laupäev, 28. juuni 2014

Kolm päeva koolisõidusadulas - 26.-28. juuni

Olen kolmel päeval järjest trennis käinud, pole aga suutnud leida aega, et tulla ja kirjutada, mis teinud oleme.
Alustan sellest, et erinevatel põhjustel on alust kahtlustada, et Luunale ei sobi sadul. Me ei ole selles täiesti kindlad, aga olen kolmel päeval sõitnud hoopis Fogeli sadulaga, mis on suht uus Thorowgoodi koolisõidukas. Pean muidugi mainima, et mulle endale väga meeldib koolisõidusadulaga sõitmine, kuigi tõden, et tegelikult töötavad erinevates sadulates hoopis erinevad lihased ja seetõttu väsisin esimesel päeval (neljapäeval) ikka väga ruttu ära.
Reedel ja laupäeval tegin niisama ratsastust, K. hüppas Fogeliga. Hobune oli selle sadulaga kuidagi palju vastutulelikum või ma ei oskagi seletada. Luuna lõdvestus paremini, painutas paremini ja galopi-traavi üleminekudki ei olnud nii "robustsed".
Eks kippus ikka kohati esiotsal olema, aga ta oli üllatavalt hea sõita. Galoppi tegin üldse vähe ja peale galoppi pikalt traavi peale veel. Rahunes palju kiiremini, kui muidu, sest tavaliselt peale galoppi rahulikku ja lõdvestunud traavi saada oli pea võimatu.
Täna siis avastasin, et Lepa talli võistluste ERL plaani välise osa juhend tuli ka välja ja minu jaoks oli natuke ebameeldivaks üllatuseks see, et selles on ainult ST-2 skeem, ABC-d ei olegi :(
Ega mul siis muud üle ei jäägi, kui sõida A9-t, mida ma muidugi väga pelgan, sest on ikkagi kordades raskem, kui lihtne ja loogiline ABC.
Tegin korralikult ettevalmistusi enne talli minekut, kirjutasin skeemi üles (printer andis saba) ja tegin tähed väljaku tähistamiseks. Lapsed võtsin kaasa, sest polnud kellelegi jätta. Sättisime enne platsi korda ja alles siis läksin hobust valmis panema. Plaanisime nii, et ma sõidan ära ja pärast läheb K., sest keegi pidi ka lastel silma peal hoidma.
Luuna oli kohe algusest peale suht mõnus, ei kaelkirjatsenud ja hakkas väga ruttu lõdvestuma. Väga pikalt sooja ei teinud, kaks umbes 5 minutilist traavi üsna kerge kontaktiga.
Oli plaan hakata skeemi osade kaupa õppima, sest see on nii ilmatuma pikk ja lohisev, et alguses tundus mulle, et see ei jää kunagi meelde. Skeemi järjekord läks korduvalt sassi, aga lõpuks saime selle kahel korral ka enam-vähem läbi tehtud ja oh seda imet!, isegi meelde hakkas jääma.
Mis on aga kole, on sammu osa, kus Luuna tahab "tagurpidi ants" olla ja kangelt kõndida ning galopiosa peale esimest galoppi, kus ta seda igal hetkel uuesti pakkuma kipub. Aga usun, et kaks nädalat tööd ja me saame endid võistlusvalmis küll, iseasi, mis tulemusele :D
Sean aga ka sel korral endale mingid pisikesed eesmärgid ja olen nende täitumise üle õnnelik, see viibki meid edasi :)
Hetkel on üks sadul ka müügis, loodame, et kui selle saaks maha müüdud, siis saaks Luunale ka koolisõidusadula tellida. Tunnen ennast selles kõige paremini ja K. arvas, et kuna ma hüppaja tüüpi nii kui nii ei ole, siis oleks koolisõidukas kõige parem variant.
Reedel käis Kristin tallis kaasas ja tegi veidi pilte, panen siis paar paremat üles :)
Mingil päeval tullakse hobuste papusid korda tegema, K. peab Luunale kiibi laskma panna (avastas, et ei olegi), mina pean Rohelise kaardi tegema endale ja veel palju muid asju on meeles pidada.

Aa, ja enda ratsasaapad sain kätte reedel, muidu parajad, aga sääreosa ikka veits lai. Mitte palju ega häirivalt, aga pani mõtlema, kas ikka jätan. Praegu ikka jätsin, eks näis.

neljapäev, 19. juuni 2014

Meeldiv trenn! - 18. juuni

Eile oli tore trenn! Mul oli aega maa ja ilm, sest lapsed viisin vanaema juurde.
Sadulale olin laiema kaare sisse pannud eelmisel õhtul, et vaadata, kas ja kuidas see mõjub.
Ette tegime hästi pikalt sammu, olime jutusoonel ja aeg lendas. Peale esimest traavi mõtles K., et võiks koos erinevaid harjutusi teha. Esimeseks oli suurel ringil traavi sõites iga natukese aja tagant peatus teha. Esimesed peatused olid küll kohutavad. Pea üles, seljast kangeks, pepu küljele, jalgu ma ei hakanud vaatamagi :D Aga mingil hetkel muutus hobune minu suhtes väga tähelepanelikuks ja juba kerge põlvede surve peale jäi ta ilusti seisma, ilma, et oleks krampi läinud ja peput loopima hakanud. Harjutamine kandis vilja :)
Teiseks tegime traavis nii, et ühel sirgel pikendasime ja teisel sirgel sääre eest ära astumist serpentiini kujuliselt. Tegime mõlemat pidi kaks korda. Jälle oli esimene katse kõige kehvem, aga kui Luuna mõistis, mida oodatakse, siis pingutas väga.
Eile oli aga veider see, et kui ta muidu kipub pead ülespoole loopima, siis eile ta nö koogutas allapoole just. Ei kiskunud ta mul ratsmeid käest ega visand pead üles, vaid kiigutas oma pead traavis alla-üles, ise ratsmes püsides. Lasin tal eest kusjuures võimalikult vabalt olla, ratse oli küllaltki pikk, enam pikemaks anda poleks saanud.
Viimase harjutusena mõtles K., et võiks teha galopis nii, et sirgel traav, otstes galopp. No sellest Luuna ei arvanud midagi, sest meie jaoks on need galopp-traav üleminekud endiselt peavalu tekitavad. Siis K. pani meid sellist 20 m diameetriga ringi sõitma traavis, mina pidin teda siis painutama kätt "avades" ja sissepoole tuues, ise samas hästi sirgelt üles kergendades, et ta hakkaks oma tagumisi jalgu keha alla tooma.
Tegime seda mõlemat pidi ja saime täitsa hästi hakkama! Jäin temaga väga rahule ja ei hakanud enam teda galopiga üldse uuesti närvi ajama.
Järgmises trennis teen samu harjutusi ja edaspidi üritan teha nii, et galopitõsted "peidan" traaviharjutuste vahele ära justkui muuseas. Peale galoppi peab alati tegema veel pikalt traavi, et ta hakkaks mõistma, et galopp ei ole ainult galopp ja galopp ei tähenda alati trenni lõppu... Ka pean kasutama sõites sõnu "traav" ja "galopp", et ta hakkaks mind rohkem kuulama ja tähele panema.
Ma ei saa nüüd mitu päeva talli, sest täna olen õhtuni tööl, homme lõpetab mu noorem vend Sisekaitseakadeemia politsei erialal, laupäeval on mul kunagiste algkooli klassiõdedega kokkusaamine. Pühapäeval loodan ennast siis talli ka vedada.
Ja 3. juuli on K. ise ka tööl, see neljapäev ju! :D
12. juuli on plaanis aga Lepa talli koolisõitu võistlema minna.

teisipäev, 17. juuni 2014

Mulle ei meeldi hüppamine! - 17. juuni

Kui talli jõudsin, oli K. juba Fogeliga platsil ja tegi talle topeltkordet. Luuna oli talli eest aias. Sõi rahulikult. Panin asjad talli ja tõin Luuna sisse talli vahele, seal hakkas ta tatsama ja närveldama. Mõtlesin siis, et lähen küsin K.-lt, kaugel ta on, et äkki ootan, kuni ta tuleb sisse, et siis ise minna. Ta aga alles alustas ja seetõttu otsustasin Luuna õues valmis panna. No tükk tegu ikka, ühe käega hoia nööri ja teisega puhasta, rahusta, sadulda :D Tõmbasin endal vööd pingutades mingi seljalihase ära paremalt poolt. Tänaseni valus.
Panin Luunale kummid peale, polnud tahtmist temaga kaelkirjakut mängida, hakkab siis kohe algusest peale ilusti töötama.
Oli kohe nii hea sõita. Ta töötas algusest peale mõnusasti kaasa ja jäin traaviosaga üsna rahule. Galopp polnud aga väga hea. Tõstsin paar korda mõlemale poole. Ilma kummideta on isegi nagu parem olnud mu meelest. Kummidega vajus nagu rohkem esiotsale ja toetas ratsmele liiga palju.
Galopp on üldse asi, mille kallal peame tööd rabama.
No ja siis, kui K. oli Fogeliga lõpetanud, küsis ta, kas ta tahaksin 3. juulil Piira talli võistlema minna. Hetkeks tekkis tunne, et jaa, tahan küll, aga siis tõstatasin küsimuse, et kas see on takistussõit. Kuuldes jaatavat vastust, jäin jutu juurde, et mulle see ei istu.
Polnud kasu! K. pani mu hüppama pisikesi ristikesi. Ja kui olin mõned korrad poolistakus üle lattide läinud ja ühe korra traavis ka üle risti läinud, ütles K., et mine galopis, Luunal nii parem... Ja mis juhtus, ma jäin maha, karjatasin, jäin suu peale, Luuna tegi mingi x hüppe ja peale takistust hüppas veelkord lambist õhku, sest ma potsatasin sadulasse tagasi ja siis ma ütlesin, et EI, hüppamine pole minu jaoks! :D K. veenis mind veel ja seletas, mis ja kuidas ning alustasingi juba uuesti poolistakus traavi, aga olin selleks ajaks nii väsinud (ma avastasin, et ma reaalselt ei jaksa poolistakut üldse sõita, sest jalalihased lihtsalt ei pea sellele koormusele vastu ja hakkavad valutama), et lõin käega.
Pealegi tuli mul pärast tallis meelde, et ma olen 3. juulil tööl ja seda ei anna mul kuidagi ära vahetada, sest teine inimene puhkab. Niigi vahetasin ära 12. juuli, et Lepa talli võistlema minna.
Veendusin veelkord, et ma kardan takistusi ja seetõttu rikun selle kõik ka hobuse jaoks ära... Hirmust üle saada on raske!

16. juuni

Vahepeal kohe kuidagi talli ei jõudnud. Oli tihe töönädal ainult ühe vaba päevaga, ka see oli sisutihe juba ilma trennitagi.
Peale sellist puhkust oli hobune muidugi kohe natuke kehvem ka.
Tegin ette pikalt sammu. Vahtis kõike ja oli muidu kange. Traavis ka ikka tükk aega pea taevas ja silmad krõllis. Tuul oli ka tugev, vb tegi see teda selliseks "jäneseks".
Teise traavi aeg hakkas juba ikka lõdvestuma ka, aga nurki tahtis seekord jälle hirmsasti õlaga lõigata. Galoppi tegin vähe. Vasakule poole ei olegi midagi, tõusis ilusti rahulikult ja ei hakanud ennast ketrama. Paremale tegin suure ringi peal ja poolistakus, oli ok. Hakkas tibutama ja kuna mul oli pere kaasas ja poiss lunis hobuse selga, siis jalutasingi teda veel pärast pikalt. Tüdruk tahtis ka hirmsasti, aga kui selga tõstsin, kukkus kisama, et tema kardab ja tuli alla tagasi. Nii kaks korda :D
Veel kord veendusin, et hobuste juures peab väikeste lastega olema ülimalt ettevaatlik. Luuna on väga kannatlik ja rahulik, aga just sel ajal, kui tüdruk oli minu juures, et kiivrit pähe panna ja uuele katsele hobuse selga minna, ehmatas millegi peale Fogel, sai K. käest lahti, selle peale tegi Luuna hüppe kõrvale, minu pilk oli kohe lapsel, kellest Luuna jalad napilt üle "lendasid" ja plika kukkus põlvili liiva sisse. Muidugi ta ehmatas, aga õnneks hobune talle kuidagi haiget ei teinud. Minul olid süümepiinad, et tüdruk hobuse esijalgadele nii lähedal oli. Selga ta polnud nõus minema peale seda muidugi :)
Poiss oli aga kohe valmis jälle hobusele saama ja ta tahtis tallini ka ratsutada. Seletas mulle seljast, et tema ikka tahab juba üle lattide jalutada ja uuris, kuidas hobust liikuma ja peatuma saab :D

teisipäev, 10. juuni 2014

9. juuni

Nagu ikka, selleks ajaks, kui pidin hakkama talli sättima, kerkis suur ja tume pilv ja kukkus sadama. Ootasin siis saju lõpuni, helistasin K.-le, kes oli hobused õnneks juba töölt koju jõudes sisse toonud, ja uurisin sealse ilma kohta. Ütles, et tibutab veel ja suur pilv on sealsamas kõrval. Otsustasin siiski talli minna.
Tahtsin teha veidi pikema trenni, kui eelmisel päeval, aga samamoodi võimalikult rahulikult asja võtta. Trenn algas väga hästi. Luuna oli kohe alguses üsna järeleandlik ja ei kaelkirjatsenud väga isegi esimese traavi ajal. Üldse oli traavi osa rahuldav. Rahul ei ole ma siiani pööretega, kus ta kipub õlg sees kurvis sisse vajuma, väga korralikult tuleb enne pöördele minekut eeltööd teha, et õige paine kätte saada. See kõik aga otseselt mu enda viga, mis vajab palju tööd ja vaeva, et ma suudaks ennast seal seljas paremini kontrollida. Vahel on nii, et pööre algab hästi, siis aga lohiseb hobuse tagumik ikka suvalt järele ja ma ei ole rahul :D On ka selliseid hetki, pöördeid ja volte, kus olen rahul nii enda kui hobusega.
Galopiga olen ma rahul senini, kuni on esimene tõste ära tehtud. See tuleb tavaliselt sujuvalt, hobune on hea rütmiga ja ei kiirusta. Peale seda on ta närveldis.
Ma ei tea, kuidas saada ta peale esimest tõstet ka rahulikult galopile tõusma. Ma ei tee tavaliselt pikalt galoppi. Tõstan galopile, siis teen poole platsi ulatuses ringi kuni poolteist. Rohkem olengi üritanud üleminekuid teha, mitte lihtsalt galoppi uhada. Paremale on asi veel hullem. Siis ta kukub vahel ka pead viskama.
Põhimõtteliselt on nii, et peale esimest galoppi käib mul pidev võitlus ja "vaidlus" hobusega selle üle, kas ja millal me uuesti galoppi tõuseme. Traavi ta siis enam rahulikult teha ei taha, see muutub kaootiliseks selles suhtes, et pole õiget rütmi (kord kiirustab, siis tahab üldse sammu jääda), iga hetk pakub galoppi, ise sealjuures närviliselt suulist närides.
Eile peale galopitõsteid jalutasin temaga tükk aega, siis üritasin teda taas traavis rahulikuks saada. Päriselt ei õnnestunudki, aga vähemalt ei pakkunud ta lõpuks mulle iga mõne traavisammu järel uuesti galoppi.

Ühesõnaga on mul on kaks peamist eesmärki hetkel Luunaga:
1) õigete painete järgimine kaarsõitudel
2) galopitõstete sujuvus ja sealjuures rahulik ja lõdvestunud hobune

Huh, tundub võimatu! :D

Sain lõpuks mõne pildi endast ja Luunast võistlustel. Piltide autor on Marleen Korbelainen.


pühapäev, 8. juuni 2014

Hea trenn - 8. juuni

Vahepeal juhtus siis selline asi, et meie pere auto läks pekki! Seetõttu tekkis vähe kaootiline seis tallis käimisega. Hetkel ongi nii, et kui transpordi saan, siis on hästi, kui ei saa, siis talli jala ka ei käi!
Nii et alles eile sain siis trennitama.
Suht suur pilv kerkis sel hetkel, kui talli jõudsin, kõmistas ka kaugel, aga tõime hobused sisse, puhastasime ära ja arutlesime, et lähme ikka sõitma, küll siis näeme, mis see pilveke teeb.
Otsustasin, et teen sellise kergema trenni, võimalikult rahuliku ja mittenõudliku. Esimene traav on alati nagu ikka, pea püsti, aga esimest korda hakkas ta juba esimese traavi lõpus ennast natuke lõdvestama.
Teine traav oli juba väga hea. Eest näppisin teda võimalikult vähe ja hobune oli tõesti mõnus ja kerge sõita.
Tegin palju volte ja suunamuutusi.
Galopp oli vasakut pidi parem (isegi väga hea), kui paremale. Õigemini paremale tõstes ta kuidagi hakkas jälle esiotsa kergitama ja edasiliikumist ei tekkinud. K. soovitas poolistakus paremale poole proovida. Siis tõusis ilusti ja sain ka niipidi hobuse liikuma. Ei tea, mis tal siis oli... Vasakule ta aga nii mõnusasti töötas ja hea oli seljas olla kohe.
Ei teinud pikalt, sest hobune oli üldkokkuvõttes ülimõnus sõita ja jäin selle juurde, et pigem natuke ja hästi, kui palju ja halvasti. Üldse hakkas sadama ja saime ikka täitsa märjaks. Lauspadukas jõudis õnneks alles siis kohale, kui meie juba talli uksest välja saime vaadata :)
Ma olen nüüdseks pea kuu aega Luunaga sõitnud ja alles nüüd hakkan ma pihta saama, kuidas, millal ja kui palju temalt nõuda saab, sest ta on selline hobune, kellelt vähem nõudes saab parema tulemuse. Temaga on vaja rahu ja kannatust, samas kindlat meelt.

Saapad tellisin endale ära, nüüd ootan, läheb kuni 2 nädalat.

neljapäev, 5. juuni 2014

Maastikul - 4. juuni

Eile otsustasime lõõgastuda maastikul. Kohe täitsa mõnus pea paaritunnine matk oli, enamasti liikusime sammus, vahepeal veidi ka traavitasime. Luuna oli kohati veidi närviline, näris suulist ja tõmbles peaga. Rada oli nii teeäärt pidi, kui kruusateedel ja metsa all. Metsaalune rada oli mõnusalt õdus ja paraja pinnasega.
Lõpus tahtsime natuke galoppi teha. Esialgu Luuna tõusis ilusti galopile, aga kui Fogel ka galoppi läks ja meil natuke eest ära liikus, siis kaotas Luuna pea, kukkus koha peal galopisammu tegema, lõpuks viskas pead ühele ja teisele poole, tagurdas võssa ja tõusis küünlasse, karjatasin mõnusalt üle metsa ja kutsusin K. Tagasi, sest Luuna oli täiesti endast väljas ja edasi liikumisest pold juttugi. Kohe, kui Luuna Fogelit uuesti silmas, rahunes ta ja oli nõus edasi astuma.
Koju jalutasime ja platsil tõstsin ta korra galopile, et lõpp positiivne oleks. Platsil oli kõik hästi ja jalutasime talli ära.
Pesime hobused üle ja vaevasime pead, kuidas Luunat putukate eest kaitsta, kui tal tekk ühe õla paljaks on hõõrunud juba...
Täna ma talli ei jõua, homme lähen juba päeva aeg.
Minu saapaotsingud on sealmaal, et ühed saapad, mis tulid, osutusid siiski säärest lühikeseks ja otsustasin need tagasi saata, täna enne tööd viin need Smartposti ja tellin ilmselt homme teised.

esmaspäev, 2. juuni 2014

Võistluspäev - 1. juuni

Ärkasin varakult, kuue paiku ja sättisin ennast talli. Sinna jõudsin pool kaheksa, K. tegi bokse, hobused olid veel väljas, kenasti putukatekkides :)
Tõime nad siis sisse, puhastasime ja hakkasime patse tegema. Päris hästi tulid välja, kuigi tal lakk keskkohast nii maru paks, et neid patse pidin korduvalt üle tegema, et need kuidagi püsima jääks. Õnneks pidasid patsid ilusti vastu.
K. otsustas, et sõidame kaks korda kodu vahet, s.t et enne viisime Ebaverre vaid Luuna, et ta vahepeal koju tuua ja siis Fogel kaasa võtta. Selleks kaks põhjust. Meie sõitude vahe oli väga pikk ja teiseks on nad teineteisest sõltumatult rahulikumad.
Peale läks Luuna väga ilusti. Ebaveres maha võttes tegi ta väikse lolli liigutuse ja mina sain pähe muhu. Üldse pidi ta maha tulles paras rahmeldis olema.
Alguses oli ta veidi närvis. Läksin maksin stardimaksud ära, panin ta sadulasse, vahetasin riided ja selga. Soojendusväljak oli pungil hobuseid täis, seega tegin alguses sammu ja traavi selle kõrval tee ääres. Oli täitsa pinges ja pea püsti. Mõtlesin, et ei lõdvestugi. Kui soojendusväljakule pääsesin, siis sain ka paar galopitõstet teha, aga ei tahtnud üle pushida teda. Seega jäime enda korda ootama. Närv oli hullult sees.
Kui tuli minu aeg järgmisena valmis panna, läksin võistlusplatsi kõrval olevale liivaplatsile. Tegin seal natuke sammu ja siis traavi peale. Luuna muutus nagu hetkega nii mõnusaks ja kuulekaks. Ta pole mul isegi koduplatsil kunagi nii hea sõita olnud! :) K. näitas mulle ka püstist pöialt, tunne muutus paremaks kohe.
Võistlusväljakule sõites tundsin, kuidas läheb silme eest mustaks, lihtsalt nii tohutult närvis olin. Kui aga seal juba traavi tegin ja kella kuulsin, siis rahunesin.
Skeem tuli üsna hästi välja, vähemalt ise jäin väga rahule. Sain sõidetud rahuliku ja lõdvestunud hobusega, kes ei vehkinud peaga ja kuuletus hästi.
Kui lõpetasin ja väljakult ära läksin, siis tundsin, kuidas pea hakkab valutama. Pingelangus lihtsalt! Jalutasin natuke hobust ja vaatasin veel teisi sõitjaid. Aga kuna K. pidi hakkama minema Fogelile järele, siis pidin Luuna lahti võtma ja treikusse laadima.
Enne käisin veel uurisin sekretariaadist enda tulemuse kohta ja pidin sealt tornist alla kukkuma, kui Ü. Hanni ütles mu tulemuseks 73,333 %!!! K. ütles selle peale, et ma võin auhinnalisele kohale tulla.
Otsustasime aga ikkagi hobuse ära viia. Õigemini mina jäin võistlustele, K. läks Luunat koju viima ja Fogelit tooma. Kui öeldi, keda ootatakse autasustamisele, siis sain järgmise üllatuse osaliseks. Saavutasime Valunaga ABC-1 skeemis III koha! Uskumatu, milline päev! Ma ei suuda seda siiani uskuda :) Kuulsin hiljem tuttavalt, kes oli Eva-Maria Vint-Warmingtonil kirjutajaks, et ta oli kiitnud mu head istakut ja et oleme hobusega kena paar.
Ka K.-l läks hästi, tema sai A-26 skeemis lausa esikoha! Nii et igati kordaläinud päev meile mõlemile, mis päädis kodus vahuveini joomisega! :)
Luuna puhkab nüüd paar päeva ja ma ise ka, sest olen veel tänagi väsinud eilsest. Nii füüsiliselt kui vaimselt.