6ndal käisin TIHS-l, koos Kaijaga. Väga tore päev oli, aga terve päev seal nende plasttoolide peal istuda, ei mõjunud mulle hästi. No seal tundsin, et tagumik sõna otseses mõttes valutab, eks see pani mind mingisse sundasendisse istuma ja eilset hommikut alustasin tundmisega, et mul on abaluu taga närvipõletik. Eilse päeva algus oli ikka väga valus!
Vaatamata sellele otsustasin minna õhtul Kaija juurde ratsutama. Elab ta Sõmerult 20 km kaugusel, tal on kaks hobust ja kuna ta üksi ei jõua igapäevaselt mõlemat sõita, siis tal hea meel, kui keegi vahel sõitmas käib.
Valuna on hall mära, kelle soojendamine võtab kauem aega, kui tavaliselt hobustel, sest ta tahab pikka soojendust, et ta ilusti liikuma hakkaks. Eks suuremas osas oli viga minus ka, sest mul ei ole enam ratsutamiseks vajalikke lihaseid ja tasakaalu, kipun ennast põlvedega sadulas hoidma, aga Kaija ütles, et ta konkreetselt jonnibki, kui tunneb, et võõras ratsanik. Nurki lõikasime jne, aga see selleks, ma pole nii kaua sõitnud lihtsalt.
Galopis kadus mul pidevalt jalus ära:D Suht naljakas oli. Valunast oli kahju, et ta mind taluma peab. Kaija käis aga lõpuks ise korraks seljas ära ja kui peale seda uuesti selga läksin, vot siis oli tunda, et hobune liigub ja astub kenasti enda alla ja on ratsmes. Sinnani ta ainult kakles minuga, kuigi eks oli natuke helgemaid hetki ka:P
Ühesõnaga sain väga hea kogemuse ja päris ära ma Kaijat vist ei hirmutanud, sest küsis, millal siis uuesti lähen:D Kusjuures väga mõnus oli sõita Valunaga, mind see hobune ka ära ei hirmutanud, mis sellest, et veidi raskem sõita, kui mõni teine hobune. Usun, et kui rohkem sõita, siis hakkab paremini minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar