Nüüdsest hakkab mu blogi taas umbes korra nädalas täienema, nimelt reedel, 12ndal veebruaril, käisin ma ametlikult oma esimeses ratsatrennis ja esialgu hakkangi käima korra nädalas, eks tulevikus vaatab edasi!:)
Juba ammu olen plaaninud, et tahan hakata uuesti trennis käima, otsisin kohta, kus oleks selleks võimalus...päris kaua otsisin, sest mul on oluline, et oleks olemas maneež (kuna sõitma saan minna ainult õhtuti, kui Janar lapsega on või nädalavahetustel) ja üks oluline point oli ka treeneri olemasolu, sest olgem ausad, ma ei ole mingi 4 aastat korralikult ratsutanud.
Sobis mulle siis Vinnis olev Reet Prooveri tall, kuhu ennast trenni kirja panin.
Olin natuke isegi närvis, pidin veel hiljaks ka jääma, sest Janar pidi töö juurde minema ja mul polnud transporti ja ajasin viimasel minutil isa kodunt välja ja siis me ei leidnud pimedas talli üles ja jõudsin napilt mõni minut enne kuut!:P
Reet tutvustas mulle hobust, kellega pidin trenni minema ja läksin siis riideid vahetama. Seltskond oli tore, ma nimesid enam väga ei mäleta, aga kõik tundusid umbes minu vanused!:)
Trennis olime neljakesi, minul hobune Horatsius, kes alguses tundus selline laisavõitu ja hirmus ebamugav, aga mida aeg edasi, seda mõnusamaks ta muutus ja ma harjusin trenni jooksul temaga ära ja temaga sõidaks iga kell uuesti!:)
Oi jah, algus oli raske, peale paari esimest traaviringi tundsin, kuidas jalad surevad ja mõtlesin, et see ongi kogu mu trenn siis, aga üritasin vastu pidada, kuulata treenerit ja ennast lõdvaks lasta ning siis said vist lihased ka juba piisavalt soojaks, et trenn vastu pidada:)
Horatsius oli selline...hmm, natuke nagu raske sõita, aga samas ta oli väga mõnus, kui ma suutsin talt küsida nii nagu tema seda minult ootas. Tegime kergendatud ja õppetraavi, volte, poolvolte, diagonaale.
Minu veaks oli see, et vasakule sõites kipun ma ennast kõveraks väänama (ehk panen pea viltu ja käänan oma keha kuidagi ma ei tea, sisemise õla väänan veidi tahapoole) ja pidin seda jälgima terve trenni, mis ka õnnestus enam-vähem. Paremale sõites hakkasin ise ka aru saama, et nii pidi olen tõesti sirgem:)
Ka vaatasin ma natuke palju maha, kohe, kui ma otse ette vaatasin ja pea ilusti püsti tõstsin, siis oli kohe parem, aga jälle, seda peab kogu aeg jälgima.
Natuke üldse rabistasin ja kippusin ebaselgeid mänguandeid hobusele andma, aga usun, et esimese trenni kohta on see andeks antav!:P
Vahepeal õppetraavis ma kohe tundsin, kuidas hobune ennast lõdvaks lasi (seal on kombeks sõita väga kerge ratsmega, et ei õpiks seda ratsme otsas rippumist ja ratsmega sõitmist), nii kui ma liiga palju ratset võtsin, hakkas hobune suulist kiuksutama ehk andis märku, et nii talle ei meeldi:P
Horatsius ei olnud üldse selline "tavaline" tunnihobune, kes on tuimaks sõidetud ja on "allumatu". Ta tegi küll täpselt nii palju, kui "vaja" oli, aga kui oskasin küsida, siis ta ka vastas ja seda minu jaoks meeldivalt, ses suhtes, et olen tunnikatega ka varem sõitnud ja ei ole just meeldiv olnud:P Kisuvad sisse, sõidavad õlg sees, väldivad nurkasid, pea on taevas, hobune kange, edasi ei liigu...seda selle hobuse puhul ma igatahes tähele ei pannud ja igati meeldiv ratsu oli!:)
Galoppi ma teda muidugi esimesel tõstmisel ei saanud...seda ütles Reet ka kohe, et Horatsiust on raske saada ja ta tahab pidevat edasi sõitmist ja kokku sõitmist, muidu ta laseb nina maha ja hakkab pikka traavi tegema:P
Aga ma sain sellega hakkama!:) Lausa mitu tõstet tegin, isegi mitte ideaalilähedaselt, aga ma sain ta galopile, me püsisime selles ja ma ei kukkunudki maha...loksutas küll kõvasti!:P
Ohh jah, ma olen nii rahulolev ja õnnelik...pärast trenni oli nii hea tunne ja ma juba ootan järgmist...mis tuleb 19ndal. NB! Praegu käin jalad kanged all ringi:P
Pärast trenni Reet kiitis mind, et säär on veel küll ebalev ja nõrk ja et kipun ühte pidi vildakas olema, aga muidu olin väga tubli ja ilusti sõitsin!:)
Hea oli kuulda ja ma andsin ka endast kõik!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar