Peavalu

Eile käisin ratsutamas.
Talli poole sõites tundsin, et kukal on kange ja pea vist hakkab valutama. Sisendasin endale, et küll läheb üle, ravimit ka kaasas ei olnud.
Kohale jõudes K. just lõpetas talli vahekäigu pühkimist, aitasin tal märad sisse tuua ja ühe poisi T. ka.
Rääkisime niisama ja panime hobused valmis. Mina mära F.-i ja tema ruunapoisi T. Tegin natuke kordet ette, kuigi ega selleks otseselt põhjust polnudki, F. ei ole seda tüüpi hobune, kes pikalt puhates kipuks lollusi tegema. Aga ma üldiselt ei klapi temaga sõites eriti:D Ta meenutab mulle ühte mära D.-d minu ratsutamise algusaegadest, kellega ma samuti seljas ei klappinud. Peale selle on see mära väga tundlik sellele, et ruun temaga samal ajal platsin on. Ei meeldinud talle see, kui T. selja tagant ligines või vastu tuli või lihtsalt lähemale, kui F. heaks arvas, tuli. Ühesõnaga kõik oli kuidagi kehvasti... Sain sel korral juba ka traavi teha, nii palju ikka juba usaldasin teda, küll aga on see hobune nii tundlik, et nii kui ma natukenegi ette vajusin, siis ta jäi sammule ja nii me seal siis poole ringi kaupa traavi tegime... Ühel hetkel pakkus K., et annab mulle T.-d proovida, olin kohe nõus:)
Temaga oli palju kergem sõita, väga mõnus ja pehme loom. Ikkagi kippusin natuke kramplikuks minema, aga kõik tuli palju paremini välja, kui F.-i seljas. Ühesõnaga K. kogu aeg juhendas kõrvalt, juhtis tähelepanu sellele, et ma oleksin seljas sirgelt, aga elastselt, hästi pehmete sõrmede/kätega, hingaksin kõhuga ja hästi sügavalt ja kõik tundus palju parem, kui F.-i seljas:) Küll aga on mul ikkagi sääred nii nõrgad, et ma ei suutnud hobust kogu aeg säärte vahel hoida ja nii kippus ta vahepeal sisse vajuma või lihtsalt läks kõveraks.
Peavalu võttis võimust ja ma ei suutnud enam keskenduda, olin isegi kuklast juba kange, sest üritasin enda pead kuidagi säästa. Aga kõik läks iseenesest paremini, kui eelmisel korral ja see ongi peamine!:)
K. on hea nõuandja, sest treeneriks ta ennast nimetada ei luba:D Aga tänud talle heade õpetussõnade eest!:) Natuke sain tagumiku soojaks enne hobuse proovima minekut.
Tegelikult on väike soov minna ka nädala sees veel natuke ennast soojendama, aga ei oska veel öelda, kas ja millal see õnnestub, sest mees on iga päev viieni tööl ja suht kuue paiku juba hakkab pimenema. Nii et eks näis;)
Ootan tohutult laupäeva, sest siis lähen ühte ruunapoissi vaatama Raplamaale, aga eile peale sõitu ütlesin K.-le, et ma tunnen ennast nagu teist korda ratsutamas olles, mitte midagi ei oska, et on see ikka hea mõte, et rendihobust soovin...tema aga arvas, et kuidas ma siis uuesti õppida saan, ikka rendihobusega ja tasa ja targu:) See natuke rahustas, sest esialgu on mul kindel plaan ainult K. silme all sõita, sest vigade parandus ei ole hobuse puhul nii lihtne, kui mata kontrolltöös.
Peavalu oli ikka nii ulmeline lõpuks, et koju tagasi jõudes andsin ma oma pisikesele tütrele süüa, võtsin 2 Paraceramoli sisse ja kadusin fliisi alla pikutama. Külmavärinad olid tükk aega, mis kaasnevad mul alati suure peavaluga. Umbes kell 6 olin ma teki all ja pool üheksa tuli mees küsima, kuidas on ja siis olin ma magama jäänud. Peavalu päris ära polnud kadunud, aga andis elada juba.
Nõrkus oli veel terve õhtu.