Üritan positiivne olla

Tere taas, mul kohe on blogimise isu viimasel ajal ja eks tööl seda vaba aega on kergematel päevadel palju:P
Aga hakkan siis otsast peale otsima kohta, kus käia sõitmas-tegelemas hobuloomadega. Kui kellelgi on pakkuda hobust/hobuseid, keda patsutamas käia, niisama tegeleda, ratsutada, siis andke aga teada. Vb pole kellelgi piisavalt aega enda hobuse jaoks, ma aitan hea meelega!:D Panin ka hobufoorumisse kuulutuse üles, eks näis, kas ja mis saab.

Unistan uuest algusest.

Tegin oma blogi taas kõigile loetavaks, nigu põlegi siin ju midagi lugeda tegelikult. Kõik see on mu enda jaoks olnud ja mul on väga hea meel, et hakkasin kohe peale Hanksi ostmist blogi pidama, nii hea on mõnikord ajas tagasi rännata ja meenutada, kui hea see kõik oli...
...jah, just nimelt oli...sest mul pole enam midagi, mida hobustega seoses kirjutada ja lähiajast meenutada, v.a viimane ratsasõit Hanksiga, mille meenutamine mõnes mõttes isegi raske on, sest igatsen seda tunnet taas tunda...

Mõni vb arvab (kuigi mind teiste arvamus eriti ei huvita selle koha pealt), et ma olen loobunud ja ei tahagi enam hobustega tegemist teha...aga...mitte keegi ei tea, mis minu sees toimub, mul on vaja sellest vabaneda, sellest kirjutada, sest rääkida pole kellelegi ja keda huvitabki, kui päris aus olla...

Ma unistan iga päev...võiks öelda isegi, et nii päeval kui öösel...ma unistan uuest algusest hobustega, tahan alustada A-st ja O-st, tehes võimalikult vähe vigu just hobuste heaolu koha pealt, ma tahan ennast teisele kohale seada, tahaks alustada nullist hobusega, kes samuti alustab nullist...aga mis see minu tahtmine ikka loeb, mul ei ole kohta, kuhu minna ja öelda, et kle, anna mulle hobune tegeleda, ma tahan näha, mida ma suudan!
Lisan siia ka selle, et Hanks on praegu ja jääb ka edaspidi Marilinile...pole mõtet küsida, miks...paraku teisiti lihtsalt ei saa...

Jutt on segane...sellepärast ongi, et ma ise tean täpselt, mida ma tunnen, aga seda sõnadesse ei olegi nii lihtne panna, kui ma alguses arvasin...

Täna hommikul ärkasin üles paanikatundega...tundega, et APPI, kas ma üldse kunagi saan veel...

...ma ei tea...mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et ei saa...vb olen ma kehv võitleja. Mida teha, et ma saaksin...sest mina enam ei tea, mida teha...? Mu hing kisendab hobuste järele, hobused on minu jaoks õhk, mida ma hingan (tundub dramaatiline, mis?)...sellest saavad vaid need aru, kellel on samuti "hobusehaigus" kaasasündinud...

Ma olin 2-3 aastane, kui ma juba IGA PÄEV emale rääkisin, et ostame hobuse. Olen elu aeg linnas elanud, elasime kortermajas, mille ümber oli aed, kinnitasin emale, et on ju rohtu küll, mida hobusel süüa... Minu väikesesse mõistusesse ei mahtunud aastaid, et miks ometi ei saa hobust osta, kui on olemas aed ja rohi ja kuurialune, kuhu hobune talveks panna...eks hiljem see mõistmine ikkagi tuli...

Tahtsin lihtsalt öelda seda, et ma olen sünnist saati igatsenud hobuseid, isegi, kui ma ei teadnud väiksena, mida nad endast täpselt kujutavad...ma lihtsalt teadsin, et ma vajan neid.

Ma niii niiiiii tohutult kadestan inimesi, kel on igapäevaselt võimalik hobustega kokku puutuda..see kadedus ajab lausa roheliseks!

Tahan ju ka...aga tahtmisest ainuüksi ei piisa...

Kõigest üle pika aja... 22. august 2010

Tere-tere üle pika aja!
Ma ei tea, millest alustada...ehk selles, et Pariisis pole ma sõitmas terve suvi käinud, sest seal olid laagrid ja endal ka tihedalt tegemisi, millest mul on väga kahju, sest igatsus hobuste järele aiva süveneb...
Suvi on nii ruttu otsa saanud, et ise ka ei usu, et juba lehed langevad ja ei olegi 30 kraadi varjus sooja. Ei taha sügist, ei taha talve ja lund ja külma...tahan, et suvi kestaks aasta läbi...
Mis siis vahepeal juhtunud/muutunud on?:)
Ma ei ole enam Lili Laks, vaid Lili Kolberg, nimelt läksin ma mehele:D 6 aastat nagu koos ka oldud ja lapski olemas, miks siis mitte!:P
See ilus päev oli 24. juuli 2010, pulmad olid suurepärased ja pidu kestis hommikuni, mina sain magama 8:15, mis siis, et tunni aja pärast jälle üles aeti:D
Peale pulmi läksime Janariga kahekesi Eestisse pulmareisule, telgi ja muu suure tavaariga...
Esimese öö olime Peipsi ääres, teised kaks Saaremaal Merka juures (seal käisime korra isegi koplis hobuseid vaatamas, Oromis on nii suur ja ilus!), neljanda öö veetsime aga Kablis (Häädemeeste lähedal) Marilini juures ja teate, mis...ma ratsutasin teist korda oma hobusega...lausa 15 km matka tegime...kõik oli suurepärane, ma usaldasin teda täielikult, sest ta oli nii rahulik, julge ja edasipürgiv, ainult väikesest ojast ei tahtnud kohe läbi minna, aga pisukese julgustamise peale ületasime ka selle:)
Kõik oli nii super, kui olla saab, tunne oli meeliülendav, hobune heas konditsioonis ja eluga rahul!
Tagasiteel tegime ka galoppi, see oli mu elu parim, pikal sirgel...liivasel rajal, suurte mändide all...rahulik, samas maadhaarav, ühtlase rütmiga...no nii hea, et ma ei tahtnudki lõpetada, ma olin sellises eufoorias, et oleks tahtnud karjuda!:D
Hanks on super hobune, ma ei tea teist temasarnast...nii julget, nii sõbralikku, nii suure tahtmise ja egoga:D Marilinil veab Hanksiga ja Hanksil Mariliniga, sest nad on koos suurepärased.
Nad on nüüd ka kahel võistlusel käinud, esimesel läks nagu ikka tavaliselt esimestel läheb:D Ühest sõidust tõrkusid välja, teise sõitsid lõpuni, aga üks latt tuli alla...
Eile aga sai Hanks 50-60 cm sõidus 1. koha ja 70-80 cm 4. koha, nii et tublid olid nad!:)
Mul väga hea meel ja loodan ka ise neid millalgi võistlemas näha!:)
Pilte lisan vast ka hiljem, aga ma praegu tööl (aa, see muutus ka veel jah, et ma nüüd tööl, ikka Aqvas, aga enam mitte hotellis, vaid spaa poole peal admin).
Endiselt ootan ja loodan, et ka minu aeg hobuste juurde naasta kord tuleb, kus ta ikka jääb...või jääb?!