pühapäev, 7. november 2010

Astral külas

Sõitsime reedel Keilasse Janari vennale külla ja kuna me juba sealkandis olime, siis oli võimalus ka Astrat külastada ja tema arabsikuid imelteda.
Laupäeval enne lõunat sättisime ennast minekule, Astra telefonis seletas, kuidas sõita, leidsime kohe esimese katsega õige maja üles!:)
Oeh, need araablased! Nad on vaatamata porile, tekkidele ja karvasusele nii ilusad, nii armsad. Tulid kohe ligi, ninad olid nii pehmed. Poja ei kartnud neid üldse, lasi neil nina vastu nägu panna ja tahtis hobustele musi teha!:D Astra lubas poja Jassi selga panna, ta nägu läks nii nalja täis, aga kümne sekundi pärast tahtis ikkagi juba "opaa":D
Rääkisime araablastest, eelarvamustest nende suhtes, Jassi lapsest Jamilast ja paljust muust, mis hobustega seotud. Ma oleksingi nende juurde õue jäänud, aga külm hakkas, toas jõime tassi kohvi ja sõime kommi ning rääkisime veel juttu.
Janar ei olnud varem oma silmaga araablasi näinud, tema jaoks on nad siiani olnud pildil "elavad" ära mukitud ja lakutud, tagurpidi ninadega kiitsakad hobused, aga usun, et ta mulje muutus!:)
Nad olid nii sõbralikud, rahulikud, uudishimulikud. Üha enam veendun ma, et araablane on ainuke hobune, keda tulevikus tahan. Eelarvamused ja "müüdid" nende "soojast peast" ja hullusest on valed ja räägitud inimeste poolt, kes tegelikult araablaseid ja nende loomust ei tunne!
Oeh, ma olen vaimustuses, veel rohkem, kui enne, kui see võimalik on!:D

reede, 15. oktoober 2010

Ootamatu sõit

Üleeile küpses mu peas väike idee, et võiks minna neljapäeval Astrale külla tema araablasi vaatama ja imeltema, aga kuna selgus, et teda ei ole sel päeval kodus, otsustasin, et läheme hoopis Hanksi vaatama, mida ma ka väga teha tahtsin.
Helistasin Marilinile sama päeva hommikul, et me tuleme:D Tal lõppesid nelja paiku tunnid, nii et selleks ajaks läksimegi sinna.
Marilin juba puhastas Hanksi ja issand, kui rase ruun mul on!:D Aga paistab, et poiss on eluga igati rahul, sest karv läigib ja õllekõht on ees!:P
Marilin hakkas sõitma minema, nii et pani Hanksi valmis. Kihvt oli see, et kui valjaid hakati pähe panema, siis Hanks hakkas haigutama ja ikka mitu-mitu korda järjest, sain selle isegi pildile:)
Maneežis algas samal ajal grupitrenn, aga see meid ei seganud, Marilin tegi Hanksiga nii kui nii kergema trenni. Mina muudkui pildistasin ja imetlesin, kui palju nad on edasi arenenud, hobune jookseb nii mõnusalt ja lõdvestunult, tekkis tahtmine endalgi selga minna:)
Ma käisingi, kolmandat korda omaenda hobuse seljas ja nii hea oli, tegin vaid natuke traavi, kuigi Hanks alguses arvas, et ega tema küll enam traavi tegema ei pea, trenn sai ju läbi...
Kui ta aga traavile sain, siis oli ta nii mõnus kerge ja mugav sõita, pärast jalutasime niisama. Mõnna loom, midagi pole öelda. Kuna meil läks ajaliselt kiireks, siis andsin Hanksile ruttu ka porksi ja pidimegi ära tulema. Kahju, et mu külaskäigud alati nii lühikesed on, niigi harva saab teda näha ja siis ka nii lühikest aega. Aga no sõit tuli ka suht järsku ja õhtuks oli muu plaan juba valmis.
Igati positiivse emotsiooni sain, Hanks on nii tubli hobune ja Marilin on nii tubli, et minu hobuse eest väga hästi hoolitseb!:)
Tagasiteel "saatis" meid ilus "pilvede mäng", muud moodi ma seda nimetada ei oska:) Nagu keegi oleks pilvi kokku või lahti kerinud:D Ja all silmapiiril veel teistmoodi pilved, justkui kellegi suurest lõkkest tuleks suitsu.

laupäev, 2. oktoober 2010

Mitte midagi head...

Ei ole mul midagi head öelda. See, millest eelmises blogis rääkisin, läks luhta...täitsa minu enda elukorralduse ja muude jamade pärast.
Pakuti ühte tori ruuna mulle sõita, aga kui olen tööl, siis õhtul kaheksani ja kui mitte, siis olen oma pojaga ja õhtupimeduses ei ole ilma maneežita midagi enam teha, nii et see oli mu viimane lootus...
Elu on üldse praegu nii keeruline, teatud asjaoludel hakkan ma jälle oma perega kolima, seekord ikka pikemaks ajaks, ma loodan, kui aastaks-pooleteiseks...läheme tagasi enda korterisse, mis on hetkel välja üüritud, aga mõne aja pärast ehk saame kolima hakata.
Tahan oma elu korda saada, võtan endale mõtlemisaega hobuste koha pealt...ma ei tea, mis saab ja kas üldse saab, eks elu näitab ja paneb meid taaskord proovile. Kui sellest kõigest välja tuleme, ehk siis hakkab taas päike ka minu peale paistma! Päikese all mõtlen ma just hobuseid, sest pere on minu A ja O ja mu väike poja on mu ainuke, aga parim päiksekiir!!!
Päikest teistele ja hoidke seda, mis teil on!:)

neljapäev, 2. september 2010

Varsti selgub...

...kas mul on lootus tagasi tulemas! Siiani olin juba täiesti lootusetu.

reede, 27. august 2010

Üritan positiivne olla

Tere taas, mul kohe on blogimise isu viimasel ajal ja eks tööl seda vaba aega on kergematel päevadel palju:P
Aga hakkan siis otsast peale otsima kohta, kus käia sõitmas-tegelemas hobuloomadega. Kui kellelgi on pakkuda hobust/hobuseid, keda patsutamas käia, niisama tegeleda, ratsutada, siis andke aga teada. Vb pole kellelgi piisavalt aega enda hobuse jaoks, ma aitan hea meelega!:D Panin ka hobufoorumisse kuulutuse üles, eks näis, kas ja mis saab.

esmaspäev, 23. august 2010

Unistan uuest algusest.


Tegin oma blogi taas kõigile loetavaks, nigu põlegi siin ju midagi lugeda tegelikult. Kõik see on mu enda jaoks olnud ja mul on väga hea meel, et hakkasin kohe peale Hanksi ostmist blogi pidama, nii hea on mõnikord ajas tagasi rännata ja meenutada, kui hea see kõik oli...
...jah, just nimelt oli...sest mul pole enam midagi, mida hobustega seoses kirjutada ja lähiajast meenutada, v.a viimane ratsasõit Hanksiga, mille meenutamine mõnes mõttes isegi raske on, sest igatsen seda tunnet taas tunda...

Mõni vb arvab (kuigi mind teiste arvamus eriti ei huvita selle koha pealt), et ma olen loobunud ja ei tahagi enam hobustega tegemist teha...aga...mitte keegi ei tea, mis minu sees toimub, mul on vaja sellest vabaneda, sellest kirjutada, sest rääkida pole kellelegi ja keda huvitabki, kui päris aus olla...

Ma unistan iga päev...võiks öelda isegi, et nii päeval kui öösel...ma unistan uuest algusest hobustega, tahan alustada A-st ja O-st, tehes võimalikult vähe vigu just hobuste heaolu koha pealt, ma tahan ennast teisele kohale seada, tahaks alustada nullist hobusega, kes samuti alustab nullist...aga mis see minu tahtmine ikka loeb, mul ei ole kohta, kuhu minna ja öelda, et kle, anna mulle hobune tegeleda, ma tahan näha, mida ma suudan!
Lisan siia ka selle, et Hanks on praegu ja jääb ka edaspidi Marilinile...pole mõtet küsida, miks...paraku teisiti lihtsalt ei saa...

Jutt on segane...sellepärast ongi, et ma ise tean täpselt, mida ma tunnen, aga seda sõnadesse ei olegi nii lihtne panna, kui ma alguses arvasin...

Täna hommikul ärkasin üles paanikatundega...tundega, et APPI, kas ma üldse kunagi saan veel...

...ma ei tea...mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et ei saa...vb olen ma kehv võitleja. Mida teha, et ma saaksin...sest mina enam ei tea, mida teha...? Mu hing kisendab hobuste järele, hobused on minu jaoks õhk, mida ma hingan (tundub dramaatiline, mis?)...sellest saavad vaid need aru, kellel on samuti "hobusehaigus" kaasasündinud...

Ma olin 2-3 aastane, kui ma juba IGA PÄEV emale rääkisin, et ostame hobuse. Olen elu aeg linnas elanud, elasime kortermajas, mille ümber oli aed, kinnitasin emale, et on ju rohtu küll, mida hobusel süüa... Minu väikesesse mõistusesse ei mahtunud aastaid, et miks ometi ei saa hobust osta, kui on olemas aed ja rohi ja kuurialune, kuhu hobune talveks panna...eks hiljem see mõistmine ikkagi tuli...

Tahtsin lihtsalt öelda seda, et ma olen sünnist saati igatsenud hobuseid, isegi, kui ma ei teadnud väiksena, mida nad endast täpselt kujutavad...ma lihtsalt teadsin, et ma vajan neid.

Ma niii niiiiii tohutult kadestan inimesi, kel on igapäevaselt võimalik hobustega kokku puutuda..see kadedus ajab lausa roheliseks!

Tahan ju ka...aga tahtmisest ainuüksi ei piisa...

laupäev, 21. august 2010

Kõigest üle pika aja... 22. august 2010

Tere-tere üle pika aja!
Ma ei tea, millest alustada...ehk selles, et Pariisis pole ma sõitmas terve suvi käinud, sest seal olid laagrid ja endal ka tihedalt tegemisi, millest mul on väga kahju, sest igatsus hobuste järele aiva süveneb...
Suvi on nii ruttu otsa saanud, et ise ka ei usu, et juba lehed langevad ja ei olegi 30 kraadi varjus sooja. Ei taha sügist, ei taha talve ja lund ja külma...tahan, et suvi kestaks aasta läbi...
Mis siis vahepeal juhtunud/muutunud on?:)
Ma ei ole enam Lili Laks, vaid Lili Kolberg, nimelt läksin ma mehele:D 6 aastat nagu koos ka oldud ja lapski olemas, miks siis mitte!:P
See ilus päev oli 24. juuli 2010, pulmad olid suurepärased ja pidu kestis hommikuni, mina sain magama 8:15, mis siis, et tunni aja pärast jälle üles aeti:D
Peale pulmi läksime Janariga kahekesi Eestisse pulmareisule, telgi ja muu suure tavaariga...
Esimese öö olime Peipsi ääres, teised kaks Saaremaal Merka juures (seal käisime korra isegi koplis hobuseid vaatamas, Oromis on nii suur ja ilus!), neljanda öö veetsime aga Kablis (Häädemeeste lähedal) Marilini juures ja teate, mis...ma ratsutasin teist korda oma hobusega...lausa 15 km matka tegime...kõik oli suurepärane, ma usaldasin teda täielikult, sest ta oli nii rahulik, julge ja edasipürgiv, ainult väikesest ojast ei tahtnud kohe läbi minna, aga pisukese julgustamise peale ületasime ka selle:)
Kõik oli nii super, kui olla saab, tunne oli meeliülendav, hobune heas konditsioonis ja eluga rahul!
Tagasiteel tegime ka galoppi, see oli mu elu parim, pikal sirgel...liivasel rajal, suurte mändide all...rahulik, samas maadhaarav, ühtlase rütmiga...no nii hea, et ma ei tahtnudki lõpetada, ma olin sellises eufoorias, et oleks tahtnud karjuda!:D
Hanks on super hobune, ma ei tea teist temasarnast...nii julget, nii sõbralikku, nii suure tahtmise ja egoga:D Marilinil veab Hanksiga ja Hanksil Mariliniga, sest nad on koos suurepärased.
Nad on nüüd ka kahel võistlusel käinud, esimesel läks nagu ikka tavaliselt esimestel läheb:D Ühest sõidust tõrkusid välja, teise sõitsid lõpuni, aga üks latt tuli alla...
Eile aga sai Hanks 50-60 cm sõidus 1. koha ja 70-80 cm 4. koha, nii et tublid olid nad!:)
Mul väga hea meel ja loodan ka ise neid millalgi võistlemas näha!:)
Pilte lisan vast ka hiljem, aga ma praegu tööl (aa, see muutus ka veel jah, et ma nüüd tööl, ikka Aqvas, aga enam mitte hotellis, vaid spaa poole peal admin).
Endiselt ootan ja loodan, et ka minu aeg hobuste juurde naasta kord tuleb, kus ta ikka jääb...või jääb?!

laupäev, 22. mai 2010

Kiirest elust ja Hanksist - 22.05.2010

Tere, üle pika aja. Mul on nii kiire olnud viimased nädalad, et pole olnud mahti hobustega kokku puutuda ja ka blogi täiendada (polegi nagu olnud midagi öelda, sest pole suurt midagi toimunud:P)
Aga siiski, 9. mail olid Kaarmal jälle võistlused, mis toimuvad läbi suve. Tegin ka mõned pildid, aga ei olnud sel korral eriti soone peal, ilm oli pilvine ja suht mõttetud pildid:P Võistlused olid sel aastal juba veidi paremini korraldatud ja võistlejaid minu jaoks üllatavalt palju. Eks näis, kuidas järgmisel etapil on.
Minul on aga käsil kõrgkooli lõputöö tegemine, mis on lapse kõrvalt suht "mission impossible", aga siiani olen hakkama saanud tänu sellele, et tulin maale Janari vanemate juurde ja siin on lapsehoidjaid:) Ühesõnaga tegin oma töö suht 10ne päevaga valmis, eelkaitsmine oli juba ära, kolmapäeval (26ndal) pean oma töö köidetult ära esitama ja 8.-9. mai on kaitsmine (kui kõik hästi läheb, siis saab minust kõrgharidusega tervisekaitse spetsialist:D). Kooli oleksin pidanud lõpetama tegelikult juba 2007. aastal, aga see jäi mitmetel põhjustel pooleli, mis pole siinkohal olulised. Enne ma ka hobuste juurde ei naase, kui mul see "jama" kaelast ära on!:P
Hanksist...
Pildi autor Marii Koost, Hanksi 3. hüppetrenn:)
...ta kolis eile (21.mail) k oma suvekodusse Häädemeeste kanti, kus koos kahe eestlasega rannaniitusid hooldama hakkab:) Elab 24/7 väljas ja on muidu eluga rahul...ma loodan:D Ise ma kahjuks ei saanud Särku minna, kui teda peale pandi, aga ta oli suht keeldunud treikusse minemast ja lõpuks oli ta ikka kordedega peale tõmmatud. Marilin lubas, et hakkab treiku asja harjutama temaga, kuidas muidu nad saavad hakata tasapisi võistlemas käima.
Sõit läks neil õnneks hästi ja poiss on ilusti uute kaaslastega tuttav, ei olnud isegi mingit kraaklemist olnud:P Hanks kohaneb kiiresti, usun, et tal läheb seal hästi, suvel tahan talle sinna külla minna...
Hanks oma suvekodus. Piltide autor Marilin, rohkem pilte fotoalbumis.
Suvel on Marilinil Hanksiga plaane küll ja veel, tahavad treeninglaagrites käia, väikestel võistlustel osaleda jne. Ootan juba huviga, mis saama hakkab:)
Viimastel päevadel on olnud väga kurbasid sündmuseid, kus kolmel järjestikusel päeval on lahkunud siit ilmas kolm hobust. See paneb hindama seda, mis on endal olemas ja kaasa tundma neile, kellel on läinud halvasti oma lemmikutega. Puhaku need suurepärased hobused rahus!
Aga jah, jällenägemiseni, loodan, et saan oma lõputöö tehtud ja taas hobustest midagi rohkemat siia kirjutada, suvi on ju ees!:)

teisipäev, 27. aprill 2010

Fredy - 23. aprill 2010

Mul pole olnud aega kirjutada, mida eelmisel reedel tallis tegime.
Läksime Katiga kahekesi, Reelika oli haige. Kuna Janar oli tööl, siis viisin lapse venna juurde ja Kati tuli mulle sinna järele.
Kati andis mulle Fredy, ise võttis Fuksa, tal oli plaan mõlemaga natuke hüpata. Ette tegi ta Fuksale ratsastust, mina sõitsin lihtsalt Fredyt soojaks. Väga mõnus ja mugav ja tip-top loom on see Fredy, toimib igati, ainult oska küsida:D Sel korral sain juba paremini temaga sina-peale, ei jooksnud pea püsti ja suutis keskenduda. Tegime nagu ikka, volte, natuke üle lattide traavi, galoppi. Ma ise veel nii tasakaalutu ja lihasteta, et kergem on mul praegu galoppi poolistakus sõita, ka traavi ei jõua ma kaua täisistakus teha, sest väsin ruttu ja siis on jama majas:D
Poolistakus galopis kipuvad mul aga vahepeal kannad üles tõusma, seda jälgisin hoolega ning väga kenasti saime hakkama:) Iga korraga tunnen, et tunnetus hakkab paremaks minema. Kati pakkus, et teeksin paar väikest kõksu ka, aga loobusin veel sel korral:D
Hiljem, kui hobused soojad ja Kati juba Fuksaga ära oli hüpanud, vahetasime hobuseid. Fredy oli sel korral hüpates kuidagi hajameelne, kord läks alla, siis tõukas imekaugelt, siis rapsis veel mingi sammu enne takistust teha jne. Ühesõnaga Kati pold üldse rahul, aga nad pole ammu hüpanud ka, mingi 50 cm vb tuli ära:D
Fuksa hakkab juba sõites eest veitsa järele andma, kuigi tal see suu on selline hell koht, kui rahuliku ja pehme käega sõita, siis jookseb ilusti ratsmes, nii kui natuke rohkem võtta, nii hakkab peaga mängimine peale.
Tahaks rohkem Fuksaga sõita tegelt, aga ma olen seal vaid abiline ja mul pole valikut, kellega...

Pühapäeval, 25ndal käisin Kaarmal eluolu vaatamas. Seal tallis sai kunagi aastaid sõidetud, kodutall nö, aga seal on ja jääb kõik nii nagu ta on...ei oskagi seletada ja ei tahagi. Aga jah, hobused seal enamuses juba võõrad minu jaoks. Rääkisin Agega juttu, vaatasin ringi, tegin pilte ja ootasin Toivot, kes tuli Tallinnast ravilt.
Age läks sõitma ka...vaatasin, kuidas ta Karonaga sõitis, täitsa hästi said hakkama, igavesti vinge mära on, superhea ratsastusega, oleksin tahtnud isegi selga istuda:D
Praegu ei teagi, millal saan talli minna, ehk reedel, aga Janaril praegu töö vahetustega, eks näis, väga tahaks juba.

neljapäev, 22. aprill 2010

Õe perega - 21.04.2010

20ndal oli mu pisipoja esimene sünnipäev!:) Õde tuli Narvast oma perega külla ja järgmisel päeval võtsin nad Pariisi kaasa. Lapsed (3 ja 5 aastased tüdrukud) olid väga elevil, nad pole elu sees nii ligidalt oma silmaga hobuseid, lehmi, vasikaid, varssa ja sigu näinud:D
Janar jäi meie pojaga koju, nii mahtusime ilusti auto peale ka, ei pidanud väga hunnikus istuma:P
Kati oli juba varem talli läinud. Reelika oli eelmisel korral kukkunud Fakiiri seljast, nii et venitas oma käe päris korralikult ära ja sõita ei saa ja sellepärast pidin mina tema sõidukat Flamenkot liigutama.
Kati oli juba Fredy ja Fuksa ära sõitnud. Ta võttis Fanny.
Kui Flamenkot valmis panin, siis lõin mitu korda oma pea ta boksi minnes ära, hea, et kiiver peas oli:D Suht madal on see boksiuks, hobune ise sellega harjunud ja teab, et pea tuleb alla panna, kui boksi minna...mina aga suutsin kolm korda sama reha otsa astuda:D
Flamenko on selline traavli-täisverelise segu (rohkem isegi täisverelist), kuigi käigud on täitsa traavli omad. Sõita oli temaga täitsa ok, kuigi ta ei oska kõike veel päris hästi. Vasakut pidi oli ta veidi parem, paremale sõites kippus õlga sisse trügima, aga see oli väike asi:)
Ega ma palju ei teinudki, uus hobune vajas jälle harjumist, tegin natuke volte ja mõned korrad ka latist üle. Alguses ta kartis platsi nurka pandud suuri tünne, aga kui käisime ja vaatasime need üle, siis rahunes. Ta hiljuti võõrutatud varss karjus tallis ja siis ta pidi kogu aeg endast vastu märku andma ja muutus seetõttu vahepeal kramplikuks, vahtis pea taevas ja hirnus, aga rahunes ruttu. Galoppi ei teinud, sõidutasime hoopis õelapsi mõned ringid, nad olid nii vaimustuses, et kui koju jõudsime, siis muust ei rääkinud ja kauplesid juba ema, et see neile ka hobused ostaks:D
Aga tore käik oli, lapsed said suuri loomi katsuda ja vaadata, õde sai ka hobuse selga, mees ei julenud minna nagu tavaliselt ikka mehed:D
Kui õnnestub, siis täna läheme Katiga kahekesi, õhtul lähen sõbranna sünnale ja tahaks päeval ära käia, kui mu vend last viitsib vaadata...aga selles viimases ei ole ma üldse kindel:D

esmaspäev, 19. aprill 2010

Pariisis - 16.04.2010

Niisiis on blogi nüüd kinnine, kirjutan edaspidi endale, et oleks meeles, mis ja millal ning kuidas asjad sealsete hobustega edenevad.
Kati pakkus võimalust tal Pariisi tallis abiks käia hobuseid sõitmas. Mõnikord pean hobuseid valmis panema, Katile ette sõitma, noortega tegelema...seda kõike teen ma rõõmuga, saan hobuste keskel rohkem aega veeta.
Esimene kord käisin reedel, oli tutvumispäev!:)
Aga ega seal pikka juttu ei olnud, Kati näitas ette, kust ja mida saab, andis hobused ette, rääkis neist natuke ja hakkasin puhastama enda esimest "ohvrit" Fuksat.
Fuksa on olnud pikemat aega tööst ära, sest tal oli vasakul õlal nahapealne kasvajaline moodustis, mille Ulvi Martin ära opereeris. Nüüd on see koht paranenud, väike arm on seal veel ja saab uuesti sõitma hakata.
Fuksa oli natuke pelglik alguses, ei tahtnud, et ma ta pead väga puutuks, aga puhastada lasi ilusti ja Kati ütles, et ta tegelikult tahab lihtsalt minuga harjumist. Rääkisin siis temaga rahulikult, samal ajal puhastades, väga vahva ja malbe mära on.
Panin hobuse valmis ja läksimegi õue. Kati ütles kohe, et hobusel on probleeme ühe koha peal seismisega. Ka meeldib talle kihutada, eriti takistusele ja pööretel on ta ühte pidi väga kõver, hiljem selgus, et paremat pidi on ta kõveram ja kippus õlg sees jooksma.
Fuksa vajab lihtsalt rahulikku ratsanikku, kes tasa-pisi hobusele selgeks teeks, et seismises pole midagi halba ja pöördeid saab ka rahulikult teha.
Mulle ei tundunud ta üldse nii kihutaja, kui Kati rääkis, vb suutsin ise lihtsalt seal seljas piisavalt stabiilne ja rahulik olla.
Muidugi ei hüpanud ma talle hops kohe peale pikalt treeningust eemalolemist selga, vaid Kati oli temaga juba enne natuke ka midagi teinud, tasapisi kordetanud ja mõned korrad seljaski sõitnud.
Tegime siis pöördel maalatte, erinevaid volte ja diagonaale. Esimene trenn oli minu jaoks veel liiga süsteemitu ja lahmiv, ses suhtes, et ma ei teadnud ise ka, mida ja kuidas teha...eks pean hobusega rohkem harjuma ja mingi süsteemse treeningu välja mõtlema.
Seista talle tõesti ei meeldi, ta jäi alati seisma mu esimese märguande (õrn ratse, istak ja õrn säär) peale, aga kui ma KOHE ratsmeid järele ei andnud, siis hakkas liikumine kuhuiganes, küljele-edasi-tagasi. Kui aga suutsin KOHE esimesel poolsekundil ratsme järele anda, seisis ta isegi mõni sekund paigal, kuigi närviliselt... Loodan, et saame sellest ajaga üle.
Pööretel oli nii ja naa. Vasakut pidi toimib ta suhteliselt hästi, aga paremale sõites, tahtis pidevalt õlga sisse viia, ise igatpidi kõver olles, isegi kuklast...see vajab juba rohkem tööd ja minu kainet mõistust:D
Galopp on tal suhteliselt ebamugav, seda just õppeistakus, aga poolistakus saime mõlemat pidi ka väikese galopiga hakkama ja ta ei kihutanud ega midagi. Jäin väga rahule, ise olin väsinud ja ega talgi veel eriti võhma pole.
Igal juhul sellesse märasse ma juba armusin:D
Kati õde Reelika sõitis samal ajal Flamenkoga. Hiljem vahetasime hobused, Reelika võttis Fanny ja mina Fredy...halli ja megaarmsa iseloomuga ruunapoisi!:)
Fredy oli boksis juba nii armas ja tahtis hirmsasti nänni saada, mida mul ei olnud...see täitsa minu kiiks:D Pean hakkama ikka midagi head hobustele kaasa võtma. Aga selle nänni nurumise juures oli ta nii härrasmehelik ja mitte üldse liialt pealetükkiv:)
Puhastada helehalli hobust pole just teab, mis lust, aga enam-vähem puhtaks ma ta sain, kuigi jalad olid endiselt kopliskäigust megamudased:D
Sõita oli temaga hoopis teine lugu. Ta oli rahulikum, umbes mul-on-aega-küll suhtumisega. Samas ei pidanud teda pidevalt edasi ajama, vaid liikus ikkagi omal initsiatiivil. Kui temalt küsida oskad, siis ta ka vastab, aga ma veel väga ei osanud:D Ta on väga hästi välja sõidetud, aga mina olen natuke liiga kohmakas veel...
Temaga oli väga hea sõita, kuigi sel esimesel päeval kulus väga palju aega Kati seletamisele ja üldse jutustamisele, siis oli trenn selline kingadi-köngadi, kaks ringi traavi ja 5 minutit jutustamist:D
Galopp oli tal megamugav, oleks vaid endal rohkem võhma. Üldse olin ma teise hobuse jaoks juba liiga läbi omadega, aga eks võhm ja lihased tulevad tasapisi:)
Kati läks ka pärast Fredyle korra selga ja Fakiir jäigi tal sel korral sõitmata, sest olime liialt pläkutanud ja aega raisanud.
Ühesõnaga jäin oma esimese korraga seal väga rahule. Reeda juurde praegu siis ei lähe, ei jõua kahes kohas käia ja raha hoian ka kokku...kuigi Pariisis treenerit ei ole, aga Kati saab mind ka vajadusel juhendada ja pean ise lihtsalt mega kaine mõistusega sõitma ja ennast pidevalt analüüsima...
Blogi suletuks tegemisel on omad põhjused, Kati ja minuvahelised kokkulepped...aga kunagi vb saan oma blogi jälle avalikuks teha!:)

pühapäev, 18. aprill 2010

Blogi läheb kinniseks! - 19.04.2010

Isiklikel põhjustel läheb blogi kinniseks ja mingit valikut ei tee, kes saab ja ei saa lugeda! Vb kunagi avan oma blogi uuesti, aga seda näitab aeg...nagu kõigega!:P
Päikest kõigile ja ärge siis väga pahandage!;)

pühapäev, 11. aprill 2010

Uudiseid:) - 12.04.2010

Praeguse Hanksi rentnikuga läbirääkimiste tulemusel võtsin hobuse müügist maha. Selleks mul mõjuvad ja omad põhjused, aga hobune jääb minu omaks veel vähemalt aastaks-kaheks:) Eks näis, mis tulevik toob!
Mulle pakuti noorte hobustega tegelemise võimalust ja ratsutamist ühes tallis Lääne-Virumaal. Kui see käiku läheb, siis olen ülihäppi, Reeda juures siis enam käia ei saa ega jõua. Aga sellest lähemalt, kui kõik on juba nii nagu peab:D
Päikest kõigile sellesse ilusasse kevadesse!:)
Tahaks ka vahepeal teada ja kontrollida, kas ja kes siin ka lugemas käib?:)

neljapäev, 25. märts 2010

7. trenn ja Horse Show - 23.03.2010

Noh jah..."lootus annab jõudu olla"...mis ma oskan öelda...lootsin, taaskord lootsin, et saan kellegi teise, kui Gucci. Peale selle panin puusse Enge sünnipäevaga, mis mul enda arvates väga kindlalt meeles oli, aga ei, üldse sel nädalal nii palju tähtpäevasid, et hea, et ma tean, mis nädalapäev parajasti on (kui ma aus olen, siis on sellegi meeles pidamisega raskusi).
Aga jah, Gucci...olin nii pettunud, kui Reet ütles, et sa võta jälle Gucci...nutumaik tuli lausa kurku /ma ei ole ju tegelt nii möku/. Ütlesin Engele isegi suures pettumuses, et ma vist rohkem trenni ei tule...paar nädalat ei saagi minna muide...eks siis edasipidi näis, mis saab.
Aga jah, puhastasin hobuse ära, ta käitus üllatavalt hästi, ei proovinud mind kordagi näksata, küll aga lükkas pidevalt boksi ust lahti. Teda saduldades olid ta valjad kuidagi väga sõlmes, rihmad risti-rästi, üritasin seal siis kuidagi sotti saada, sellepärast olin ka viimane, kes valmis sai ja minu järel teised ootasid.
Trenn...nooh...ütleme nii, et ma ise tunnen, et hakkan paranema oma kõige suurematest vigadest, vasakut pidi sõites olen vist enam-vähem juba täitsa otse, sest Reet ei maininud selle kohta midagi, ise ka tundsin, et olen otse.
Tasakaalu nagu ka hakkab juba tulema. Säärt üritasin ilusti õige koha peal hoida, istusin teadlikult sadulas võimalikult keskel (mida ma enda arvates ka siiamaani teinud olen), et säär õige koha peal saaks olla...suure pingutamise peale kippus vahepeal kand üles tõusma veidi, aga siis Reet tuletas meelde ja trenni lõpupoole sain juba kiita, et istun väga ilusti ja säär ja kand õigesti:)
Kohati kipun aga keha liiga palju kaasa jõnksutama, just pööretel ja voltidel, nii et seda pean ise jälgima. Sel korral tuli jälle midagi uut...nimelt täisistakus ilma jalusteta viisin ma enda küünarnukid kehale liiga ligidale ja nii kippusid käed hobusega liialt kaasa hüppama, aga kohe, kui küünarnukid ja käsivarred vabamaks lasin, nii jäid ka käed paigale:)
Ka ütles Reet ilma jalusteta õppetraavi ajal, et vot nii on mul sääred ja kand ideaalselt ilusti. Ise tundsin ka...aga jalusega on see "õige koha leidmine" kuidagi raskem:D
See trenn olid hobused kuidagi segased peast:D Ühel korral ehmatas Franceska millegi peale ja pani punuma, nii et Gucci mult ka alt ära tõmbas ja ühel korral, kui Horatsiusega galoppi tehti, siis see tüdruk seal seljas arvas, et Gucci nüüd lööb neid (kuigi ma seisin ühe koha peal, lihtsalt suht maneeži eesotsas, kust ta mööduma pidi) ja kiljatas, siis ehmatas Horatsius ja siis Gucci ja siis tuli Franceska igavese paaraga ka sinna samasse nurka, nii et me olime seal kolmekesi puntras ja siis üritas küll Gucci kedagi lüüa, kuigi õnneks pihta ei saanud ja kõik lõppes õnnelikult. Terve trenni olid hobused pärast nii ärksad ja iga krõpsu ja mittekrõpsu peale hüpati ja karati:P
"Hüppasime" ka:D Reet pani meile alguses väikesed latid ette, millest traavis üle läksime ja lõpuks tegi väikese takistuse. See oli ikka väga väike, aga mulle sest piisas ja hobune tegi hüppeliigutuse vähemalt:D Nii et jah, linnuke kirjas, Lili sõitis hobusega ratsa üle takistuselaadse asja:D
Mis me veel tegime. Slaalomit sõitsime nii sammus, kui õppetraavis ümber kummide, et harjutada keharaskuse viimist ühelt poolt teisele ja säärega sõitmist, ratsmeid ei tohtinud väga kasutada...see oli ka suhteliselt huvitav ja andis palju.
Galopp läks taaskord nihu veits, sest Reet seisis natuke vale koha peal ja siis Gucci kartis teda, aga jah...pold hullu...
Trenniga jäin nibin-nabin rahule, kuigi pettumus on ikka, et mulle iga kord Gucci antakse. Tõesti tahaks kedagi teist vahelduseks...
Horse Show'l käiguga jäin rahule, oli vahva, nägin paljusid tuttavaid ja sõbrannasid ja sain natuke puhata igapäevasest lapsega olemisest, kuigi mu pisike peagi aastaseks saav poisipõnn on mu maailm, ta on kõige armsam laps maailmamuna peal ja ma ei saa sõnadesse panna, kui väga ma teda armastan...vahel aga lihtsalt on vaja natuke eemal olla, igapäevarutiinist ja ka lapsest:)

teisipäev, 16. märts 2010

6. trenn - 16.03.2010

Eile läksin trenni tundega ja lootuses, et sel korral saan kellegi teisega sõita, kui Gucci, aga ohh üllatust, kes mulle anti...GUCCI!!! Olin sõna otseses mõttes nii pettunud, et mõtlesin, kas ma selle eest maksangi:S See selleks, see tuju läks üle, mõtlesin, et keskendun sel trennil ainult iseendale ja veelkord iseendale. See läks korda!:)
Panin eile tähele, et Guccile meeldib väga pea sügamine, silitamine ja puhastamine:)
Trenn läks paremini, kui paaril eelmisel korral. Ma ei pööranud eriti hobusele tähelepanu, kuigi, kui kedagi ees ei liikunud, siis oli teda võimatu normaalses tempos liikuma saada, ka sõidab ta tihti õlg sees ja lõikab kurve, aga see on selle hobuse õpetamatus, mitte minu viga.
Ühesõnaga kohe üsna alguses ütles Reet mulle, et laseksin õlad ning käed vabamaks, kuulasin treenerit sel korral nii tähelepanelikult, kui vähegi sain ja tegin kõik endast oleneva, et saaksin ilusti sõita:) Ikka aga kipun ma maha vaatama, vasakut pidi sõites olen aga kõvasti sirgemaks saanud ennast, ei kalluta enam nii palju.
Säärte asukoht ja töö on aga suht null siiani. Mind on kogu aeg õpetatud (valesti), et säär peab olema ees, sadulavööga enam-vähem samas kohas, see on nüüd nii sisse sööbinud, et kui ma pean säärt tagapool, õige koha peal hoidma, on see minu jaoks sundasend ja seetõttu ka ebamugav. Üritasin seda siiski, aga ei kippunud õnnestuma, siis tundsin ise, et vajun ette ja muutun kramplikuks.
Sel korral pühendusime trennis just sääretööle, tegime erinevaid volte ja sik-sak liikumisi, otse sõitmist. No enam-vähem sain hakkama, arvestades hobust ja enda säärte valesti paiknevust.
Galopp, njah, eelmisest korrast jäi mul halb tunne selle paremale galopiga, sest ma tõesti pidin käna käima, kui hobune poste maha sõitis (mu enda viga muidugi, sest ei suutnud teda rajal hoida). Sel korral keskendusin sellele, et ise õigesti istuda, rahulikult, rahulikuku käega, sisemise sääre ja ratsmega pidevalt hobust rajal hoides. Rahule jäin isegi, sest postidest saime mööda, mis siis, et nurki välja ei sõitnud. Paremat pidi ma sel korral ei teinudki, pean natuke veel julgust koguma ja sääretööd harjutama:P
Nii et jah, vaatamata sellele, et ma JÄLLE Gucci sain, jäin ma trenniga rahule, sain sel korral palju targemaks nii teoorias, kui praktikas.
Teab keegi öelda, mis päeval ma peaks minema, et saaksin näiteks Horatsiusega sõita?:D Teisipäeviti tegelikult käivad need Thori omanikud, üks sõidab Thoriga, teine Horatsiusega alati, nii et sel päeval pole mul võimalustki:(
Aga ok, laupäeval ja pühapäeval olen ma Horse Show'l, panin trenni jälle teisipäevaks, aga ei tahaks tegelt siis minna:D
Ving-ving-ving...muud ma enda suust ei kuule:D

teisipäev, 9. märts 2010

5. trenn - 9.03.2010

Eile, kujutate te pilti, tuli Janar koju ja teatas, et tal jäi telefon tööjuurde...TORE, jälle ähvardas trenni hiljaks jäämine, aga õnneks jõudis ta ruttu ära käia ja jõudsin ilusti kolmveerand kuus kohale. Mulle meeldib natuke varem minna, siis on autole veel parkimiskohta valida ja mõnus talli vahel jalutada ja juttu rääkida:)
Noh, sain Gucci, "oh seda rõõmu":D Mis seal's ikka, mundrisse ja puhastama...sel korral käitus ta natuke paremini või olin ma ise lihtsalt juba teadlik tema näksamistest ja võtsin asja rahulikumalt. Igal juhul läks boksis temaga suht normaalselt. Olin küll nördinud, et tema sain, aga üritasin asja teise nurga alt vaadata, hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin, et lähen trenni eelarvamusteta...mainin kohe ära, et kasu sest ei olnud:D
Olime kolmekesi, nii et mõnusalt oli ruumi ja Gucci ei tigetsenud kogu aeg. Iga trenniga tundub mulle üha enam, et ma ei oska üldse ratsutada, täitsa algaja tunne tekib (ratsutama hakkasin 1999. aastal, viimased kolm aastat pole eriti hobuse selga saanud)...Reet üritas mind küll lohutada, et ma sõidan täitsa ilusti, aga olgem ausad, see ei lohutanud mind...
Ühesõnaga, vasakut pidi sõites olen ses suhtes veidi paranenud, et ei kalluta ennast enam nii palju sisse, aga vaatan liiga palju maha (no ma ei saa teisiti kohe:D), sääred kipuvad liiga ees olema (Kaarmal mulle nii õpetati ja raske on sääri tagapool hoida), varvas vajub välja, pööretel kipub sisemine säär lahti minema, välimine säär, millega peaksin hobust suunama, ei lähe piisavalt tahapoole, et hobune minust aru saaks, kipun pöörama ühe ratsmega, kohati lähevad käed liiga "kõvaks", ratse peaks olema vahelduv, õppetraavis käed hüppasid liialt, vahepeal kipun keha hobusega liiga palju kaasa jõnksutama, liikuma peaks vaid ristluu, poolistakus pole sääri mul justkui üldse, ei suuda nendega midagi teha jne jne jne...mis siis head on...hmm, kohe ei tulegi meelde:D No käed pidid mul üsna head olema muidu, pehmed...aga et jah, vahepeal lähevad siiski liiga kinniseks...istak iseenesest pidi ka olema ok...muud nagu ei olegi vist...issand, kui jube:S
Trennis tegime volte, taguotsa pöördeid, ühe poole volte, ilma jalusteta sõitsime (see tuleb iga korraga küll veidi paremini välja, tasakaalu justkui hakkab natuke juba tulema), latte sõitsime, galoppi...sellest ma parem ei räägi, ma ei ole ennast iial kehvemini tundnud, kui viimases trennis, no ei saa ma korralikult galoppi sõidetud, lemmikallüür mul, aga seda siis, kui saab sõita hobusega, kes ei vaja erilist tema eest töötamist...Gucciga pidime kõik maneeži postid maha sõitma ja lõpuks kippus ta nii kiirustama, et ma mõtlesin, et lendan sealt seljast...
Kahjuks ei ole viimased trennid just väga positiivsed olnud, loodan siis vaikselt edasi, et saaksin näteks Horatsiusega sõita, et natukenegi enesekindlust tagasi saada, sest praegu tunnen ma ennast ikka väga näruselt, ei ole mul tegu ega nägu seal hobuse seljas:(
Pärast trenni viisin Guccile ikka porksi ka selle eest, et ta mind välja kannatas.
Teisipäevani...

kolmapäev, 3. märts 2010

4. trenn - 02.03.2010

Eile ei tekkinudki enne trenni mingeid ootamatusi ja sain kenasti kohale, isegi natuke vara. Kuna sel korral oli palju rahvast tulekul, siis hobuste jagamisega oli Reedal alguses väike segadus, alguses arvas ta, et lähen sel korral ka Gucciga, siis et Franceska Fiorettiga (ei tea, kas on õigesti kirjutatud), lõpuks sain hoopis Vespera, pisikese raudja mära:P
Vahetasin riided, puhastasin hobuse ära ja läksin vaatasin, kuidas Enge sõidab, sest aega oli natuke.
Puhastades oli Vespera hästi suhtleja ja agar nänni nõudma, paar korda tahtis isegi näksata, kui nägi, et mul midagi kaasas pole, aga jättis boksis käitumise koha pealt ikkagi parema mulje, kui Gucci.
Trennist...hmm...suht koha peal seismine, sest Vespera samm on niiiiii lühike ja laisk, tema edasi ajamine võttis mu nii võhmale, liikumine oli väga ebamugav, selline jonks-jonks traav, lühikeste tippivate sammudega, millega edasi liikumist just eriti ei toimunud. Nii ma siis pusisin terve trenni teda edasi saada...vahepeal see juba natuke ka õnnestus, aga ma olin rampväsinud, siiani pole ma pidanud endal riideid vähemaks võtma trennis, aga sel korral peale soojendustraavi viskasin ma juba fliisi jope alt ära.
Meil oli trennis sel korral 5, mis on ilmselgelt palju selle maneeži kohta, mina olin Vesperaga kogu aeg teistel jalus:P Tegime volte, õppetraavi nii jalustega, kui ilma (sel korral juba oli tasakaal parem), poolistakus traavi, harjutasime sirgel otse sõitmist, mis ei ole just kerge:P Trenn oli ligadi-logadi, hakkama ma Vesperaga just ei saanud, kuidagi väga ebamugav oli sõita temaga:D Ennast polnud mul üldse aega jälgida, kui Gucci seljas seda veel kuigi palju teha sai, siis Vesperaga mitte:D
Galopp läks mul üldse väga metsa taha, olin selleks ajaks juba nii väsinud hobuse pidevast utsitamisest, läksin rabedaks, kukkusin lahmima nö...
Pidin galoppi Falklandiga samal ajal sõitma, aga kord ei saanud ma Vesperat galoppi ja siis ei püsinud ta selles ja siis sõitsime poste maha jne jne...loobusin juba mõneks ajaks, tuju läks nii nulli, aga lõpus sain Reeda juhendamisel mingi väikese galopikese tehtud, kuigi sedagi väga nigelalt...asi seegi:D
Ma ei ole üldse pirtspepu ja lepin alati treeneri poolt antud hobusega, sest nii see lihtsalt peab olema ja on...aga tahaks sõita kellegi "normaalsemaga" (juhitavama, tundlikuma, edasi liikuva hobusega)...
Oeh, loodan, et järgmisel teisipäeval saan seda teha:D

teisipäev, 2. märts 2010

Mairitil külas - 01.03.2010

Tegelikult läksime Mairiti juurde juba viimasel veebruaril, aga eile, märtsi esimesel päeval, oli meil siis suht tegus päevake:)
Lõuna ajal, kui lapsed magasid, otsustasime Mairitiga, et läheme "maastikule" ratsutama...jutumärkides seetõttu, et maastikusõit kulges meil mööda teeääri, sest põllud on nii paksu lume all, et seal sõita poleks väga võimalik.
Võtsin Troopiku, Mairit Aluri.
Kõik hobused on nii mõnusad mõmmikud, karvased ja armsad. Elavad vabapidamisel, 5 eestlast ja 2 shetikat. Neil on pidevalt õues heinarull ees, talli saavad nad iga kell, kui aga soovi on, sest neil on seal suur ruum, ukse ees kardin tuule ja sademete tarvis. Aga nad ei tahagi sees olla, käivad seal vaid oma hädasid tegemas:D
Hobused kinni püütud, puhtaks tehtud ja valmis pandud, hakkasime minema. Janar tegi enne veel mõned pildid ka:)

Troopik on hästi uudishimulik, tahab kõike näha ja vaadata. Sõita oli temaga mugav. Tal natuke ka araablast sees, on selline ergas ja uhke:)
Sõit kulges mööda teeääri, läksime Voka alevikku ja sealt ringiga tagasi, mõnus pisike matk oli. Vahepeal Troopik pelgas selja tagant tulevaid autosid, pani isegi ühel korral tagant üles, aga õnneks mitte kõrgele:D
Matka lõpus hakkas Troopik üllatuslikult minuga rohkem koostööd tegema, otsis ratset ja töötas suuga, kuigi sõit oli selline pigem "vabas vormis" ja lõdvestav:) Galoppi teha ei saanud, selleks peame ootama paremaid tingimusi...
Suvel tahaks paariks nädalaks sinna minna, hobustega tegeleda jne. Troopik hakkas mulle täitsa meeldima, uus lemmik mul sealt, Angel kahjuks müüdi maha...
Peale matka pildistasin hobuseid natuke

ja läksime Toila SPA-sse mõnulema...ja issand, kui väsinud me õhtuks olime:D Nüüd lähengi magan veel natuke, sest õhtul mul trenn ja sellest räägin juba hiljem:)
Ülejäänud pildid panen fotoalbumisse.

neljapäev, 25. veebruar 2010

3. trenn - 24.02.2010

"Kellelgi" on vist midagi selle vastu, et ma seal trennis käin, sest siiani on igal korral olnud mingi jama.
Esimesel korral ei olnud mul ootamatult transporti, sest Janar pidi ära minema. Isa sai mind küll suure orgunnimise peale vedada, aga siis ei leidnud me talli üles, kuigi olin seal käinud:D
Teisel korral möllas väljas selline tuisk, et arvasin, et ei jõua sellepärast kohale, kõik veel hirmutasid takka, et väikseid teid pole lükatud jne. Hirm oli sõitma hakates suur, aga kohale ma siiski jõudsin:P
Ja eile...tund aega enne seda, kui pidin trenni hakkama minema, helistan mu vend Tallinnast, et Janar talle järele läheks, sest tal jalg kipsis...ei no tore-tore, kuidas mina trenni saan ja kes lapsega jääb?!?
Helistasin emale, õnneks ta sai tulla lapse juurde ja sain vanemate autoga ise trenni minna...
Ei tea, mis järgmisel korral juhtub...
Igal juhul...kohale ma taas jõudsin, suht vara isegi, kedagi peale tallimehe tallis polnud:P
Vahetasin riided, siis tuli ka Reet ja sain hobuseks Gucci, mille üle ma just rõõmus polnud...aga mis teha, see on grupitrenni "võlu"...
Võtsin harjad ja läksin teda siis puhastama, ta oli sellise hoiakuga algusest peale, et talle ei meeldi mu kohalolek, ühel hetkel tahtiski näksata (hiljem mitu korda)...kui tahtsin teisele poole teda minna, siis lihtsalt passis ühe koha peal ja ei last mind läbi, eks ma olin veidi ebakindel ise ka temaga, sest võõras hobune ja see näksamine just enesekindlust ei sisendanud:D
Puhastatud ma ta sain ja ka sadultatud:P
Trennis olime kolmekesi.
Gucci on suhteliselt mugava liikumisega, küll aga laisk, kui kedagi tema ees ei olnu, ja õel on ta ka teiste vastu...kurve ta lõikab julmalt, kui hakata teda suunama ehk sellele vastu võitlema, siis lõpeb see sellega, et kurvi lõikamine õnnestub tal veel paremini...ühesõnaga ei olnud meeldiv temaga sõita:D Üritasin seljas temaga mitte "võidelda", ratset hoidsin õrnalt, kuid ühtlaselt ja saime nii oma traavid enam-vähem ka tehtud. Kuna trenni tuli ka Falkland, aga tema hakkas põhimõtteliselt inimesele vastu, siis läks Reet ise tema selga ja Inga vist oli ta nimi (vabandan, kui eksin, mul nimedele kehv mälu)...tõi endale Vespera.
Mõtlesin, et proovin huvi pärast ka seda Falklandi ja küsisin Reeda käest...ta oli nõus, vahetasime hobused, Reet tahtiski ka Guccit proovida.
Falkland...hmm...njah...Reeda all oli ta väga vinks-vonks poiss, minu all veel sammus ka, aga nii, kui Reet ütles, et võtame nüüd traavi, nii oli kõik...hobune põhimõtteliselt ei läinud sinna, kuhu mina teda suunasin ja põhimõtteliselt ta keeldus traavi minemast, vehkis peaga, keeras ennast vastu seinu, poste ja kuhu iganes, aga mitte mingil juhul sinna, kuhu mina tahtsin:D Nii me seal vingerdasime mõnda aega ja võtsin siis Gucci tagasi, et trenni edasi teha:P
Ma ise tundsin, et see trenn mulle suurt midagi ei andnud, sest pidev jälgimine, et Gucci kellelegi hambaid tagumikku ei lööks või jalgu käiku ei laseks, võttis enamuse minu trenni ajast...
Küll aga üritasin ka sel korral jälgida, et ma vasakule sõites ennast sissepoole ei kallutaks ja traavilt sammule või peatusele minnes enda sääri ette ei viiks...
Galoppi sõitsin Gucciga poolistakus...vasakut pidi oli enam-vähem, sain ta galoppi ja ta jooksis üllatavalt rahulikult (muidu ta kipub kiirustama) ja ei sõitnudki poste maha, paremat pidi aga tõusis pidevalt valest jalast, seda ka minu tõttu muidugi, sest ma ei suutnud galopile tõstes sisemist painet saavutada...ja kui ka sain ta galopile kuidagigi, siis sõitsime me postist postini, hea, et mu jalad alles jäid:D
Ühesõnaga see trenn oli selline segane ja mitte midagi erilist, aga kõik trennid ei olegi vennad:D Sain vähemalt ühe kogemuse (hobuse) võrra rikkamaks jälle, ega see paha ka ei teinud...
Trenniga ma rahule ei jäänud...aga ehk järgmisel korral läheb paremini jälle.
Engelt ostan ma säärised ära, mida ma kõik korrad kasutanud olen, ta ei kasuta neid nii või teisiti:)
Järgmise trenni leppisin kokku teisipäevaks, aga eks näis, mis siis ette tuleb:D
Täna on ilus ilm, minge õue, ma lähen ka nüüd!:)

laupäev, 20. veebruar 2010

2. trenn - 19.02.2010

Eile käisin oma teises trennis:)
Väljas oli jube ilm, kartsin, et ei pääse tuisu tõttu sinnagi, aga suur tee oli täitsa puhas ja Vinni tee lahti lükatud, nii et polnud probleemi:)
Sain jälle Horatsiuse, mille üle mul oli hea meel, natuke juba ju teadsin, mida hobuselt oodata. Kohe, kui boksi läksin, hakkas ta midagi mu taskutest otsima, mina aga ei ole kunagi olnud eriline nänni jagaja, sest mulle ei meeldi, kui hobune ainult maiuse peal väljas on ja kogu aeg seda norib. Aga eks ma ikka järgmisel korral peaks midagi hobustele kaasa võtma, tunnihobuse töö pole just lihtne ja mul pole kahju talle midagi head anda:P
Puhastades nautis ta sajaga kaela sügamist ja lubasin seda talle kohe mitu minutit:)
Trenn läks väga hästi, olime sel korral kolmekesi. Horatsius oli algusest peale kuidagi selline...pehme, otsis ratset, kohati läks isegi ratsme taha, aga ma ei suutnud teda pidevalt piisavalt säärega sõita, et ratsmesse sõidaks, seetõttu oligi kohati tunne, et hobuse pea ja kael kaovad kuskile ära... Reet ütles, et ta pakub mulle seda, mida talle on õpetatud ja ta teeb seda vaid siis, kui ratsanik on seljas hästi tasakaalus ja elastne:) Ütles ka, et selleks, et ta ratsme taha ei vajuks pean teda rohkem säärega edasi sõitma ja korraks nö ratset tõstes märku andma, kus ratse on, see aitas:)
Hobune oli sel korral ka justkui erksam, kohati kartis ukse alt tulevat tuisku, aga lõpus ei teinud ta ka sellest välja.
Tegime sel korral ka jalusteta õppetraavi ja pidime niimoodi sõitma kaheksaid, mis oli minu jaoks suhteliselt raske, sest tasakaal oli nigel, ise tundsin, et hoidsin ennast liiga kramplikult jalgadega sadulas kinni, aga püüdsin lõdvestuda ja saime enam-vähem rahuldavalt hakkama:)
Vead on mul endised, vasakule sõites kallutan oma keha liiga viltu, mida üritasin jälle jälgida, aga vahepeal lihtsalt läheb meelest:P Vaatan liiga palju maha ja hobuse kaelale, õppetraavis kippusid käed liiga palju "hüppama", galopis on mu õlad liiga pinges, see ka sellest, et kuna Horatsiust on üsna raske galopis hoida, peab pidevalt edasi sõitma ja eest samal ajal hoidma, siis see edasi sõitmine arvatavasti ajas mu ka kramplikuks, usun, et see paraneb aja jooksul, kui olen rohkem sõitnud ja suudan ennast lõdvestada. Mul ju jalad nagu kaks nuudlit kahel pool hobust, ei suuda ma nendega midagi suurt korda saata, pole lihtsalt jõudu säärtes:P
Muidu sain jah jälle kiita, mis mulle muidugi meeldis, ütles, et paremat pidi on Horatsiust raske galoppi saada, aga järelikult ma tõstsin teda õigesti, et ta kohe mulle vastas, ka ütles, et istun sadulas ilusti ja elastselt:)
Mul on palju vigu ja mul on palju õppida, aga head meelt teeb just see, et peale nii pikka pausi (vist lausa 4 aastat pole korralikku trenni teinud) pole ma ratsutamist väga ära unustanud:) Suudan ennast ruttu taas ratsutamise lainele viia ja hakkan seda järjest enam nautima!:)
Järgmine trenn siis kolmapäeval:)

pühapäev, 14. veebruar 2010

Uus algus: 1. trenn - 12.02.2010

Nüüdsest hakkab mu blogi taas umbes korra nädalas täienema, nimelt reedel, 12ndal veebruaril, käisin ma ametlikult oma esimeses ratsatrennis ja esialgu hakkangi käima korra nädalas, eks tulevikus vaatab edasi!:)
Juba ammu olen plaaninud, et tahan hakata uuesti trennis käima, otsisin kohta, kus oleks selleks võimalus...päris kaua otsisin, sest mul on oluline, et oleks olemas maneež (kuna sõitma saan minna ainult õhtuti, kui Janar lapsega on või nädalavahetustel) ja üks oluline point oli ka treeneri olemasolu, sest olgem ausad, ma ei ole mingi 4 aastat korralikult ratsutanud.
Sobis mulle siis Vinnis olev Reet Prooveri tall, kuhu ennast trenni kirja panin.
Olin natuke isegi närvis, pidin veel hiljaks ka jääma, sest Janar pidi töö juurde minema ja mul polnud transporti ja ajasin viimasel minutil isa kodunt välja ja siis me ei leidnud pimedas talli üles ja jõudsin napilt mõni minut enne kuut!:P
Reet tutvustas mulle hobust, kellega pidin trenni minema ja läksin siis riideid vahetama. Seltskond oli tore, ma nimesid enam väga ei mäleta, aga kõik tundusid umbes minu vanused!:)
Trennis olime neljakesi, minul hobune Horatsius, kes alguses tundus selline laisavõitu ja hirmus ebamugav, aga mida aeg edasi, seda mõnusamaks ta muutus ja ma harjusin trenni jooksul temaga ära ja temaga sõidaks iga kell uuesti!:)
Oi jah, algus oli raske, peale paari esimest traaviringi tundsin, kuidas jalad surevad ja mõtlesin, et see ongi kogu mu trenn siis, aga üritasin vastu pidada, kuulata treenerit ja ennast lõdvaks lasta ning siis said vist lihased ka juba piisavalt soojaks, et trenn vastu pidada:)
Horatsius oli selline...hmm, natuke nagu raske sõita, aga samas ta oli väga mõnus, kui ma suutsin talt küsida nii nagu tema seda minult ootas. Tegime kergendatud ja õppetraavi, volte, poolvolte, diagonaale.
Minu veaks oli see, et vasakule sõites kipun ma ennast kõveraks väänama (ehk panen pea viltu ja käänan oma keha kuidagi ma ei tea, sisemise õla väänan veidi tahapoole) ja pidin seda jälgima terve trenni, mis ka õnnestus enam-vähem. Paremale sõites hakkasin ise ka aru saama, et nii pidi olen tõesti sirgem:)
Ka vaatasin ma natuke palju maha, kohe, kui ma otse ette vaatasin ja pea ilusti püsti tõstsin, siis oli kohe parem, aga jälle, seda peab kogu aeg jälgima.
Natuke üldse rabistasin ja kippusin ebaselgeid mänguandeid hobusele andma, aga usun, et esimese trenni kohta on see andeks antav!:P
Vahepeal õppetraavis ma kohe tundsin, kuidas hobune ennast lõdvaks lasi (seal on kombeks sõita väga kerge ratsmega, et ei õpiks seda ratsme otsas rippumist ja ratsmega sõitmist), nii kui ma liiga palju ratset võtsin, hakkas hobune suulist kiuksutama ehk andis märku, et nii talle ei meeldi:P
Horatsius ei olnud üldse selline "tavaline" tunnihobune, kes on tuimaks sõidetud ja on "allumatu". Ta tegi küll täpselt nii palju, kui "vaja" oli, aga kui oskasin küsida, siis ta ka vastas ja seda minu jaoks meeldivalt, ses suhtes, et olen tunnikatega ka varem sõitnud ja ei ole just meeldiv olnud:P Kisuvad sisse, sõidavad õlg sees, väldivad nurkasid, pea on taevas, hobune kange, edasi ei liigu...seda selle hobuse puhul ma igatahes tähele ei pannud ja igati meeldiv ratsu oli!:)
Galoppi ma teda muidugi esimesel tõstmisel ei saanud...seda ütles Reet ka kohe, et Horatsiust on raske saada ja ta tahab pidevat edasi sõitmist ja kokku sõitmist, muidu ta laseb nina maha ja hakkab pikka traavi tegema:P
Aga ma sain sellega hakkama!:) Lausa mitu tõstet tegin, isegi mitte ideaalilähedaselt, aga ma sain ta galopile, me püsisime selles ja ma ei kukkunudki maha...loksutas küll kõvasti!:P
Ohh jah, ma olen nii rahulolev ja õnnelik...pärast trenni oli nii hea tunne ja ma juba ootan järgmist...mis tuleb 19ndal. NB! Praegu käin jalad kanged all ringi:P
Pärast trenni Reet kiitis mind, et säär on veel küll ebalev ja nõrk ja et kipun ühte pidi vildakas olema, aga muidu olin väga tubli ja ilusti sõitsin!:)
Hea oli kuulda ja ma andsin ka endast kõik!:)

teisipäev, 2. veebruar 2010

Heh...

Juhtub ka nii, et suur ostuhuviline ei huvitu enam hobusest, kui jutt konkreetseks läheb:D Aga nuh, eks siis otsin hobusele uut omanikku edasi, loodetavasti saan talle hea ja armastava kodu! Tuju on natuke parem, tulevik tundub helgem!:)

reede, 22. jaanuar 2010

Hinges on hirmus valus!:(

Esimest ja arvatavasti ka viimast korda oma Hanksi seljas. Autor Regne

Pole siia ammu midagi kirjutanud...pole nagu põhjust olnud. Nüüd on...liigagi!
Tegelikult pole ma tahtnud sellest lihtsalt rääkida, endal on mul hinges nii valus, et sellega on raske elada.
Hanks on müügis ja juba on olemas üsna kindel tahtja...Soomest. Praegu ei hakka ma üksikasjadesse laskuma, seda teen siis, kui Hanks juba müüdud ja oma uues kodus.
Ma ei saa seda mitte kuidagi sõnadesse panna, miks ma seda teen ja kuidas ma ennast sealjuures tunnen. Kui ma ta ostsin, siis ma arvasin, et ma ei müü teda kunagi...ma ei teekski seda, kui oleks teine võimalus, aga kahjuks ei ole.
Hobused on mu elu, aga mul on ka teine elu, see on mu perekond ja hetkel vajame me elu täisväärtuslikuks jätkumiseks raha (irooniline, kas pole...minu jaoks ei ole kunagi olnud raha tähtis, aga siiski mängib see meie elus liiga suurt rolli)!
Ma olen katki, nii katki, et vahepeal mõtlen, et kas kunagi üldse hobuste juurde pöördun, aga minu jaoks on võimatu, et ma seda ei tee...ma tahan kunagi, kui taevas on sinisem ja rohi rohelisem, endale uut hobust, kellele ise täielikult pühenduda...ma tahan araablast, see on mu unistus... Oeh, kui ilus ja hea on unistada, selle poole püüelda aga palju raskem ja ma ei taha mõeldagi, et võib-olla mu unistus ei täitugi!:(
Hanks on suurepärane hobune! Ma pole ise saanud temaga ammu tegeleda, nii kahju, et see aeg, mis ta minu oma on olnud, on nii raisku läinud...aga ta on olnud heades kätes.
Just vaatasin Anna pilte fotoalbumis ja mõtlesin, et Hanks oli ja oleks nii õnnelik Pollis. Seal oli tema jaoks paradiis, just sellist elu ma talle tahaksingi, kui ta aga ära müün, ei saa ma enam kontrollida, mis temast edasi saab ja kuidas tal läheb!
Küll teen kõik endast oleneva, et mina ta parimasse kodusse müüksin, mis võimalik...100% kindel ei saa aga kunagi milleski olla.
Mul on nii palju öelda, aga kui kirjutama hakkan, siis on pea nii tühi ja pean ükshaaval sõnu enda seest välja kiskuma...mõtteid on nii palju, et ma ei saa vahepeal öösel magadagi. Vahepeal mingi päevase tegevuse poole pealt vajun lihtsalt mõttesse ja pisarad tulevad silma, sest hinges on hirmus valus!