minekut. Seda kõike rahulikult, ilma rapsimata. Hiljem lisasin nänni andmisele mõne pai või sügamise, aga seejärel ka kohe lahkusin, ehk vabastasin ta survest ja tema meelest olukorrast, kus ta kohe kinni võtan.
See hakkas mõjuma, sest paaril viimasel korral juhtus see, et ta astus mulle mõne sammu järele ja paaril korral juhtis ta Fixi minu juures enda kehaga eemale, mis näitas, et ta tunneb mu vastu huvi ja tahab, et ma ta juures oleksin. Jätsin ta rohtu nosima, saavutasin selle, mida ootasin ja jätkan selle sama treeninguga ka hiljem.
Fix muide, on tohutult puhas leht, ta on nii äge hobune! Ta oli karjamaal kõige pealetükkivam, samas ta austas mu ruumi (seda ei ole talle õpetatud), jälgis igat mu liigutust, kui palusin tal tagasi astuda, siis ta alguses vaatas, et mida asja ma teen. Kui tegin kätega tagasi astumise suunas liigutusi, siis ta astus tagasi. Lasin kohe käed alla ja jäin seisma, andsin maiust ja järgmisel korral piisas selles, et astusin ta poole käed samas asendis ja ta astus tagasi. Armusin vist ära:)
Karjamaa kohale hakkas kerkima suur äikesepilv, kõmistas ja natuke tekkis tuuleõhku. Olin tänaseks ka lõpetanud ja läksin riideid vahetama. Autosse saades hakkaski tibutama. Aga ma jäin tänase talliskäiguga ülirahule! Õppisin ise palju, see on põhiline! Ja enda jaoks sain nii mõndagi täna selgeks, vahel on vaja selliseid "ärkamisi"!:)

Poniigatsus on suur:(

Mul oli lühike nädal, mis Fruty suhtes küll asja ette ei läinud, nimelt mu kolm vaba päeva läksid selles suhtes raisku erinevatel põhjustel. Kõige kurvem on see, et me oma auto hetkel seisus, kus sellega pikemaid sõite ei tee, üks esirehv ei ole selleks lihtsalt parajas konditsioonis, nii et sõltun täielikult Katist.
Kuna ma ei ole nüüd poni juurde juba nädal aega saanud, siis olen sel ajal internetis lugedes ja videosid vaadates teadmisi üritanud ammutada. Olen nii mõnegi asja enda jaoks selgeks saanud ja inspiratsiooni ning motivatsiooni on küllalt. Oleks vaid nii palju aega ka, kui vaja:)
Ootan endiselt ponile valjaid ja järgmisel korral tallis saab ehk ka huvitav olema. Loodan väga kolmapäeval poni juurde saada. Täna istun tööl, vaatan aknast välja, kust vahib vastu "vastikult" ilus ilm. Miks siis sellist ilma ei ole, kui minul vaba päev on?!:S

21. mai - treiler vol 2

Esmaspäeval ma tallis ei käinud, eile aga sain Kati ja Reelikaga talli. Hobused olid väljas, selgus, et Handu vist ära müüdud kuskile vanaduspõlve veetma. Hobune ka 85 a sündinud, ehk siis sama vana, kui ma ise, on oma puhkuse igati välja teeninud. Kõike kõige paremat talle ja palju rohelist ampsimiseks!:)
Fruty hakkab karjamaal kavalaks muutuma, vaatab, et ma päitsetega lähen, siis üritab mind vältida, hetkel veel andis kätte meelitamise peale, aga kardan, et ühel hetkel ta seda enam ei tee. Pean hakkama käima teda karjamaal niisama sügamas ja nänni viimas, ilma, et ma teda sealt ära tooksin, et taha talle halba harjumust sisse õpetada, et enam üldse kätte ei anna.
Ta indleb päris korralikult ja arvas, et ruun Fakiir on ka talle sobilik "täkk":D
Puhastasin ta ära, ta nii ilusti läigib ja on karvavahetusega nii tumedaks läinud jälle. Panin vahelduseks valjad pähe ja õue. Seal natuke tegime tähelepanu harjutusi ja seejärel läksime treiku juurde. Noo ütleme nii, et ta seisab seal treiku ees näoga, et ta sureb kohe igavusse ära, aga ega peale ka ei tule. Ta justkui ei karda, sest hirmu märke temast välja ei loe, ta lihtsalt ei pane oma nina sellesse kuuti ja kõik:D Aga sel korral saime siis ta kaera abil nii kaugele, et kõik neli jalga seisid trapi peal. Asi seegi:)

16. mai - treiler.

Selle päeva ainuke eesmärk oligi poni treikuga tutvustamine.
Ta oli juba tallis sees, käisin ta kiirelt harjaga üle, poja oli kaasas, ta aitas ka:) Panin nöörpäitsed pähe, maiused kaasa ja õue:)
Treiku iseenesest koll ei olnud, tuli kenasti trapini, aga seal pika kaelaga nuusutas ja edasi ei astunud. Neli jalga olid kõik keha all koos, hea, et istuli ei kukkunud:D Panin tal siis vahepeal esijalga natuke peale, aga ise seda tehes oli ta hea võimalus tagasi astuda kohe. Omanik tuli appi lõpuks. Nii saime ta esimeste jalgadega treiku peale seisma, ja lõpetasime selleks korraks, sest aega veel harjutamiseks piisab:)
Nüüd siis talli vast esmaspäeval, loodan, et saan lastele hoidja:)

15. mai - kollid.

Kolmapäeval oli kõik suht tavaline. Puhastasin poni ära, ta oli ülimudane, ja panin valjad pähe. Tellisin talle Hööksist isiklikud valjad ka, siiani olen tal mingeid tallist kokku pandud valjaid kasutanud. Õues harjutasime käe kõrval pika sammuga jooksmist. Appi, kuidas ma ei jaksa joosta:D Tegime käe kõrval peatusi, taandamisi ja natuke kordel traavi. Pikalt ei teinud, siis läksime talli ette jalutama, tutvusime erinevate kollidega nagu traktori kopp ja muu kila-kola. Ta on väga uudishimulik, aga samas arg ka:P Pärast lasime ponid uuesti õue. Omanik ajas sel ajal just treikut platsile, et noori sellega harjutama hakata, aga lükkasime selle plaani järgmisesse päeva:)

12. mai: sadul

Talli sõites tekkis tunne, et panen talle sadula ka siis selga. Tõin hobuse sisse. Janar oli kaasas, aitas teda talli vahel valmis panna. Otsisin välja mingi pisikese poni sadula, mis talle enam-vähem selga sobis. Ega sealt väga midagi valida ei ole praegu, pean hakkama ise talle sadulat muretsema ilmselt ühel hetkel.
Valtrap oli talle juba tuttav, selle peale ei liigutanud kõrvagi. Sadulat tasakesi selga asetades kuulatas vaid, mis toimub. Sadulavöö, mis ma sadularuumist sain, talle aga ümber ei ulatanud, otsisin teise. Panin siis vöö ka õrnal kinni, tal ei olnud sellest suurt midagi. Õues kinnitasin siis vööd veel veidi, mitte veel väga kõvasti ja kõndisime mööda platsi käe kõrval. Poni oli rahulik ja uudishimulik, tal ei olnud sadulast ja vööst asja, tal oli vaja ninaga tünne veeretada mööda platsi. Paar korda siis traavi ka käekõrval ja hakkasin tal kõrval hüppama, ise patsutasin käega sadulat. Poni rahulik. Lasin jalused alla, jalutasin käe kõrval paar ringi. Tõmbasin vöö kinni, seda oleks temaga justkui varemgi tehtud:P Kuna Fruty talus seda kõike väga hästi, tuli otsus talle kõhuli selga hüpata. Janar kõrvalt aitas natuke ja nii sai korduvalt tal kõhuli seljas kõõluda. Seda siis koha peal seistes, korra proovisime ka natuke liikuda, aga see talle veel ei istunud:P
Olin üllatunud, kui tubli poni oli! Kõõlusin tal seljas ikka mitu korda ja vahepeal olin natuke pikemalt, vahepeal lihtsalt hüppasin kõhuga sadulale ja lasin ennast alla libiseda. Kiituseks võtsin tal juba õues sadula ära. Natuke rääkisime veel juttu ja siis sisse ära.
Ootan juba põnevusega, millal talle selga saab:) Kõigepealt peab aga kõhuli seljas olles sammu liikuda saama, siis alles korralikult selga!:)

11. mai: valtrap seljas

Laupäeval otsustasin, et poni peab hakkama ka sadulaga tutvuma, selleks tegime siis esimese sammu valtrapiga silmitsi seistes.
Tõin poni sisse, puhastasin ära ja asetasin valtrapi rahulikult talle seljale. See teda ei häirinud, seejärel kinnitasin tasakesi valtrapi tekivööga, selle peale ta astus paar sammu tagasi ja ajas silmad korra punni, aga ka mitte midagi rohkemat. Valjad pähe ja õue.
Kõndima hakates natuke oli kõhklev, aga harjus imeruttu ja õues käe kõrval joostes ei teinud ka teist nägugi. Poni jookseb käe kõrval üha paremini!
Kordel jooksmine hakkab ühte pidi ka välja tulema, ta saab aru, mida temalt nõutakse. Kuigi veidi kisub veel välja vahepeal, aga ta alles nii roheline ka korde peal. Teistpidi jooksmine on hea nali veel, ta ei saa ikka üldse aru, milleks seda teisele poole tegema peab:D Mõned sammud saime ikka tehtud ka, aga see vajab veel tohutult tööd.
Ta on püüdlik, mis on põhiline, aga mina olen vahel natuke liiga vähenõudlik vist. Või ma ei teagi, milles asi...igal juhul tunnen ennast mõnikord väga kobana. Ma ju tean, mida ja kuidas tegema pean, praktikas ei kuku see alati nii hästi välja. Seetõttu võtangi igat päeva Fruty seltsis kui uut väljakutset ja õppetundi. Ma loodan, et Fruty selle kõik lihtsalt ära talub!:) Siiani on ta mingil hetkel alati mõistnud, mida temalt ootan, nii et kannatlik pean olema.

Hea poni!

Reelika on Soomes, tuleb täna õhtul, nii et eile sõitsin enne Frutyga tegelemist Fuksaga. Sel märal on särtsu ja minekut mitme hobuse eest, aga täitsa ellu jäin. Paaril korral jäi midagi vahtima, aga ei tõmmanud alt ära ega midagi. Paremale poole saime paremini sõidetud, kui vasemale, see mu enda viga, sest tunnen ennast paremast jalast sõites palju paremini hobuse seljas, tema aga tundliku hobusena tajus selle kohe ära. Mõnus vaheldus oli mulle vahepeal ka hobuse selga saada:)
Frutyt ma enne õue minekut ei puhastanud, panin valjad pähe ja kohe õue. Kati oli samal ajal Bingoga õues. Fruty oli eile nagu teine hobune, ülipüüdlik ja tubli! Ta tõesti püüdis kõigest aru saada ja teha. Eile oli mul aga mingi "lightbulb'i" hetk:D, mul tekkis mingi äratundmine ajast Hanksiga, kui temaga maatööd sai teha ja ma teadsin eile täpselt, kuidas midagi nõuda, millal järele anda, kuidas kiita. See on nii hea tunne, kui sa tead, mida sa teed, siiani olin veel suht segaduses, pikk aeg on vahepeal ilma hobusteta mööda läinud ja see tunnetus oli ära kadunud. Nii et eilne trenn (esimest korda julgen seda trenniks nimetada) oli suurepärane! Ta tegi ideaalselt peatusi, häälmärguande peale ja ka kehakeelt järgides. Ta taandas hästi. Mitte küll kohe esimesel korral, aga kui oli aru saanud, millal survest vabaneb, siis tegi seda väga hästi kõik järgmised korrad. Ta jooksis käe kõrval traavi, olles selle juures lustakas, samas kui mina kõndima jäin või lausa seisma, ta järgis kohe mind. Ta jooksis kordel!:) Küll veel ainult ühte pidi, aga selle eest ilusti ühtlaselt ja pikalt:)
Patsutasin teda palju kõikjalt, hüppasin ta kõrval. Ühesõnaga, varsti hakkame sadulaga tutvuma:) Hiljem puhastasin ta ära tallis ja ka siis oli ta nii kombekalt paigal, ei tuianud ringi. Kõiki jalgu saab ka probleemideta võtta. No mis ma oskan veel tahta, hea poni!;)

Suured edusammud!

Eile olin tööl, aga täna saime päris varakult juba talli. Ponijunn oli jälle totaalne mudajunn, uskumatu! No puhastasin ta korralikult ära, ka jalad lasi ilusti puhastada, mille üle ma natuke imestasin, aga ta oli üldse täna selline mõnus ja rahulik puhastades. Täna siis otsustasin, et lakk läheb maha, sportlikuks ponilakaks:) Peris kena sai, jäin väga rahule! Täna oli võrreldes üleeilsega ideaalne ilm, päiksepaisteline ja soe:) Läksime noortega õue. No polnud tal kohe üldse tahtmist joosta jälle. Stekiga tahapoole viibutades jääb ta just blokki ja hakkab taandama ja nokka tõstma. Palusin Reelikat, et ta prooviks, kas asi tõesti minus. No alguses oli poni tal samasugune kekats, edasi ei liikunud, ainult tagasi. Aga Reelika sai ta liikuma, viga ongi minus!:D No poni pani ta korralikult proovile ka, aga lõpuks sai ta Fruty jooksma ja pärast jooksis minuga ka kenasti, nii et suur edusamm sai tehtud!:) Peale mitut ilusat traavi kiitsin palju ja paar maiust ja siis kargasin niisama ta kõrval ja hüppasin poolenisti selga, päris pidama sinna ei jäänud, aga pm ei olnud tal sellest midagi:) Mulle meeldib tema juures see, et kui ta ka ehmatab, siis jääb ta kontrolli alla, võpatab ja teeb paar kiiremat sammu, aga jääb kontrollitavaks sellise pikkusega nööri otsas nagu ta mul on. Üldse on ta üks väga vahva ponijunn tegelikult, ootan juba seda aega, millal selga saaks, kuigi sinnapoole pole me hetkel erilisi sammukesi teinud, sadulat on ta näinud vaid eemalt teiste hobuste seljas:P

Töö talli vahel.

Olen kahel korral poni juures käinud, aga kuna ei ole jõudnud kirjutada, siis teen kaks erinevat postitust:) Kõigepealt siis reedest, kui oli väga vastik ja vihmane ilm. Kati talli ei saanud tulla, käisime Reelikaga kahekesi. Reelika oli vapper ja käis ikka Fuksaga sõitmas ka, mina puhastasin seni Fruty ära, ta oli taaskord väga mudane. Ta lakk on nii pikaks kasvanud, mõtlesin tükk aega, kas lõikan selle maha või ei, otsustasin sel päeval mitte lõigata ja pühapäevani mõelda. Vastikult otsustusvõimetu olen ma... Panin Fruty valjastele kapsli peale, sest ta hakkas oma keelt üle suuliste ajama, niisiis ei ole see enam võimalik, kõvasti polegi vaja kinni tõmmata, lihtsalt nii palju, et lõugu laiali ei saa ajada. Ta seisis tükk aega nii pahuralt kõrvad "lontis" ja silmad krõllis selle kapsliga, siis lõpuks üritas sööma hakata ja läks ka olemine vabamaks, sai aru, et ei tapagi ära see kapsel... Vihmase ilma tõttu ei tahtnud ma õue minna ja seetõttu tegime tallivahel jooksuharjutusi. No kuidagi ei taha ta edasi liikuda, Reelika siis tagant aitas, saime nii palju ta liikuma, et talli ukse poole oli ta nõus jooksma, aga enda boksi poole mitte. No midagigi. Jalgade võtmist pidime ka harjutama, esimestega ei ole väga muret, aga tagumised jalad on ikka väga kepsakad. Reelika tahtis ise proovida ja mõne katse järel sai ta lõpuks mõlemad ta tagumised jalad ka üles ja natuke aega hoida. Fruty on hea poni, kuigi natuke pikaldase õppimisega. Eks viga minus ka kindlasti, konkreetsusest jääb puudu. Aga kui ta midagi selgeks saab, siis on kõik hästi ja see on tal meeles ka järgmisel korral. Millalgi peab talle ka vabahüppeid tegema hakkama, sest näitusel on vaja natuke üle takistuste ka liikuda:)

Karvad!

Eile sain taas talli liikuda, Janar tuli ka kaasa. Boksist vaatas mulle vastu porihunnik! No ega pääsu polnud, hakkasin puhastama, kuigi kirusin ennast, et respiraatorit kaasa ei võtnud:P Nüüd on tal siis kiire enda karva maha ajamisega ka, siiamaani oli karv suht kinni, aga seekord pühkisin talli põrandalt suure kühvlitäie karvu kokku pärast. Jube, karvad olid mul varrukas, krae vahel, peas, suus, ninas...pluss veel mudatolm. Ta oli mudaga kaetud silmade vahelt saba otsani välja. Ta laseb ennast igalt poolt ilusti puhastada, aga jalad on veel natuke problemaatilised. Küll sellega ka harjub lõpuks. Puhastasin teda ikka väga kaua, lakka ja jalad jäidki veidi poriseks veel, aga pea, kael ja keha said kenasti puhtaks:) Panin valjad pähe ja õue. Janar oli nõus pildistama. Õues oli nii hea soe ilm eile, segas lausa töö tegemist, rohkem rääkisime niisama juttu. Midagi aga tegime ka ikka:) Käe kõrval peatusi ja üritasime ka traavi joosta käe kõrval. Sellega on raske, sest ta kipub veel vahel peale vajuma, ühel korral sain ta ideaalselt ka edasi liikuma, siis kiitsin palju ja lõpetasin. Niisama ninnunännutamist oli palju sel korral:) Patsutasin ka katsusin teda igalt poolt, hüppasin ta kõrval. See kõik ei morjenda teda eriti, väga tubli poni oli:) Hiljem ta hakkas jalaga liiva kraapima, aga seda ma ei uskunud, et ta pikali viskab. Ometi ta tegi seda, mille üle mul oli hea meel:) See näitab, et ta tunneb ennast kindlalt ja turvaliselt. Ka meeldib talle mokkadega mängida näiteks mu vesti kallal, aga ta kipub lõpuks hammastele üle minema ja saab siis riielda jälle, ta on ikka nii tita veel:) Aga mõni pilt ka siis:

Plats on lahti sulanud - kevaad!:)

Sain üle pika-pika aja taas talli poni juurde. Esimene asi, mida Katiga talli jõudes märkasime oli, et plats on lahti sulanud, milline tore algus, sest see tähendab, et kevad on lõpuks käes! Tahtsin kohe valjastel suulised ära vahetada, aga need mingid väga vanad valjad ja õlitamata ja kui suulisi sealt lahti üritasin saada, siis hakkas see põserihm pm ära murduma, komplekteerisin sealt siis ühed teised põserihmad valjastele. Päitseid sain ka nüüd siis proovida, väga ilusti sobivad ja teised ostab Kati ära Fredyle. Puhastasin poni ära, ei olnudki väga must, arvestades seda, et ei olnud teda kaks nädalat külastanud. Kati jõudis Fredyga juba õue minna, panin Frutyle valjad pähe ja järgnesime talle. Fruty oli täna igati asjalik, tubli ja püüdlik, käe kõrval käimisega enam probleeme ei ole, peatub, taandab, kuis vaja. Harjutame nüüd tasapisi korderingi suurendamist, teeb mu ümber juba kenasti ringi, aga veel üsna väikest. Ka käe kõrval jooksmisega tegelesime natuke jälle, Kati veidi tagant küll utsitas, aga siiski arvan, et tuli paremini välja, kui esimesel korral. Seal muda sees just väga mõnna joosta ei ole ja ma ise väsisin nii ruttu ära:P Hiljem patsutasin teda igalt poolt, katsusin teda kõhu alt, jalgade vahelt, panin käe üle selja ja patsutasin sealt, poni hakkab selle kõigega harjuma juba. Mis talle alguses ei meeldinud, oli see, kui ma ta kõrval hüppasin, aga ta on tubli, sest ta ei pane minema, vaid lihtsalt korra võpatas mõnel esimesel korral, ei mingit paanikat ja putku panekut. Mida rohkem kordusi, seda rahulikum ta oli:) Ühesõnaga jäin temaga täna väga rahule. Arvestades seda, kui vähe ma ikkagi seal käia olen saanud, on ta palju õppinud ja ma ise ka. Ka noor hobune saab inimest õpetada!:)

Kaks päeva Kaarma tallis.

Pole oma poni juurde jõudnudki. Olen vahepeal ta suulised ka kätte saanud. Või olen ma seda juba maininud, ma ei mäleta:D Aga kaks päeva olen ma olnud Kaarma tallis. Eile tegime Katiga seal bokse ja söötsime õhtul hobuseid, sain koju mingi pool üheksa vist. Täna hommikul läks üks selle talli hobustest uude koju Võrumaale, ilusat elu talle seal kuplite vahel:) Täna käisime ka kõik boksid üle, pellet on üks kuradima hea asi, kulub imevähe. Lasime märad välja ja hiljem ühe väääga suure ruunapoisi, kes on Sullivanist. Ta on 3 a ja no mina olen 170 cm pikk, tema turi on minust veel tükkmaad ülevalpool:D Aga nii hea iseloomuga ja rahumeelne poiss. Puhastasin märasid, hullult ajavad karva, käisin hommikul Kratil seljas, teda käisid täna potensiaalsed ostjad vaatamas. Katsetasime, kas ratsanik püsib seljas. Selles mõttes täiega sonsu loom, et seisnud terve talve, Kati tegi paar ringi traavi kordel ja ronisin selga, mitte teist nägu ka ei teinud. Ostjatele meeldis, kõik veel läbirääkimiste küsimus. Andsime hobustele lõunasöögi, tegime õhtuks uue palli heina lahti, panime kaeraämbri täis, noortele ja tiinetele panime natuke ka silo ette, puhastasin talli vahekäiku natukene ja oligi aeg kella 10ne pealt juba poole kahe peale saanud:D Pea hakkas valutama ja selletõttu ma Pariisi minema ei hakanud, ilm on ka suht kehv, tuuline ja sajab. Homme lähen raudselt koos Kati ja Reelikaga. Täna õhtul lähen söödan Kaarmal veel hobused ära, enne, kui koju sõidame. See tall on mulle tohutult südamelähedane, kahju on, et seal see kõik käest ära on läinud.

Siiski vaid Fruty:)

Sain täna teada, et mulle jääb tegeleda siiski vaid Fruty, millest mul ühelt poolt on natuke kahju, samas olen rõõmus ka, sest mul on temale rohkem aega. Mulle meeldib keskenduda ühele. Fix on tore hobune, aga temaga hakkab edaspidi koostööd tegema teine inimene. Edu neile mõlemile!:) Fruty päitsed sain aga kätte ja need on üliilusad!:) Fixile tellisin ju ka, ei teagi, mis nüüd nendega teha:) Ka ootan Frutyle suulisi, täna hommikul pannakse posti, loodame, et sobivad. Talli pole ma vahepeal jõudnud. Kuna üks kolleeg on haiguslehel, siis oli eile mu selle nädala ainuke vaba päev. Hetkel ei teagi, millal ponu juurde saan, väga tahaks juba!

Üllatused.

Täna talli minnes ootas meid ees paar üllatust, milledest üks puudutab veidi ka mind, aga ma ei taha sellel pikemalt peatuda, see selgub millalgi hiljem, kas Fix jääb ikka minu tegeleda või mitte... Täna oli mul aga aega pikalt Frutyga õppida. Läksime täna esimest korda valjastega välja nii, et korde oli suuliste küljes. Polnud mingit muret. Valmistusin täna rohkem ise ette, kiiver peas ja pika kordega on tunduvalt ohutum temaga. Avastasin enda jaoks veel midagi. Ma vist tean, miks ta iga kord, kui mul kiivrit peas ei ole, on selline viitsütikuga pomm. Ma ise tunnen ennast sellisel juhul ebakindlalt ja muutun närviliseks, seda tunnetab ka hobune ja tema muutub ka karglevaks kitseks. Täna olin ma vana rahu ise ja olin nii meelekindel oma küsimistes, kui ma peale põhimõtteliselt 5 a pausi olla saan ja kõik sujus suurepäraselt. Saime Kati tagant utsitamise peale isegi kahel korral käe kõrval traavi teha ja harjutasime natuke korde ringil kõndimist, kuigi hetkel veel on see ring nii väike, et kordetamisest rääkida ei saa. Ka õppisime seda, et inimene võib katsuda ja patsutada kust iganes, sellest ei juhtu midagi, keegi ei saa surma:D Patsutasin teda kaelalt, rinna eest, kõhu alt, selja pealt, pepu pealt jne, panin käe üle selja, patsutasin ja kargasin veits. Suht okei oli, natuke ajas silma punni kohati, aga ta ongi selline kerge jänes. Tallis võtsin tal jalgu, esimest vasakut jalga võttes pidi ta esimese ropsuga ennast kõhuli viskama, tasakaal oli kuidagi pahasti jaotatud vist, teisel katsel sain mõlemad esijalad ilusti üles. Tagumistega on veidi rohkem jamamist. Tal hakkab saba käima ja no ta on pepust ikka väga väle:D Nööri abiga sain ikka ühe tagumise üles ja natuke hoida, siis kiitsin ja lõpetasin. Loodan, et sai aru, mis preemiani viis, ehk et, kohe, kui ta rahunes ja jalga lasi hoida, vabastasin ta jala. Eks see vajab tohutult kordusi veel muidugi. Aga täna olin ma temaga väga rahul jälle, nüüd saab ta veidi puhata ja mängida, sest mul tööl pikk nädal, ei tea üldse, millal talli jälle.

Kõik päevad ei ole vennad.

Jah, eile oli super ilm, täna vastik tuul ja sombune ja mingit peenikest lumetaolist asja tuli taevast alla. Täna alustasin Fixist. Ta ajab väga palju rohkem karva, kui Fruty, puhastasin teda väga kaua ja ta nautis sügamist nii hoolega, et pidi pikali kukkuma mõnust:P Vahepeal aitasin Katit Bingoga õues, siis harjutasin Fixi boksis päitsete surve eest ära liikumist, ta sai sellele ruttu pihta. Ei julge temaga enne käe kõrval tatsama minna, kui ta survele järele oskab anda, hetkel on asi veel väga toores. Fix on ruun ja väga suhtleja, poeb või sülle ja vaatab oma imearmsate silmadega otsa, Fruty on mära ja tujutseb, väga õrnutseja ei ole, lingutab tihti kõrvu, kui ootab nänni ja täna tujutses õues. Ma ei puhastanud teda üldse, ei viitsinud ja polnud mõtet ka, võtsin vaid nöörikatega õue jalutama, tema aga hakkas oma trikikesi pakkuma ja kui ta otsustas tubli ka olla korraks, läksin sisse ära. Nii libe on esiteks, teiseks ei olnud mul kaskat peas ja kolmandaks oli ta mul tavalise nööri otsas, mis ei anna just eriti mänguruumi. Aga jah, tal on tujud:P Eile oli tubli poni, täna vastupidi. Eks näis, mis homme saab, pean ennast rohkem maksma panema ja olema kiivri kasutamisel väga järjekindel, sest Fruty "teab" alati, millal mul seal peas ei ole:D Mis veel uudist...käisin Koeraveres K.-l külas neljapäeval. Üle liiga pika aja, nii hea oli teda näha, jõime kohvi ja sõime kooki ja jutustasime niisama poolteist tundi. Aeg läks lennates, kerge igatsus tuli peale, tunnen seal tallis ennast nii koduselt...

Kevad:)

Eile oli megahea ilm!:) Hobused ajavad praegu kohutavalt karva ja selline tunne, et kõik kohad on seda täis ja need karvad ei lõppe iialgi otsa. Tähendab, kevad on käes! Fruty oli eile üsna tubli. Natuke kratsisin tal neid karvu maha, aga väga puhastamisega vaeva ei näinud. Katil oli Binxiga abi vaja kordetamisel ja seetõttu läks tallis suht kaua aega. Pärast aitasin veel Binxil jalgu võtta, ta on tagumiste jalgade võtmisel väga ebakindel veel ja teeb vahepeal ähvardavaid liigutusi. Saime ikka mõlemalt poolt tagumised jalad ka korra maast üles ilma hullu rapsimiseta. Siis oli Fruty aeg käes, valjad pähe ja päitsed pähe, ning õue. Eile oli esimene katse käekõrval traavitamisega, aga kuna tagant ei olnud kedagi utsitamas, siis oli natuke raske see asi. Näituseni veel aega ka maa ja ilm. Paremini tuli välja minu ümber ringis kõndimine, kuigi ring oli väga väike, aga küll see suuremaks läheb:) Üldiselt olen täheldanud, et ta on väga karjakeskne. Sest olime väljas kolmekesi ja kõik oli tip-top, aga kui Kati Fredyga sisse läks, muutus Fruty närviliseks, kuigi Reelika oli Friidaga õues veel. Hetkel temaga üksi õues käimine kõne alla ei tule. Tallis võtsin Frutyl ka jalgu, esimestega on täitsa tubli, tagumised on veidi ettearvamatud veel:P Fixini ma ei jõudnudki, aga täna on ka plaanis minna ja alustada Fixist.

Fruty hakkab südamesse pugema...

Ma ei tea, kas see on õige, sest poni pole minu ja see tähendab, et kunagi pean ta südamest taas välja rebima, aga eile ma tundsin, et me hakkame teineteist mõistma. Ta ootas mind boksis nii uudishimuliku näoga, oli ülirahul, kui ta boksist välja tõin, nautis minuga suhtlemist. Tegin tal eile lõpuks saba täiesti puntravabaks, mis tähendas seda, et ma pm kakkusin tal ühe suure karvapuntra sabast välja, sest kammida ei olnud seda võimalik. Vähemalt on saba nüüd puhas ja ilus, kuigi läksin saba lühemaks lõikamisega veidi liiale, mitte midagi koledat, aga veidi oleks võinud pikemaks jätta ikka:) Puhastasin teda sel korral niisama ja jalutasime veidi talli vahel, puges mulle vahepeal nii mõnusalt sülle ja mõnules täiega, kui teda sügasin:) Eile võtsin tal esimest korda ka tagumisi jalgu, esimestega ei ole enam väga muret, aga tagumiste jalgade andmine oli talle küll üllatuseks:D Aga ta oli tubli, lüüa ei üritanud, kuigi peale tahtis vajuda ja kohe jalga endale tagasi ka saada. Maiusega sai jala andmised õigeaegselt premeeritud, küll ta aru hakkab saama:) Pärast ei tahtnud ta boksi minna...läksin ise ees, tema jääb boksi ukse juures seisma ja no täpselt sellise näoga vaatas mulle otsa, et juba ongi kõik?? Natuke siis sonsutasin veel teda, siis oli nõus boksi ka astuma:D Fix oli sel ajal oma grupiga õues ja ei hakanud teda sisse tooma. Uudist nii palju, et Fruty läheb piirkondlikule ülevaatusele Kaarma talli juuni keskel, ta ikkagi eesti oma ponitõug:D Peame hakkama ettevalmistusi tegema selleks, treileriga peame ka sõbraks saama:) Sel nädalal on tööl pikk nädal ja väga väsitav, sest koolivaheaeg toob veekeskusesse niivõrd palju rahvast, aga kolmapäeval või neljapäeval tahaks ikka korra hobude juurde ka jõuda.

Kaks halli.

Käisin täna tallis ja nüüd mul siis ikkagi kaks halli tegelast:) Eelmisel aastal ma valisin Fruty ja Fixi vahel ja nüüd on nad ikkagi mõlemad mul, mis on igati vahva. Fix on täitsa hobusemõõtu ruunapoiss, kes on võrreldes Frutyga hetkel vähem tegeletud. Käe kõrval käidud pole, aga boksis on puhastatud ja valjad paaril korral peas olnud. Täna panin siis Frutyle taas valjad pähe ja nöörikad sinna peale, puhastasin teda tallivahel, siiberdas täna palju, aga oli armsalt uudishimulik:) Otsustasin ka õue minna sel korral koos Fredy ja Fuksaga. Panin igaks juhuks kiivri pähe, et kui hakkab küünaldama, siis on ettevaatusabinõud kasutusel:D, aga mära oli täna imetlusväärselt kombekas ja tore! Kõndis väga eeskujulikult käe kõrval, kuigi vahepeal tahtis natuke liiga selja taga olla mul, aga peatus alati hästi, kui seisma jäin ja taandas päitsete surve peale ja kõik oli tip-top. Oli ka mõni segav faktor nagu traktor ja auto kasti roniv tallimees, aga see vajas naid vaatamist ja ta oli rahulik edasi:) Kuna ta oli väga tubli, siis olime õues vist umbes 10 min, et positiivselt meelestatuna lõpetada. Viisin ta boksi ära, vabastasin ta valjastest. Mul nüüd suht nõmedasti, et üks hobune on talli ühes otsas ja teine teises...nii et kobisin oma asjad kokku ja kolisin Fixi juurde. Täna oli meil lihtsalt tutvumise päev, puhastasin teda boksis ja sügasin niisama siit ja sealt, ta oli väga suhtleja ja uudishimulik, nautis täiega kaela ja pea sügamist. Ta ajab palju rohkem karva, kui Fruty. Hiljem hoidis Kati teda kinni ja lõikasin tal laka ühtlaseks, see oli tal nii siki-sakiline, et jube. Aga peale seda tulimegi ära, nüüd talli vast pühapäeval.

Ootan hobudega kohtumist:)

Tellisin kahed päitsed, ühed Frutyle ja teised teisele F-ile:) Eks aega läheb nende kätte saamisega, aga pole hullu, praegu kasutame siis talli omi. Aga hakkasin mõtlema ja otsima ja leidsin kodunt kapi otsast ühe pony suuruses valtrapi ja nahast esijala kaitsmed M suuruses (kasutasin kunagi Hanksil, peaks isegi kummalegi neist hakkama) ja nöörpäitsed, mida osta tahtsin, hea, et ma ei osta ei jõudnud:D, täitsa olemas mul! Ja kui ma nüüd mõtlen, siis peaks ema juures kapis ka midagi leiduma veel, nii et vaatan enda järelejäänud varud üle, siis hakkan alles mõtlema, mida neile vaja võiks olla:) Tuli kohe hea tuju ja ootus hobude juurde minna!:)

Nädalavahetusest ja natuke Frutyst.

1. märtsil sõitsin nädalavahetuseks Mairiti juurde, jõudsin kell 16 Jõhvi, Mairit tuli sinna vastu. Õhtu veetsime mõnusalt toas, veini ja kaminaga:) Ilm oli väga tuisune ja ei hellitanud väga lootusi järgmise päeva heaks ilmaks. Hommik algas aga juba suurepäraselt, päike paistis katuseaknast sisse, kui silmad avasin... Aknast välja vaadates märkasin, et imevaikne talveilm on, sest oksad ei liikunud üldse. See on mere ääres olles ikka väga üllatav. Hommikul sõime väga korralikult kõhud täis, sest oli plaan tallis tööd teha ja hiljem ratsutama minna. Mairitiga koos lükkasime kõigepealt hobustele uue rulli heina ette ja teise rulli talli taha, kust selle sisse vedasin vähehaaval. Mairit tegi bokse, mina viisin heinarulli sisse. No oma paar tundi müttasime vist tasapisi, ei rabelenud, sest ei tahtnud enne ratsama minekut nahka märjaks ajada. Töö tehtud, tõime hobused sisse, valisin, nagu alati, Troopiku. Õues oli nii ilus, üle välja minna oli muidugi raske paksus lumes sumbata, kohati oli lumi hobustele kõhuni, aga ma nautisin iga hetke, tohutu suur lumeväli, mis sillerdas päikese käes nagu teemantmeri... Enne Voka asulasse jõudmist pidin ma paksus lumes Troopikuga peaaegu ninali käima, vaatamata väga ettevaatlikule minekule, lihtsalt ei näe ette, kui sügav lumi järgmise sammu all on... Läksime läbi asula, teel oli kohati libe, aga kui metsa alla saime, siis alustasime traaviga. Seal oli ka nii, et kui täpselt rajal sõita, oli ok, aga sammuke rajalt kõrvale ja juba oli jälle pehme ja sügav lumi. Vahepeal läks rada õnneks päris laiaks juba. Käisime mereni välja, vahepeal puude alt läbi, oru põhja mööda. Mere ääres tegime pilte. Tagasiteel enam läbi asula ei läinud, aga vahapeal kõndisime hobuste kõrval mingi pool km, sest varbad külmetasid. Kui hobuste selga tagasi istusime, otsustasime, et enam üle välja ja läbi paksu lume ei sumpa, see liiga väsitav nii endale, kui hobustele. Läksime tasapisi ja mööda teeäärt, autosid nad õnneks ei karda, aga kohati oli veidi libe. Väga palju sai aga traavitada, vaikselt, täisistakus. Enamus tagasiteed oli Troopik nii ideaalne, tema seljas oli isegi täisistakus nii kerge olla, traav oli nii mõnus ühtlane ja elastne, hobune eest nii pehme. Nautisin iga hetke ega väsinud absoluutselt. Lõpu tegime sammus, tallis fliisid selga, heinad ette ja natuke nänni, nad olid rahul ja meie ka. See kõik oli nii nauditav ja tore. Toas jõime sooja teed, õhtul natuke šampust, käisime saunas ja istusime väga kaua õhtul üleval fliisi sees ja nautisime selle päeva ideaalset lõppu. See oli üle pika aja üks parimaid nädalavahetusi kalli inimese, hobuste ja kõigega, mida ma hindan. Tänan, Sind, Mairit!:) Eile, 6. märtsil, käisin aga Fruty juures. Panin talle jälle valjad pähe, enam ei mälu nii hirmsasti neid. Käisin Fredyga sõitmas natuke, sest Katit ei olnud, tegin vaid traavi, Fredy oli suht särtsu täis:) Pärast võtsin Fruty boksist välja, puhastasin teda, ta on õppinud päris kenasti paigal olema juba, hoian küll nööri otsast kinni, aga liigun vabalt tema ümber, vahel harva hakkab astuma, üldiselt on täitsa paigal. Võtsin ka esimesi jalgu ja jalutasin veidi. Ta on minu suhtes tähelepanelikumaks muutunud, jälgib minu kehakeelt paremini ja reageerib sellele vahel juba päris kiiresti:) Sain kätte ka Utelt tellitud hobumaiused, eks näis, eile läksid need alguses väga hästi peale, hiljem ta enam vastu ei võtnud:P Loodame, et päris pirtsutama ei hakka nendega:) Uudist veel nii palju, et võib juhtuda, et hakkan sealt veel ühe noorega tegelema, aga sellest ligemalt juba siis, kui asi käes:)