pühapäev, 30. november 2008

Uskumatu! 27.-28. november 2008

Käisime Toilas!
See käik oli minu jaoks siiani kõige kurvem ja muserdavam...
Läksime neljapäeva õhtul, ehk siis 27ndal, jõudsime peale kaheksat natuke, hobused olid sees ja söönud/joonud, käisin tallis, tegin poisile pai, kukkus käest nänni norima (OI-OI-OI!), mida ta teha ei tohiks! Mul ei olnud midagi kaasas ja ei olnud plaanis ka näpu vahelt anda, väga loll komme...
Aga ta oli nii armas ja karvane ja pealetükkiv nagu alati...kallistasin teda kõvasti ja läksime tuppa, lootes, et järgmisel päeval saan temaga kauem koos olla...
Toas selgus, et peame hakkama üheksa paiku hommikul juba Rakvere poole tagasi sõitma, sest pererahval oli vaja meiega linna saada ja seal esindusest auto võtta ja siis Tallinnasse edasi põrutada...
Nii palju siis lootusest, et saab hobusega tegeleda...
Istusime umbes üheteistkümneni üleval, rääkisime juttu ja leppisime kokku, et hommikul äratab Mairit mind ka üles, et koos hobuseid söötma minna...
Öösel ärkasin paar korda üles, kuigi saan seal väga hästi magada alati...aga ootasin hommikut!
Kell 8:00 helises telefon, Mairit:"Noh, lähme talli!"
Olin nagu keravälk voodist püsti, kui alla jõudsin, oli Mairit juba talli läinud...
Läksin ka ja nägin siis, et poisi boks oli väga must juba...mõtlesin, kuidas selle puhtaks saab, ei tohi ise väga rabeleda...Janari kihutasin talli boksi puhastama ja puhtaks see sai...olin rahul!:)
Olin nii kaua boksis, kui sain...patsutasin Hanksi, puhastasin teda natuke...oi, kui must ta oli ja ta lakk/tukk on niiiii pikaks kasvanud, armas sasku, selline metsik näeb välja:D
Oli aeg lahkuda...ma ei suutnud..puhkesin nutma...ütlesin Janarile:"Jälle pean ma ta siia jätma!" Tema muidugi vastu, et tal on siin ju kõik olemas ja tal on hea...MA TEAN SEDA...aga see ei lohutanud mind sel hetkel mitte üks raas...nutsin kaua, üritades rahuneda...Hanks jäi minust boksi oma heina nosima...
Toas mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin...miks küll...miks on alati nii, et pikka aega ei saa üldse tulla ja kui see lõpuks suure õnne juures korda läheb, siis puruneb see õnn siiski...tuhandeks-MILJONIKS killuks...
Olin terve see päev enda mõtetes ja vaimselt rusutud...paljud ei saa minust aru, ei mõista...aga kindlasti on ka neid, kes teavad, mida ma tunnen ja miks...
Ootan kevadet...ma ei suuda oodata enam...

4 kommentaari:

Ingrid ütles ...

Ära ole õnnetu, kevad polegi enam niiii kaugel. ;) Ja sul on ta vähemalt olemas, see on juba väga suur vedamine, küll teil tuleb aegu, kus üks teist jälle pea iga päev näete...

Lili ütles ...

Üritan ise ka samamoodi mõelda, aga millegipärast ei lohuta see mind väga. Mind lohutab hetkel ainult see, et ta ise paistis enam-vähem rahulolev, mis tal seal ikka viga...:P

Anneli ütles ...

Ma arvan,et asjas on süüdi ka sinu kasvav kõhuke, mis hormoonid möllama ja pisara silmast välja ajab :) See probleem peaks ka kevade poole lahenema...

Lili ütles ...

Eks see ka jah, hobuse suhtes olen muidugi alati emotsionaalne olnud, aga hormoonid möllavad praegu kindlasti rohkem veel:P:D