Niisiis on blogi nüüd kinnine, kirjutan edaspidi endale, et oleks meeles, mis ja millal ning kuidas asjad sealsete hobustega edenevad.
Kati pakkus võimalust tal Pariisi tallis abiks käia hobuseid sõitmas. Mõnikord pean hobuseid valmis panema, Katile ette sõitma, noortega tegelema...seda kõike teen ma rõõmuga, saan hobuste keskel rohkem aega veeta.
Esimene kord käisin reedel, oli tutvumispäev!:)
Aga ega seal pikka juttu ei olnud, Kati näitas ette, kust ja mida saab, andis hobused ette, rääkis neist natuke ja hakkasin puhastama enda esimest "ohvrit" Fuksat.
Fuksa on olnud pikemat aega tööst ära, sest tal oli vasakul õlal nahapealne kasvajaline moodustis, mille Ulvi Martin ära opereeris. Nüüd on see koht paranenud, väike arm on seal veel ja saab uuesti sõitma hakata.
Fuksa oli natuke pelglik alguses, ei tahtnud, et ma ta pead väga puutuks, aga puhastada lasi ilusti ja Kati ütles, et ta tegelikult tahab lihtsalt minuga harjumist. Rääkisin siis temaga rahulikult, samal ajal puhastades, väga vahva ja malbe mära on.
Panin hobuse valmis ja läksimegi õue. Kati ütles kohe, et hobusel on probleeme ühe koha peal seismisega. Ka meeldib talle kihutada, eriti takistusele ja pööretel on ta ühte pidi väga kõver, hiljem selgus, et paremat pidi on ta kõveram ja kippus õlg sees jooksma.
Fuksa vajab lihtsalt rahulikku ratsanikku, kes tasa-pisi hobusele selgeks teeks, et seismises pole midagi halba ja pöördeid saab ka rahulikult teha.
Mulle ei tundunud ta üldse nii kihutaja, kui Kati rääkis, vb suutsin ise lihtsalt seal seljas piisavalt stabiilne ja rahulik olla.
Muidugi ei hüpanud ma talle hops kohe peale pikalt treeningust eemalolemist selga, vaid Kati oli temaga juba enne natuke ka midagi teinud, tasapisi kordetanud ja mõned korrad seljaski sõitnud.
Tegime siis pöördel maalatte, erinevaid volte ja diagonaale. Esimene trenn oli minu jaoks veel liiga süsteemitu ja lahmiv, ses suhtes, et ma ei teadnud ise ka, mida ja kuidas teha...eks pean hobusega rohkem harjuma ja mingi süsteemse treeningu välja mõtlema.
Seista talle tõesti ei meeldi, ta jäi alati seisma mu esimese märguande (õrn ratse, istak ja õrn säär) peale, aga kui ma KOHE ratsmeid järele ei andnud, siis hakkas liikumine kuhuiganes, küljele-edasi-tagasi. Kui aga suutsin KOHE esimesel poolsekundil ratsme järele anda, seisis ta isegi mõni sekund paigal, kuigi närviliselt... Loodan, et saame sellest ajaga üle.
Pööretel oli nii ja naa. Vasakut pidi toimib ta suhteliselt hästi, aga paremale sõites, tahtis pidevalt õlga sisse viia, ise igatpidi kõver olles, isegi kuklast...see vajab juba rohkem tööd ja minu kainet mõistust:D
Galopp on tal suhteliselt ebamugav, seda just õppeistakus, aga poolistakus saime mõlemat pidi ka väikese galopiga hakkama ja ta ei kihutanud ega midagi. Jäin väga rahule, ise olin väsinud ja ega talgi veel eriti võhma pole.
Igal juhul sellesse märasse ma juba armusin:D
Kati õde Reelika sõitis samal ajal Flamenkoga. Hiljem vahetasime hobused, Reelika võttis Fanny ja mina Fredy...halli ja megaarmsa iseloomuga ruunapoisi!:)
Fredy oli boksis juba nii armas ja tahtis hirmsasti nänni saada, mida mul ei olnud...see täitsa minu kiiks:D Pean hakkama ikka midagi head hobustele kaasa võtma. Aga selle nänni nurumise juures oli ta nii härrasmehelik ja mitte üldse liialt pealetükkiv:)
Puhastada helehalli hobust pole just teab, mis lust, aga enam-vähem puhtaks ma ta sain, kuigi jalad olid endiselt kopliskäigust megamudased:D
Sõita oli temaga hoopis teine lugu. Ta oli rahulikum, umbes mul-on-aega-küll suhtumisega. Samas ei pidanud teda pidevalt edasi ajama, vaid liikus ikkagi omal initsiatiivil. Kui temalt küsida oskad, siis ta ka vastab, aga ma veel väga ei osanud:D Ta on väga hästi välja sõidetud, aga mina olen natuke liiga kohmakas veel...
Temaga oli väga hea sõita, kuigi sel esimesel päeval kulus väga palju aega Kati seletamisele ja üldse jutustamisele, siis oli trenn selline kingadi-köngadi, kaks ringi traavi ja 5 minutit jutustamist:D
Galopp oli tal megamugav, oleks vaid endal rohkem võhma. Üldse olin ma teise hobuse jaoks juba liiga läbi omadega, aga eks võhm ja lihased tulevad tasapisi:)
Kati läks ka pärast Fredyle korra selga ja Fakiir jäigi tal sel korral sõitmata, sest olime liialt pläkutanud ja aega raisanud.
Ühesõnaga jäin oma esimese korraga seal väga rahule. Reeda juurde praegu siis ei lähe, ei jõua kahes kohas käia ja raha hoian ka kokku...kuigi Pariisis treenerit ei ole, aga Kati saab mind ka vajadusel juhendada ja pean ise lihtsalt mega kaine mõistusega sõitma ja ennast pidevalt analüüsima...
Blogi suletuks tegemisel on omad põhjused, Kati ja minuvahelised kokkulepped...aga kunagi vb saan oma blogi jälle avalikuks teha!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar