laupäev, 24. november 2012

Fruty õpib käe kõrval käima.

Eile käisin tallis, poja oli kaasas ja igavene asjapulk:) Ta on nii julge hobustega, liiga julge lausa. No tahtis ka Frutyt puhastada, ega ma ei keelanud ka, sest Fruty oli tema osas väga uudishimulik ja lubas kenasti ennast puhastada. Ma hoidsin igaks juhuks kinni, sest inimese ruumi ei austa ta veel teps mitte (varbavalu läks õnneks ruttu üle:P). Poja siis õhinal puhastas ka, väga mudane oli ja no ikka veel need takjad:S Siis oli vaja pojal ponile saiakoorikuid anda ja sellega tekitas ta enda vastu väga pealetükkiva huvi ja siis keelasin selle ära. Ei taha, et poni selliseks maiusenorijaks muutuks. Kui ta enam-vähem suuremast mudast puhtaks saime, mõtlesin, et mis siis ikka, vaatame, kuidas ta käe kõrval käitub. Olin julge ja läksin kohe õue. No juba boksist välja tulles oli selge, et päitsete survele järele andmisest ei tea ta midagi. Hiljem sain teada, et ta oli üldse esimest korda niimoodi käe kõrval õues. No great!:P Õues lasin tal ringi vaadata, vahepeal natuke palusin edasi liikuda, see oli ka selline "tahan-su-selja-taga-olla-ja-kanna-peale-astuda" liikumine. Kui seisime, siis lasin päitsete survel tal edasi või tagasi astuda. Alguses ei saanud üldse aru ikka, aga kohe, kui taipas, et päitse survest lahti saamiseks tuleb järele anda, ehk siis vastavas suunas astuda, siis läks asi ladusamalt juba. Ruttu õpib, see on hea! Ega kaua õues ei olnud, mingi 10 minutit vb. Läksime tasapisi talli tagasi, boksi tagasi saamisega oli ka natuke tegu, aga natuke pusimist ja surve eest ära astumist ja saime boksi tagasi ka. Nii et kaks asja on meil vaja selgeks saada: inimese ruum ja päitsete survele järele andmine, need on esimesed prioriteedid! Hiljem liigutasin Fredyt natuke kordel ja panin pärast poja sinna selga ka. Kartis, sest oli ilma sadulata:P Aga ta oli rahul, et ikka hobuse selga ka sai, see oli esimene küsimus, kui talli jõudsime, et kas ikka ratsutada ka saab:D Kuna Fruty saab kolme aastaseks alles järgmise aasta augustis, siis on temaga aega maa ja ilm asju õppida. Seetõttu vahel tegelen tallis ka teiste pudulojustega:)

esmaspäev, 19. november 2012

Raporteerin...

...et pühapäeval ikka korra jõudsin ponu juures läbi käia. Natuke puhastasin teda ja tema lakka, mis oli jälle takjaid täis:P Saba jäigi takjatesse, polnud aega lihtsalt. Aga ta on armas ja astus mulle jala peale, päääris valus oli, pool päeva lonkasin pärast:D Kõik, miskit muud tarka ei teinud, sest lihtsalt nii kiire nädalavahetus oli. Inimese ruumi austamine on järgmise korra teema:P

teisipäev, 13. november 2012

Mida veel tahta...

...kui üks laupäevane ratsamatk mere ääres ja muistsete linnusevaremete taustal!?:) Just seda ma kogesin mõni päev tagasi, pole lihtsalt jõudnud sellest kirjutada. Mulle pakuti ammu sellist võimalust, aga ega pole lihtne olnud sellist aega leida laste kõrvalt. Aga 10ndal ma võtsin ennast kokku ja vedasin ennast kella 11 paiku Toolsele, kus elavad ranna ääres kaks väärikat hobust Paula ja Hektor. Vastu tuli mulle neli koera, kaks neist suuremad, kui ponid, aga kõik väga sõbralikud ja lahked seda ka välja näitama!:) Tutvusin siis natuke koertega, kelledeks olid kaks iiri hundikoera, itaalia väikehurt ja mopsikutsikas:) No imearmsad koerad, oleksin jäänudki nendega suhtlema, aga ka hobused ootasid tutvustamist. 10 a ruun Hektor, tõeline härrasmees, paar cm alla 180 turjakõrgusega ja 15 a mära Paula, kes pärit Saksa tallist ja elab nüüd väärikalt mere ääres suurte-väikeste koerte ja Hektori seltsis. Puhastasime hobused ja panime nad matkaks valmis. Mina sain Hektori, täiesti uskumatu, et ma niiii suure hobuse selga sain. Perenaine läks Paulaga ees ja mina Hektoriga järel. Raske oli sammu pidada, hobustel oli arusaadavalt hea meel, et olid koplist välja saanud, polnud nad ju kaks nädalat sadulas olnud. Suund oli Toolse linnuse poole, mis asub täpselt mere kaldal. Kõik oli lausa muinasjutuline: meri, tuul, liiv, linnus, luiged ja hea seltskond. Tagasiteel tegime ka galoppi, nii hea vabastav tunne oli. Lasime pikalt, aga rahulikult hobustel omas tempos joosta, nii hea oli! Vahepeal väike kruusatee jupike ja metsavahel jälle... Ma ei oska midagi paremat lihtsalt tahta. Ma olin lõpuks mere kallast mööda tagasi jalutades tohutult väsinud, aga veel rohkem rahul selle paari tunniga hobuste, koerte, mere ja meeldiva inimese seltsis!:) Ootan juba järgmist korda!;) Frutyt pole vaatmas käinud, aga ostsin talle harjad ära, muud meil vaja ei ole:) Nädalavahetusel üritan ka talle külla jõuda. Üks tutvustav pilt temast:

teisipäev, 6. november 2012

Otsus

Tegin lõpuks pika mõtlemise järel oma otsuse. Olen kaalude tähtkujus sündinud ja otsuste langetamine ei ole just mu tugevamaid külgi. Aga üritasin enda jaoks plussid ja miinusede ja kõhualuse puhastamisega/katsumisega pean veel ootama, sest mõlema hobuse puhul välja mõelda ja mu kaalukauss langes siis ikkagi Frutyle. Natuke usaldasin ka oma sisetunnet ja ma usun, et nii on õige. Fruty on küll poni, aga see mind ei morjenda, ponid on mulle alati meeldinud ja otsustamisel ei olnud see prioriteediks. Niisiis tutvustan seda ponilist natuke. Tegemist on 2010 a sündinud halli märaga, kes siiani elanud karjaelu ja nautinud puutumatust inimeste poolt. Ta aktsepteerib inimeste kohalolekut, laseb päitsed pähe panna ja puhastada, aga see on ka kõik. Seda saadab pisuke usaldamatus, käe kõrval käimise kogemust on tal vähe, aga saab ka sellega enam-vähem hakkama. Poni isa on täitsa hobusemõõtu hall Fakiir, kes nüüdseks ruun ja ema ponikasvu Tuti, kes on ustav lasteponi laagrites. Ma arvan, et Fruty ise jääb tulevikus ponikasvu. Mis mul temaga hetkel teha...ega eriti ei olegi:) Käin vahel ja puhastan ja patsutan ja harjutan inimese puudutustega, käime käe kõrval natuke jalutamas. Hobune elab oma tavapärast elu edasi, mina lihtsalt ootan, et temast kasvaks ilus ja tore poniline. Eile käisin tallis ka, tiirudest saime sel korral üle õnneks. Siiani on mõistatuseks, millest need tulid, aga loodan väga, et enam seda üle elama ei pea! Puhastasin teda natuke kaelalt ja seljalt, jalgade suhtes tal veel täit usaldust ei ole. Ta oli väga uudishimulik, nuusutas mind, aga kõndis palju eest ära:P Ei tüüdanud teda väga, kui harjasin, siis ootasin, kuni peatub ja võtsin kohe harja ära, et talle teada anda, et paigal seistes saab harja puudutusest kiiresti lahti. Alguses oli ta minu puudutuste suhtes selline ebalev, aga lõpuks, kui ta hakkas asja taipama, muutus ta väga tähelepanelikuks ja uuris mind igal võimalusel. Kui läksin ühte boksi nurka, keeras end näoga minu poole, kui läksin teise, siis jälle jne. Kui boksist lahkusin, tahtis järele tulla:D Suutsin temas ühesõnaga huvi enda vastu äratada ja arvan, et see on hea:)

laupäev, 3. november 2012

Fix, Fuksa ja Fruty

Käisin täna tallis. Ootasin seda terve hommikupoolse päeva, poole kolme paiku sain siis lõpuks minema hakata. Ilm oli enam-vähem, kuigi natuke udutas. Puhastasin Fixi, ühte noortest, kelle vahel valima pean. Tegu on hetkel 2 a ruunaga, hall hobusemõõtu nooruk, kellel inimesega siiani kokkupuuted olnud head, kuid minimaalsed. Laseb endaga kenasti toimetada, puhastada, päitseid pähe panna. Natuke ta jälgis mind silmanurgast ja oli veidi ebalev, kui teda kõhu alt või jalgadelt puhastasin, aga väga mõistlik ja samas rahulik, kui temaga rahulikult käituda. Saba kusjuures lasi takjatest vägagi kenasti puhastada, ilma mingisuguse kartuseta. Puhastasin teda, katsusin tasakesi erinevatest kohtadest, niisama suhtlesin ja kammisin lakka ja saba. Inimese ruumi austamisest ei tea ta suurt midagi, aga näha on, et rikkumata loom, keda saab ise "voolida":) Kuna Reelikat talli ei tulnud, sõitsin tema mära Fuksaga. Oli täna koplite ümbertõstmise ja ehitamise tõttu sees pidanud olema, aga vägagi mõistlik selle kohta. Tal on ülimugav traav, aga veidi ebamugavam galopp, kui Fredyl. Hea oli temaga sõita, liigutasin teda selliselt vabalt ja lõdvestavalt, ma jäin rahule, kuigi väsisin ruttu:) Kati sõidutas samal ajal käe kõrval ühtesid kliente:) Jalutasin pärast pikalt Fuksaga ja kui ta sisse viisin, lahti võtsin ja asjad ära panin, läksin korraks Fruty (teine hobuslane, kes mu valikus on) boksi, et talle pai teha ja ta käitus veidralt. Hakkas ringi tammuma ja tahtis pikali visata. Vaatasin teda veidi üllatunult ja sain siis aru, et ta tunneb ennast halvasti, sest pikali olles ta korra üritas püherdada ja siis lihtsalt katsus ninaga oma kõhtu ja hingas raskelt. Kutsusin kohe Kati, kellega arutledes jõudsime tõdemuseni, et tal ilmselt tiirud:S Millest? Põhust? Sest muud nad ei saa hetkel midagi. Vahet pole, tiirud, siis tiirud, midagi ta oli endale igal juhul sisse ajanud. Hobune boksist välja ja talli vahekäiku jalutama. Ei tahtnud liikuda, pidin pidevalt tagant edasi utsimama. Kõhtu katsuda ei last, tahtis virutada, üritasin kuulata, kas seedetegevust on kuulda, ei olnud, muudkui tahtis mööda boksiseinu ennast nühkida, seista või pikali visata. Väga kõhe hakkas mul, aitasin pool tundi Katil teda jalutada, lõpuks hakkas juba paremini liikuma, aga ma pidin ära tulema. Kati teavitas omanikku, aga homme kuulen, kuidas tal on. Loodan, et said tal seedimise tööle. Kõik söögi korjasin tal eest ära. Aga...nüüd olen dilemma ees, mul on valida kahe 2 a hobuse vahel. Õigemini Fix on hobusemõõtu, ehk 160+ ja ruun, Fruty aga ponimõõtu 140+ ja mära. Eks mõlemad veel kasvavad, aga fakt on see, et Fruty jääb ilmselt poniks. Fruty on mega hea iseloomuga, usaldav, sõbralik. Fix veel veidi ebalev, pelglik, sõbralik, mitte nii usaldav. Raske valik on... Eks 2 aastasega läheb veel pikalt aega, et midagi korralikult toimetama saaks hakata, aga mul ei ole kiiret kuskile ja talvel käia korra nädalas niisama puhastamas, jalgu võtmas ja käe kõrval jalutamas on täitsa ok, ma usun.