Ei ole mul midagi head öelda. See, millest eelmises blogis rääkisin, läks luhta...täitsa minu enda elukorralduse ja muude jamade pärast.
Pakuti ühte tori ruuna mulle sõita, aga kui olen tööl, siis õhtul kaheksani ja kui mitte, siis olen oma pojaga ja õhtupimeduses ei ole ilma maneežita midagi enam teha, nii et see oli mu viimane lootus...
Elu on üldse praegu nii keeruline, teatud asjaoludel hakkan ma jälle oma perega kolima, seekord ikka pikemaks ajaks, ma loodan, kui aastaks-pooleteiseks...läheme tagasi enda korterisse, mis on hetkel välja üüritud, aga mõne aja pärast ehk saame kolima hakata.
Tahan oma elu korda saada, võtan endale mõtlemisaega hobuste koha pealt...ma ei tea, mis saab ja kas üldse saab, eks elu näitab ja paneb meid taaskord proovile. Kui sellest kõigest välja tuleme, ehk siis hakkab taas päike ka minu peale paistma! Päikese all mõtlen ma just hobuseid, sest pere on minu A ja O ja mu väike poja on mu ainuke, aga parim päiksekiir!!!
Päikest teistele ja hoidke seda, mis teil on!:)
2 kommentaari:
Küll see eluke sul korda veereb. Ega ta muudmoodi ei saa. Küll hobused ise leiavad tee sinu juurde :)
Ma loodan, tõesti loodan juba ainuüksi selle peale, et elu ise teeb omad valikud ja korrektuurid, olen aru saanud, et see pidev ülemõtlemine teeb asja ainult hullemaks, eks näis, mis tulevikul minu ja mu pere jaoks veel plaanis on! Loodan, et ikka on hobused ka seal plaani sees!:D
Postita kommentaar