Käisin Pallases laupäeval (24ndal), Hanksi suulisi (leidsin) otsimas ja ratsutamas üle pika aja. Ja-jaa, ma tean, ma pidin ju suure suuga ratsutamas hakkama käima, aga ei ole kohe jõudnud. Sinna päris hea maa minna (miskine 35 km) ja vaja on kedagi, kes last vaataks:P Janar siis aitas mind sel korral jälle:)
Anu läheb varsti Pallasest ära kuskile teraapiahobuseks, aga nii kaua saan temaga veel sõita.
Vahetasin riided ning läksin teda karjamaalt püüdma...justnimelt püüdma, sest ta on paganama kaval hobuseloom:P Janika andis mulle saiakoorikuid kaasa.
Varbad said juba hobuste poole minnes märjaks:P, nad olid suht kaugel...sinna jõudes tuli Lonny kohe saia nuruma, tegin näo, et ei tulnudki muu eesmärgiga, kui saia jagama:D, Anu hoidis siiski eemale, teised hakkasid ka huvi tundma natuke. Läksin siis Anule ligemale, kükitasin maha...andsin saia....ta eemalt-eemalt mokkadega võttis, tahtsin päitsetest haarata ja ta jõudis ilusti oma nina ära tõmmata ja minema panna...uus katse...sama meetod, alguses tegelesin Lonnyga, andsin talle saia (mis hakkas otsa saama juba:D) ja siis lähenesin kükakil Anule...andsin saia ta nina ulatusse ja ootasin, et ta oleks mulle võimalikult ligidal ja siuhti, haarasin ta päitsetest...oi, ta oli pettunud...ta jäi taaskord apluse ohvriks:D
Panin siis hobuse valmis ja suundusin maneeži, väljas nii ligane ja märg igal pool. Tundsin ennast sel korral hobuse seljas juba kodusemalt, see on lihtsalt nii hea tunne...
Natuke sammu ette ja alustasime traaviga. Noh...suht tuim loom on ta juhtimise koha pealt, aga üritasin oma rida ajada ja ei last ennast sellest häirida, et ta õlg sees jooksis kohati, vana sonsu, mis ma ikka nõuan:D Üritasin ka mingeid volditaolisi asju teha ja ei sõitnud kogu aeg suurt ringi...tegin diagonaale ja üritasin otsesõitmist (üritasin just seetõttu, et ega välja väga ei tulnud:D) Vahepeal siis sammusime niisama, lõpus tegin galoppi ka mõlemat pidi paar ringi, tuli palju paremini välja, kui eelmisel korral, kuigi nurkades kippus jälle õlaga sisse vajuma.
Ma olin rahul...nii enda, kui hobusega, mõlemad ju pühapäevasõitjad:D
Jalutasin natuke, kokku oli trenn vb 45 minutit koos jalutamisega, aga eile ja täna hargivahe nats valus:D
Ja hobuse seljas oli kuradima hea, see tunne, see kontakt loomaga, millegi saavutamine...see viib kõik muremõtted peast ja nii kerge on olla...ei oska kirjeldadagi hästi...aga hakkan maitset uuesti suhu saama ja isu aina kasvab!:P
Mulle pakuti ühte hobust sõitmiseks (teda on vaja lihtsalt mõni kord nädalas liigutamas käia), aga sellest räägin siis, kui asjaks läheb:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar