Mul oli eile kiire, jõudsin kell viis talli, aga pidin kuueks linnas tagasi olema. Suht utoopiline või mis?:D
Aga tegin siis nii, et ma ei hakanud Hanksi puhastamagi, otse boksist maneeži. Seal lasin ta korra lahti, et ta saaks jooksud joostud, siis tuli ta ise minu juurde, tegime lahtiselt tavapäraseid harjutusi, umbes 10 minutit, kõik oli super, hobune on nii hea, kui me kahekesi maneežis oleme.
Seejärel võtsin ta nööri otsa ja tuli mõte teha ümber kompleksi jalutusring.
Hanks muidugi esimese asjana arvas, koju minek on ja suunas ennast nagu muuseas talli poole, aga üllatus-üllatus, me ei läinudki sinna, hoopis teisele poole:D
Jalutasime. Hobune oli suht närviline, hirnatas paar korda ja ruttas minust ette.
Hakkasin talle peatustega selgeks tegema, et selline asi jääb ära, mina ikka määran liikumise kiiruse ja peatumise ajad.
Nii oligi, hakkas taipama...jäin mina seisma, tema ka, lasin taandada natuke...lõpuks jälgis ta mind üha paremini ja ei rutanud enam ette. Viimase sirge tegime käe kõrval traavi...jäin järsku sammu...hobune ka...jäin seisma, tema ka...SUPER!:) Ta arvestab minuga, mul tasub ennast vaid selgesti arusaadavaks teha!:)
Jalutasime talli, tal olid ees saia- ja leivakuivikud, mis ma talli viisid, lisasin sinna ka mõned porgandid...patsutasin ja tulin rahulolevalt ära...
Kaua see mul siis aega võttis...täpselt pool tundi...jõudsin isegi 5 minutit enne kuut koju:)
Armastan teda, muud pole vist tarvis öelda!:)
4 kommentaari:
Kohati oleks nagu ajas tagasi rännanud lugedes sinu ja Hanksi tegemistest. Mönikord tahakski tagasi aegu kui minu hobune alles kolmene titt oli :) Aga ei saa. Praegu on asjad edenenud nii, et mida ma temalt soovin seda ma ka saan. Aegajalt jookseks nagu vastu seina. Kuigi negatiivseid üllatusi pole ei tundu ka positiivseid tulevat enam nii palju kui varem. Kïk lihtsalt on peaaegu ideaalne vöi selleks saamas ja teeb mind rahutuks. Eesmärk on silme eest kadunud. Enam ei kipugi vöistlema ja tahakas et oleks keegi veel, veel üks hobune keda Sami abil edasi töötada arendada ning kes aitaks tekkida uuel sihil. Sellel et mina Sami ja kolmas suudaksime koos toimida ja seda nautida.
Mu hobune saab varsti kolmeseks. Talliomanik ütles juba enne jõule, et noh...pane hobune sadulasse, aitan sind! Tead, mul pole see mõttessegi tulnud ja kui loen enda eelmise aasta postitusi, siis kohati tahab mul süda pahaks minna, mida kõike ma sellelt noorelt hobusehakatiselt nõudsin!:S Ma ei kiirusta talle selga minemisega ka veel praegu...sest tahan, et meil oleks see, mis meil praegu on...ja veel kaua!:P Ma usun, et kui ma oleksin jätkanud nii, nagu ma alguses oma hobusega alustasin, siis mul oleks praegu vastu hakkav, käest ära tõmbav ja muidu inimeste mitte austav hobune, kellest ma enam jagu ei saaks ja ma peaksin selles ainult ennast süüdistama, AGA mul on nii vapustavalt lahe hobune ainult tänu Natural Horsemanshipile ja inimesele, kes mind selleni juhatas!:)
Elu on lahe, sest ta on pidevas liikumises ja muutumises ja visioonid muutuvad. Täiesti löpp kuidas üks hobune vöib inimest muuta. Ma olin kunagi selline tagasihoidlik ja lausa arg, aga no vaata nüüd ;)
Oeh ja tänane söit oli nIIIIII super :D Esimest korda kus pois mul all rodeot tegi. Ja see ei olnud minust lahti saamiseks, ta lihtsalt löbutses. Mul on nii hea meel näha teda enesekindlamaks muutumas. Ja mitte et ta oleks mulle kuidagipidi ohtlik olnud, ma täitsa usun, et see karglemine minu all oli sooritatdu isegi teatud ettevaatlikusega. Ja lihtsalt lasin minna, ma ei mäletanudki enam seda tunnet mis on sadulata täiel galopil. Temaga oli see kuidagi kindel ja nauditav. Kui varemalt juhtus, et hobune tömbas teistele järgi siis nüüd ei näinud ma mingit pöhjust muretsemiseks. Lihtsalt lasin ta eest vabaks ja me lendasime :D SUper.
Hehee:) Neid tundeid, mis hobusega koos tekivad on raske seletada...see on midagi hullu lihtsalt, mida ma oma looma vastu tunnen. See on miski eriline, seda ei oleks, kui ma raiuks temaga praegu mingit kordetööd teha.
Tead, ma olen Hanksil oma keharaskusega seljal olnud, ta usaldab mind ja ei tee sellest suurt numbrit, ta lihtsalt hakkab liikuma, mis on ka hea, mõni jääb tardunult paigale:D Ja ma tegin seda üksi kartulikasti otsast:D Enne ei oleks ma seda elu sees julenud...aga ma usaldan teda:P
Postita kommentaar