Mida veel tahta...

...kui üks laupäevane ratsamatk mere ääres ja muistsete linnusevaremete taustal!?:) Just seda ma kogesin mõni päev tagasi, pole lihtsalt jõudnud sellest kirjutada. Mulle pakuti ammu sellist võimalust, aga ega pole lihtne olnud sellist aega leida laste kõrvalt. Aga 10ndal ma võtsin ennast kokku ja vedasin ennast kella 11 paiku Toolsele, kus elavad ranna ääres kaks väärikat hobust Paula ja Hektor. Vastu tuli mulle neli koera, kaks neist suuremad, kui ponid, aga kõik väga sõbralikud ja lahked seda ka välja näitama!:) Tutvusin siis natuke koertega, kelledeks olid kaks iiri hundikoera, itaalia väikehurt ja mopsikutsikas:) No imearmsad koerad, oleksin jäänudki nendega suhtlema, aga ka hobused ootasid tutvustamist. 10 a ruun Hektor, tõeline härrasmees, paar cm alla 180 turjakõrgusega ja 15 a mära Paula, kes pärit Saksa tallist ja elab nüüd väärikalt mere ääres suurte-väikeste koerte ja Hektori seltsis. Puhastasime hobused ja panime nad matkaks valmis. Mina sain Hektori, täiesti uskumatu, et ma niiii suure hobuse selga sain. Perenaine läks Paulaga ees ja mina Hektoriga järel. Raske oli sammu pidada, hobustel oli arusaadavalt hea meel, et olid koplist välja saanud, polnud nad ju kaks nädalat sadulas olnud. Suund oli Toolse linnuse poole, mis asub täpselt mere kaldal. Kõik oli lausa muinasjutuline: meri, tuul, liiv, linnus, luiged ja hea seltskond. Tagasiteel tegime ka galoppi, nii hea vabastav tunne oli. Lasime pikalt, aga rahulikult hobustel omas tempos joosta, nii hea oli! Vahepeal väike kruusatee jupike ja metsavahel jälle... Ma ei oska midagi paremat lihtsalt tahta. Ma olin lõpuks mere kallast mööda tagasi jalutades tohutult väsinud, aga veel rohkem rahul selle paari tunniga hobuste, koerte, mere ja meeldiva inimese seltsis!:) Ootan juba järgmist korda!;) Frutyt pole vaatmas käinud, aga ostsin talle harjad ära, muud meil vaja ei ole:) Nädalavahetusel üritan ka talle külla jõuda. Üks tutvustav pilt temast: