Vahepeal...

...olen käinud paaril korral Koeraveres, hobuse selga pole pääsenud...kahjuks:( Reet käis mingi päev Vinnist oma õpilastega Koeravere platsil trenni tegemas, seda käisin vaatamas, täitsa tore päevake oli. Nad olid lausa kahe treileriga, nii et hobuseid platsil ikka jagus. 26ndal oli Moe tallis väike ratsavõistlus, mida käisin vaatamas. Koeraverest käis kaks hobust ka võistlemas:) Tegin palju ilusaid pilte, Romet oli kaasas ja sai ka hobuse selga. Mul ei ole maal aga fotoka juhet kaasas ja pole isegi jõudnud veel pilte korralikult vaadata:( Ta oli nii õnnelik ja kiitis, et tema tahab ka platsile võistlema minna:D Tahtsin pärast Koeraverre ka minna, aga siis jõudis Janar juba helistada, et Lisanna ootab emmet. Olin suht nördinud, aga mis teha, selline see emaks olemine juba ükskord on. Pühapäeval käisin Kaarmal abiks latte värvimas. 2. juunil tulevad seal võistlused, olen ka siis abikäsi. Mis mind aga tõsiselt endast välja ajas, oli see, et kui ma olin seal mingi pool tundi olnud ja jõudnud paar latti valgega värvida, helistas Janar, et keegi ei saa midagi teha, Lisanna vankrit peab kogu aeg kiigutama. Nooh, tulin siis ära, et lapse vankrit kiigutada, sest kõik teised PEAVAD saama midagi teha, mina ei saa aga pooleks päevakski kodunt ära minna, sest siis jääb vanker kiigutamata. Olin ikka väga endast väljas, Janar sai ka ikka aru sellest ja tuli ühel hetkel, et ma kiigutan, mine talli tagasi. Ega ma ei last teist korda öelda ka, läksin talli ja tegin Karonale kordet. Jube vahva mära, suht eakas pidi olema, aga sellise oleku ja minekuga nagu oleks alles esimene noorus ja lollused käsil:D Tegin talle kordel ikka korraliku trenni, lõpuks, kui tal üleliigne energia hakkas lõppema, siis alles muutus rahulikumaks ja suutis käsklusi ka kuulata. Mäletan, kui Age temaga seal sõitis, ta meeldis mulle siis juba tohutult! Selline hästi erksa loomuga hobune:) Ta tahaks aga pidevat ja igapäevast tegelemist ja trenni, siis saab temast alles mõistlikult käituva mära, sest praegu on ta küll pea laiali otsas ja jooksen-ennast-segaseks olemisega. Jahutasin ta siis korralikult maha ja viisin talli ära. Aeg oli ka nii kaugel, et pidin poest läbi käima ja tagasi reaalsusesse tulema:D Just nii ma ennast viimasel ajal tunnen. Hobustega koos olles olen justkui teises maailmas, kus ei ole argimuresid ja pidevat lastega olemist. See on mulle nii tähtis, et vaheldust saaksin, tunnen ennast laste juurde tagasi minnes hoopis paremini ja energilisemalt. Argipäev hakkab lihtsalt mu ajudele juba... Eile käisin samuti peale kolme Kaarmal, värvisime kõik latid ära ja plangu tegime eriti kihvti. Kes tuleb laupäeval võistlema või vaatama, see näeb;) Sain alles peale kuute tulema sealt ja muide, pidin talli koeralt hammustada saama:D Ta seal juba pikka aega, Toivo ajast...tean, et ta sõbralik...ja pühapäeval oli ka. Aga eile, kui olin oma värvised käed lakibensiiniga ära puhastanud ja läksin ta juurde, siis ta nuusutas mu kätt ja pidi sellesse kinni hüppama!! Tegin sellise kõrvalhaagi, et tõmbasin endal mingi küljelihase ära, mis on siiani veidi valus. Aga noh, vähemalt pääsesin hammustusest, see veel oleks puudunud. Täna vist ka talli, eks näis, kuidas lapsehoidjatega on!:) Ootan kannatamatult juba ponimärakest, sest suur kadedus on peal. Kõik saavad tegeleda ja võistelda jne, mina nagu loll, vahin ja ilastan...