...kuigi ega ära sõnuda ka ei taha.
Praegu liigub Luunaga tõesti paremuse poole. Olen nüüd siin ikka sõitmas käinud (viimati eile), sadul mõjub hästi. Positiivset mõju esimese paari trenniga veel ei tundnud, aga hobune on nüüd juba trenni algusest peale lõdvestunum, painutab paremini mõlemat pidi (kuigi endiselt on nii, et kui ennast unustada, siis painutab ta paremale sõites üle ja vasakule vajub tihti õlaga sisse ja ei taha õiget painet võtta), galopiletõsted ja galopiosa muutub aina paremaks. Hobune on mõnus ja elastne sõita, ta ei kiirusta, ei lähe seljast pingesse, rütm on hea.
Eks tööd on veel palju-palju, seda on alati! :)
Viimastes trennides olemegi rõhku pannud õigele paindele ning lõdvestatusele. Endiselt tahab ta alati pikka soojendust, esimese traavi poole peal näitab ta lõdvestumise märke, hakkab kontakti otsima ja pinged seljas vähenevad.
K. on mulle kahel viimasel korral näpunäiteid jaganud. Ise olen enda kallal ka tööd teha saanud. K. sõnul olen ka paremuse poole liikunud enda kehahoiaku, sääretöö ja, üllatus-üllatus, täisistakuga! :) Selle üle on mul endal eriliselt hea meel! Paremale sõites suudan ma ennast rohkem kontrollida ja hobusega kaasa minna, vasakule liikudes ikka vahel tuleb mingi krambike sisse ja siis on Luuna ka kohe pinges.
Eile sõitsime veel maalatte päris palju, jäin trenniga ülimalt rahule!
Mutike on tubli. Kuigi olen üritanud ennast tundemaailmast eemal hoida, sest hobune pole minu ja olen niivõrd palju haiget saanud, siis olen viimasel ajal jõudnud tõdemusele, et Luuna hakkab ikkagi südamesse pugema!
Laupäevasel Horse Show päeval sai ka seal päevake veedetud, oli tore, kuigi ka väsitav päev plastmassist tooli peal veeta! :P Koolisõidu KÜR oli muidugi eriti oodatud ja vaatasin seda huviga!
Esmaspäeval, 6. oktoobril, käisin ma aga Astra juures ja jätsin sinna tüki oma südamest! Nimelt Amalile, sest ta lihtsalt vaatab selliste silmadega otsa, et ma sulan. Sain temaga tegeleda, puhastada, sadulat selga panna, metsa vahel jalutamas käia (käe kõrval muidugi:)). Ta on imeline hobune!
Loomulikult käisime ka ratsutamas maastikul, aga seda juba vanade ja kogenud märadega. Dida oli küll juuli kuust alates seisnud, aga Astra kinnitas, et ta ei tee midagi!:P No ühel hetkel, kui selja tagant auto tuli, siis tal oli ikka kohutav paanika. Araablase meeled ja liigutused on ikka 100 korda tundlikumad ja kiiremad, kui poolverelisel hobusel ja päris tükk tegu oli, et sinna selga jääda. Ta ei üritanud minust lahti saada, aga ta lihtsalt läks endast väga välja selle selja tagant läheneva auto peale, et ta läks väga sabinasse ja tegi vähe ootamatuid ja väga kiireid liigutusi!:P Maha ma aga ei potsanud, auto õnneks võttis hoo maha ja saime põllu peale ohutusse distantsi auto möödumist vaatama. Seal ta juba rahunes ja sõit kulges rahulikumalt edasi. Astra tahtis aga vahepeal hobuseid vahetada ja siis sain ma selga Ükssilmale, Jassile, kes ühest silmast pime, samas see ei sega teda vähimalgi määral ja ta oli täitsa mõnus ja mugav sõita. Kuna Didal raudu all ei olnud ja ta hellitas veidi, siis traavi tegime vähe. Aga umbes tunnine jalutuskäik araablastega maastikul oli minu jaoks täiesti täiuslik ja mitte miski ei pane mind araablaste suhtes ümber mõtlema. Nad olid, on ja jäävad mu lemmikuteks! Jalutuskäigul kohtasime ka kahte metskitse, kes meie nina alt läbi jalutasid, hobused ei teinud peale kõrvade kikitamise teist nägugi!
Viimased päevad on täis emotsioone! Peale Astra juures käimist on raske olla, südamel on raske...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar