Imelik küsimus vb mõne jaoks, aga minu jaoks on see nii igapäevane mõte peas. Ma ei oska seletada seda tunnet, mis mind valdab, kui ma mõtlen hobustele, ratsutamisele, sellele lõhnale tallis, hobuse soojusele, kui teda patsutada jne jne.
See on valu, mida ma tunnen, seda valu tunnen ma rinnus ja nina hakkab kohe kipitama, sest pisarad tahavad silma tulla. Mõnes mõttes olen loobunud unistamisest, kui nii võib öelda. Olen loobunud igapäevaselt mõtlemast, et miks ma ei saa hobuste juures olla ja miks mu elu on just niimoodi läinud, et nii pikk ja valus paus on vahele tulnud. Üritan mitte mõelda, sest valus on ja oleks veel raskem seda aega üle elada.
Niisiis elangi päev korraga ja ootan uut aastat, et taas hobustega kohtuda. Ma igatsen neid nii-nii väga. Mõtlesin mõni päev tagasi Leedile, hobusele, kellest kunagi põgusalt siin blogis ka juttu olnud. Ta oli mu südamehobune ja ta kadus mu elust ühe päevaga ette hoiatamata! Temale mõeldes tunnen, et me peaks siiani koos olema, aga mul pole õrna aimugi, kus ta on ja kas ta üldse elus on:( Loodan vaid, et temaga on siiski kõik hästi!
Mu blogi koosnebki viimasel ajal ainult sellest, kui väga ma hobuseid igatsen, aga vajan seda endast välja kirjutamist vahepeal, sest see kuhjub liiga endasse ja nii kuradi valus on, et tahaks karjuda, kuigi tean, et ka see ei aita...
4 kommentaari:
aga mis sul takistab hobuseid kuskile vaatama minna? kasvõi korra kuus? :) ma olen aru saanud, et sul on laps? teda saaks ju kaasa võtta. või transpordiprobleemid? kord kuus ei tohiks ju väga suur kulutus olla, kui praegu rohkemaks võimalusi ei ole :)
ma saan väga täpselt aru, mida sa mõtled, sest kunagi ise tegin nö ka pausi kogu hobuseasjadest, et näha kas minu jaoks on veel midagi (no muid hobisid jms), aga pidasin vastu u 9 kuud ja sain aru, et vältimatut ei ole võimalik vältida. ja nüüd on mul juba 2 aastat oma hobune olnud :) kutsuks su kasvõi teda silitama, aga arvan, et logistilelt asume kohe väga kaugel.
tervitades,
Grete
küll ka sulle päike välja tuleb :)
Tänud toetuse eest!:)
Tegelikult on mul ju muidugi võimalik hobuseid kuskil niisama silitamas ja vaatamas käia, olen seda vahel ka teinud, sõbrannalgi hobused (tema elab ka aga suht kaugel). Pean ausalt ütlema, et see veits isegi rebib nö haavasid lahti iga kord, aga olen seda siiski teinud, sest muudmoodi ma ei saa. Mul on lausa kaks last:) ja väiksem alles kolme kuune, temaga pole ma veel hobuseid koos vaatamas käinud.
Transaprobleeme on nii palju, et kui mees tööl, siis ma suht koju aheldatud, paraku ta tihti ka nädalavahetustel tööl, aga see selleks.
Kui küsida tohib, siis kus asud oma hobusega?:)
Arusaadav :) Lihtsalt ma mõtlesin, et parem vahel midagi, kui mitte midagi. Või vähemalt minul on. Sest kuna ma olen enda hobust väiksest peale ise kasvatanud (ostsin ta endale kui oli 6kuune ehk enne võõrutamist) ja alles nüüd sel kevadel hakkan saduladama, siis oli mul enamasti nii, et käisingi ainult silitamas ja puhastamas, sest mida muud ühe tatikaga teha :)
Mul hobune praktiliselt Valgas, umbes 25 Otepää poole või Tartu poole, kuidas võtta.
Mul on blogi ka, aga hetkel see puhkab, vahel harva kirjutan. Uuest aastast üritan jälle, kui trenni hakkame tegema. Kui soovi lugeda, siis saada mulle oma e-mail ja saan lisada :) Mul ta kinnine teatud põhjustel. Minu mail- cremellocream@gmail.com
Grete
..ja ma olen kindel, et kunagi ikka probleemid lahenevad ;)
Aaaah! Elan sulle nii kaasa :) Küll su UNISTUSED täituvad!
Postita kommentaar