Õige paine ja eilne maastikuretk.

Eilsel maastikulkäigul ma ei nõudnud hobuselt nüüd küll mingit painet :D, aga see on olnud meie viimaste platsitrennide "teema".
Kõigepealt siis õigest paindest.
Olen trennides sellele rõhku pannud, sest endiselt Luuna paremale sõites tahab üle painutada ja vasakule sõites ei taha üldse painutada, eelistab õlg sees liikuda ja ei püsi nö ringil, vajub pidevalt sisse.
Viimasel ratsastustrennil lausa vihastasin. Tegelikult siiski mitte hobuse, vaid enda peale, aga natuke pahurdasin Luunaga ka.
Kuidas on see võimalik, et vasakule sõites, mu kehahoiak (ristluu ja keha väike kalle sissepoole), sisemise sääre isegi liiga intensiivne kasutamine ja ringi sissepoole "avatud" ratse ei päädi sellega, et hobune oleks õiges paindes. Vaid ta IKKA jookseb kuklast paremale kõverana õlg sees! Täiesti masendav ja lootusetu tunne tuleb sellistel hetkedel, kuidas ma küll hakkama ei saa sellega!? Võtsin steki abiks. Kõigepealt säär ja ratse, kui abi polnud, siis väike meeldetuletus stekiga. Ma ei löönud teda kordagi, pigem tegin sellise meelde tuletava koputuse õlale või sääre taha. No aitas, aga see oli ikka TOHUTU võimlemine seal seljas ja tundsin ikka, et mängin piiri peal.
Ühesõnaga tegin veel suure ringi koos paari voldiga kõigepealt paremale poole, kus ta pigem tahab üle painutada (aga selle kontrollimine on lihtsam), ja siis vasakule. Olin läbi nagu läti raha! Galopini me ei jõudnudki...

Ühesõnaga peale sellist üsna stressirikast platsitrenni, käisin eile K.-le välja idee maastikule minna. Hea vaheldus endale ja ka hobustele.
Jõudsin talli kell 12, lapsed olid lasteaias ja mul aega 4 tundi. Aega küll ju, eks! :)
Platsist mööda kõmpides tahtis Luuna suure hurraaga kõigepealt platsile keerata, aga kui ta suuna metsa poole hoidsin, siis võttis sellise reipa sammu sisse, et pidi lausa pidurit peale panema vahepeal.
Mutt läks ikka väga elevile, et maastikule saab!
Väga pikalt käisimegi sammu, lasime hobustel nautida. Kõrvad kikkis, reibas samm, mis vahepeal kippus traaviks üle minema. Luuna oli väga sõiduvees! :) Nii hea tunne oli, justkui Luuna olekski seda retke pikisilmi oodanud.
Ühes kohas metsa vahel oli puu teele langenud. Üle hüpata seal ei saanud, sest võsa oli ka parajalt, aga ma tulin korra seljast maha ja läksin ise ees, Luuna astus ilusti üle, K. tuli Fogeliga ilusti seljas üle. Niisiis matk võis jätkuda. Kruusateele jõudes alustasime traaviga. Jälle, ilge traavli seljas loksumise tunne tuli peale, sest Luuna muudkui keris ja keris ja traav läks pikaks-pikaks! :D Naersime, et võiks siis platsil ka nii edasipürgivalt liikuda!:P
Ühel hetkel lasime nad galopile ja jälle Luuna hakkas all muudkui kiirust lisama. Kaija pärast küsis, et kas talle tundus, et me eest ära kaome:D Galoppi me rohkem ei teinudki, see väsitas mind korralikult ära!
Kui üle suure tee saime, siis põld, millelt oli saak ära koristatud, oli ideaalne traavitamiseks. Kuna otsustasime, et läheme maid avastama ja ei keera veel suunda kodu poole, siis sõitsime põllu tagumisse serva, et uurida, kust sealt edasi saab.
K. veel rääkis, kuidas ta 3 aastat tagasi sõbrannaga ratsutamas käies ära eksis ja otsisime rada, kust jõuaks K. kodu juurde mineva teise kruusatee otsa juurde.
Ühes kohas jõudsime ummikusse, keerasime otsa ringi, kõmpisime tagasi. Teist rada pidi aga tundus, et täitsa peaks õigele poole suund olema. Kõrgepingeliinide alt läbi ja muudkui edasi!:D Lõpuks jõudsime kruusateele, mis viis meid mingi krossiraja juurde.
Täitsa lõpp, avastasime end juba Rakverele ligemalt, kui me arvata oskasime! Kartsin juba, et ei jõua lastele lasteaeda järelegi!
Oli kaks võimalust. Kas läheme mööda suure tee äärt või keerame otsa ringi ja tuldud teed tagasi.
Otsustasime viimase kasuks, sest suure tee ääres kõndimisest ei olnud me keegi vaimustuses.
Tagasitee tundus kusjuures kiiremini kulgevat, poole tunniga olime K. juures kodus tagasi. Selleks ajaks olime hobuste seljas 2,5 h tegelikult juba külmetanud. Hobused olid väsinud ja päris raske oli hobuse seljast alla tulla!
Au ja kiitus kestvusratsutajatele! :)
Samas tekkis huvi ja hasart, sest me tahame nüüd teada, kus me täpselt olime ja kuidas sealt ikkagi tagasi saab nii, et ei pea sama rada läbima!
Hobustele fliisid selga, heinad ette ja koju enda kehatemperatuuri teega tõstma. Jõudsin lastele ka õnneks ilusti järele, kuigi ega aega üleliia ei olnud. Sooja ei saanud ma veel tükk aega kehasse, õhtul käisin saunas ka, siis tekkis juba parem tunne!
Samas oli nii tore ja naerda sai palju, hobustele ka meeldis ja mõtlesime, et peaks hakkama tihedamini matkamas käima! :)

Kõik on hästi...

...kuigi ega ära sõnuda ka ei taha.
Praegu liigub Luunaga tõesti paremuse poole. Olen nüüd siin ikka sõitmas käinud (viimati eile), sadul mõjub hästi. Positiivset mõju esimese paari trenniga veel ei tundnud, aga hobune on nüüd juba trenni algusest peale lõdvestunum, painutab paremini mõlemat pidi (kuigi endiselt on nii, et kui ennast unustada, siis painutab ta paremale sõites üle ja vasakule vajub tihti õlaga sisse ja ei taha õiget painet võtta), galopiletõsted ja galopiosa muutub aina paremaks. Hobune on mõnus ja elastne sõita, ta ei kiirusta, ei lähe seljast pingesse, rütm on hea.
Eks tööd on veel palju-palju, seda on alati! :)
Viimastes trennides olemegi rõhku pannud õigele paindele ning lõdvestatusele. Endiselt tahab ta alati pikka soojendust, esimese traavi poole peal näitab ta lõdvestumise märke, hakkab kontakti otsima ja pinged seljas vähenevad.
K. on mulle kahel viimasel korral näpunäiteid jaganud. Ise olen enda kallal ka tööd teha saanud. K. sõnul olen ka paremuse poole liikunud enda kehahoiaku, sääretöö ja, üllatus-üllatus, täisistakuga! :) Selle üle on mul endal eriliselt hea meel! Paremale sõites suudan ma ennast rohkem kontrollida ja hobusega kaasa minna, vasakule liikudes ikka vahel tuleb mingi krambike sisse ja siis on Luuna ka kohe pinges.
Eile sõitsime veel maalatte päris palju, jäin trenniga ülimalt rahule!
Mutike on tubli. Kuigi olen üritanud ennast tundemaailmast eemal hoida, sest hobune pole minu ja olen niivõrd palju haiget saanud, siis olen viimasel ajal jõudnud tõdemusele, et Luuna hakkab ikkagi südamesse pugema!

Laupäevasel Horse Show päeval sai ka seal päevake veedetud, oli tore, kuigi ka väsitav päev plastmassist tooli peal veeta! :P Koolisõidu KÜR oli muidugi eriti oodatud ja vaatasin seda huviga!

Esmaspäeval, 6. oktoobril, käisin ma aga Astra juures ja jätsin sinna tüki oma südamest! Nimelt Amalile, sest ta lihtsalt vaatab selliste silmadega otsa, et ma sulan. Sain temaga tegeleda, puhastada, sadulat selga panna, metsa vahel jalutamas käia (käe kõrval muidugi:)). Ta on imeline hobune!
Loomulikult käisime ka ratsutamas maastikul, aga seda juba vanade ja kogenud märadega. Dida oli küll juuli kuust alates seisnud, aga Astra kinnitas, et ta ei tee midagi!:P No ühel hetkel, kui selja tagant auto tuli, siis tal oli ikka kohutav paanika. Araablase meeled ja liigutused on ikka 100 korda tundlikumad ja kiiremad, kui poolverelisel hobusel ja päris tükk tegu oli, et sinna selga jääda. Ta ei üritanud minust lahti saada, aga ta lihtsalt läks endast väga välja selle selja tagant läheneva auto peale, et ta läks väga sabinasse ja tegi vähe ootamatuid ja väga kiireid liigutusi!:P Maha ma aga ei potsanud, auto õnneks võttis hoo maha ja saime põllu peale ohutusse distantsi auto möödumist vaatama. Seal ta juba rahunes ja sõit kulges rahulikumalt edasi. Astra tahtis aga vahepeal hobuseid vahetada ja siis sain ma selga Ükssilmale, Jassile, kes ühest silmast pime, samas see ei sega teda vähimalgi määral ja ta oli täitsa mõnus ja mugav sõita. Kuna Didal raudu all ei olnud ja ta hellitas veidi, siis traavi tegime vähe. Aga umbes tunnine jalutuskäik araablastega maastikul oli minu jaoks täiesti täiuslik ja mitte miski ei pane mind araablaste suhtes ümber mõtlema. Nad olid, on ja jäävad mu lemmikuteks! Jalutuskäigul kohtasime ka kahte metskitse, kes meie nina alt läbi jalutasid, hobused ei teinud peale kõrvade kikitamise teist nägugi!

Viimased päevad on täis emotsioone! Peale Astra juures käimist on raske olla, südamel on raske...