Eilsel maastikulkäigul ma ei nõudnud hobuselt nüüd küll mingit painet :D, aga see on olnud meie viimaste platsitrennide "teema".
Kõigepealt siis õigest paindest.
Olen trennides sellele rõhku pannud, sest endiselt Luuna paremale sõites tahab üle painutada ja vasakule sõites ei taha üldse painutada, eelistab õlg sees liikuda ja ei püsi nö ringil, vajub pidevalt sisse.
Viimasel ratsastustrennil lausa vihastasin. Tegelikult siiski mitte hobuse, vaid enda peale, aga natuke pahurdasin Luunaga ka.
Kuidas on see võimalik, et vasakule sõites, mu kehahoiak (ristluu ja keha väike kalle sissepoole), sisemise sääre isegi liiga intensiivne kasutamine ja ringi sissepoole "avatud" ratse ei päädi sellega, et hobune oleks õiges paindes. Vaid ta IKKA jookseb kuklast paremale kõverana õlg sees! Täiesti masendav ja lootusetu tunne tuleb sellistel hetkedel, kuidas ma küll hakkama ei saa sellega!? Võtsin steki abiks. Kõigepealt säär ja ratse, kui abi polnud, siis väike meeldetuletus stekiga. Ma ei löönud teda kordagi, pigem tegin sellise meelde tuletava koputuse õlale või sääre taha. No aitas, aga see oli ikka TOHUTU võimlemine seal seljas ja tundsin ikka, et mängin piiri peal.
Ühesõnaga tegin veel suure ringi koos paari voldiga kõigepealt paremale poole, kus ta pigem tahab üle painutada (aga selle kontrollimine on lihtsam), ja siis vasakule. Olin läbi nagu läti raha! Galopini me ei jõudnudki...
Ühesõnaga peale sellist üsna stressirikast platsitrenni, käisin eile K.-le välja idee maastikule minna. Hea vaheldus endale ja ka hobustele.
Jõudsin talli kell 12, lapsed olid lasteaias ja mul aega 4 tundi. Aega küll ju, eks! :)
Platsist mööda kõmpides tahtis Luuna suure hurraaga kõigepealt platsile keerata, aga kui ta suuna metsa poole hoidsin, siis võttis sellise reipa sammu sisse, et pidi lausa pidurit peale panema vahepeal.
Mutt läks ikka väga elevile, et maastikule saab!
Väga pikalt käisimegi sammu, lasime hobustel nautida. Kõrvad kikkis, reibas samm, mis vahepeal kippus traaviks üle minema. Luuna oli väga sõiduvees! :) Nii hea tunne oli, justkui Luuna olekski seda retke pikisilmi oodanud.
Ühes kohas metsa vahel oli puu teele langenud. Üle hüpata seal ei saanud, sest võsa oli ka parajalt, aga ma tulin korra seljast maha ja läksin ise ees, Luuna astus ilusti üle, K. tuli Fogeliga ilusti seljas üle. Niisiis matk võis jätkuda. Kruusateele jõudes alustasime traaviga. Jälle, ilge traavli seljas loksumise tunne tuli peale, sest Luuna muudkui keris ja keris ja traav läks pikaks-pikaks! :D Naersime, et võiks siis platsil ka nii edasipürgivalt liikuda!:P
Ühel hetkel lasime nad galopile ja jälle Luuna hakkas all muudkui kiirust lisama. Kaija pärast küsis, et kas talle tundus, et me eest ära kaome:D Galoppi me rohkem ei teinudki, see väsitas mind korralikult ära!
Kui üle suure tee saime, siis põld, millelt oli saak ära koristatud, oli ideaalne traavitamiseks. Kuna otsustasime, et läheme maid avastama ja ei keera veel suunda kodu poole, siis sõitsime põllu tagumisse serva, et uurida, kust sealt edasi saab.
K. veel rääkis, kuidas ta 3 aastat tagasi sõbrannaga ratsutamas käies ära eksis ja otsisime rada, kust jõuaks K. kodu juurde mineva teise kruusatee otsa juurde.
Ühes kohas jõudsime ummikusse, keerasime otsa ringi, kõmpisime tagasi. Teist rada pidi aga tundus, et täitsa peaks õigele poole suund olema. Kõrgepingeliinide alt läbi ja muudkui edasi!:D Lõpuks jõudsime kruusateele, mis viis meid mingi krossiraja juurde.
Täitsa lõpp, avastasime end juba Rakverele ligemalt, kui me arvata oskasime! Kartsin juba, et ei jõua lastele lasteaeda järelegi!
Oli kaks võimalust. Kas läheme mööda suure tee äärt või keerame otsa ringi ja tuldud teed tagasi.
Otsustasime viimase kasuks, sest suure tee ääres kõndimisest ei olnud me keegi vaimustuses.
Tagasitee tundus kusjuures kiiremini kulgevat, poole tunniga olime K. juures kodus tagasi. Selleks ajaks olime hobuste seljas 2,5 h tegelikult juba külmetanud. Hobused olid väsinud ja päris raske oli hobuse seljast alla tulla!
Au ja kiitus kestvusratsutajatele! :)
Samas tekkis huvi ja hasart, sest me tahame nüüd teada, kus me täpselt olime ja kuidas sealt ikkagi tagasi saab nii, et ei pea sama rada läbima!
Hobustele fliisid selga, heinad ette ja koju enda kehatemperatuuri teega tõstma. Jõudsin lastele ka õnneks ilusti järele, kuigi ega aega üleliia ei olnud. Sooja ei saanud ma veel tükk aega kehasse, õhtul käisin saunas ka, siis tekkis juba parem tunne!
Samas oli nii tore ja naerda sai palju, hobustele ka meeldis ja mõtlesime, et peaks hakkama tihedamini matkamas käima! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar