laupäev, 20. veebruar 2010

2. trenn - 19.02.2010

Eile käisin oma teises trennis:)
Väljas oli jube ilm, kartsin, et ei pääse tuisu tõttu sinnagi, aga suur tee oli täitsa puhas ja Vinni tee lahti lükatud, nii et polnud probleemi:)
Sain jälle Horatsiuse, mille üle mul oli hea meel, natuke juba ju teadsin, mida hobuselt oodata. Kohe, kui boksi läksin, hakkas ta midagi mu taskutest otsima, mina aga ei ole kunagi olnud eriline nänni jagaja, sest mulle ei meeldi, kui hobune ainult maiuse peal väljas on ja kogu aeg seda norib. Aga eks ma ikka järgmisel korral peaks midagi hobustele kaasa võtma, tunnihobuse töö pole just lihtne ja mul pole kahju talle midagi head anda:P
Puhastades nautis ta sajaga kaela sügamist ja lubasin seda talle kohe mitu minutit:)
Trenn läks väga hästi, olime sel korral kolmekesi. Horatsius oli algusest peale kuidagi selline...pehme, otsis ratset, kohati läks isegi ratsme taha, aga ma ei suutnud teda pidevalt piisavalt säärega sõita, et ratsmesse sõidaks, seetõttu oligi kohati tunne, et hobuse pea ja kael kaovad kuskile ära... Reet ütles, et ta pakub mulle seda, mida talle on õpetatud ja ta teeb seda vaid siis, kui ratsanik on seljas hästi tasakaalus ja elastne:) Ütles ka, et selleks, et ta ratsme taha ei vajuks pean teda rohkem säärega edasi sõitma ja korraks nö ratset tõstes märku andma, kus ratse on, see aitas:)
Hobune oli sel korral ka justkui erksam, kohati kartis ukse alt tulevat tuisku, aga lõpus ei teinud ta ka sellest välja.
Tegime sel korral ka jalusteta õppetraavi ja pidime niimoodi sõitma kaheksaid, mis oli minu jaoks suhteliselt raske, sest tasakaal oli nigel, ise tundsin, et hoidsin ennast liiga kramplikult jalgadega sadulas kinni, aga püüdsin lõdvestuda ja saime enam-vähem rahuldavalt hakkama:)
Vead on mul endised, vasakule sõites kallutan oma keha liiga viltu, mida üritasin jälle jälgida, aga vahepeal lihtsalt läheb meelest:P Vaatan liiga palju maha ja hobuse kaelale, õppetraavis kippusid käed liiga palju "hüppama", galopis on mu õlad liiga pinges, see ka sellest, et kuna Horatsiust on üsna raske galopis hoida, peab pidevalt edasi sõitma ja eest samal ajal hoidma, siis see edasi sõitmine arvatavasti ajas mu ka kramplikuks, usun, et see paraneb aja jooksul, kui olen rohkem sõitnud ja suudan ennast lõdvestada. Mul ju jalad nagu kaks nuudlit kahel pool hobust, ei suuda ma nendega midagi suurt korda saata, pole lihtsalt jõudu säärtes:P
Muidu sain jah jälle kiita, mis mulle muidugi meeldis, ütles, et paremat pidi on Horatsiust raske galoppi saada, aga järelikult ma tõstsin teda õigesti, et ta kohe mulle vastas, ka ütles, et istun sadulas ilusti ja elastselt:)
Mul on palju vigu ja mul on palju õppida, aga head meelt teeb just see, et peale nii pikka pausi (vist lausa 4 aastat pole korralikku trenni teinud) pole ma ratsutamist väga ära unustanud:) Suudan ennast ruttu taas ratsutamise lainele viia ja hakkan seda järjest enam nautima!:)
Järgmine trenn siis kolmapäeval:)

2 kommentaari:

Anna Pindam ütles ...

Mis nuudlitesse puutub siis pea meeles lihtne ratsutamise tõde: " Keep a leg on each side and Your mind in the middle!"

Triin ütles ...

Kui Sa kolmapäeval kell 18.00, siis oleme ühes trennis :)