esmaspäev, 23. august 2010

Unistan uuest algusest.


Tegin oma blogi taas kõigile loetavaks, nigu põlegi siin ju midagi lugeda tegelikult. Kõik see on mu enda jaoks olnud ja mul on väga hea meel, et hakkasin kohe peale Hanksi ostmist blogi pidama, nii hea on mõnikord ajas tagasi rännata ja meenutada, kui hea see kõik oli...
...jah, just nimelt oli...sest mul pole enam midagi, mida hobustega seoses kirjutada ja lähiajast meenutada, v.a viimane ratsasõit Hanksiga, mille meenutamine mõnes mõttes isegi raske on, sest igatsen seda tunnet taas tunda...

Mõni vb arvab (kuigi mind teiste arvamus eriti ei huvita selle koha pealt), et ma olen loobunud ja ei tahagi enam hobustega tegemist teha...aga...mitte keegi ei tea, mis minu sees toimub, mul on vaja sellest vabaneda, sellest kirjutada, sest rääkida pole kellelegi ja keda huvitabki, kui päris aus olla...

Ma unistan iga päev...võiks öelda isegi, et nii päeval kui öösel...ma unistan uuest algusest hobustega, tahan alustada A-st ja O-st, tehes võimalikult vähe vigu just hobuste heaolu koha pealt, ma tahan ennast teisele kohale seada, tahaks alustada nullist hobusega, kes samuti alustab nullist...aga mis see minu tahtmine ikka loeb, mul ei ole kohta, kuhu minna ja öelda, et kle, anna mulle hobune tegeleda, ma tahan näha, mida ma suudan!
Lisan siia ka selle, et Hanks on praegu ja jääb ka edaspidi Marilinile...pole mõtet küsida, miks...paraku teisiti lihtsalt ei saa...

Jutt on segane...sellepärast ongi, et ma ise tean täpselt, mida ma tunnen, aga seda sõnadesse ei olegi nii lihtne panna, kui ma alguses arvasin...

Täna hommikul ärkasin üles paanikatundega...tundega, et APPI, kas ma üldse kunagi saan veel...

...ma ei tea...mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et ei saa...vb olen ma kehv võitleja. Mida teha, et ma saaksin...sest mina enam ei tea, mida teha...? Mu hing kisendab hobuste järele, hobused on minu jaoks õhk, mida ma hingan (tundub dramaatiline, mis?)...sellest saavad vaid need aru, kellel on samuti "hobusehaigus" kaasasündinud...

Ma olin 2-3 aastane, kui ma juba IGA PÄEV emale rääkisin, et ostame hobuse. Olen elu aeg linnas elanud, elasime kortermajas, mille ümber oli aed, kinnitasin emale, et on ju rohtu küll, mida hobusel süüa... Minu väikesesse mõistusesse ei mahtunud aastaid, et miks ometi ei saa hobust osta, kui on olemas aed ja rohi ja kuurialune, kuhu hobune talveks panna...eks hiljem see mõistmine ikkagi tuli...

Tahtsin lihtsalt öelda seda, et ma olen sünnist saati igatsenud hobuseid, isegi, kui ma ei teadnud väiksena, mida nad endast täpselt kujutavad...ma lihtsalt teadsin, et ma vajan neid.

Ma niii niiiiii tohutult kadestan inimesi, kel on igapäevaselt võimalik hobustega kokku puutuda..see kadedus ajab lausa roheliseks!

Tahan ju ka...aga tahtmisest ainuüksi ei piisa...

6 kommentaari:

Kristhel Vaht ütles ...

Oh, ma tean seda tunnet liigagi hästi, kahjuks :(
Ma kasvasin mõnda aega maal, juba siis olid hobused hinges ja mida aeg edasi, seda suuremaks see kõik läks. Ma ei huvitu enam spordist kui sellisest vaid lihtsalt soovist, et mul kasvaks oma kodus, oma hobune. Aga see tundub niiiiiiiii võimatuna. Ja kui ma mõtlen, et meie eluiga ei ole pikk, me ei ela igavesti ja vanus hakkab ikka ju peale pressima, siis see ängistus suureneb, isegi kui see mõte tundub nii tobe. Mul oleks mitukümmend võimalust OMA hobune muretseda aga ma lihtsalt ei tee seda, sest kardan, et siis virelen ise ning ma ei pruugi olla võimeline oma hobust igavesti ülal pidama. See on tobe, ma tean, elus tuleb riske võtta. Oh...see on nii keeruline. Naljakas kas või see, et võtan hobuseid niivõrd hinge. Spiriti pilt on mul köögikapi peal, mu toaseintel ning ikka ja jälle teda vaadates, tahaksin nutta....

Lili ütles ...

Just, Kristhel, täpselt see tunne, et vanus tuleb peale (mitte, et ma ennast väga vanaks peaks, aga lihtsalt see tunne, et me ei ela ju igavesti) ja hirm, et hobused jäävadki mulle vaid kaugelt vaatamiseks, on suur! See on lausa nii suur hirm, et lämmatab...
Mees mul hobuseinimene ei ole, seetõttu on mul veel raskem, sest talle sellist "pläma" ajada, et ma hobusteta elada enam ei jõua, on mõttetu, ta ei saa sellest aru ja ei hakkagi saama!
Viimasel ajal on tegelikult suurem mure see, et tahaks käia lihtsalt kuskil tallis kellegi teise hobustega tegelemas, ennast proovile panna ja arendada, aga pole seda kohta:( Ja siis oleksin ma rahulikum ja ootaksin, millal ja kas tuleb ka see aeg, et endale taas hobune osta.
Minu blogist võis jääda mulje, et Hanks on müüdud. Ei ole, ta on täitsa minu...veel...aga sellisel hobuse omamisel ei näe ma mõtet.

Ingrid ütles ...

Elu käib ikka üles ja alla ja jälle üles, ning kuigi see on tõsi, et ainuüksi tahtmisest alati ei piisa, siis kui selle nimel valmis pingutama oled, on siiski võimalik saada palju rohkem, kui esialgu uskuda võiks.
Praegu on ilmselgelt see raskem periood, aga ära siiski kaota lootust. :)

TuuliR ütles ...

Mul hakkas seda lugedes sees keerama. Ma tean lihtsalt nii pagana hästi seda tunnet. Ja ma saan iga päev hobuseid näppida. Ma ju elan talli peal. Aga see ei ole see. See on töö. Need hobused on töö. Ma ei lase neid endale liiga südamesse sest ma ei taha ka nende pärast südant valutada. Omad hobused annavad mulle küllaga muretsemis põhjusi. Aga ma ei taha müüa oma hobuseid. Ma olen selle vastutuse võtnud ja ma pean neile hea elu tagama. Aga mina ise tahan ka midagi. Tahan seda ühtekuuluvus tunnet ja mõistmist. Seda aega ja neid emotsioone mis on vaid hobusega koos saavutatavad.
Mulle ei piisa sellest, et ma lohistan hobuseid sisse-välja, viskan neile toidu ette, lükkan nad boksi koristamise aegu eest. Ja see on kõik.
Ja mul on ju endal hobused. Mitte üks, lausa kaks. Ma ju peaksin saama ratsutada millal tahan? EI! Samiga kohtusin viimati 10 KUUD ja 10 päeva tagasi, Ecut nägin viimati 2009 (!) mai kuus (!).....
Aga ma usun, ikka usun, et tuelb see parem aeg ka kunagi.

Lili ütles ...

Ma olen ka ikka selles usus elanud, et ehk läheb elu seda rada...rada mööda, mis viib hobuste juurde. Aga mida ma selleks ka ette ei võtaks, tulemust ei ole. Eile panin üles kuulutuse hobufoorumisse ja ka fotoalbumisse, et otsin talli/hobust tegelemiseks Lääne-Virumaal. Siiani pole ühtegi vastust ega pakkumist, tean küll, et nii vähe on kuulutuse üles panekust mööda läinud alles, aga ikkagi, nii lootusetu tunne valdab...
Hanksist ma olen juba väga lahku kasvanud, nii kaua eemal olles ei teki ega saagi tekkida seda sidet hobuse ja inimese vahel, mille järele ma tegelikult väga igatsust tunnen, temal on side juba teise inimesega, mille üle mul ka hea meel on, sest nad klapivad kenasti.

Ingrid ütles ...

Aga mine külla kuhugi lähemal olevatesse tallidesse, (osades oled ju käinud ka mingil ajal) ja küsi sealt - ma usun, et niisama tegelemiseks kellegi, kui sul ratsutamine esmatähtis pole, leiaksid kindlasti. Ja kui juba käpa uuesti sisse saad :P, küll siis neid võimalusi tuleb.