Nostalgia.

Olen nüüd kolm päeva järjest käinud Kaarma tallis abis. Kaarma tall on see tall, kus mina 1999. aastal ratsutamist alustasin. See kolm päeva on tekkitanud sellise nostalgiatunde, et seda on lausa raske sõnadesse panna. Kohati tuleb meelde vahvaid seiku, kohati aga läheb meel nukraks. Aga peaaegu kõik on seal tallis siiski nii nagu sel 99ndal aastal, kui ma sinna esimest korda läksin. Mis sest, et talli sisustus on täiesti välja vahetatud, sõiduplats on veerandijagu suurem ja tallil on teine tallimees. Tallimees on ikkagi joodik, boksid on tegemata, tall ise seest pime ja sõiduplatsile on tekkinud mingi põllutehnika. Vähemalt on hobused söödetud. See on vist ainuke pluss. Eile siis olin tallis Reelikaga kahekesi, kuna ilm oli väga külm, mingi 7-8 kraadi vaid ja vihma sadas terve päeva, siis lasime Fredy, Fuksa ja Fanny õue ja hakkasime bokse tegema. Fanny boksis oli vaja vaid junnid ja märg koht ära korjata, Fuksa boksi tegime täitsa tühjaks ja Fredyl oli boksi tagumine osa märg, viisime selle välja. Seda aga vist seetõttu, et seal jootja katki, sest kui Reelika hakkas kontrollima, et kas jootja ikka töötab, siis kinni see enam ei jäänudki ja pidime ülevalt kraani kinni keerama, et mitte talli üle uputada. Tõime kõigile uued graanulid alla ja viisime kahte tühja boksi ka graanulid sisse, et kui võistluspäev on, siis osad tahtsid boksi rentida. Jama ongi selles, et va tallimees ei ole tühjana seisvaid bokse s***st puhtaks vedanud ja ma ei tea, kuhu neid võõraid hobuseid majutatakse. Me ei jõua ka kõike tema tööd ära teha. Peale selle tuli vahepeal teatas üks üle ukse, et see koppel, kus on kaks mära (üks neist Dago, kes oli juba sel ajal tallis, kui mina seal käima hakkasin), on katki, traat pidi maas olema. Läksime siis uurima ja esialgsel vaatamisel tundus, et kõik on korras, aga tahapoole minnes oli tõesti traadid täitsa maas ja üks postgi pikali. Tõime märad talli ära, Dago täitsa värises külmast ja peale selle ta veel lonkab:( Dagole panime teki peale ja mõlemale heinad ette ja saidki meie kaks korras boksi hobustega täidetud. Ohh jah, neid bokse on saanud seal teha nii palju, et nagu Toivo tavatses öelda, isegi maakera ei kaalu nii palju, kui meie seda s***a seal vedanud oleme:D Seda talli vaadates on mul kogu aeg tunne, et tahaks teha seda ja toda teisiti. Aknad vajaksid seal hädasti pesemist, kõik boksid igapäevast tegemist ja hobused rohkem väljas olemist. Tallivahet pühkisin ka ja meenutasin, kuidas see mulle kunagi üldse ei meeldinud ja siis me plikadega vaidlesime, kelle kord on pühkida. Aga alati oli see ka pühitud, mitte nagu praegu, et tallivahe kõik heina ja muud sodi täis. Pärast istusime Reelikaga sadularuumis ja rääkisime niisama juttu, olime ikka päris väsinud ja vihma ikka kallas. Katit ma ei jõudnudki ära oodata, sest kell oli juba kuus läbi ja soe saun ootas mind!:) Olen nii tihti mõelnud, et mulle meeldiks väga see nö tallimehe töö. Igapäevaselt hobuseid sisse-välja viia, neid sööta ja bokse teha. Ja siis ma mõtlen, kui korras oleks kõik ja kui hea oleks hobustel. Loodan väga, et kunagi saan seda kõike enda tallis teha. Kaks päeva on veel võistlusteni jäänud ja täna lähen ka arvatavasti jälle talli toimetama. NB! Ja üks vahva uudis ka...Ponimära saabub nädal varem ehk siis 9ndal!!!:)