Aeg lendab. Blogi tuleb harva meelde, kuigi trennides olen regulaarselt käinud kuni oktoobri lõpuni.
Hetkel hobune puhkab ja vist mina ka. Teatud mõttes on vaimselt üsna raske aeg olnud, tõusud ja siis jälle mõõnad ja neist üle saamised.
Hobune on olnud üle keskmise hea. Luuna on üldse hea ja tore ja mul on südamest hea meel, et ma saan temasuguse hobusega tööd teha.
Olen aga täheldanud, et tal on tekkinud selline üksluine pilk trenni minnes ja see mulle ei meeldi ja seetõttu otsustasin tal lasta puhata.
Nüüd on ta seda varsti peaaegu 2 nädalat teinud, mõtlesin siis, et kolmapäeval vist peaks minema teda "kiusama".
Tahaksin blogi suhtes vähe aktiivsem olla, aga ma ei tea, kuidas ennast selleks sundida. Õigemini, ma ei tahakski sundida, see võiks kuidagi iseenesest tulla.
Praegu aga ei tule...
Reedel, 7. novembril, käisin oma silmatera vaatamas ja silitamas Astra juures! Panime Amali ja Jasimi sadulasse ja läksime käekõrval maastikule. See oli jumalikult äge, ausõna! Amal oli julge ja aktiivne, vahepeal mu varukat hambaga katsudes puges ta mulle veel sügavamale südamesse. Ta tegi seda täpselt nii, et noh, sõber, vahva eks! :)
See oli ilmselt meie viimane koosveedetud aeg, elu läheb edasi, nii kurb, kui see ka pole!
Olen väga kurb. Sõnu selle seletamiseks ei jätku...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar