esmaspäev, 7. november 2011

Lihtsalt vahepeal olnust

Pole nagu väga-väga ammu siia midagi kirjutanud. Kahju tegelikult, ma ei tea, kas mu blogi on üldse kellelegi enam teada, kas keegi sellest üldse enam huvitukski:P
Aga räägin siis veidi olnust, olevikust ja sellest, mis edaspidi plaanis:)
Mis ma suve jooksul hobustega seonduvalt olen "üle elanud"?
Noo natuke ehk ikka, kuigi selle palavaga ja suure kõhuga olin üsna passiivne tegelane. Minu jaoks tähtsamad sündmused on olnud Astra külastamine ja tema varssade nägemine ning araabia hobuste näitus, kus Mairitiga käisime!:)
Astral käisime perega külas, kui augustis loomaaias käisime lapsega. Otsustasin, et kui ma sel korral Astra juurest läbi ei astu, siis lükkub see jälle teadmata kaugesse tulevikku.
Varsad on imearmsad ja sisendasid minusse veel rohkem seda uskumist ja jõudu, et just araabia hobust ma endale tahan. No Jassi varss on eriline seltsiline, tahtis tähelepanu ja sügamist, lükkas nina pihku ja tahtis isegi hammastega järele katsuda, kui "tore" ma olen!:P Alora varss aga on pelglik ja hoiab distantsi, ei saanudki talle pai teha. Ilusad on nad mõlemad ja ila jäi jooksma neid imetledes. Kaua me seal kahjuks olla ei saanud, sest Romet oli juba loomaaias tatsamisest nõnda väsinud.
Sel aastal aga võtsin ma ennast nii palju kokku, et ajasin Mairiti kodunt välja ja käisime araabia hobuste näitusel Selva rantšos. Oeh, ma olin seal nagu puuga pähe saanud ja omas mullis, mitte miski ei saanud minu unistavatesse mõtetesse vahele tulla, kui neid imelisi loomi vaatasin!:) Mõni peab mind kindlasti peast põrunuks, ma räägin, nagu oleksin hulluks läinud neist loomadest, aga araablased lihtsalt on kuidagi...minu jaoks!:)
Niisiis vaatasime kogu näituse ära ja tegin hullu moodi pilte (mõni neist kusjuures oli Oma Hobu ajakirjaski:P). Kahjuks läksid meil Mairitiga kõhud nii tühjaks, et seminarile me ei jäänud, ma ei saanud oma kõhutitat päris nälga ka jätta:P
Järgmistel aastatel võtan samuti südameasjaks neil näitustel käia, sain ka palju teadmisi juurde, kuidas ja mille järgi araablasi hinnatakse ja mida nende juures erinevate suundade (näituse või sportloomad) aretamisel silmas peab pidama.
Olevik on see, et ma olen kahe väikese lapsega kodune. Pisike tütar sündis alles 16. september, nii et pole veel kahe kuunegi. Kohe peale sünnitust hakkasin unes nägema hobuseid, talle, ratsutamist ja muud sellega seonduvat:P Eks see kõik on ikka "veres" ja see on see, mis on mu elust ikka veel puudu. Muidu olen oma eluga hetkel nii rahul, kui olla saab, sest lapsed on mu pisikesed päikesekiired iga päevas.
Tulevikust...
No uuel aastal on plaan hakata trennides käima. Ega siinkandis vist muud varianti pole, kui Vinni tall. Ma nii ootan, olen lausa ärevil, justkui oma elu esimesse ratsatrenni minnes:P
Sealt edasi tahan regulaarselt trennides käia, ennast taas nö lainele viia ja julgen öelda, et lähima 1,5 kuni 2 aasta jooksul on plaan endale uuesti päris oma hobune osta, araablane siis...
Blogi hakkan täiustama korrapäraselt kohe, kui trennides taas käima hakkan, loodan, et kõik läheb plaanipäraselt!:)
Seniks aga jällekirjutamiseni!:)