neljapäev, 25. veebruar 2010

3. trenn - 24.02.2010

"Kellelgi" on vist midagi selle vastu, et ma seal trennis käin, sest siiani on igal korral olnud mingi jama.
Esimesel korral ei olnud mul ootamatult transporti, sest Janar pidi ära minema. Isa sai mind küll suure orgunnimise peale vedada, aga siis ei leidnud me talli üles, kuigi olin seal käinud:D
Teisel korral möllas väljas selline tuisk, et arvasin, et ei jõua sellepärast kohale, kõik veel hirmutasid takka, et väikseid teid pole lükatud jne. Hirm oli sõitma hakates suur, aga kohale ma siiski jõudsin:P
Ja eile...tund aega enne seda, kui pidin trenni hakkama minema, helistan mu vend Tallinnast, et Janar talle järele läheks, sest tal jalg kipsis...ei no tore-tore, kuidas mina trenni saan ja kes lapsega jääb?!?
Helistasin emale, õnneks ta sai tulla lapse juurde ja sain vanemate autoga ise trenni minna...
Ei tea, mis järgmisel korral juhtub...
Igal juhul...kohale ma taas jõudsin, suht vara isegi, kedagi peale tallimehe tallis polnud:P
Vahetasin riided, siis tuli ka Reet ja sain hobuseks Gucci, mille üle ma just rõõmus polnud...aga mis teha, see on grupitrenni "võlu"...
Võtsin harjad ja läksin teda siis puhastama, ta oli sellise hoiakuga algusest peale, et talle ei meeldi mu kohalolek, ühel hetkel tahtiski näksata (hiljem mitu korda)...kui tahtsin teisele poole teda minna, siis lihtsalt passis ühe koha peal ja ei last mind läbi, eks ma olin veidi ebakindel ise ka temaga, sest võõras hobune ja see näksamine just enesekindlust ei sisendanud:D
Puhastatud ma ta sain ja ka sadultatud:P
Trennis olime kolmekesi.
Gucci on suhteliselt mugava liikumisega, küll aga laisk, kui kedagi tema ees ei olnu, ja õel on ta ka teiste vastu...kurve ta lõikab julmalt, kui hakata teda suunama ehk sellele vastu võitlema, siis lõpeb see sellega, et kurvi lõikamine õnnestub tal veel paremini...ühesõnaga ei olnud meeldiv temaga sõita:D Üritasin seljas temaga mitte "võidelda", ratset hoidsin õrnalt, kuid ühtlaselt ja saime nii oma traavid enam-vähem ka tehtud. Kuna trenni tuli ka Falkland, aga tema hakkas põhimõtteliselt inimesele vastu, siis läks Reet ise tema selga ja Inga vist oli ta nimi (vabandan, kui eksin, mul nimedele kehv mälu)...tõi endale Vespera.
Mõtlesin, et proovin huvi pärast ka seda Falklandi ja küsisin Reeda käest...ta oli nõus, vahetasime hobused, Reet tahtiski ka Guccit proovida.
Falkland...hmm...njah...Reeda all oli ta väga vinks-vonks poiss, minu all veel sammus ka, aga nii, kui Reet ütles, et võtame nüüd traavi, nii oli kõik...hobune põhimõtteliselt ei läinud sinna, kuhu mina teda suunasin ja põhimõtteliselt ta keeldus traavi minemast, vehkis peaga, keeras ennast vastu seinu, poste ja kuhu iganes, aga mitte mingil juhul sinna, kuhu mina tahtsin:D Nii me seal vingerdasime mõnda aega ja võtsin siis Gucci tagasi, et trenni edasi teha:P
Ma ise tundsin, et see trenn mulle suurt midagi ei andnud, sest pidev jälgimine, et Gucci kellelegi hambaid tagumikku ei lööks või jalgu käiku ei laseks, võttis enamuse minu trenni ajast...
Küll aga üritasin ka sel korral jälgida, et ma vasakule sõites ennast sissepoole ei kallutaks ja traavilt sammule või peatusele minnes enda sääri ette ei viiks...
Galoppi sõitsin Gucciga poolistakus...vasakut pidi oli enam-vähem, sain ta galoppi ja ta jooksis üllatavalt rahulikult (muidu ta kipub kiirustama) ja ei sõitnudki poste maha, paremat pidi aga tõusis pidevalt valest jalast, seda ka minu tõttu muidugi, sest ma ei suutnud galopile tõstes sisemist painet saavutada...ja kui ka sain ta galopile kuidagigi, siis sõitsime me postist postini, hea, et mu jalad alles jäid:D
Ühesõnaga see trenn oli selline segane ja mitte midagi erilist, aga kõik trennid ei olegi vennad:D Sain vähemalt ühe kogemuse (hobuse) võrra rikkamaks jälle, ega see paha ka ei teinud...
Trenniga ma rahule ei jäänud...aga ehk järgmisel korral läheb paremini jälle.
Engelt ostan ma säärised ära, mida ma kõik korrad kasutanud olen, ta ei kasuta neid nii või teisiti:)
Järgmise trenni leppisin kokku teisipäevaks, aga eks näis, mis siis ette tuleb:D
Täna on ilus ilm, minge õue, ma lähen ka nüüd!:)

laupäev, 20. veebruar 2010

2. trenn - 19.02.2010

Eile käisin oma teises trennis:)
Väljas oli jube ilm, kartsin, et ei pääse tuisu tõttu sinnagi, aga suur tee oli täitsa puhas ja Vinni tee lahti lükatud, nii et polnud probleemi:)
Sain jälle Horatsiuse, mille üle mul oli hea meel, natuke juba ju teadsin, mida hobuselt oodata. Kohe, kui boksi läksin, hakkas ta midagi mu taskutest otsima, mina aga ei ole kunagi olnud eriline nänni jagaja, sest mulle ei meeldi, kui hobune ainult maiuse peal väljas on ja kogu aeg seda norib. Aga eks ma ikka järgmisel korral peaks midagi hobustele kaasa võtma, tunnihobuse töö pole just lihtne ja mul pole kahju talle midagi head anda:P
Puhastades nautis ta sajaga kaela sügamist ja lubasin seda talle kohe mitu minutit:)
Trenn läks väga hästi, olime sel korral kolmekesi. Horatsius oli algusest peale kuidagi selline...pehme, otsis ratset, kohati läks isegi ratsme taha, aga ma ei suutnud teda pidevalt piisavalt säärega sõita, et ratsmesse sõidaks, seetõttu oligi kohati tunne, et hobuse pea ja kael kaovad kuskile ära... Reet ütles, et ta pakub mulle seda, mida talle on õpetatud ja ta teeb seda vaid siis, kui ratsanik on seljas hästi tasakaalus ja elastne:) Ütles ka, et selleks, et ta ratsme taha ei vajuks pean teda rohkem säärega edasi sõitma ja korraks nö ratset tõstes märku andma, kus ratse on, see aitas:)
Hobune oli sel korral ka justkui erksam, kohati kartis ukse alt tulevat tuisku, aga lõpus ei teinud ta ka sellest välja.
Tegime sel korral ka jalusteta õppetraavi ja pidime niimoodi sõitma kaheksaid, mis oli minu jaoks suhteliselt raske, sest tasakaal oli nigel, ise tundsin, et hoidsin ennast liiga kramplikult jalgadega sadulas kinni, aga püüdsin lõdvestuda ja saime enam-vähem rahuldavalt hakkama:)
Vead on mul endised, vasakule sõites kallutan oma keha liiga viltu, mida üritasin jälle jälgida, aga vahepeal lihtsalt läheb meelest:P Vaatan liiga palju maha ja hobuse kaelale, õppetraavis kippusid käed liiga palju "hüppama", galopis on mu õlad liiga pinges, see ka sellest, et kuna Horatsiust on üsna raske galopis hoida, peab pidevalt edasi sõitma ja eest samal ajal hoidma, siis see edasi sõitmine arvatavasti ajas mu ka kramplikuks, usun, et see paraneb aja jooksul, kui olen rohkem sõitnud ja suudan ennast lõdvestada. Mul ju jalad nagu kaks nuudlit kahel pool hobust, ei suuda ma nendega midagi suurt korda saata, pole lihtsalt jõudu säärtes:P
Muidu sain jah jälle kiita, mis mulle muidugi meeldis, ütles, et paremat pidi on Horatsiust raske galoppi saada, aga järelikult ma tõstsin teda õigesti, et ta kohe mulle vastas, ka ütles, et istun sadulas ilusti ja elastselt:)
Mul on palju vigu ja mul on palju õppida, aga head meelt teeb just see, et peale nii pikka pausi (vist lausa 4 aastat pole korralikku trenni teinud) pole ma ratsutamist väga ära unustanud:) Suudan ennast ruttu taas ratsutamise lainele viia ja hakkan seda järjest enam nautima!:)
Järgmine trenn siis kolmapäeval:)

pühapäev, 14. veebruar 2010

Uus algus: 1. trenn - 12.02.2010

Nüüdsest hakkab mu blogi taas umbes korra nädalas täienema, nimelt reedel, 12ndal veebruaril, käisin ma ametlikult oma esimeses ratsatrennis ja esialgu hakkangi käima korra nädalas, eks tulevikus vaatab edasi!:)
Juba ammu olen plaaninud, et tahan hakata uuesti trennis käima, otsisin kohta, kus oleks selleks võimalus...päris kaua otsisin, sest mul on oluline, et oleks olemas maneež (kuna sõitma saan minna ainult õhtuti, kui Janar lapsega on või nädalavahetustel) ja üks oluline point oli ka treeneri olemasolu, sest olgem ausad, ma ei ole mingi 4 aastat korralikult ratsutanud.
Sobis mulle siis Vinnis olev Reet Prooveri tall, kuhu ennast trenni kirja panin.
Olin natuke isegi närvis, pidin veel hiljaks ka jääma, sest Janar pidi töö juurde minema ja mul polnud transporti ja ajasin viimasel minutil isa kodunt välja ja siis me ei leidnud pimedas talli üles ja jõudsin napilt mõni minut enne kuut!:P
Reet tutvustas mulle hobust, kellega pidin trenni minema ja läksin siis riideid vahetama. Seltskond oli tore, ma nimesid enam väga ei mäleta, aga kõik tundusid umbes minu vanused!:)
Trennis olime neljakesi, minul hobune Horatsius, kes alguses tundus selline laisavõitu ja hirmus ebamugav, aga mida aeg edasi, seda mõnusamaks ta muutus ja ma harjusin trenni jooksul temaga ära ja temaga sõidaks iga kell uuesti!:)
Oi jah, algus oli raske, peale paari esimest traaviringi tundsin, kuidas jalad surevad ja mõtlesin, et see ongi kogu mu trenn siis, aga üritasin vastu pidada, kuulata treenerit ja ennast lõdvaks lasta ning siis said vist lihased ka juba piisavalt soojaks, et trenn vastu pidada:)
Horatsius oli selline...hmm, natuke nagu raske sõita, aga samas ta oli väga mõnus, kui ma suutsin talt küsida nii nagu tema seda minult ootas. Tegime kergendatud ja õppetraavi, volte, poolvolte, diagonaale.
Minu veaks oli see, et vasakule sõites kipun ma ennast kõveraks väänama (ehk panen pea viltu ja käänan oma keha kuidagi ma ei tea, sisemise õla väänan veidi tahapoole) ja pidin seda jälgima terve trenni, mis ka õnnestus enam-vähem. Paremale sõites hakkasin ise ka aru saama, et nii pidi olen tõesti sirgem:)
Ka vaatasin ma natuke palju maha, kohe, kui ma otse ette vaatasin ja pea ilusti püsti tõstsin, siis oli kohe parem, aga jälle, seda peab kogu aeg jälgima.
Natuke üldse rabistasin ja kippusin ebaselgeid mänguandeid hobusele andma, aga usun, et esimese trenni kohta on see andeks antav!:P
Vahepeal õppetraavis ma kohe tundsin, kuidas hobune ennast lõdvaks lasi (seal on kombeks sõita väga kerge ratsmega, et ei õpiks seda ratsme otsas rippumist ja ratsmega sõitmist), nii kui ma liiga palju ratset võtsin, hakkas hobune suulist kiuksutama ehk andis märku, et nii talle ei meeldi:P
Horatsius ei olnud üldse selline "tavaline" tunnihobune, kes on tuimaks sõidetud ja on "allumatu". Ta tegi küll täpselt nii palju, kui "vaja" oli, aga kui oskasin küsida, siis ta ka vastas ja seda minu jaoks meeldivalt, ses suhtes, et olen tunnikatega ka varem sõitnud ja ei ole just meeldiv olnud:P Kisuvad sisse, sõidavad õlg sees, väldivad nurkasid, pea on taevas, hobune kange, edasi ei liigu...seda selle hobuse puhul ma igatahes tähele ei pannud ja igati meeldiv ratsu oli!:)
Galoppi ma teda muidugi esimesel tõstmisel ei saanud...seda ütles Reet ka kohe, et Horatsiust on raske saada ja ta tahab pidevat edasi sõitmist ja kokku sõitmist, muidu ta laseb nina maha ja hakkab pikka traavi tegema:P
Aga ma sain sellega hakkama!:) Lausa mitu tõstet tegin, isegi mitte ideaalilähedaselt, aga ma sain ta galopile, me püsisime selles ja ma ei kukkunudki maha...loksutas küll kõvasti!:P
Ohh jah, ma olen nii rahulolev ja õnnelik...pärast trenni oli nii hea tunne ja ma juba ootan järgmist...mis tuleb 19ndal. NB! Praegu käin jalad kanged all ringi:P
Pärast trenni Reet kiitis mind, et säär on veel küll ebalev ja nõrk ja et kipun ühte pidi vildakas olema, aga muidu olin väga tubli ja ilusti sõitsin!:)
Hea oli kuulda ja ma andsin ka endast kõik!:)

teisipäev, 2. veebruar 2010

Heh...

Juhtub ka nii, et suur ostuhuviline ei huvitu enam hobusest, kui jutt konkreetseks läheb:D Aga nuh, eks siis otsin hobusele uut omanikku edasi, loodetavasti saan talle hea ja armastava kodu! Tuju on natuke parem, tulevik tundub helgem!:)