esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Hobusetu...

...olen tänasest.
Hanks on müüdud, mida oligi ju tegelikult oodata, mul oli aega selle mõttega vähemalt pool aastat harjuda, aga praegu pole küll vist veel kohale jõudnud!
Olen kurb ja rõõmus samaaegselt...seda ei saagi kuidagi seletada, olen loobunud oma esimesest hobusest, kes oli, on ja jääb mu jaoks väga tähtsaks ja hoian tema käekäigul alati silma peal ja elan talle kaasa. Rõõmsaks teeb, et sain talle nii hea omaniku, neil hakkab kindlasti hästi minema!
Kõige rohkem on kahju sellest, et ma olen üldse hobustest nii kaugele jäänud. Nüüd ei ole mul hobustest enam muud, kui mälestused...
Kunagi ehk saavad hobused mu jaoks uuesti reaalsuseks, selle nimel kavatsen ma elada ja töötada! Hetkel pühendun perele, oma kõige kallimatele, selle nimel, et püüelda oma unistuse poole. Mul on kindel eesmärk ja visioon oma tulevikust hobustega, mida ma siin lahkama ei hakka, vb kunagi räägin sellest lähemalt, praegu ei ole selleks lihtsalt tuju. Unistama peab, iseasi, kas unistused täituvad...
Tänane päev on minu jaoks natuke tühi...kuidagi mõttetu tunne on mõnes mõttes, tunded on segased...
Marilin küsis, et ega ma ometi ei kahetse... Ei, ma ei kahetse! See, et ma siin natuke halan ja kurvastan, on loomulik...kõik, kes on kunagi endale kalli looma müünud, teavad, mida ma tunnen.
Minu lemmik pilt Sinust, mu kallike, et teil kõik hästi läheks!:)
Hobublogi ma kinniseks ei pane, mis siis, et siin ennast nagu kuuvarjutus ilmutan...loodan, et kõik läheb paremaks, peab ju minema...