teisipäev, 29. oktoober 2013

Üle pika aja Frutyga:) - 25. oktoober

Käisin seal juba mitu head päeva tagasi, aga ega ei ole olnud mahti siia kirjutada, lapsed haiged ja nendega läheb iga päev õhtusse nii ruttu ja väsitavalt.
Aga tol päeval ja hiljem pilte vaadates ma sain aru, kui kaugele me oleme jõudnud.
Fruty oli väga mudane ja takjaid täis, mis ei ole vist mingi üllatus. Olime Kristiniga koos tallis, Kristin tegi kõigepealt Fixile kordet, siis mina Frutyle ja siis Kristin sõitis Fakiiriga, nii et tallis läks meil kaua aega.
Sel ajal, kui Kristin Fixi tegi, puhastasin ma Frutyt. Ta on nii armsalt karvaseks läinud. Saba sain tal ka taaskord takjavabaks, aga seda ainult järgmise korrani, nii ära on tüüdanud see jama...
Panin talle sadula ja valjad ja otsustasin talle kummid peale panna. Seda muidugi mitte kohe, vaid õues, kui ta oli juba ette jooksnud natuke.
No kuna me olime üksi õues, siis arvasin kohe, et ta hakkab lollitama. Sealt tuli hüppeid, paar küünalt, tagant üles panemisi, samal ajal ta hirnus ja oli silmnähtavalt närviline. Peale mõnda ringi aga hakkas ta rahunema ja siis otsustasingi kummid peale panna. Alguses ei tahtnud ta nendega liikuda, punnis vastu ja ajas ennast kangeks.
Fruty on aga nii ilusti jooksma hakanud, töötab nii kenasti kaasa, traavib pikkade sammudega, mitte ei tipi ühel kohal. Kohe ilus vaadata! Selle nimel ma siiani tööd teinud olengi, et saaks selle ponisammu võimalikult pikaks ja lendlevaks. Saaks ta veel ette-alla ka töötama, siis oleks super, tuleks seljalihast ka juurde.
Trenni lõpus jooksis ta juba paremini, kuigi päris sellist lõdvestatust ei saanud nagu lootsin, aga alles esimene kord peale pikka pausi ja veel kummidega. Keele suutis ta ka üle suulise ajada mingil hetkel. Paremale joostes ta ühel korral üritas oma trikki, et ots ringi keerata, aga kuna ma olin väga konkreetne oma nõudmistes, siis jäi see viimaseks korraks ja ülejäänud trenn sujus hästi.
Galopitõsteid tegime ka nii 3-4. Nahk läks märjaks ikka, võtsin kummid maha ja ronisin selga, Kristin hoidis. Poni käitus viisakalt, päris pikalt jalutasime, ühel hetkel ta ehmatas, kui mul telefon taskus häält tegi, võpatas, aga see ka kõik.
Kiitsin palju-palju, tulin maha, sadulavöö lahti ja talli. Ta oli minu meelest üle ootuste tubli ja ma jäin väga rahule.
Loomulikult on mul ikka see mure, et saan seal suht harva jäia, nüüd saangi alles reedel uuesti minna (ehk), aga ega miski ei ole kunagi kindel, sest lapsed haiged ja kust ma hoidja saan, see siis paistab.
Aga pilte ka, nii kenasti "lendab":

Kommentaare ei ole: