Käisime 22.-24. jaanuar perega Mairitil külas.
Pühapäeval sinna jõudes vahetasin esimese asjana riided, et ratsutama minna, Janar jäi lapsi hoidma:)
Mairit oli juba Akkuri alias Jürka ja Aluri talli toonud, kui ma Lisannat söötsin. Läksime üle välja Voka metsa, ilm oli suurepärane, veidi tuuline (mida mere ääres on suht pidevalt), aga ei sadanud midagi märkimisväärset. Lumi oli väljal kohati väga paks, aga vahva oli sealt traavis läbi sumada!:)
See energia ja positiivsus, mida ma sellest ratsakäigust sain, on sõnadega kirjeldamatu! Akkur on tohutult armsa iseloomuga eestlane, kes andis mulle andeks mu vahepealsed tasakaalu viperused, temaga sai mõnusalt rahulikus tempos ilma ja ratsutamist nautida. Ma ammutasin endasse kõike enda ümber, vahepeal lihtsalt ütlesin mitu korda Mairitile, kui hästi ma ennast ikka tunnen ja kui hea see kõik on!:P
Tegime umbes tunniajase ringi, sest pimedaks hakkas kiskuma, kodu poole oli hobustel samm kohe pikem, aga mitte mingit rebimist ja kiskumist ei olnud!:) Suurepärane õhtupoolik lumistel metsaradadel ratsutades sai selleks korraks läbi.
Järgmisel päeval läksime kohe peale hommikusööki. Tahtsin Troopikuga minna, temas on araablast sees ja mind kohe tõmbab tema poole. Mairit aga soovitas alguses veidi kordet teha, et Troopik enda energia ülejäägid kordel jooksmisele jätaks:P Minu meelest oli hobune täitsa ok, ei ta hakanud kordel tormama ega pea laiali jooksma, läksin suht kohe selga ära. Romet tahtis hirmsasti hobuse selga, muudkui käis ja lunis, lasime tal siis Aluri seljas istuda, Mairit sõidutas teda paar ringi, kutt oli jumala rahul, ei tema karda, pigem fännab hullult hobuseid!:P
Kuna sel päeval oli ilm vastupidiselt eelmisele korrale väga pähh, tuiskas, oli väga pilves ja tuuline, siis otsustasime jälle sinna Voka metsa minna. Seal on väga mõnus. Ratsutasime mööda oru põhja kulgevat rada mere äärde. Ohh, kui ilus seal oli, vaatamata mujal olnud halvale ilmale, oli seal kuidagi vaikne, meri kohises, väga õrnalt sadas ja tuult eriti ei olnud. Eelmisest ratsutamiskorrast olid mul vaid pepukondid veits valusad, imestan, et mul ükski lihas haige ei olnud. Tagasi läksime läbi Voka asula. Troopik on muidu selline reipa sammuga loom, kellele meeldib krutskeid teha ja asju vahtida, aga mulle tundus, et ta kuidagi sai aru, et mina seal seljas olen enesekindluseta ja ta oli selline üliettevaatlik ja hoolitsev. Ma nautisin temaga sõitmist täiel rinnal ja loodan, et mul tuleb Troopikuga veel toredaid ratsaelamusi!:)
Kõik oli nii ideaalne lihtsalt, ma tundsin, kuidas need kaks hobustega veedetud päeva mulle energiat andsid, tundsin, et kõik on kuidagi parem, aga...
...teisel ööl, kell 2:30, hakkas Romet oksendama une pealt, pooleteise tunni jooksul oksendas ta juba 6 korda, kõik vesi, mis ta sisse jõi, tuli sama targalt välja ja lõpuks keeldus ta üldse joomast, sest kartis uut oksendamist. Kutsusime kiirabi, nad viisid lapse kaasa ja kuna mina pidin Lisannaga jääma, siis läks Janar temaga. Terve eilse päeva oli Romet Puru haiglas tilgutite all. Mina kutsusin endale ja Lisannale venna järele, sest tahtsin hirmsasti oma koju turvalisse paika. Ka Mairitil oli sel päeval paha olla, söötsin hommikul tema eest veel hobuseid, sest tema seda ei suutnud.
Nii et meie ideaalsele sealviibimisele pani punkti kohutav kõhuviirus, mille saime Mairiti pojalt, sest tema oli paar päeva enne meie sinna minekut oksendanud, aga me ei teadnud seda enne sinna jõudmist:(
Nüüdseks on mu poja kodus, tervis veidi parem, enam ei oksenda vähemalt. Aga ta on väga tujukas ja veel suhteliselt isutu, nii et ootame tema paranemist ja loodame, et meie pesamuna haigeks ei jää!!!
Armastan hobuseid ja kvaliteetaega nendega ning oma perekonda maailma palju!!!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar