Lihtsalt hea oli:)

Eile sain üle ma ei tea, kui pika aja ühe korraliku ratsatrenni. Seda siis kordel, see oli nii mu enda soov, kui K. ettepanek, nii et meie mõtted ühtisid. Ja trenn läks vägagi asja ette!:) Kui Koeraverre jõudsin, oli K. juba alustanud hobuse valmis panekut. Hobune oli puhas ja pindedki peal. Natuke veetsime juttu ajades aega, samal ajal sai ka hobune tasapisi sadulasse ja mina endale saapad jalga/säärised peale. Trenn võiski alata:) Alguses lõdvestasin ennast jalad jalustest väljas, millelegi mõtlemata sirutasin ennast allapoole pikemaks ja ülespoole kõrgemaks. Tundsin ennast T. seljas väga hästi. K. on väga hea seletaja, sain kõigest väga hästi aru (kui hästi just välja tuli, seda ma ei kommenteeri:D) ja püüdsin kõigest väest olla seljas väga lõdvestunud, samas elastne ja hobusega kaasa liikuv. Käsi tahtis vahepeal natuke kõvaks muutuda, aga kui K. seda mulle meelde tuletas, sain ennast kohe korrigeeritud. Ka ununes vahepeal, et kand peab vabalt rippuma. Mõne aja pärast korjasin jalused ja alustasime traaviga. T. on nii hea ja mõnusa liikumisega loom. Seal seljas ennast hästi tunda pole mingi probleem, eriti veel, kui olla korde otsas ja mõtlema peab vaid endale. Vasakut pidi sõites olen ennast alati natuke paremini tundnud, kui paremale, aga ka nii sain hiljem kõigega kenasti hakkama. Ma kohe tundsin ennast seal seljas üle ootuste hästi ja trenn oli väga positiivne. Üksikasjalikult ma siin seletama ei hakka, mida ma juurde õppisin ja mida täpselt tegime, see oleks igav:) Küll aga sain ma tohutult hea trenni ja emotsiooni. Ma ei tundugi endale nii lootusetu ratsutajana:D Aga...ma tahaks teada, kas ja kes mu blogi loevad. Andke kõik endast julgesti märku, sest vähese huvi korral panen arvatavasti blogi üldse edaspidiseks kinni. Jällekirjutamiseni...