Saladus:)

Käisin täna ühes toredas kohas ja tegin hästi palju pilte ja sain tohutult positiivseid elamusi!:)
Kõik ei ole kadunud, kõik ootab alles ees!:)
Aga see on saladus!:P

Piira tall

Meie kõhuviiruse saaga ei ole veel päris läbi kahjuks, aga peab lootma, et varsti saab!:) See selleks...
Eile käisin Piira tallis Kadriga rääkimas:) Kadri tegi seal Africana'ga saanisõitu ja samal ajal saime rääkida. Africana on vahva mära, kelle kohta Kadri rääkis, et ta on sõitnud skeemi, takistussõitu, rännakut ja nüüd käib ka saani ees...nii et multifunktsionaalne hobu!:)
Saani ees väga hea minekuga, vahepeal oli kallutamisega päris tegu, et saan püsti jääks! Õues oli juba väga külm õhtul peale nelja, saanis hakkasid varbad ja sõrmed ikka külmetama, aga väga hullu ei olnudki.
Tall on ilus, loomad ilusad ja hoitud, inimesed toredad. Millalgi lähen uuesti, saab ehk vast ka hobuse selga natuke:) Ilmad lähevad siin nii krõbedaks ära, et ma ei oska öelda, millal ma lähen, päris -30ga ei taha seal oma niigi hullu näonahka külmetada. See läheb külmaga ikka vapsee siniseks ja kõik küsivad, et mis mul juhtunud on!
Selgituseks siis nii palju, et mul on lihtsalt akne kõige hullem vorm ja kuna ma annan oma 4,5 kuusele veel rinda, siis ravida ma seda hetkel ei saa!;) Käingi nii kaua muhk näos ringi:P Õhh, mul sellest kopp ees tegelikult, kuigi üritan positiivne olla ja mõelda sellele, et tütreke on tähtsam, kui minu näolapp...:S
Järgmisel korral üritan tallis pilte ka teha, sel korral unustasin fotoka kahjuks maha...

Kõik ideaalne lõppeb ikka kord kohutavaga...

Käisime 22.-24. jaanuar perega Mairitil külas.
Pühapäeval sinna jõudes vahetasin esimese asjana riided, et ratsutama minna, Janar jäi lapsi hoidma:)
Mairit oli juba Akkuri alias Jürka ja Aluri talli toonud, kui ma Lisannat söötsin. Läksime üle välja Voka metsa, ilm oli suurepärane, veidi tuuline (mida mere ääres on suht pidevalt), aga ei sadanud midagi märkimisväärset. Lumi oli väljal kohati väga paks, aga vahva oli sealt traavis läbi sumada!:)
See energia ja positiivsus, mida ma sellest ratsakäigust sain, on sõnadega kirjeldamatu! Akkur on tohutult armsa iseloomuga eestlane, kes andis mulle andeks mu vahepealsed tasakaalu viperused, temaga sai mõnusalt rahulikus tempos ilma ja ratsutamist nautida. Ma ammutasin endasse kõike enda ümber, vahepeal lihtsalt ütlesin mitu korda Mairitile, kui hästi ma ennast ikka tunnen ja kui hea see kõik on!:P
Tegime umbes tunniajase ringi, sest pimedaks hakkas kiskuma, kodu poole oli hobustel samm kohe pikem, aga mitte mingit rebimist ja kiskumist ei olnud!:) Suurepärane õhtupoolik lumistel metsaradadel ratsutades sai selleks korraks läbi.
Järgmisel päeval läksime kohe peale hommikusööki. Tahtsin Troopikuga minna, temas on araablast sees ja mind kohe tõmbab tema poole. Mairit aga soovitas alguses veidi kordet teha, et Troopik enda energia ülejäägid kordel jooksmisele jätaks:P Minu meelest oli hobune täitsa ok, ei ta hakanud kordel tormama ega pea laiali jooksma, läksin suht kohe selga ära. Romet tahtis hirmsasti hobuse selga, muudkui käis ja lunis, lasime tal siis Aluri seljas istuda, Mairit sõidutas teda paar ringi, kutt oli jumala rahul, ei tema karda, pigem fännab hullult hobuseid!:P
Kuna sel päeval oli ilm vastupidiselt eelmisele korrale väga pähh, tuiskas, oli väga pilves ja tuuline, siis otsustasime jälle sinna Voka metsa minna. Seal on väga mõnus. Ratsutasime mööda oru põhja kulgevat rada mere äärde. Ohh, kui ilus seal oli, vaatamata mujal olnud halvale ilmale, oli seal kuidagi vaikne, meri kohises, väga õrnalt sadas ja tuult eriti ei olnud. Eelmisest ratsutamiskorrast olid mul vaid pepukondid veits valusad, imestan, et mul ükski lihas haige ei olnud. Tagasi läksime läbi Voka asula. Troopik on muidu selline reipa sammuga loom, kellele meeldib krutskeid teha ja asju vahtida, aga mulle tundus, et ta kuidagi sai aru, et mina seal seljas olen enesekindluseta ja ta oli selline üliettevaatlik ja hoolitsev. Ma nautisin temaga sõitmist täiel rinnal ja loodan, et mul tuleb Troopikuga veel toredaid ratsaelamusi!:)
Kõik oli nii ideaalne lihtsalt, ma tundsin, kuidas need kaks hobustega veedetud päeva mulle energiat andsid, tundsin, et kõik on kuidagi parem, aga...
...teisel ööl, kell 2:30, hakkas Romet oksendama une pealt, pooleteise tunni jooksul oksendas ta juba 6 korda, kõik vesi, mis ta sisse jõi, tuli sama targalt välja ja lõpuks keeldus ta üldse joomast, sest kartis uut oksendamist. Kutsusime kiirabi, nad viisid lapse kaasa ja kuna mina pidin Lisannaga jääma, siis läks Janar temaga. Terve eilse päeva oli Romet Puru haiglas tilgutite all. Mina kutsusin endale ja Lisannale venna järele, sest tahtsin hirmsasti oma koju turvalisse paika. Ka Mairitil oli sel päeval paha olla, söötsin hommikul tema eest veel hobuseid, sest tema seda ei suutnud.
Nii et meie ideaalsele sealviibimisele pani punkti kohutav kõhuviirus, mille saime Mairiti pojalt, sest tema oli paar päeva enne meie sinna minekut oksendanud, aga me ei teadnud seda enne sinna jõudmist:(
Nüüdseks on mu poja kodus, tervis veidi parem, enam ei oksenda vähemalt. Aga ta on väga tujukas ja veel suhteliselt isutu, nii et ootame tema paranemist ja loodame, et meie pesamuna haigeks ei jää!!!
Armastan hobuseid ja kvaliteetaega nendega ning oma perekonda maailma palju!!!:)

Alustan uuesti:)

Kõigepealt ilusat seda aastat kõigile ja palju kordaminekuid!:)
Nagu ma kuskil eelnevas postituses mainisin, on mul plaan sellel aastal hakata uuesti hobustega tegelema. Esimesed ponnistused selleks on tehtud, olen aktiivselt otsinud kohta, kus seda teha!:)
Ausalt öeldes kartsin hullemat, ses suhtes, et oli väike hirm, et äkki ei leiagi ma endale seda talli, kuhu oma nina vahepeal sisse pista. Aga oh üllatust, mul on hetkel väike valikuvõimaluski!:)
Esiteks tahan ma siiski käia Vinnis, et mõni kord kuus treeneri silma all sõita, juhtub seda siis nii tihti või harva, kui juhtub, aga peaasi, et ma seda teen!
Teiseks on üks koht mere ääres (kahjuks minust küll veits kaugel, mingi 40 km), kus pakutakse hobustega tegelemise võimalust, sinna lähen vist nädalavahetusel uurima:) Tundub huvitav ja kuna nad elavad täitsa mere ääres, siis loodan, et saan seal lihtsalt vahel enda akusid laadida.
Kolmas koht on mulle kõige ligemal ja ahvatlevam, sinna saan minna vast uuel nädalal ja seal loodan natuke siis tihedamini käia, kui korra-kaks kuus:P
Kõigest lähemalt räägin siis, kui käidud ja emotsioonid käes!:) Olen nii põnevil, ootan juba seda uut algust!:)

Kuidas seda aega üle elada?

Imelik küsimus vb mõne jaoks, aga minu jaoks on see nii igapäevane mõte peas. Ma ei oska seletada seda tunnet, mis mind valdab, kui ma mõtlen hobustele, ratsutamisele, sellele lõhnale tallis, hobuse soojusele, kui teda patsutada jne jne.
See on valu, mida ma tunnen, seda valu tunnen ma rinnus ja nina hakkab kohe kipitama, sest pisarad tahavad silma tulla. Mõnes mõttes olen loobunud unistamisest, kui nii võib öelda. Olen loobunud igapäevaselt mõtlemast, et miks ma ei saa hobuste juures olla ja miks mu elu on just niimoodi läinud, et nii pikk ja valus paus on vahele tulnud. Üritan mitte mõelda, sest valus on ja oleks veel raskem seda aega üle elada.
Niisiis elangi päev korraga ja ootan uut aastat, et taas hobustega kohtuda. Ma igatsen neid nii-nii väga. Mõtlesin mõni päev tagasi Leedile, hobusele, kellest kunagi põgusalt siin blogis ka juttu olnud. Ta oli mu südamehobune ja ta kadus mu elust ühe päevaga ette hoiatamata! Temale mõeldes tunnen, et me peaks siiani koos olema, aga mul pole õrna aimugi, kus ta on ja kas ta üldse elus on:( Loodan vaid, et temaga on siiski kõik hästi!
Mu blogi koosnebki viimasel ajal ainult sellest, kui väga ma hobuseid igatsen, aga vajan seda endast välja kirjutamist vahepeal, sest see kuhjub liiga endasse ja nii kuradi valus on, et tahaks karjuda, kuigi tean, et ka see ei aita...

Lihtsalt vahepeal olnust

Pole nagu väga-väga ammu siia midagi kirjutanud. Kahju tegelikult, ma ei tea, kas mu blogi on üldse kellelegi enam teada, kas keegi sellest üldse enam huvitukski:P

Aga räägin siis veidi olnust, olevikust ja sellest, mis edaspidi plaanis:)

Mis ma suve jooksul hobustega seonduvalt olen "üle elanud"?

Noo natuke ehk ikka, kuigi selle palavaga ja suure kõhuga olin üsna passiivne tegelane. Minu jaoks tähtsamad sündmused on olnud Astra külastamine ja tema varssade nägemine ning araabia hobuste näitus, kus Mairitiga käisime!:)

Astral käisime perega külas, kui augustis loomaaias käisime lapsega. Otsustasin, et kui ma sel korral Astra juurest läbi ei astu, siis lükkub see jälle teadmata kaugesse tulevikku.

Varsad on imearmsad ja sisendasid minusse veel rohkem seda uskumist ja jõudu, et just araabia hobust ma endale tahan. No Jassi varss on eriline seltsiline, tahtis tähelepanu ja sügamist, lükkas nina pihku ja tahtis isegi hammastega järele katsuda, kui "tore" ma olen!:P Alora varss aga on pelglik ja hoiab distantsi, ei saanudki talle pai teha. Ilusad on nad mõlemad ja ila jäi jooksma neid imetledes. Kaua me seal kahjuks olla ei saanud, sest Romet oli juba loomaaias tatsamisest nõnda väsinud.

Sel aastal aga võtsin ma ennast nii palju kokku, et ajasin Mairiti kodunt välja ja käisime araabia hobuste näitusel Selva rantšos. Oeh, ma olin seal nagu puuga pähe saanud ja omas mullis, mitte miski ei saanud minu unistavatesse mõtetesse vahele tulla, kui neid imelisi loomi vaatasin!:) Mõni peab mind kindlasti peast põrunuks, ma räägin, nagu oleksin hulluks läinud neist loomadest, aga araablased lihtsalt on kuidagi...minu jaoks!:)

Niisiis vaatasime kogu näituse ära ja tegin hullu moodi pilte (mõni neist kusjuures oli Oma Hobu ajakirjaski:P). Kahjuks läksid meil Mairitiga kõhud nii tühjaks, et seminarile me ei jäänud, ma ei saanud oma kõhutitat päris nälga ka jätta:P

Järgmistel aastatel võtan samuti südameasjaks neil näitustel käia, sain ka palju teadmisi juurde, kuidas ja mille järgi araablasi hinnatakse ja mida nende juures erinevate suundade (näituse või sportloomad) aretamisel silmas peab pidama.

Olevik on see, et ma olen kahe väikese lapsega kodune. Pisike tütar sündis alles 16. september, nii et pole veel kahe kuunegi. Kohe peale sünnitust hakkasin unes nägema hobuseid, talle, ratsutamist ja muud sellega seonduvat:P Eks see kõik on ikka "veres" ja see on see, mis on mu elust ikka veel puudu. Muidu olen oma eluga hetkel nii rahul, kui olla saab, sest lapsed on mu pisikesed päikesekiired iga päevas.

Tulevikust...

No uuel aastal on plaan hakata trennides käima. Ega siinkandis vist muud varianti pole, kui Vinni tall. Ma nii ootan, olen lausa ärevil, justkui oma elu esimesse ratsatrenni minnes:P

Sealt edasi tahan regulaarselt trennides käia, ennast taas nö lainele viia ja julgen öelda, et lähima 1,5 kuni 2 aasta jooksul on plaan endale uuesti päris oma hobune osta, araablane siis...

Blogi hakkan täiustama korrapäraselt kohe, kui trennides taas käima hakkan, loodan, et kõik läheb plaanipäraselt!:)

Seniks aga jällekirjutamiseni!:)

Ruila Kevadtuur 2011 ja natuke muud ka

Kuna selles blogis enam Hanksiga seonduvat arvatavasti väga tihti just ei avalda, siis muutsin blogi pealkirja. Nii palju, kui ma üldse hobustega kokku puutun, üritan ikka siia kirja panna. Hobuseid võiks mu elus rohkem olla, aga paraku praegusel eluetapil ei ole...

Pühapäeval aga käisime Mairitiga Ruila Kevadtuuri vaatamas. Nägime kahte viimast sõitu. Oli huvitav:) Nägin palju tuttavaid nägusid ja hobuste keskel oli üle pika aja tore olla.
Ilm oli väga palav, alguses saime varjus istuda, aga viimase sõidu ajal mitte ja siis ma tundsin, kuidas päike tahab nahast läbi kõrvetada. Katsin ennast igatpidi millega iganes, et suurt põletust ära hoida, aga tänaseks olen siiski veidi punakas teatud kohtadest ja nina selline "mõnus" maasikas peas:D Kreemitan ja möllan ehk läheb üle ja nahka maha ei tule!:)

Mis siis muud ja huvitavat?!
Ega suurt midagi!:P Hanksil ja Maril läheb hästi, hoian neil kogu aeg silma peal, ehk õnnestub suvel ikka kohtuda ka. Ma nüüd kodune pikemat aega, sest ootan meie pere pesamuna:) Peale pesamuna sündi on mu pere täies koosseisus ja loodan ka endale jälle mõtlema hakata:P Justnimelt LOODAN, sest lapse/lastega elu on hoopis teine ja looda sa palju tahad, aeg endale on enamasti ikka varastatud!:P
Praegu aga tunnen täit rõõmu suvest, oma perest ja nendega koosveedetud ajast! Millalgi on plaan Mairitile külla minna, et hobuste lõhna tunda ja neid patsutada, kalessiga saab ka vast sõita!:)
Kui ringi liigun ja näen teeservas hobuseid, talli jms, siis paratamatult tuleb pisar silma. Neelan selle jälle alla ja üritan positiivselt mõelda, praegu lihtsalt ei ole minu aeg...

Oeh, tahtsin, et see postitus tuleks rõõmus, aga kipub ikka metsa poole see asi. Ei oska ma ilma kurtmata ikka kuidagi olla. Aga kellele mul ongi rääkida...ikka tuleb vajadus jälle kirjutada ja mõnikord lugemas käia. Loen ka teisi blogisid, kui aega leian ja see blogimine on mulle nii meelepärane, et ma tunnen puudust sellest lausa. Siis tulengi lihtsalt ja kirjutan jälle mingi sisutu jutu:D

Ok, ma minema, muidu ma ei saa ise ka enam aru, mida siia kirjutasin.
Päikest kõigile ja patsutage oma hobusid minu poolt!:)

Lepingud

Esmaspäeval käisin Särkus, et lepingud ka lõpuks ära teha. Ei ole saanud töö ja lapse kõrvalt mahti seda sõitu ette võtta, õnneks sai Janar nii palju töölt vabaks, et sai kaasa tulla, ei oleks tahtnud väga üksinda lapsega sõita.
Võtsin kaasa koti porksi, lepingud, fotoka ja valmis vaimu. Nüüd siis on asi ametlik ja dokumenteeritud!:) Teatasin ka ESHS-i, et hobune müüdud.
Hanks on ilus. Ja uudishimulik ja ikka täitsa Hanks. Armas loom, olen rahul tema uue omanikuga, sest nad klapivad ideaalselt:)
Seekord olin ainult pildistamise rollis, selga ei läinud, aga kahjuks ei olnud ma oma rollis hea, sest pildistamine ei tahtnud kuidagi välja tulla:P Pole siiani jõudnud vaadata, kas paar piltigi välja tuli...
Ma ausalt öeldes olen nii kuradima kade, et paljudel on võimalus hobust omada ja ratsutamisega regulaarselt tegeleda. Ma ootan oma aega...ootaja aeg on pikk, oi, kui pikk...

Hobusetu...

...olen tänasest.
Hanks on müüdud, mida oligi ju tegelikult oodata, mul oli aega selle mõttega vähemalt pool aastat harjuda, aga praegu pole küll vist veel kohale jõudnud!
Olen kurb ja rõõmus samaaegselt...seda ei saagi kuidagi seletada, olen loobunud oma esimesest hobusest, kes oli, on ja jääb mu jaoks väga tähtsaks ja hoian tema käekäigul alati silma peal ja elan talle kaasa. Rõõmsaks teeb, et sain talle nii hea omaniku, neil hakkab kindlasti hästi minema!
Kõige rohkem on kahju sellest, et ma olen üldse hobustest nii kaugele jäänud. Nüüd ei ole mul hobustest enam muud, kui mälestused...
Kunagi ehk saavad hobused mu jaoks uuesti reaalsuseks, selle nimel kavatsen ma elada ja töötada! Hetkel pühendun perele, oma kõige kallimatele, selle nimel, et püüelda oma unistuse poole. Mul on kindel eesmärk ja visioon oma tulevikust hobustega, mida ma siin lahkama ei hakka, vb kunagi räägin sellest lähemalt, praegu ei ole selleks lihtsalt tuju. Unistama peab, iseasi, kas unistused täituvad...
Tänane päev on minu jaoks natuke tühi...kuidagi mõttetu tunne on mõnes mõttes, tunded on segased...
Marilin küsis, et ega ma ometi ei kahetse... Ei, ma ei kahetse! See, et ma siin natuke halan ja kurvastan, on loomulik...kõik, kes on kunagi endale kalli looma müünud, teavad, mida ma tunnen.
Minu lemmik pilt Sinust, mu kallike, et teil kõik hästi läheks!:)
Hobublogi ma kinniseks ei pane, mis siis, et siin ennast nagu kuuvarjutus ilmutan...loodan, et kõik läheb paremaks, peab ju minema...

Astral külas

Sõitsime reedel Keilasse Janari vennale külla ja kuna me juba sealkandis olime, siis oli võimalus ka Astrat külastada ja tema arabsikuid imelteda.
Laupäeval enne lõunat sättisime ennast minekule, Astra telefonis seletas, kuidas sõita, leidsime kohe esimese katsega õige maja üles!:)
Oeh, need araablased! Nad on vaatamata porile, tekkidele ja karvasusele nii ilusad, nii armsad. Tulid kohe ligi, ninad olid nii pehmed. Poja ei kartnud neid üldse, lasi neil nina vastu nägu panna ja tahtis hobustele musi teha!:D Astra lubas poja Jassi selga panna, ta nägu läks nii nalja täis, aga kümne sekundi pärast tahtis ikkagi juba "opaa":D
Rääkisime araablastest, eelarvamustest nende suhtes, Jassi lapsest Jamilast ja paljust muust, mis hobustega seotud. Ma oleksingi nende juurde õue jäänud, aga külm hakkas, toas jõime tassi kohvi ja sõime kommi ning rääkisime veel juttu.
Janar ei olnud varem oma silmaga araablasi näinud, tema jaoks on nad siiani olnud pildil "elavad" ära mukitud ja lakutud, tagurpidi ninadega kiitsakad hobused, aga usun, et ta mulje muutus!:)
Nad olid nii sõbralikud, rahulikud, uudishimulikud. Üha enam veendun ma, et araablane on ainuke hobune, keda tulevikus tahan. Eelarvamused ja "müüdid" nende "soojast peast" ja hullusest on valed ja räägitud inimeste poolt, kes tegelikult araablaseid ja nende loomust ei tunne!
Oeh, ma olen vaimustuses, veel rohkem, kui enne, kui see võimalik on!:D