1. märtsil sõitsin nädalavahetuseks Mairiti juurde, jõudsin kell 16 Jõhvi, Mairit tuli sinna vastu. Õhtu veetsime mõnusalt toas, veini ja kaminaga:) Ilm oli väga tuisune ja ei hellitanud väga lootusi järgmise päeva heaks ilmaks. Hommik algas aga juba suurepäraselt, päike paistis katuseaknast sisse, kui silmad avasin... Aknast välja vaadates märkasin, et imevaikne talveilm on, sest oksad ei liikunud üldse. See on mere ääres olles ikka väga üllatav. Hommikul sõime väga korralikult kõhud täis, sest oli plaan tallis tööd teha ja hiljem ratsutama minna. Mairitiga koos lükkasime kõigepealt hobustele uue rulli heina ette ja teise rulli talli taha, kust selle sisse vedasin vähehaaval. Mairit tegi bokse, mina viisin heinarulli sisse. No oma paar tundi müttasime vist tasapisi, ei rabelenud, sest ei tahtnud enne ratsama minekut nahka märjaks ajada.
Töö tehtud, tõime hobused sisse, valisin, nagu alati, Troopiku. Õues oli nii ilus, üle välja minna oli muidugi raske paksus lumes sumbata, kohati oli lumi hobustele kõhuni, aga ma nautisin iga hetke, tohutu suur lumeväli, mis sillerdas päikese käes nagu teemantmeri... Enne Voka asulasse jõudmist pidin ma paksus lumes Troopikuga peaaegu ninali käima, vaatamata väga ettevaatlikule minekule, lihtsalt ei näe ette, kui sügav lumi järgmise sammu all on... Läksime läbi asula, teel oli kohati libe, aga kui metsa alla saime, siis alustasime traaviga. Seal oli ka nii, et kui täpselt rajal sõita, oli ok, aga sammuke rajalt kõrvale ja juba oli jälle pehme ja sügav lumi. Vahepeal läks rada õnneks päris laiaks juba. Käisime mereni välja, vahepeal puude alt läbi, oru põhja mööda. Mere ääres tegime pilte.
Tagasiteel enam läbi asula ei läinud, aga vahapeal kõndisime hobuste kõrval mingi pool km, sest varbad külmetasid. Kui hobuste selga tagasi istusime, otsustasime, et enam üle välja ja läbi paksu lume ei sumpa, see liiga väsitav nii endale, kui hobustele. Läksime tasapisi ja mööda teeäärt, autosid nad õnneks ei karda, aga kohati oli veidi libe. Väga palju sai aga traavitada, vaikselt, täisistakus. Enamus tagasiteed oli Troopik nii ideaalne, tema seljas oli isegi täisistakus nii kerge olla, traav oli nii mõnus ühtlane ja elastne, hobune eest nii pehme. Nautisin iga hetke ega väsinud absoluutselt. Lõpu tegime sammus, tallis fliisid selga, heinad ette ja natuke nänni, nad olid rahul ja meie ka. See kõik oli nii nauditav ja tore. Toas jõime sooja teed, õhtul natuke šampust, käisime saunas ja istusime väga kaua õhtul üleval fliisi sees ja nautisime selle päeva ideaalset lõppu. See oli üle pika aja üks parimaid nädalavahetusi kalli inimese, hobuste ja kõigega, mida ma hindan. Tänan, Sind, Mairit!:)
Eile, 6. märtsil, käisin aga Fruty juures. Panin talle jälle valjad pähe, enam ei mälu nii hirmsasti neid. Käisin Fredyga sõitmas natuke, sest Katit ei olnud, tegin vaid traavi, Fredy oli suht särtsu täis:)
Pärast võtsin Fruty boksist välja, puhastasin teda, ta on õppinud päris kenasti paigal olema juba, hoian küll nööri otsast kinni, aga liigun vabalt tema ümber, vahel harva hakkab astuma, üldiselt on täitsa paigal. Võtsin ka esimesi jalgu ja jalutasin veidi. Ta on minu suhtes tähelepanelikumaks muutunud, jälgib minu kehakeelt paremini ja reageerib sellele vahel juba päris kiiresti:) Sain kätte ka Utelt tellitud hobumaiused, eks näis, eile läksid need alguses väga hästi peale, hiljem ta enam vastu ei võtnud:P Loodame, et päris pirtsutama ei hakka nendega:) Uudist veel nii palju, et võib juhtuda, et hakkan sealt veel ühe noorega tegelema, aga sellest ligemalt juba siis, kui asi käes:)
Töö tehtud, tõime hobused sisse, valisin, nagu alati, Troopiku. Õues oli nii ilus, üle välja minna oli muidugi raske paksus lumes sumbata, kohati oli lumi hobustele kõhuni, aga ma nautisin iga hetke, tohutu suur lumeväli, mis sillerdas päikese käes nagu teemantmeri... Enne Voka asulasse jõudmist pidin ma paksus lumes Troopikuga peaaegu ninali käima, vaatamata väga ettevaatlikule minekule, lihtsalt ei näe ette, kui sügav lumi järgmise sammu all on... Läksime läbi asula, teel oli kohati libe, aga kui metsa alla saime, siis alustasime traaviga. Seal oli ka nii, et kui täpselt rajal sõita, oli ok, aga sammuke rajalt kõrvale ja juba oli jälle pehme ja sügav lumi. Vahepeal läks rada õnneks päris laiaks juba. Käisime mereni välja, vahepeal puude alt läbi, oru põhja mööda. Mere ääres tegime pilte. 
Tagasiteel enam läbi asula ei läinud, aga vahapeal kõndisime hobuste kõrval mingi pool km, sest varbad külmetasid. Kui hobuste selga tagasi istusime, otsustasime, et enam üle välja ja läbi paksu lume ei sumpa, see liiga väsitav nii endale, kui hobustele. Läksime tasapisi ja mööda teeäärt, autosid nad õnneks ei karda, aga kohati oli veidi libe. Väga palju sai aga traavitada, vaikselt, täisistakus. Enamus tagasiteed oli Troopik nii ideaalne, tema seljas oli isegi täisistakus nii kerge olla, traav oli nii mõnus ühtlane ja elastne, hobune eest nii pehme. Nautisin iga hetke ega väsinud absoluutselt. Lõpu tegime sammus, tallis fliisid selga, heinad ette ja natuke nänni, nad olid rahul ja meie ka. See kõik oli nii nauditav ja tore. Toas jõime sooja teed, õhtul natuke šampust, käisime saunas ja istusime väga kaua õhtul üleval fliisi sees ja nautisime selle päeva ideaalset lõppu. See oli üle pika aja üks parimaid nädalavahetusi kalli inimese, hobuste ja kõigega, mida ma hindan. Tänan, Sind, Mairit!:)
Eile, 6. märtsil, käisin aga Fruty juures. Panin talle jälle valjad pähe, enam ei mälu nii hirmsasti neid. Käisin Fredyga sõitmas natuke, sest Katit ei olnud, tegin vaid traavi, Fredy oli suht särtsu täis:) 
Pärast võtsin Fruty boksist välja, puhastasin teda, ta on õppinud päris kenasti paigal olema juba, hoian küll nööri otsast kinni, aga liigun vabalt tema ümber, vahel harva hakkab astuma, üldiselt on täitsa paigal. Võtsin ka esimesi jalgu ja jalutasin veidi. Ta on minu suhtes tähelepanelikumaks muutunud, jälgib minu kehakeelt paremini ja reageerib sellele vahel juba päris kiiresti:) Sain kätte ka Utelt tellitud hobumaiused, eks näis, eile läksid need alguses väga hästi peale, hiljem ta enam vastu ei võtnud:P Loodame, et päris pirtsutama ei hakka nendega:) Uudist veel nii palju, et võib juhtuda, et hakkan sealt veel ühe noorega tegelema, aga sellest ligemalt juba siis, kui asi käes:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar