Kuna selles blogis enam Hanksiga seonduvat arvatavasti väga tihti just ei avalda, siis muutsin blogi pealkirja. Nii palju, kui ma üldse hobustega kokku puutun, üritan ikka siia kirja panna. Hobuseid võiks mu elus rohkem olla, aga paraku praegusel eluetapil ei ole...
Pühapäeval aga käisime Mairitiga Ruila Kevadtuuri vaatamas. Nägime kahte viimast sõitu. Oli huvitav:) Nägin palju tuttavaid nägusid ja hobuste keskel oli üle pika aja tore olla.
Ilm oli väga palav, alguses saime varjus istuda, aga viimase sõidu ajal mitte ja siis ma tundsin, kuidas päike tahab nahast läbi kõrvetada. Katsin ennast igatpidi millega iganes, et suurt põletust ära hoida, aga tänaseks olen siiski veidi punakas teatud kohtadest ja nina selline "mõnus" maasikas peas:D Kreemitan ja möllan ehk läheb üle ja nahka maha ei tule!:)
Mis siis muud ja huvitavat?!
Ega suurt midagi!:P Hanksil ja Maril läheb hästi, hoian neil kogu aeg silma peal, ehk õnnestub suvel ikka kohtuda ka. Ma nüüd kodune pikemat aega, sest ootan meie pere pesamuna:) Peale pesamuna sündi on mu pere täies koosseisus ja loodan ka endale jälle mõtlema hakata:P Justnimelt LOODAN, sest lapse/lastega elu on hoopis teine ja looda sa palju tahad, aeg endale on enamasti ikka varastatud!:P
Praegu aga tunnen täit rõõmu suvest, oma perest ja nendega koosveedetud ajast! Millalgi on plaan Mairitile külla minna, et hobuste lõhna tunda ja neid patsutada, kalessiga saab ka vast sõita!:)
Kui ringi liigun ja näen teeservas hobuseid, talli jms, siis paratamatult tuleb pisar silma. Neelan selle jälle alla ja üritan positiivselt mõelda, praegu lihtsalt ei ole minu aeg...
Oeh, tahtsin, et see postitus tuleks rõõmus, aga kipub ikka metsa poole see asi. Ei oska ma ilma kurtmata ikka kuidagi olla. Aga kellele mul ongi rääkida...ikka tuleb vajadus jälle kirjutada ja mõnikord lugemas käia. Loen ka teisi blogisid, kui aega leian ja see blogimine on mulle nii meelepärane, et ma tunnen puudust sellest lausa. Siis tulengi lihtsalt ja kirjutan jälle mingi sisutu jutu:D
Ok, ma minema, muidu ma ei saa ise ka enam aru, mida siia kirjutasin.
Päikest kõigile ja patsutage oma hobusid minu poolt!:)
esmaspäev, 6. juuni 2011
kolmapäev, 9. märts 2011
Lepingud
Esmaspäeval käisin Särkus, et lepingud ka lõpuks ära teha. Ei ole saanud töö ja lapse kõrvalt mahti seda sõitu ette võtta, õnneks sai Janar nii palju töölt vabaks, et sai kaasa tulla, ei oleks tahtnud väga üksinda lapsega sõita.
Võtsin kaasa koti porksi, lepingud, fotoka ja valmis vaimu. Nüüd siis on asi ametlik ja dokumenteeritud!:) Teatasin ka ESHS-i, et hobune müüdud.
Hanks on ilus. Ja uudishimulik ja ikka täitsa Hanks. Armas loom, olen rahul tema uue omanikuga, sest nad klapivad ideaalselt:)
Seekord olin ainult pildistamise rollis, selga ei läinud, aga kahjuks ei olnud ma oma rollis hea, sest pildistamine ei tahtnud kuidagi välja tulla:P Pole siiani jõudnud vaadata, kas paar piltigi välja tuli...
Ma ausalt öeldes olen nii kuradima kade, et paljudel on võimalus hobust omada ja ratsutamisega regulaarselt tegeleda. Ma ootan oma aega...ootaja aeg on pikk, oi, kui pikk...
Võtsin kaasa koti porksi, lepingud, fotoka ja valmis vaimu. Nüüd siis on asi ametlik ja dokumenteeritud!:) Teatasin ka ESHS-i, et hobune müüdud.
Hanks on ilus. Ja uudishimulik ja ikka täitsa Hanks. Armas loom, olen rahul tema uue omanikuga, sest nad klapivad ideaalselt:)
Seekord olin ainult pildistamise rollis, selga ei läinud, aga kahjuks ei olnud ma oma rollis hea, sest pildistamine ei tahtnud kuidagi välja tulla:P Pole siiani jõudnud vaadata, kas paar piltigi välja tuli...
Ma ausalt öeldes olen nii kuradima kade, et paljudel on võimalus hobust omada ja ratsutamisega regulaarselt tegeleda. Ma ootan oma aega...ootaja aeg on pikk, oi, kui pikk...
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Hobusetu...
...olen tänasest.
Hanks on müüdud, mida oligi ju tegelikult oodata, mul oli aega selle mõttega vähemalt pool aastat harjuda, aga praegu pole küll vist veel kohale jõudnud!
Olen kurb ja rõõmus samaaegselt...seda ei saagi kuidagi seletada, olen loobunud oma esimesest hobusest, kes oli, on ja jääb mu jaoks väga tähtsaks ja hoian tema käekäigul alati silma peal ja elan talle kaasa. Rõõmsaks teeb, et sain talle nii hea omaniku, neil hakkab kindlasti hästi minema!
Kõige rohkem on kahju sellest, et ma olen üldse hobustest nii kaugele jäänud. Nüüd ei ole mul hobustest enam muud, kui mälestused...
Kunagi ehk saavad hobused mu jaoks uuesti reaalsuseks, selle nimel kavatsen ma elada ja töötada! Hetkel pühendun perele, oma kõige kallimatele, selle nimel, et püüelda oma unistuse poole. Mul on kindel eesmärk ja visioon oma tulevikust hobustega, mida ma siin lahkama ei hakka, vb kunagi räägin sellest lähemalt, praegu ei ole selleks lihtsalt tuju. Unistama peab, iseasi, kas unistused täituvad...
Tänane päev on minu jaoks natuke tühi...kuidagi mõttetu tunne on mõnes mõttes, tunded on segased...
Marilin küsis, et ega ma ometi ei kahetse... Ei, ma ei kahetse! See, et ma siin natuke halan ja kurvastan, on loomulik...kõik, kes on kunagi endale kalli looma müünud, teavad, mida ma tunnen.
Minu lemmik pilt Sinust, mu kallike, et teil kõik hästi läheks!:)
Hobublogi ma kinniseks ei pane, mis siis, et siin ennast nagu kuuvarjutus ilmutan...loodan, et kõik läheb paremaks, peab ju minema...
Hanks on müüdud, mida oligi ju tegelikult oodata, mul oli aega selle mõttega vähemalt pool aastat harjuda, aga praegu pole küll vist veel kohale jõudnud!
Olen kurb ja rõõmus samaaegselt...seda ei saagi kuidagi seletada, olen loobunud oma esimesest hobusest, kes oli, on ja jääb mu jaoks väga tähtsaks ja hoian tema käekäigul alati silma peal ja elan talle kaasa. Rõõmsaks teeb, et sain talle nii hea omaniku, neil hakkab kindlasti hästi minema!
Kõige rohkem on kahju sellest, et ma olen üldse hobustest nii kaugele jäänud. Nüüd ei ole mul hobustest enam muud, kui mälestused...
Kunagi ehk saavad hobused mu jaoks uuesti reaalsuseks, selle nimel kavatsen ma elada ja töötada! Hetkel pühendun perele, oma kõige kallimatele, selle nimel, et püüelda oma unistuse poole. Mul on kindel eesmärk ja visioon oma tulevikust hobustega, mida ma siin lahkama ei hakka, vb kunagi räägin sellest lähemalt, praegu ei ole selleks lihtsalt tuju. Unistama peab, iseasi, kas unistused täituvad...
Tänane päev on minu jaoks natuke tühi...kuidagi mõttetu tunne on mõnes mõttes, tunded on segased...
Marilin küsis, et ega ma ometi ei kahetse... Ei, ma ei kahetse! See, et ma siin natuke halan ja kurvastan, on loomulik...kõik, kes on kunagi endale kalli looma müünud, teavad, mida ma tunnen.
Minu lemmik pilt Sinust, mu kallike, et teil kõik hästi läheks!:)Hobublogi ma kinniseks ei pane, mis siis, et siin ennast nagu kuuvarjutus ilmutan...loodan, et kõik läheb paremaks, peab ju minema...
pühapäev, 7. november 2010
Astral külas
Sõitsime reedel Keilasse Janari vennale külla ja kuna me juba sealkandis olime, siis oli võimalus ka Astrat külastada ja tema arabsikuid imelteda.
Laupäeval enne lõunat sättisime ennast minekule, Astra telefonis seletas, kuidas sõita, leidsime kohe esimese katsega õige maja üles!:)
Oeh, need araablased! Nad on vaatamata porile, tekkidele ja karvasusele nii ilusad, nii armsad. Tulid kohe ligi, ninad olid nii pehmed. Poja ei kartnud neid üldse, lasi neil nina vastu nägu panna ja tahtis hobustele musi teha!:D Astra lubas poja Jassi selga panna, ta nägu läks nii nalja täis, aga kümne sekundi pärast tahtis ikkagi juba "opaa":D
Rääkisime araablastest, eelarvamustest nende suhtes, Jassi lapsest Jamilast ja paljust muust, mis hobustega seotud. Ma oleksingi nende juurde õue jäänud, aga külm hakkas, toas jõime tassi kohvi ja sõime kommi ning rääkisime veel juttu.
Janar ei olnud varem oma silmaga araablasi näinud, tema jaoks on nad siiani olnud pildil "elavad" ära mukitud ja lakutud, tagurpidi ninadega kiitsakad hobused, aga usun, et ta mulje muutus!:)
Nad olid nii sõbralikud, rahulikud, uudishimulikud. Üha enam veendun ma, et araablane on ainuke hobune, keda tulevikus tahan. Eelarvamused ja "müüdid" nende "soojast peast" ja hullusest on valed ja räägitud inimeste poolt, kes tegelikult araablaseid ja nende loomust ei tunne!
Oeh, ma olen vaimustuses, veel rohkem, kui enne, kui see võimalik on!:D
Laupäeval enne lõunat sättisime ennast minekule, Astra telefonis seletas, kuidas sõita, leidsime kohe esimese katsega õige maja üles!:)
Oeh, need araablased! Nad on vaatamata porile, tekkidele ja karvasusele nii ilusad, nii armsad. Tulid kohe ligi, ninad olid nii pehmed. Poja ei kartnud neid üldse, lasi neil nina vastu nägu panna ja tahtis hobustele musi teha!:D Astra lubas poja Jassi selga panna, ta nägu läks nii nalja täis, aga kümne sekundi pärast tahtis ikkagi juba "opaa":D
Rääkisime araablastest, eelarvamustest nende suhtes, Jassi lapsest Jamilast ja paljust muust, mis hobustega seotud. Ma oleksingi nende juurde õue jäänud, aga külm hakkas, toas jõime tassi kohvi ja sõime kommi ning rääkisime veel juttu.
Janar ei olnud varem oma silmaga araablasi näinud, tema jaoks on nad siiani olnud pildil "elavad" ära mukitud ja lakutud, tagurpidi ninadega kiitsakad hobused, aga usun, et ta mulje muutus!:)
Nad olid nii sõbralikud, rahulikud, uudishimulikud. Üha enam veendun ma, et araablane on ainuke hobune, keda tulevikus tahan. Eelarvamused ja "müüdid" nende "soojast peast" ja hullusest on valed ja räägitud inimeste poolt, kes tegelikult araablaseid ja nende loomust ei tunne!
Oeh, ma olen vaimustuses, veel rohkem, kui enne, kui see võimalik on!:D
reede, 15. oktoober 2010
Ootamatu sõit
Üleeile küpses mu peas väike idee, et võiks minna neljapäeval Astrale külla tema araablasi vaatama ja imeltema, aga kuna selgus, et teda ei ole sel päeval kodus, otsustasin, et läheme hoopis Hanksi vaatama, mida ma ka väga teha tahtsin.
Helistasin Marilinile sama päeva hommikul, et me tuleme:D Tal lõppesid nelja paiku tunnid, nii et selleks ajaks läksimegi sinna.
Marilin juba puhastas Hanksi ja issand, kui rase ruun mul on!:D Aga paistab, et poiss on eluga igati rahul, sest karv läigib ja õllekõht on ees!:P
Marilin hakkas sõitma minema, nii et pani Hanksi valmis. Kihvt oli see, et kui valjaid hakati pähe panema, siis Hanks hakkas haigutama ja ikka mitu-mitu korda järjest, sain selle isegi pildile:)
Maneežis algas samal ajal grupitrenn, aga see meid ei seganud, Marilin tegi Hanksiga nii kui nii kergema trenni. Mina muudkui pildistasin ja imetlesin, kui palju nad on edasi arenenud, hobune jookseb nii mõnusalt ja lõdvestunult, tekkis tahtmine endalgi selga minna:)
Ma käisingi, kolmandat korda omaenda hobuse seljas ja nii hea oli, tegin vaid natuke traavi, kuigi Hanks alguses arvas, et ega tema küll enam traavi tegema ei pea, trenn sai ju läbi...
Kui ta aga traavile sain, siis oli ta nii mõnus kerge ja mugav sõita, pärast jalutasime niisama. Mõnna loom, midagi pole öelda. Kuna meil läks ajaliselt kiireks, siis andsin Hanksile ruttu ka porksi ja pidimegi ära tulema. Kahju, et mu külaskäigud alati nii lühikesed on, niigi harva saab teda näha ja siis ka nii lühikest aega. Aga no sõit tuli ka suht järsku ja õhtuks oli muu plaan juba valmis.
Igati positiivse emotsiooni sain, Hanks on nii tubli hobune ja Marilin on nii tubli, et minu hobuse eest väga hästi hoolitseb!:)
Tagasiteel "saatis" meid ilus "pilvede mäng", muud moodi ma seda nimetada ei oska:) Nagu keegi oleks pilvi kokku või lahti kerinud:D Ja all silmapiiril veel teistmoodi pilved, justkui kellegi suurest lõkkest tuleks suitsu.
Helistasin Marilinile sama päeva hommikul, et me tuleme:D Tal lõppesid nelja paiku tunnid, nii et selleks ajaks läksimegi sinna.
Marilin juba puhastas Hanksi ja issand, kui rase ruun mul on!:D Aga paistab, et poiss on eluga igati rahul, sest karv läigib ja õllekõht on ees!:P
Marilin hakkas sõitma minema, nii et pani Hanksi valmis. Kihvt oli see, et kui valjaid hakati pähe panema, siis Hanks hakkas haigutama ja ikka mitu-mitu korda järjest, sain selle isegi pildile:)
Maneežis algas samal ajal grupitrenn, aga see meid ei seganud, Marilin tegi Hanksiga nii kui nii kergema trenni. Mina muudkui pildistasin ja imetlesin, kui palju nad on edasi arenenud, hobune jookseb nii mõnusalt ja lõdvestunult, tekkis tahtmine endalgi selga minna:)
Ma käisingi, kolmandat korda omaenda hobuse seljas ja nii hea oli, tegin vaid natuke traavi, kuigi Hanks alguses arvas, et ega tema küll enam traavi tegema ei pea, trenn sai ju läbi...Kui ta aga traavile sain, siis oli ta nii mõnus kerge ja mugav sõita, pärast jalutasime niisama. Mõnna loom, midagi pole öelda. Kuna meil läks ajaliselt kiireks, siis andsin Hanksile ruttu ka porksi ja pidimegi ära tulema. Kahju, et mu külaskäigud alati nii lühikesed on, niigi harva saab teda näha ja siis ka nii lühikest aega. Aga no sõit tuli ka suht järsku ja õhtuks oli muu plaan juba valmis.
Igati positiivse emotsiooni sain, Hanks on nii tubli hobune ja Marilin on nii tubli, et minu hobuse eest väga hästi hoolitseb!:)
Tagasiteel "saatis" meid ilus "pilvede mäng", muud moodi ma seda nimetada ei oska:) Nagu keegi oleks pilvi kokku või lahti kerinud:D Ja all silmapiiril veel teistmoodi pilved, justkui kellegi suurest lõkkest tuleks suitsu.
laupäev, 2. oktoober 2010
Mitte midagi head...
Ei ole mul midagi head öelda. See, millest eelmises blogis rääkisin, läks luhta...täitsa minu enda elukorralduse ja muude jamade pärast.
Pakuti ühte tori ruuna mulle sõita, aga kui olen tööl, siis õhtul kaheksani ja kui mitte, siis olen oma pojaga ja õhtupimeduses ei ole ilma maneežita midagi enam teha, nii et see oli mu viimane lootus...
Elu on üldse praegu nii keeruline, teatud asjaoludel hakkan ma jälle oma perega kolima, seekord ikka pikemaks ajaks, ma loodan, kui aastaks-pooleteiseks...läheme tagasi enda korterisse, mis on hetkel välja üüritud, aga mõne aja pärast ehk saame kolima hakata.
Tahan oma elu korda saada, võtan endale mõtlemisaega hobuste koha pealt...ma ei tea, mis saab ja kas üldse saab, eks elu näitab ja paneb meid taaskord proovile. Kui sellest kõigest välja tuleme, ehk siis hakkab taas päike ka minu peale paistma! Päikese all mõtlen ma just hobuseid, sest pere on minu A ja O ja mu väike poja on mu ainuke, aga parim päiksekiir!!!
Päikest teistele ja hoidke seda, mis teil on!:)
Pakuti ühte tori ruuna mulle sõita, aga kui olen tööl, siis õhtul kaheksani ja kui mitte, siis olen oma pojaga ja õhtupimeduses ei ole ilma maneežita midagi enam teha, nii et see oli mu viimane lootus...
Elu on üldse praegu nii keeruline, teatud asjaoludel hakkan ma jälle oma perega kolima, seekord ikka pikemaks ajaks, ma loodan, kui aastaks-pooleteiseks...läheme tagasi enda korterisse, mis on hetkel välja üüritud, aga mõne aja pärast ehk saame kolima hakata.
Tahan oma elu korda saada, võtan endale mõtlemisaega hobuste koha pealt...ma ei tea, mis saab ja kas üldse saab, eks elu näitab ja paneb meid taaskord proovile. Kui sellest kõigest välja tuleme, ehk siis hakkab taas päike ka minu peale paistma! Päikese all mõtlen ma just hobuseid, sest pere on minu A ja O ja mu väike poja on mu ainuke, aga parim päiksekiir!!!
Päikest teistele ja hoidke seda, mis teil on!:)
neljapäev, 2. september 2010
reede, 27. august 2010
Üritan positiivne olla
Tere taas, mul kohe on blogimise isu viimasel ajal ja eks tööl seda vaba aega on kergematel päevadel palju:P
Aga hakkan siis otsast peale otsima kohta, kus käia sõitmas-tegelemas hobuloomadega. Kui kellelgi on pakkuda hobust/hobuseid, keda patsutamas käia, niisama tegeleda, ratsutada, siis andke aga teada. Vb pole kellelgi piisavalt aega enda hobuse jaoks, ma aitan hea meelega!:D Panin ka hobufoorumisse kuulutuse üles, eks näis, kas ja mis saab.
Aga hakkan siis otsast peale otsima kohta, kus käia sõitmas-tegelemas hobuloomadega. Kui kellelgi on pakkuda hobust/hobuseid, keda patsutamas käia, niisama tegeleda, ratsutada, siis andke aga teada. Vb pole kellelgi piisavalt aega enda hobuse jaoks, ma aitan hea meelega!:D Panin ka hobufoorumisse kuulutuse üles, eks näis, kas ja mis saab.
esmaspäev, 23. august 2010
Unistan uuest algusest.
Tegin oma blogi taas kõigile loetavaks, nigu põlegi siin ju midagi lugeda tegelikult. Kõik see on mu enda jaoks olnud ja mul on väga hea meel, et hakkasin kohe peale Hanksi ostmist blogi pidama, nii hea on mõnikord ajas tagasi rännata ja meenutada, kui hea see kõik oli...
...jah, just nimelt oli...sest mul pole enam midagi, mida hobustega seoses kirjutada ja lähiajast meenutada, v.a viimane ratsasõit Hanksiga, mille meenutamine mõnes mõttes isegi raske on, sest igatsen seda tunnet taas tunda...
Mõni vb arvab (kuigi mind teiste arvamus eriti ei huvita selle koha pealt), et ma olen loobunud ja ei tahagi enam hobustega tegemist teha...aga...mitte keegi ei tea, mis minu sees toimub, mul on vaja sellest vabaneda, sellest kirjutada, sest rääkida pole kellelegi ja keda huvitabki, kui päris aus olla...
Ma unistan iga päev...võiks öelda isegi, et nii päeval kui öösel...ma unistan uuest algusest hobustega, tahan alustada A-st ja O-st, tehes võimalikult vähe vigu just hobuste heaolu koha pealt, ma tahan ennast teisele kohale seada, tahaks alustada nullist hobusega, kes samuti alustab nullist...aga mis see minu tahtmine ikka loeb, mul ei ole kohta, kuhu minna ja öelda, et kle, anna mulle hobune tegeleda, ma tahan näha, mida ma suudan!
Lisan siia ka selle, et Hanks on praegu ja jääb ka edaspidi Marilinile...pole mõtet küsida, miks...paraku teisiti lihtsalt ei saa...
Jutt on segane...sellepärast ongi, et ma ise tean täpselt, mida ma tunnen, aga seda sõnadesse ei olegi nii lihtne panna, kui ma alguses arvasin...
Täna hommikul ärkasin üles paanikatundega...tundega, et APPI, kas ma üldse kunagi saan veel...
...ma ei tea...mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et ei saa...vb olen ma kehv võitleja. Mida teha, et ma saaksin...sest mina enam ei tea, mida teha...? Mu hing kisendab hobuste järele, hobused on minu jaoks õhk, mida ma hingan (tundub dramaatiline, mis?)...sellest saavad vaid need aru, kellel on samuti "hobusehaigus" kaasasündinud...
Ma olin 2-3 aastane, kui ma juba IGA PÄEV emale rääkisin, et ostame hobuse. Olen elu aeg linnas elanud, elasime kortermajas, mille ümber oli aed, kinnitasin emale, et on ju rohtu küll, mida hobusel süüa... Minu väikesesse mõistusesse ei mahtunud aastaid, et miks ometi ei saa hobust osta, kui on olemas aed ja rohi ja kuurialune, kuhu hobune talveks panna...eks hiljem see mõistmine ikkagi tuli...
Tahtsin lihtsalt öelda seda, et ma olen sünnist saati igatsenud hobuseid, isegi, kui ma ei teadnud väiksena, mida nad endast täpselt kujutavad...ma lihtsalt teadsin, et ma vajan neid.
Ma niii niiiiii tohutult kadestan inimesi, kel on igapäevaselt võimalik hobustega kokku puutuda..see kadedus ajab lausa roheliseks!
Tahan ju ka...aga tahtmisest ainuüksi ei piisa...
laupäev, 21. august 2010
Kõigest üle pika aja... 22. august 2010
Tere-tere üle pika aja!
Ma ei tea, millest alustada...ehk selles, et Pariisis pole ma sõitmas terve suvi käinud, sest seal olid laagrid ja endal ka tihedalt tegemisi, millest mul on väga kahju, sest igatsus hobuste järele aiva süveneb...
Suvi on nii ruttu otsa saanud, et ise ka ei usu, et juba lehed langevad ja ei olegi 30 kraadi varjus sooja. Ei taha sügist, ei taha talve ja lund ja külma...tahan, et suvi kestaks aasta läbi...
Mis siis vahepeal juhtunud/muutunud on?:)
Ma ei ole enam Lili Laks, vaid Lili Kolberg, nimelt läksin ma mehele:D 6 aastat nagu koos ka oldud ja lapski olemas, miks siis mitte!:P
See ilus päev oli 24. juuli 2010, pulmad olid suurepärased ja pidu kestis hommikuni, mina sain magama 8:15, mis siis, et tunni aja pärast jälle üles aeti:D
Peale pulmi läksime Janariga kahekesi Eestisse pulmareisule, telgi ja muu suure tavaariga...
Esimese öö olime Peipsi ääres, teised kaks Saaremaal Merka juures (seal käisime korra isegi koplis hobuseid vaatamas, Oromis on nii suur ja ilus!), neljanda öö veetsime aga Kablis (Häädemeeste lähedal) Marilini juures ja teate, mis...ma ratsutasin teist korda oma hobusega...lausa 15 km matka tegime...kõik oli suurepärane, ma usaldasin teda täielikult, sest ta oli nii rahulik, julge ja edasipürgiv, ainult väikesest ojast ei tahtnud kohe läbi minna, aga pisukese julgustamise peale ületasime ka selle:)
Kõik oli nii super, kui olla saab, tunne oli meeliülendav, hobune heas konditsioonis ja eluga rahul!
Tagasiteel tegime ka galoppi, see oli mu elu parim, pikal sirgel...liivasel rajal, suurte mändide all...rahulik, samas maadhaarav, ühtlase rütmiga...no nii hea, et ma ei tahtnudki lõpetada, ma olin sellises eufoorias, et oleks tahtnud karjuda!:D
Hanks on super hobune, ma ei tea teist temasarnast...nii julget, nii sõbralikku, nii suure tahtmise ja egoga:D Marilinil veab Hanksiga ja Hanksil Mariliniga, sest nad on koos suurepärased.
Nad on nüüd ka kahel võistlusel käinud, esimesel läks nagu ikka tavaliselt esimestel läheb:D Ühest sõidust tõrkusid välja, teise sõitsid lõpuni, aga üks latt tuli alla...
Eile aga sai Hanks 50-60 cm sõidus 1. koha ja 70-80 cm 4. koha, nii et tublid olid nad!:)
Mul väga hea meel ja loodan ka ise neid millalgi võistlemas näha!:)
Pilte lisan vast ka hiljem, aga ma praegu tööl (aa, see muutus ka veel jah, et ma nüüd tööl, ikka Aqvas, aga enam mitte hotellis, vaid spaa poole peal admin).
Endiselt ootan ja loodan, et ka minu aeg hobuste juurde naasta kord tuleb, kus ta ikka jääb...või jääb?!
Ma ei tea, millest alustada...ehk selles, et Pariisis pole ma sõitmas terve suvi käinud, sest seal olid laagrid ja endal ka tihedalt tegemisi, millest mul on väga kahju, sest igatsus hobuste järele aiva süveneb...
Suvi on nii ruttu otsa saanud, et ise ka ei usu, et juba lehed langevad ja ei olegi 30 kraadi varjus sooja. Ei taha sügist, ei taha talve ja lund ja külma...tahan, et suvi kestaks aasta läbi...
Mis siis vahepeal juhtunud/muutunud on?:)
Ma ei ole enam Lili Laks, vaid Lili Kolberg, nimelt läksin ma mehele:D 6 aastat nagu koos ka oldud ja lapski olemas, miks siis mitte!:P
See ilus päev oli 24. juuli 2010, pulmad olid suurepärased ja pidu kestis hommikuni, mina sain magama 8:15, mis siis, et tunni aja pärast jälle üles aeti:D
Peale pulmi läksime Janariga kahekesi Eestisse pulmareisule, telgi ja muu suure tavaariga...
Esimese öö olime Peipsi ääres, teised kaks Saaremaal Merka juures (seal käisime korra isegi koplis hobuseid vaatamas, Oromis on nii suur ja ilus!), neljanda öö veetsime aga Kablis (Häädemeeste lähedal) Marilini juures ja teate, mis...ma ratsutasin teist korda oma hobusega...lausa 15 km matka tegime...kõik oli suurepärane, ma usaldasin teda täielikult, sest ta oli nii rahulik, julge ja edasipürgiv, ainult väikesest ojast ei tahtnud kohe läbi minna, aga pisukese julgustamise peale ületasime ka selle:)
Kõik oli nii super, kui olla saab, tunne oli meeliülendav, hobune heas konditsioonis ja eluga rahul!
Tagasiteel tegime ka galoppi, see oli mu elu parim, pikal sirgel...liivasel rajal, suurte mändide all...rahulik, samas maadhaarav, ühtlase rütmiga...no nii hea, et ma ei tahtnudki lõpetada, ma olin sellises eufoorias, et oleks tahtnud karjuda!:D
Hanks on super hobune, ma ei tea teist temasarnast...nii julget, nii sõbralikku, nii suure tahtmise ja egoga:D Marilinil veab Hanksiga ja Hanksil Mariliniga, sest nad on koos suurepärased.
Nad on nüüd ka kahel võistlusel käinud, esimesel läks nagu ikka tavaliselt esimestel läheb:D Ühest sõidust tõrkusid välja, teise sõitsid lõpuni, aga üks latt tuli alla...
Eile aga sai Hanks 50-60 cm sõidus 1. koha ja 70-80 cm 4. koha, nii et tublid olid nad!:)
Mul väga hea meel ja loodan ka ise neid millalgi võistlemas näha!:)
Pilte lisan vast ka hiljem, aga ma praegu tööl (aa, see muutus ka veel jah, et ma nüüd tööl, ikka Aqvas, aga enam mitte hotellis, vaid spaa poole peal admin).
Endiselt ootan ja loodan, et ka minu aeg hobuste juurde naasta kord tuleb, kus ta ikka jääb...või jääb?!
Tellimine:
Postitused (Atom)