Eile läksime Engega peale kuut talli. Teadsime juba ette, et Raivo ja Liia ei tule ja maneež oli meie päralt.
Puhastasime hobused, Enge otsustas, et tema sõidab seekord, meie siis tegime maalattidega veidi harjutusi.
Kõigepealt panin ühe lati keset maneeži ja läksime seal sammus üle, tahtsin, et ta jääks sinna kohale nii seisma, et esimesed jalad on lati ühel pool ja tagumised teisel.
Alguses ta muidugi pelgas jälle seda, et midagi peab kõhu alla jääma, aga peale mõnda peatust seal kohal ja kiitust hakkas ta asja taipama ja nii kui sinna seisma jäi, vaatas mulle otsa, umbes et, nii või? kiida nüüd!:D Üritasime ka seda, et ta ainult ühe jala sealt üle tõstab, selle harjutamisega muutus ta nii tundlikuks, et mul tasus ennast natukene kummalegi poole kallutada ja tema kallutas koos minuga ja tõstis oma jalga vastavalt... Vahva oli meil!:D
Seejärel tõin veel kaks latti, panin need paralleelselt umbes 40 cm vahega, et seal lihtsalt läbi käia nagu koridorist...edaspidi ja ka tagurpidi, see ei valmistanud mingeid raskusi.
Siis lükkasin latid laiemaks, läksime sealt koos traavis üle nagu kavalettidest ikka:D Ma väsisin selle sahmerdamisega nii ära:P Proovisime ka seda, et läksime sammus ja kordamööda astusime jalgadega sealt üle ja jäime jälle seisma jne. See oli ka hea tähelepanu harjutus Hanksile.
Aa...ja siis selline huvitav harjutus veel, et mina seisin lati keskel enam-vähem ja hobune küljega siis paralleelselt latiga minu ees ja siis panin hobuse liikuma nii, et mina seisin samas kohas, aga tema liikus küljega poolringi teisele poole lati äärde. Latt oli justkui piirjoon.
Huhh, keeruliselt seletan vist, aga vähemalt ise saan aru:D
Jooksime ka niisama, tegin järske suunamuutusi ja vaatasin, kuidas ta mulle järgneb...feissimist harjutame ikka usinasti, mis tuleb superhästi välja juba jne.
Peale trenni susserdasin niisama temaga, katsusin igalt poolt, sügasin, patsutasin hüppasin käed toetades turjal jne...
Vedasin kartulikasti keset maneeži, ronisin sinna peale, et hobusest kõrgem olla, võtsin hobuse kasti juurde ja toetasin oma no enam-vähem poole keharaskusega tema turjale...poiss ei teinud teist nägugi, liikuma hakkas lihtsalt:D Nii tegin kolm korda, kiitsin teda ohtralt ja oligi selleks korraks kõik:)
Mul oli vähemalt väga huvitav, loodan, et hobusel ka:D
Ma võin pidulikult teatada, et ma ei karda enam, et ta mul käest ära tõmbab, mu hobune austab mind ja me oleme parimad sõbrad:D
kolmapäev, 27. veebruar 2008
esmaspäev, 25. veebruar 2008
Hüpped 25.02.2008
Eile läksin Engega talli. Sel nädalal mul endal jälle autot ei ole. Ka seekord jõudsime viie aeg, Raivo ja Liia tõid just hobuseid sisse ja Carinda oli juba talli vahele seotud.
Järeldus...jälle peab ootama:D
No võtsime siis rahulikult, puhastasin hobust põhjalikult ja tegin talle sügamiskuuri. Talle niiiiii meeldib:D Peale puhastamist pidime veel natuke aega ootama ja siis Raivo helistas, et nad lõpetasid.
Läksime siis maneeži, meil kummalgi ei olnud midagi eriti plaanis. Kõigepealt mu hobune muidugi püherdas:D Tegin Hanksiga mõned maaharjutused ja siis tulin mõttele, et miks mitte lasta tal üle mõne takistuse joosta.
Mõeldud-tehtud.
Tassisin seina äärde ühe takistuse. Jooksutasin siis hobuse soojaks ja panin talle ühe maalati, millest ta esimesel korral mõnusa kaarega üle hüppas:D
Tegin risti ja panin ette ka valiklati, esimene kord läks traavis, siis juba galopis ja täitsa ilusti:)
Tõstsin nii 70 cm kõrguseks lattaiaks, ja lasin seal mõned korrad üle. Poiss hüppab täitsa kenasti võrreldes sellega, mis ta alguses takistuse peal tegi...jalgu korjab isegi!:)
Rahustasin siis poisi maha peale hüppeid ja ta oli ikka nii väsinud, et seda oli igast tema keharakust näha...ei teinudki nagu midagi, aga ega tal ju võhma ja füüsist ei ole:P
Panin teki selga, jalutasin pikalt, nii kaua, kui Enge Raffile hüppeid tegi.
Tallis jätsin talle teki selga igaks juhuks ja hein oli talle ette pandud juba.
Järeldus...jälle peab ootama:D
No võtsime siis rahulikult, puhastasin hobust põhjalikult ja tegin talle sügamiskuuri. Talle niiiiii meeldib:D Peale puhastamist pidime veel natuke aega ootama ja siis Raivo helistas, et nad lõpetasid.
Läksime siis maneeži, meil kummalgi ei olnud midagi eriti plaanis. Kõigepealt mu hobune muidugi püherdas:D Tegin Hanksiga mõned maaharjutused ja siis tulin mõttele, et miks mitte lasta tal üle mõne takistuse joosta.
Mõeldud-tehtud.
Tassisin seina äärde ühe takistuse. Jooksutasin siis hobuse soojaks ja panin talle ühe maalati, millest ta esimesel korral mõnusa kaarega üle hüppas:D
Tegin risti ja panin ette ka valiklati, esimene kord läks traavis, siis juba galopis ja täitsa ilusti:)
Tõstsin nii 70 cm kõrguseks lattaiaks, ja lasin seal mõned korrad üle. Poiss hüppab täitsa kenasti võrreldes sellega, mis ta alguses takistuse peal tegi...jalgu korjab isegi!:)
Rahustasin siis poisi maha peale hüppeid ja ta oli ikka nii väsinud, et seda oli igast tema keharakust näha...ei teinudki nagu midagi, aga ega tal ju võhma ja füüsist ei ole:P
Panin teki selga, jalutasin pikalt, nii kaua, kui Enge Raffile hüppeid tegi.
Tallis jätsin talle teki selga igaks juhuks ja hein oli talle ette pandud juba.
Mis mul Hanksiga plaanis on?!:D 24.02.2008
Käisin pühapäeva õhtul tallis Janariga. Läksin viie aeg, tipptunnil:D, sest kogu tallirahvas oli korraga seal ja tahtsid maneeži saada.
Lisete oli juba käinud, Enge oli parajasti maneežis ja Raivo ning Liia puhastasid Carindat, et peale Enget minna...sellest järeldasin, et aega läheb veel palju!:P Raivo ütles, et neil ei lähe kaua. Aa ja Raivo küsis mult, et Lili, mis sul Hanksiga plaanis on...ma ei saanud alguses pihta, milles asi...ütlesin, et ei tea veel, mis täna teen:D Siis küsis, et kavatsed ta ikka sadulasse ka panna... Ma ütlesin, et ikka kavatsen, aga sinna läheb aega veel:D Siis ma ei saanud ikka aru, et miks kurat ta kogu aeg kipitab selle minu hobuse sadulasse panekuga, aga siis Enge pärast ütles, et eks Raivol on häda, et kui ilmad soojaks ja kuivaks lähevad, siis ta tahab maneeži oma tehnika lükata...ja maneežis oleks mul hea hobune sadulasse panna, ehk siis enne seda, kui maneež kasutuskõlbmatuks tehakse...aga mina sellepärast kiirustama küll ei hakka:D
Võtsin siis hobuse välja, ta oli seekord nii mudane. Tal on karv väga lahti ja seetõttu nahk sügeleb, puhastamise ajal pean igat kohta mitu minutit kraapima, et ta sügamisvajadusi rahuldada:D Aga tal oli nii mõnus, et ma ei saanud jätta ka sügamata:D Kael on juba suht talvekarvavaba:D
Puhastasin teda siis seal tasapidi, arvan, et umbes 15 minutit, sain korralikult puhtaks ka lõpuks. Jootsin teda ja mõtlesin, et lähen siis tasapidi maneeži poole. Kuna sealt kostus veel kuminat ja nägin varjude järgi, et hobune traavib, siis jalutasin õues VEEL mingi 15 minutit...olin juba suht vihane, kuna meil ei olnud autol pooltulesid (mida Raivo ka teadis) ja pimedas tagasi sõita oli suht jama. Aga muudkui pimenes ja pimenes ja lootus, et hämaras koju saame, kustus.
Läksin siis maneeži ukse taha, piilusin vahelt sisse ja küsisin, et kaua läheb veel. Vastati, et 6-7 minutit veel...nad filmisid seal:S No krt, kui ta teab, et ma pimedas ei saa minna ja ta kuulis, et ma õues jalutan pikemat aega, teinud siis kiiremini...ütlesin, et davai, pean siis ära minema, kuna ei saa ju pimedas sõita.
Siis taipas mind maneeži lasta...nad veel jalutasid seal hobust. Nii kui Hanks maneeži sai, viskas ukse ette pikali ja püherdas, tal ikka see karvavahetus ajab naha nii kihelema:D
Lasin Hanksi lahti, alguses käis natuke Carinda sabas, aga kui see jalaga äsas, siis tuli Hanks minu juurde ja täitsa lahtiselt tegime harjutusi, mida muidu teeme nööri otsas...:D
Kui teised maneežist ära läksid, siis Hanksil tuli jooksutuur ja lasin tal kepsutada nii palju, kui süda lustis:D
Hästi vahva on see, et kui tal need tuurid peale tulevad, siis ta jookseb ja jookseb ja jookseb ja paneb tagant üles jne...tal on nii fun...aga siis, kui arvab, et aitab küll, tuleb ise keskele minu juurde:)
Võtsin ta siis kinni ja üritasin teda enda ümber ka liikuma saada, mis seekord õnnestus kohe!:)
Jalutasime natuke ja läksimegi talli ära, panin heina ka ette natukene.
Mul on imearmas hobune, kas teate?!:)
Lisete oli juba käinud, Enge oli parajasti maneežis ja Raivo ning Liia puhastasid Carindat, et peale Enget minna...sellest järeldasin, et aega läheb veel palju!:P Raivo ütles, et neil ei lähe kaua. Aa ja Raivo küsis mult, et Lili, mis sul Hanksiga plaanis on...ma ei saanud alguses pihta, milles asi...ütlesin, et ei tea veel, mis täna teen:D Siis küsis, et kavatsed ta ikka sadulasse ka panna... Ma ütlesin, et ikka kavatsen, aga sinna läheb aega veel:D Siis ma ei saanud ikka aru, et miks kurat ta kogu aeg kipitab selle minu hobuse sadulasse panekuga, aga siis Enge pärast ütles, et eks Raivol on häda, et kui ilmad soojaks ja kuivaks lähevad, siis ta tahab maneeži oma tehnika lükata...ja maneežis oleks mul hea hobune sadulasse panna, ehk siis enne seda, kui maneež kasutuskõlbmatuks tehakse...aga mina sellepärast kiirustama küll ei hakka:D
Võtsin siis hobuse välja, ta oli seekord nii mudane. Tal on karv väga lahti ja seetõttu nahk sügeleb, puhastamise ajal pean igat kohta mitu minutit kraapima, et ta sügamisvajadusi rahuldada:D Aga tal oli nii mõnus, et ma ei saanud jätta ka sügamata:D Kael on juba suht talvekarvavaba:D
Puhastasin teda siis seal tasapidi, arvan, et umbes 15 minutit, sain korralikult puhtaks ka lõpuks. Jootsin teda ja mõtlesin, et lähen siis tasapidi maneeži poole. Kuna sealt kostus veel kuminat ja nägin varjude järgi, et hobune traavib, siis jalutasin õues VEEL mingi 15 minutit...olin juba suht vihane, kuna meil ei olnud autol pooltulesid (mida Raivo ka teadis) ja pimedas tagasi sõita oli suht jama. Aga muudkui pimenes ja pimenes ja lootus, et hämaras koju saame, kustus.
Läksin siis maneeži ukse taha, piilusin vahelt sisse ja küsisin, et kaua läheb veel. Vastati, et 6-7 minutit veel...nad filmisid seal:S No krt, kui ta teab, et ma pimedas ei saa minna ja ta kuulis, et ma õues jalutan pikemat aega, teinud siis kiiremini...ütlesin, et davai, pean siis ära minema, kuna ei saa ju pimedas sõita.
Siis taipas mind maneeži lasta...nad veel jalutasid seal hobust. Nii kui Hanks maneeži sai, viskas ukse ette pikali ja püherdas, tal ikka see karvavahetus ajab naha nii kihelema:D
Lasin Hanksi lahti, alguses käis natuke Carinda sabas, aga kui see jalaga äsas, siis tuli Hanks minu juurde ja täitsa lahtiselt tegime harjutusi, mida muidu teeme nööri otsas...:D
Kui teised maneežist ära läksid, siis Hanksil tuli jooksutuur ja lasin tal kepsutada nii palju, kui süda lustis:D
Hästi vahva on see, et kui tal need tuurid peale tulevad, siis ta jookseb ja jookseb ja jookseb ja paneb tagant üles jne...tal on nii fun...aga siis, kui arvab, et aitab küll, tuleb ise keskele minu juurde:)
Võtsin ta siis kinni ja üritasin teda enda ümber ka liikuma saada, mis seekord õnnestus kohe!:)
Jalutasime natuke ja läksimegi talli ära, panin heina ka ette natukene.
Mul on imearmas hobune, kas teate?!:)
kolmapäev, 20. veebruar 2008
Uued päitsed 20.02.2008
Eilse päeva alguses oli mul kindel plaan, et lähen talli. Pärast aga selgus, et Janari vanemad tulevad linna ja siis jäi mõte selles osas katki, et hobusega midagi tallis ka teha.
Käisin Kesko Agrost läbi ja ostsin hobusele uued päitsed, millega ta hakkab koplis käima, aga nii kaua, kui on sompus, märjad ja porised ilmad, käib vanadega:P Vanad on küll sellised juba, et mädanevad varsti peast ära:D
Proovisin siis päitseid pähe, mis õnneks olid väga ilusti parajad nind andsin talle mõned porgandid künasse...
Nii armas oli see, et kui talli läksin ja boksi ukse vahelt sisse piilusin, siis poiss vaatas mulle nii erksa näoga vastu ja tuli kohe ukse juurde:)
Käisin Kesko Agrost läbi ja ostsin hobusele uued päitsed, millega ta hakkab koplis käima, aga nii kaua, kui on sompus, märjad ja porised ilmad, käib vanadega:P Vanad on küll sellised juba, et mädanevad varsti peast ära:D
Proovisin siis päitseid pähe, mis õnneks olid väga ilusti parajad nind andsin talle mõned porgandid künasse...
Nii armas oli see, et kui talli läksin ja boksi ukse vahelt sisse piilusin, siis poiss vaatas mulle nii erksa näoga vastu ja tuli kohe ukse juurde:)
esmaspäev, 18. veebruar 2008
Energia 18.02.2008
Eile läksime kuue aeg Janariga talli. Kohe tulid ka Liia ja Raivo, pärast ka Enge. Raivo aitas mul hobuse ruttu ära puhastada, sest nad tahtsid ka maneeži saada ja ootasid minu järgi.
Kuna ma polnud hobuse juures viis päeva käinud ja tean, et ta koplis libedaga ei liiguta ennast, siis teadsin, et tal on energiat...ja kuidas veel:D
Maneežis lasin ta lahti, ta püherdas pikalt ja nii kui püsti sai, hakkas trall peale...ta lihtsalt jooksis, pani tagant üles, vehkis peaga, pikendas traavis ja lasi niimoodi silmad punnis kuskil viis minutit.
Siis ühel hetkel ta lihtsalt rahunes ja tuli ise minu juurde...patsutasin, sügasin ja niisama paitasin teda üle keha. Võtsin ta siis nööri otsa, tegime mõned peatused käe kõrval, paar korda feissimist ja lõpetasingi selleks korraks.
Tekk selga ja talli!
Ta on ikka väga mõistlikuks muutunud viimasel ajal...ta arvestab inimesega...käe kõrval on ta nii rahulik, et ei arvakski, et lahti lastes selline kekutamine peale võib hakata.
Aga siiski olen ma veidi ummikus, ma ei tea enam, mida ja kuidas edasi teha. Ma peaks käima võimalikult palju kõikvõimalikes erinevates kohtades, aga üldjuhul jõuan alles pimedas talli, kuhu mul siis enam minna on:D
Varsti läheb valgemaks, hakkame maastikul käima käe kõrval ja meil läheb elu põnevamaks!:)
Kuna ma polnud hobuse juures viis päeva käinud ja tean, et ta koplis libedaga ei liiguta ennast, siis teadsin, et tal on energiat...ja kuidas veel:D
Maneežis lasin ta lahti, ta püherdas pikalt ja nii kui püsti sai, hakkas trall peale...ta lihtsalt jooksis, pani tagant üles, vehkis peaga, pikendas traavis ja lasi niimoodi silmad punnis kuskil viis minutit.
Siis ühel hetkel ta lihtsalt rahunes ja tuli ise minu juurde...patsutasin, sügasin ja niisama paitasin teda üle keha. Võtsin ta siis nööri otsa, tegime mõned peatused käe kõrval, paar korda feissimist ja lõpetasingi selleks korraks.
Tekk selga ja talli!
Ta on ikka väga mõistlikuks muutunud viimasel ajal...ta arvestab inimesega...käe kõrval on ta nii rahulik, et ei arvakski, et lahti lastes selline kekutamine peale võib hakata.
Aga siiski olen ma veidi ummikus, ma ei tea enam, mida ja kuidas edasi teha. Ma peaks käima võimalikult palju kõikvõimalikes erinevates kohtades, aga üldjuhul jõuan alles pimedas talli, kuhu mul siis enam minna on:D
Varsti läheb valgemaks, hakkame maastikul käima käe kõrval ja meil läheb elu põnevamaks!:)
kolmapäev, 13. veebruar 2008
Uus harjutus 13.02.2008
Eile läksime Engega talli, ostsin hobusele ka porgandeid kaasa. Hanks oli seekord kuidagi mudasem, kui tavaliselt, aga ei midagi hullu. Kui enne oli nii, et teda lahtiselt puhastades ei saanud vabalt siiski temast eemale astuda ja tema ümber käia, siis nüüd on poiss nii tubli juba, et võin käia harjade kasti juures ja tema ümber, ilma, et ta kohe astuma hakkaks, kui juba natuke kauemaks tähelepanu hajub, siis astub vaikselt sammu ja vaikselt teisegi...arvates, et ma aru ei saa!:D Aga usun ja loodan, et jõuame kunagi ka selleni, et võin kasvõi teise ruumi minna, aga poiss ikka seisab ja ootab, nii kuis peab!:P
Ühesõnaga puhastasime hobused, läksime seekord kohe koos maneeži, mul oli plaanis harjutada uut asja, mida ma arvasin, et on raskem talle selgeks teha:D
Hanks on vägagi selgeks saanud feissimine, seetõttu oli mul raske talle õpetada minu ümber liikumist. Nagu kordel, aga jalutusnööri otsas ja lihtsalt sammus ümber minu. Ta ei saanud aru, mida ma temalt saada tahan, kui ühe käega teda justkui edasi suunasin ja teisega tagant peale surusin. Tema feissis:D Isegi, kui ta tegi kaks edasiviivat sammu, siis kohe kiitsin ja nii see lõpuks tuli, ta sai isegi ringi minu ümber käidud lõpuks ja hakkas asja taipama:D Ei pakkunud trenniga üle ja lõpetasin selle hästi, tema tegi, mis mina tahtsin ja kiitsin teda!
Pärast harjutasime veel käe kõrval seisma jäämist, see on juba suht hea, aga alati võiks parem olla!:D
Kui trenn läbi, lasin ta lahti, jalutas niisama ja natuke jooksis Raftersiga koos.
Tekk selga, kuna HULLUMEELNE tuul oli väljas, ja talli. Hein ja porgandid ette! Tubli poiss, nagu alati!:D
Ühesõnaga puhastasime hobused, läksime seekord kohe koos maneeži, mul oli plaanis harjutada uut asja, mida ma arvasin, et on raskem talle selgeks teha:D
Hanks on vägagi selgeks saanud feissimine, seetõttu oli mul raske talle õpetada minu ümber liikumist. Nagu kordel, aga jalutusnööri otsas ja lihtsalt sammus ümber minu. Ta ei saanud aru, mida ma temalt saada tahan, kui ühe käega teda justkui edasi suunasin ja teisega tagant peale surusin. Tema feissis:D Isegi, kui ta tegi kaks edasiviivat sammu, siis kohe kiitsin ja nii see lõpuks tuli, ta sai isegi ringi minu ümber käidud lõpuks ja hakkas asja taipama:D Ei pakkunud trenniga üle ja lõpetasin selle hästi, tema tegi, mis mina tahtsin ja kiitsin teda!
Pärast harjutasime veel käe kõrval seisma jäämist, see on juba suht hea, aga alati võiks parem olla!:D
Kui trenn läbi, lasin ta lahti, jalutas niisama ja natuke jooksis Raftersiga koos.
Tekk selga, kuna HULLUMEELNE tuul oli väljas, ja talli. Hein ja porgandid ette! Tubli poiss, nagu alati!:D
esmaspäev, 11. veebruar 2008
Engega tallis 11.02.2008
Eile läksin Engega peale tööd talli. Enge oli vahepeal "kadunud" ehk siis reisupeal:P
Rafters oli väga mudane ja seetõttu sain mina Hanksi enne puhatatud ja läksin maneeži. Sain ta käe kõrval liikuma ja keskendusin peamiselt peatustele käe kõrval. Ka see hakkab meil juba täitsa hästi välja tulema, ta juba ise teab, et kui must paar sammu ettepoole astub, siis peab tagasi astuma. Nii me seal harjutasime neid peatusi, vahepeal jälle jooksime ja feissisime, ta on väga hästi hakanud minuga kaasa liikuma, enam ei pea tagant talle peale suruma. Ma teen kaks kiiremat sammu ja hobune kohe ka. Hea!:)
Ei teinud pikalt seekord, Enge tuli Raftersiga maneeži. Kuna Rafters ei olnud mõnda aega saanud joosta, lasime hobused lahti. Rafters kukkus Hanksi kiusama kohe:D Pani talle hambad turja peale ja nii 30 sekundit ei lastki lahti, Hanks maigutas Raffile suud ja oli väga paanikas näoga, muutusin juba murelikuks ja siis Enge läks vahele. Hanks sa ikka väga haiget:(
Aga peale seda ta hakkas vastu ka, ta ei last Raftersit endale enam nii ligidalegi, et ta teda hammustada saaks: tegi küünalt, pani Raftersile tagant üles ja hakkas üldse rohkem vastu!:) Selle üle oli mul hea meel, sest ta on ikka väga alandlik karjas ja sellest on mul lausa kahju!
Ei hakanud hobusele seekord tekkigi peale panema, sest tal ei läinud nahk niiskekski. Boksis andsin talle porgandeid ja heina ning taaskord järgmise korrani;)
Hobused ajavad karva, kevad tuleb...juhhei!:)
Rafters oli väga mudane ja seetõttu sain mina Hanksi enne puhatatud ja läksin maneeži. Sain ta käe kõrval liikuma ja keskendusin peamiselt peatustele käe kõrval. Ka see hakkab meil juba täitsa hästi välja tulema, ta juba ise teab, et kui must paar sammu ettepoole astub, siis peab tagasi astuma. Nii me seal harjutasime neid peatusi, vahepeal jälle jooksime ja feissisime, ta on väga hästi hakanud minuga kaasa liikuma, enam ei pea tagant talle peale suruma. Ma teen kaks kiiremat sammu ja hobune kohe ka. Hea!:)
Ei teinud pikalt seekord, Enge tuli Raftersiga maneeži. Kuna Rafters ei olnud mõnda aega saanud joosta, lasime hobused lahti. Rafters kukkus Hanksi kiusama kohe:D Pani talle hambad turja peale ja nii 30 sekundit ei lastki lahti, Hanks maigutas Raffile suud ja oli väga paanikas näoga, muutusin juba murelikuks ja siis Enge läks vahele. Hanks sa ikka väga haiget:(
Aga peale seda ta hakkas vastu ka, ta ei last Raftersit endale enam nii ligidalegi, et ta teda hammustada saaks: tegi küünalt, pani Raftersile tagant üles ja hakkas üldse rohkem vastu!:) Selle üle oli mul hea meel, sest ta on ikka väga alandlik karjas ja sellest on mul lausa kahju!
Ei hakanud hobusele seekord tekkigi peale panema, sest tal ei läinud nahk niiskekski. Boksis andsin talle porgandeid ja heina ning taaskord järgmise korrani;)
Hobused ajavad karva, kevad tuleb...juhhei!:)
pühapäev, 10. veebruar 2008
Don't Cry For The Horses 11.02.2008
Tuleb pikk jutt. Kes viitsib, see loeb, kes ei, siis see rohkem minu enda jaoks, et öelda hüvasti enda kunagistele parimatele sõpradele ratsutamisaastatest.
Ma alustasin ratsutamist 13-aastaselt, ehk siis 1999. aasta kevadel. Algajana ma kartsin sõita suurte hobustega, niisiis anti mulle nö hooldus- ja sõiduhobuseks Eisa, must eestlase ja shetlandi poni ristand. Ta on kõige kavalam ja ettearvamatum poni, keda mina tean. Algajal oli temaga tegelikult väga raske, kuna ta viskas inimese lihtsalt maha, kui tundis, et see seal seljas "nõrguke" on. Jube oli temaga sõita, aga kui juba edasi jõudsin veidi oma oskustega, siis tundus ta maailma parim poni. Samal ajal sõtsin ka Elitaga, kopsuhaige kõrbi märaga, kes oli lihtsalt heasüdamlikkus ise!
Eisaga juhtus mul üks imevahva seik talvel maastikul galopeerides. Ta ju teiste hobuste kõrval ikka pisike, aga lumi oli kolepaks. Ja kui teised suurte hobustega ees ära galopeerisid, siis Eisa vaeseke ei jõudnud oma jalgu lõpuks paksu lume sees tõsta ja nii me ülepeakaela lumme vupsasimegi. Sai tema kukerpalli tehtud ja ka mina...
Ma naersin, ma ei mäleta miks, aga nii naljakas oli, Eisa oma süsimusta kasukaga oli lumest peaaegu, et valge!
Eisa müüdi Soome. Seda küll paar aastat peale seda, kui mina temaga sõitsin, aga siiski jäi ta mulle väga hinge ja jään teda alati taga igatsema!
Siis tuli Tuudi. Eestlase ristand mära, kõrb. Tema jääb mulle alati meelde, kui hulljulge takistusele peale mineja. Ta ei tõrkunud KUNAGI! Temaga sai maastikul nii palju käia ja ma usaldasin teda selles mõttes väga. Ta oli suhteliselt lollikindel hobune, aga talle meeldis kihutada ja kuidas veel:D
Kuna mu tädi elab tallist 2 km kaugusel, siis ühel talvel sai lausa Tuudiga tädi juurde ööseks mindud ja siis hommikul talli tagasi jälle. See oli põnev aeg! Mul oli justkui oma hobune.
Tuudiga tegin ka oma esimesed kõrgemad hüppamised (100 cm) ja ka esimese ja viimase võistluse Roelas, kus ma võistlesin 70 cm kiirusparkuuris ja sain kolmanda koha! Ma olin nii uhke!
Ka Tuudi müüdi Soome!
Ka trakeeni märaga Infra sai vahepeal sõidetud. Keegi teine temaga eriti sõita ei tahtnud, kuna ka talle meeldis kihutada. Aga kuidas ma temaga üldse kokku sain ja temaga sõitma hakkasin?!
Infral oli varss, nimega Selena. Selena oli suhteliselt halva iseloomuga, tal oli komme inimestele peale hüpata ja ka Infrat kiusas ta samamoodi.
Mäletan seda päeva ja juhtumit nii hästi, kui ma Infrat boksis puhastasin, ise silma nurgast Selenat jälgides, et ta minu poole ei tuleks. Puhastasin Infra vasakut esimest jalga ja olin boksi seina ja Infra vahel kükitades. Ja sel hetkel, kui hakkasin püsti tõusma, hüppas Selena Infrale selga, aga Infra vihastas varsa peale ja vehkis hambad paljastatult varsa poole. MINA aga jäin ette ja Infra lõi oma hammastega minu pead, täpsemalt siis huult.
Ma ei tundnud midagi, läksin boksist välja ja siis hakkasid teised tüdrkukud, et kuule, nii palju verd tuleb, mine pese ära. Läksin vanni juurde, võtsin sealt vett, panin vastu huult ja siis alles nägin, kui verine mu käsi oli.
Kohe läksin tuppa ja seal siis tohterdati mind, kukkusin veel kokku ja seda osa eriti ei mäleta, aga alahuulest oli mul auk läbi igal juhul. Seal ilutseb mul elu lõpuni väike arm, mis tuletab mulle seda raudjat trakeeni mära meelde, kes enda kaitseks kogemata mind lõi.
Peale seda ma siis tegelesin Infraga päris pikalt peale varsa võõrutamist ja meil olid toredad ajad.
Ei tea, mis Infrast saanud on, arvan, et ta on vikerkaare taha kapanud nüüdseks juba. Kuigi sealt tallist ta talliomaniku sõnul müüdi kuskile pensionile.
Peale Infrat tuli Sicandra, rootsi täisvereline kõrb mära. Kus alles sellele hobusele meeldis joosta. See oli kõhedust tekitav, sest galoppi ei julenudki ma temaga eriti teha, mõnikord harva kinnisel platsil. Aga temaga sain ma oma tasakaalu, tal oli kõige parem traav üldse, mida mina tean! See oli nii mugav, et traavi oli isegi parem sõita, kui sammu:P Temaga ma terve ühe talve nühkisin ratsastamist: voldid, kaheksad, traavipikendused, koondused, poolpeatused, peatused, painded, galopis jala vahetused jne.
Tore mära oli, kiindusin temasse taaskord väga, kuni ta ära müüdi, pensionile, kuna ta esimesed jalad olid kunagisest galopitamisest läbi. Ei teagi, kas elab veel või ei, aga paar aastat tagasi silmasin netis mingit pilti, kus ta üle kraavi hüppas ja paistis eluga rahul olevat.
Peale Sicandrat sain oma elu esimese noore hobuse tegeleda. Cognac, Casanova laps, täkk, must nelja valge sokiga. Eluilus hobune!
Treeneri käe all sujus kõik suurepäraselt, ma ei oleks arvanud, et julgen kunagi noorele hobusele selga minna. Aga sain sellega hakkama ja jõudsin selle imearmsa täkupoisiga juba sinnamaale, et sai platsi peal lahtiselt traavi sõita. Ta oli tore, kuigi vahel tahtis näksata, aga see on nii täkulik käitumine.
Oma elu jooksul jõudis ta ka pahandusega hakkama saada, kui ta täkukoplist lahti pääses ja Marbellale varsa tegi. Sealt tuli Cedric, kes on uues ja armastavas kodus.
Mulle helistati ühel päeval, helistas üks parimaid sõbrannasid ja küsis:"Lili, kas ta oled kuulnud, mis Cognaciga juhtus?" Mul jäi süda seisma. Sõbranna seletas ära, et Cognac oli eelmisel õhtul jäänud auto alla ja ta pandi magama, kuna jalaluu oli murdunud! See oli löök allapoole vööd!
Ma ei tahtnud enam MITTE KUNAGI ühtegi hooldushobust endale sõita ega tegeleda! Kõik nad kaovad! Kelle või mille jaoks ma nendega rabelen!
Ma ei käinud mõnda aega tallis, mul oli ratsutamise isu tükiks ajaks kadunud!
Nii kaua, kui tuli Leedi!
Temast on mul liiga raske rääkida. Ma armastan seda hobust! Ma sain temaga sõita kuskil pool aastat. Alustasin temaga väga tasakesi, sest ta polnud paar aastat sadulas käinud.
Meie vahel oli tegelikult usaldus algusest peale. Käisin temaga palju maastikul, temaga hakkasin ka uuesti hüppama. Me mõistsime teineteist.
Pidin ta ära ostma. Asi oli juba peaaegu kindel. Aga siis teatati mulle lihtsalt, et ta hind tõusis TOPELT kallimaks. KUIDAS ON SEE VÕIMALIK?? Tahaks isegi seda teada, aga ma ei saa seda kunagi teada!
Ta viidi ära, Soome. Jälle sugumäraks. Oh, she was so pretty! Tal oli nii õrn hing. Ta oli minule loodud!
Temast ei saa ma kunagi üle, aga siiski lasen tal minna. Südamesse jääb ta alatiseks!
Kui Leedi ära viidi, oli see viimane piisk karikasse. Ma ei olnud nõus enam MITTE ÜHEGI hobusega, kes pole minu oma, tegelema. Käisin tallis küll mõnikord, aga sõitsin kord ühega, kord teisega ja olin tuim.
Ma ei armastanud neid hobuseid, nad ei läinud mulle hinge.
Peale Leedit ma otsustasingi, et mulle aitab, mina tahan oma hobust ja selle pean ma saama! Hakkasin elukaaslasega läbirääkimisi tegema ja saime kokkuleppele, et tema ostab mulle hobuse, mina ise pean üleval.
Ja nii ta läks.
Mul on nüüd Hanks. Alguses ma ei suutnud ikka veel tegelikult üle saada Leedist. Hanks oli mul lihtsalt keegi, kelle eest pean hoolitsema.
Nüüd on asjalood muutunud. Mina olen muutunud, Hanks on muutunud. Tema tähtsus minu jaoks on muutunud. Ta ei suuda küll Leedit asendada, aga ma ei vahetaks oma hobust mitte ühegi teise vastu! Ma armastan teda, ta on parim! Ja paari viimase talliskäiguga on mulle selgeks saanud, et ka tema armastab mind ja usaldab!
Paari viimase talliskäigu pärast otsustasingi, et lasen kõik teised hobused oma hingest vabaks! Ka Leedi! Nii raske, kui see mulle ka poleks!
Mainin veel mõned hobunimed, kellega kokku puututud ja kes on meelde jäänud: Dollar (tori täkk, taevastel karjamaadel), Estra (poni mära, on vist kuskil perehobune), Larett (mära, vahva vanamutt oli, suri sünnitusel), Fiorella (tori ristandmära, hull hobune, kes kõik maha viskas, müüdi Soome), Brio (mingi ristand, eestlase moodi, ruun, vahva iseloomukas tegelane, müüdi Soome), Fatalist (ristandruun, meeldis küünaldada ratsanikuga, hästi ilus hobune, müüdi ära, aga ei tea, kuhu), Piisa (must trakeeni mära, Cognaci ema, hästi kõrge ja loksutava traaviga temperamentne mära, kes müüdi pensionile ja minu meelest täitsa elus), Flagman (megailus tumeraudjas täkk, lõpuks ruunati enne Soome müümist, vot see hobune ei hüpanud ja kui hüppas, siis oli see katastroof:D), kindlasti on neid hobuseid veel, kes mul mälusopist lihtsalt meelde ei tule, aga kui tulevad, siis lisan siia!:)
Hüvasti mu sõbrad! Ma ei unusta teid iial!
They were ours as a gift, but never to keep,
As they close their eyes forever to sleep.
Their spirits unbound,
On silver wings they fly.
A million white horses,
Against the blue sky.
Look up into heaven,
You'll see them above.
The horses we lost,
The horses we loved.
Manes and tails flowing,
As they gallop through time,
They were never yours- they were never mine.
Don't cry for the horses,
They'll be back some day.
When our time is gone,
They will show us the way.
Do you hear that soft nicker?
Close to your ear?
Don't cry for the horses,
Love the ones that are here.
Autor: Susan Humphrey
Ma alustasin ratsutamist 13-aastaselt, ehk siis 1999. aasta kevadel. Algajana ma kartsin sõita suurte hobustega, niisiis anti mulle nö hooldus- ja sõiduhobuseks Eisa, must eestlase ja shetlandi poni ristand. Ta on kõige kavalam ja ettearvamatum poni, keda mina tean. Algajal oli temaga tegelikult väga raske, kuna ta viskas inimese lihtsalt maha, kui tundis, et see seal seljas "nõrguke" on. Jube oli temaga sõita, aga kui juba edasi jõudsin veidi oma oskustega, siis tundus ta maailma parim poni. Samal ajal sõtsin ka Elitaga, kopsuhaige kõrbi märaga, kes oli lihtsalt heasüdamlikkus ise!
Eisaga juhtus mul üks imevahva seik talvel maastikul galopeerides. Ta ju teiste hobuste kõrval ikka pisike, aga lumi oli kolepaks. Ja kui teised suurte hobustega ees ära galopeerisid, siis Eisa vaeseke ei jõudnud oma jalgu lõpuks paksu lume sees tõsta ja nii me ülepeakaela lumme vupsasimegi. Sai tema kukerpalli tehtud ja ka mina...
Ma naersin, ma ei mäleta miks, aga nii naljakas oli, Eisa oma süsimusta kasukaga oli lumest peaaegu, et valge!
Eisa müüdi Soome. Seda küll paar aastat peale seda, kui mina temaga sõitsin, aga siiski jäi ta mulle väga hinge ja jään teda alati taga igatsema!
Siis tuli Tuudi. Eestlase ristand mära, kõrb. Tema jääb mulle alati meelde, kui hulljulge takistusele peale mineja. Ta ei tõrkunud KUNAGI! Temaga sai maastikul nii palju käia ja ma usaldasin teda selles mõttes väga. Ta oli suhteliselt lollikindel hobune, aga talle meeldis kihutada ja kuidas veel:D
Kuna mu tädi elab tallist 2 km kaugusel, siis ühel talvel sai lausa Tuudiga tädi juurde ööseks mindud ja siis hommikul talli tagasi jälle. See oli põnev aeg! Mul oli justkui oma hobune.
Tuudiga tegin ka oma esimesed kõrgemad hüppamised (100 cm) ja ka esimese ja viimase võistluse Roelas, kus ma võistlesin 70 cm kiirusparkuuris ja sain kolmanda koha! Ma olin nii uhke!
Ka Tuudi müüdi Soome!
Ka trakeeni märaga Infra sai vahepeal sõidetud. Keegi teine temaga eriti sõita ei tahtnud, kuna ka talle meeldis kihutada. Aga kuidas ma temaga üldse kokku sain ja temaga sõitma hakkasin?!
Infral oli varss, nimega Selena. Selena oli suhteliselt halva iseloomuga, tal oli komme inimestele peale hüpata ja ka Infrat kiusas ta samamoodi.
Mäletan seda päeva ja juhtumit nii hästi, kui ma Infrat boksis puhastasin, ise silma nurgast Selenat jälgides, et ta minu poole ei tuleks. Puhastasin Infra vasakut esimest jalga ja olin boksi seina ja Infra vahel kükitades. Ja sel hetkel, kui hakkasin püsti tõusma, hüppas Selena Infrale selga, aga Infra vihastas varsa peale ja vehkis hambad paljastatult varsa poole. MINA aga jäin ette ja Infra lõi oma hammastega minu pead, täpsemalt siis huult.
Ma ei tundnud midagi, läksin boksist välja ja siis hakkasid teised tüdrkukud, et kuule, nii palju verd tuleb, mine pese ära. Läksin vanni juurde, võtsin sealt vett, panin vastu huult ja siis alles nägin, kui verine mu käsi oli.
Kohe läksin tuppa ja seal siis tohterdati mind, kukkusin veel kokku ja seda osa eriti ei mäleta, aga alahuulest oli mul auk läbi igal juhul. Seal ilutseb mul elu lõpuni väike arm, mis tuletab mulle seda raudjat trakeeni mära meelde, kes enda kaitseks kogemata mind lõi.
Peale seda ma siis tegelesin Infraga päris pikalt peale varsa võõrutamist ja meil olid toredad ajad.
Ei tea, mis Infrast saanud on, arvan, et ta on vikerkaare taha kapanud nüüdseks juba. Kuigi sealt tallist ta talliomaniku sõnul müüdi kuskile pensionile.
Peale Infrat tuli Sicandra, rootsi täisvereline kõrb mära. Kus alles sellele hobusele meeldis joosta. See oli kõhedust tekitav, sest galoppi ei julenudki ma temaga eriti teha, mõnikord harva kinnisel platsil. Aga temaga sain ma oma tasakaalu, tal oli kõige parem traav üldse, mida mina tean! See oli nii mugav, et traavi oli isegi parem sõita, kui sammu:P Temaga ma terve ühe talve nühkisin ratsastamist: voldid, kaheksad, traavipikendused, koondused, poolpeatused, peatused, painded, galopis jala vahetused jne.
Tore mära oli, kiindusin temasse taaskord väga, kuni ta ära müüdi, pensionile, kuna ta esimesed jalad olid kunagisest galopitamisest läbi. Ei teagi, kas elab veel või ei, aga paar aastat tagasi silmasin netis mingit pilti, kus ta üle kraavi hüppas ja paistis eluga rahul olevat.
Peale Sicandrat sain oma elu esimese noore hobuse tegeleda. Cognac, Casanova laps, täkk, must nelja valge sokiga. Eluilus hobune!
Treeneri käe all sujus kõik suurepäraselt, ma ei oleks arvanud, et julgen kunagi noorele hobusele selga minna. Aga sain sellega hakkama ja jõudsin selle imearmsa täkupoisiga juba sinnamaale, et sai platsi peal lahtiselt traavi sõita. Ta oli tore, kuigi vahel tahtis näksata, aga see on nii täkulik käitumine.
Oma elu jooksul jõudis ta ka pahandusega hakkama saada, kui ta täkukoplist lahti pääses ja Marbellale varsa tegi. Sealt tuli Cedric, kes on uues ja armastavas kodus.
Mulle helistati ühel päeval, helistas üks parimaid sõbrannasid ja küsis:"Lili, kas ta oled kuulnud, mis Cognaciga juhtus?" Mul jäi süda seisma. Sõbranna seletas ära, et Cognac oli eelmisel õhtul jäänud auto alla ja ta pandi magama, kuna jalaluu oli murdunud! See oli löök allapoole vööd!
Ma ei tahtnud enam MITTE KUNAGI ühtegi hooldushobust endale sõita ega tegeleda! Kõik nad kaovad! Kelle või mille jaoks ma nendega rabelen!
Ma ei käinud mõnda aega tallis, mul oli ratsutamise isu tükiks ajaks kadunud!
Nii kaua, kui tuli Leedi!
Temast on mul liiga raske rääkida. Ma armastan seda hobust! Ma sain temaga sõita kuskil pool aastat. Alustasin temaga väga tasakesi, sest ta polnud paar aastat sadulas käinud.
Meie vahel oli tegelikult usaldus algusest peale. Käisin temaga palju maastikul, temaga hakkasin ka uuesti hüppama. Me mõistsime teineteist.
Pidin ta ära ostma. Asi oli juba peaaegu kindel. Aga siis teatati mulle lihtsalt, et ta hind tõusis TOPELT kallimaks. KUIDAS ON SEE VÕIMALIK?? Tahaks isegi seda teada, aga ma ei saa seda kunagi teada!
Ta viidi ära, Soome. Jälle sugumäraks. Oh, she was so pretty! Tal oli nii õrn hing. Ta oli minule loodud!
Temast ei saa ma kunagi üle, aga siiski lasen tal minna. Südamesse jääb ta alatiseks!
Kui Leedi ära viidi, oli see viimane piisk karikasse. Ma ei olnud nõus enam MITTE ÜHEGI hobusega, kes pole minu oma, tegelema. Käisin tallis küll mõnikord, aga sõitsin kord ühega, kord teisega ja olin tuim.
Ma ei armastanud neid hobuseid, nad ei läinud mulle hinge.
Peale Leedit ma otsustasingi, et mulle aitab, mina tahan oma hobust ja selle pean ma saama! Hakkasin elukaaslasega läbirääkimisi tegema ja saime kokkuleppele, et tema ostab mulle hobuse, mina ise pean üleval.
Ja nii ta läks.
Mul on nüüd Hanks. Alguses ma ei suutnud ikka veel tegelikult üle saada Leedist. Hanks oli mul lihtsalt keegi, kelle eest pean hoolitsema.
Nüüd on asjalood muutunud. Mina olen muutunud, Hanks on muutunud. Tema tähtsus minu jaoks on muutunud. Ta ei suuda küll Leedit asendada, aga ma ei vahetaks oma hobust mitte ühegi teise vastu! Ma armastan teda, ta on parim! Ja paari viimase talliskäiguga on mulle selgeks saanud, et ka tema armastab mind ja usaldab!
Paari viimase talliskäigu pärast otsustasingi, et lasen kõik teised hobused oma hingest vabaks! Ka Leedi! Nii raske, kui see mulle ka poleks!
Mainin veel mõned hobunimed, kellega kokku puututud ja kes on meelde jäänud: Dollar (tori täkk, taevastel karjamaadel), Estra (poni mära, on vist kuskil perehobune), Larett (mära, vahva vanamutt oli, suri sünnitusel), Fiorella (tori ristandmära, hull hobune, kes kõik maha viskas, müüdi Soome), Brio (mingi ristand, eestlase moodi, ruun, vahva iseloomukas tegelane, müüdi Soome), Fatalist (ristandruun, meeldis küünaldada ratsanikuga, hästi ilus hobune, müüdi ära, aga ei tea, kuhu), Piisa (must trakeeni mära, Cognaci ema, hästi kõrge ja loksutava traaviga temperamentne mära, kes müüdi pensionile ja minu meelest täitsa elus), Flagman (megailus tumeraudjas täkk, lõpuks ruunati enne Soome müümist, vot see hobune ei hüpanud ja kui hüppas, siis oli see katastroof:D), kindlasti on neid hobuseid veel, kes mul mälusopist lihtsalt meelde ei tule, aga kui tulevad, siis lisan siia!:)
Hüvasti mu sõbrad! Ma ei unusta teid iial!
They were ours as a gift, but never to keep,
As they close their eyes forever to sleep.
Their spirits unbound,
On silver wings they fly.
A million white horses,
Against the blue sky.
Look up into heaven,
You'll see them above.
The horses we lost,
The horses we loved.
Manes and tails flowing,
As they gallop through time,
They were never yours- they were never mine.
Don't cry for the horses,
They'll be back some day.
When our time is gone,
They will show us the way.
Do you hear that soft nicker?
Close to your ear?
Don't cry for the horses,
Love the ones that are here.
Autor: Susan Humphrey
Usaldus! 10.02.2008
Täna läksin Janariga poole kolme paiku talli. Võtsin kaasa porgandeid.
Sinna jõudes nägin, et hobused on alles väljas. Kopli värava juures oli selline mudamülgas ja ma murdsin pead, kuidas oma hobuse sealt kätte saan:D Panin ennast siis mundrisse ja leppisin tõsiasjaga, et saapad saavad VÄGA mudaseks:P Kutsumise peale tulid Feta ja Hanks ilusti kopli värava juurde, kinnitasin Hanksi päitsete külge nööri ja teisi hobuseid eemale peletades manööverdasingi hobuse sealt kuidagi välja.
Nühkisin talt suurema muda maha, ta oli teistega võrreldes tegelikult ikka väga puhas. Läksime maneeži, Janar võttis fliisteki kaasa.
Sain ta kohe käe kõrval liikuma, tegime peatusi jms. Ka feissimise tuletasime meelde. Mõtlesin siis, et proovin midagi, mida ma veel proovinud ei olnud. Tahtsin ta endaga koos liikuma saada, aga ilma päitsete ja nöörita. Lasin ta lahti. Ta hoidis minu juurde ilusti, hakkasin teda siis julgustama edasi liikuma, ta jooksis suurepäraselt minuga kaasa, tegi kiiruse muutusi minuga koos ja ka peatusi. Siis proovisin feissimist ja taandamist ka ja ka see tuli välja, vaata, et paremini, kui päitsete ja nööriga! Super!
Mõtlesin, et lähen veel edasi meie usalduse kasvatamisega ja panin seina äärde madala risti. Hakkasin jooksma, teda kaasa ergutades ja ta tuli koos minuga sealt üle! Vau, see oli mega tunne...ta usaldab mind nii palju, et järgnes mulle isegi üle takistuse. Ja kõige parem on veel see, et kohe, kui ma peale takistust seisma jäin, jäi ka tema minu juurde, kasvõi poole sammu pealt! Ta oli kogu aeg minuga, ta ise tahtis minu ligidal olla ja minuga koos joosta. Tulime veel sealt mõned korrad üle...ta järgnes mulle iga kord ustavalt!
Mu hobune usaldab mind! Juheiiii:D
Janar oli ka maneežis kogu selle aja, Janar võis kui palju tahes tähelepanu üritada endale tõmmata, aga Hanks hoidis ikka minu ligi ja järgnes mulle kõikjale:) St ta ka eristab mind teistest!
Täna tundsin, et mu hobune armastab mind vastu! Ta usaldab mind täielikult ja austab mind! Oeh, mul pole ta jaoks sõnu, ta on parim!
Jalutasin temaga pärast, kuna oli natuke niiskeks jooksnud ennast, ma ise olin ka nii väsinud:D Panin fliisi selga ja siis talli. Ta sai oma porgandid ja heina ja jäi rahulolevalt boksi nosima.
Järgmise korrani, semu!:)
Sinna jõudes nägin, et hobused on alles väljas. Kopli värava juures oli selline mudamülgas ja ma murdsin pead, kuidas oma hobuse sealt kätte saan:D Panin ennast siis mundrisse ja leppisin tõsiasjaga, et saapad saavad VÄGA mudaseks:P Kutsumise peale tulid Feta ja Hanks ilusti kopli värava juurde, kinnitasin Hanksi päitsete külge nööri ja teisi hobuseid eemale peletades manööverdasingi hobuse sealt kuidagi välja.
Nühkisin talt suurema muda maha, ta oli teistega võrreldes tegelikult ikka väga puhas. Läksime maneeži, Janar võttis fliisteki kaasa.
Sain ta kohe käe kõrval liikuma, tegime peatusi jms. Ka feissimise tuletasime meelde. Mõtlesin siis, et proovin midagi, mida ma veel proovinud ei olnud. Tahtsin ta endaga koos liikuma saada, aga ilma päitsete ja nöörita. Lasin ta lahti. Ta hoidis minu juurde ilusti, hakkasin teda siis julgustama edasi liikuma, ta jooksis suurepäraselt minuga kaasa, tegi kiiruse muutusi minuga koos ja ka peatusi. Siis proovisin feissimist ja taandamist ka ja ka see tuli välja, vaata, et paremini, kui päitsete ja nööriga! Super!
Mõtlesin, et lähen veel edasi meie usalduse kasvatamisega ja panin seina äärde madala risti. Hakkasin jooksma, teda kaasa ergutades ja ta tuli koos minuga sealt üle! Vau, see oli mega tunne...ta usaldab mind nii palju, et järgnes mulle isegi üle takistuse. Ja kõige parem on veel see, et kohe, kui ma peale takistust seisma jäin, jäi ka tema minu juurde, kasvõi poole sammu pealt! Ta oli kogu aeg minuga, ta ise tahtis minu ligidal olla ja minuga koos joosta. Tulime veel sealt mõned korrad üle...ta järgnes mulle iga kord ustavalt!
Mu hobune usaldab mind! Juheiiii:D
Janar oli ka maneežis kogu selle aja, Janar võis kui palju tahes tähelepanu üritada endale tõmmata, aga Hanks hoidis ikka minu ligi ja järgnes mulle kõikjale:) St ta ka eristab mind teistest!
Täna tundsin, et mu hobune armastab mind vastu! Ta usaldab mind täielikult ja austab mind! Oeh, mul pole ta jaoks sõnu, ta on parim!
Jalutasin temaga pärast, kuna oli natuke niiskeks jooksnud ennast, ma ise olin ka nii väsinud:D Panin fliisi selga ja siis talli. Ta sai oma porgandid ja heina ja jäi rahulolevalt boksi nosima.
Järgmise korrani, semu!:)
laupäev, 9. veebruar 2008
Mu hobune on megahüpersuper äge:D 08.02.2008
Ei ole Engest juba tükk aega midagi kuulnud ja Janar on haige, seetõttu läksin eile peale tööd kohe üksi talli. Nii ootasin juba sinna minekut, tahtsin hullu moodi oma hobust näha!
Võtsin kaasa ka porgandeid ja kui talli jõudsin läksin kohe hobuse boksi teda nunnutama. Mind võttis vastu veel pikema lakaga iludus, kelle silmadesse vaatamine teeb mu päeva nii rõõmsaks:D
Valmistusin veidi, võtsin harjade kasti välja, panin kindad kätte ja siis tõin hobuse välja. Puhastasin teda, nagu alati, lahtiselt. Ta oli seekord hull sügamismaniakk:D Puhastasin teda ja kui nägin, et tal mingi koha peal mokk pikaks venis, siis sügasin tükk aega teda selle koha pealt, talle NII VÄGA meeldis, et oleks peaaegu et pikali kukkunud vahepeal:D Pea viltu, kael kõveras ja kolme jala peal seisis, kui teda õla pealt sügasin:D Nii äge, ta ei ole varem nii teinud. Ta nii nautis seekord puhastamist, et tegin seda väga põhjalikult ja sügasin teda siis nendest kohtadest, kus tal sügeles:D
Võtsin siis teki näppu ja maneeži poole. Mõtlesin, et üritan ta jälle käe kõrval liikuma saada. Kohe, kui ise jooksma hakkasin, viskas ta mul kõrval tagant üles, vaata, et jään alla talle:D Lasin ta siis lahti, et mulle jõudis kohale, et tal energiaülejäägid.
Nii kui ta lahti pääses, püherdas pikalt ja tegi selliseid tuuritamisi ja tagant üles loopimisi, mida ta veel elu sees teinud ei ole minuga koos olles vähemalt:D
Mina lihtsalt olin maneeži keskel ja naersin ja filmisin (filmi lingid siin olemas). Tal oli NIIII fun, et mul oli fun:D Ta oli nii õnnelik, et sai pinnasele, kus on võimalik trikitada (koplis ju mudamülgas) ja nii ta seal oma 5 minutit lihtsalt jooksis ja pukitas ja pani tagant üles, ühest maneeži otsast teise ja siis jälle tagasi. Üritas mind vahepeal mängu kaasata, kui jooksis täie auruga minu poole, vaata, et peaagu otsa, vehkis peaga ja siis minema jälle. Issand, kui õnnelik ma olin:D
Ja siis lihtsalt sekundi pealt ta jäi sammu ja tuli minu juurde, endal õnnis nägu peas:D Vau...ta tuli ise minu juurde...teate ka, mida see tähendab:D Mina tean;) Ma pole ammu niiiii õnnelik olnud...mul on nii fun hobune...nagu nii elurõõmus ja noor ja...mul ei ole lihtsalt sõnu:D Selle eest pean suuresti tänama ühte enda väga head sõbrannat, kes on mind aidanud selle hobusega tegelemisel ja see on 100% mu hobust paremaks muutnud, elurõõmsamaks, minuga arvestavamaks...Tänud sulle...Sa tead, kes Sa oled!;)
Kui hobune oli natuke rahunenud, ta oli märg rinna eest, siis panin ta ka endaga koos liikuma, ILMA MINGISUGUSTE abivahediteta ta jooksis minuga koos, arvestas minu liikumisega, suundadega...ta on lihtsalt super! Käis mul järgi nagu filmis, ausõna:D See on maailma parim tunne, kui sul on hobune, kes sind nii väga usaldab! Love him just so much!
Siis jalutasime ka veel koos ja panin talle teki selga, sest ta oli ikka suht märg rinna eest ja esijalgade vahelt. Nii naljakas oli see, et nii kui talle teki selga sain, siis ta jalutas minema, aga tuli ringiga tagasi, et oo, sry, sa ei jõudnud kinnitada veel:D
Jalusime veel ja siis tegi ta midagi imelikku, ta pani oma nina kõhu poole, nagu sügeleks, aga võttis kohe ära. Sügasin ise teda siis kõhu alt ja kui mokk enam pikk ei olnud, siis kõndisime edasi ja mõne sammu pärast tegi sama moodi teisele poole:D Eriti kaval ikka:D Sügasin siis teiselt poolt ka, siis jäi rahule:D
Seejärel läksime talli tagasi, panin ta boksi, heina ette ja viisin talle porgandid.
Tulin tallist ära selline õnnetundega, et ma oleks taht lihtsalt ümber talli paar ringi joosta...terve tee naeratasin, nagu lollakas:D
Mul on lihtsalt maailma parim hobune!
pühapäev, 3. veebruar 2008
Igatsen 04.02.2008
Igatsen...hullu moodi igatsen oma hobust!
Pole päris mitu päeva talli saanud. Ei tea, kas saan ka täna-homme-ülehomme või üldse see nädal. Reedel saan kindlasti. Mul ei ole transporti, Janaril on õhtune vahetus. Ei tea, kas Engegi see nädal läheb:(
Mul on mingi hullumeelne tahtmine lihtsalt minna ja hobusel kaela ümbert kinni võtta ja teda pikalt kallistada. Ta on nii eriline...
Mult on nii palju küsitud, et miks ma ostsin endale traavli ristandi. Miks ma ostsin endale nii väikest kasvu hobuse, kui ise olen 170 cm pikk? Miks ma ostsin endale noore hobuse?
Aga teate, mis....ta on kõik, mis ma tahta oskan. Tegelikult ju KES! Miks inimesed tihti loomi elututeks nimetavad? Ise tegin ka just seda...
Tal on hing sees, ta on isiksus... Sõnastan ennast ümber... Ta on kõik, KEDA ma vajan ja tahta oskan!
Armastan seda hobust lihtsalt tohutult...olgu ta siis kasvõi puhas traavel, veel noorem kui praegu või muldvana ja ainult meeter kõrge... Ta on ikkagi minu jaoks see, keda minu hing vajab!
Ma ei tea, kas ma suudan või oskan talle pakkuda parimat elu, mida ta väärib! Aga ma teen selleks kõik endast oleneva...
Igatsen...
Tellimine:
Postitused (Atom)