Eile kutsuti mind erandkorras tööle kuueks tunniks, aga pool neil sain töölt minema ja selleks ajaks olin kutsunud sõbranna Rakverre, kuna ta tahtis ammu juba Hanksi vaatama tulla!
Võtsin Mari siis bussikast peale, käisime kodunt läbi ja sõitsime talli.
Hobused olid väljas loomulikult:) ja pidin Hanksile koplisse järele minema. Nad olid vääääga kaugel kopli tagumises otsas ja seal on vahepeal selline vajuv maa ja vesine, nägin põrguvaeva, et hobune sealt kätte saada, sest ega ta siis ise ei kavatsenud mulle vastu tulla, täitsa "vale aeg" oli talli tulekuks ju:D
Tallis puhastasin Hanksi ära, panin talle nöörpäitsed pähe ja kuna jätkuvalt:D ei ole kohta, kus hobust saaks jooksutada, siis suundusime maneeži.
Seal lasin hobusel joosta, tegime suunamuutusi ja panin ta nö mõtlema ja tööle, et ta tähelepanu minul oleks:) Lõpuks tuli ta ise minu juurde, maaharjutused tulevad lausa suurepäraselt välja, ta nii väga püüab, et mul jääb lausa suu lahti, talle meeldib selline töö (siinkohal siis pean mainima seda, et kordet tehes on selle hobuse usaldus minu vastu vahepeal kadunud) ja ta usaldab ja austab mind jälle! Panime seina vastu ka ühe lati, teise otsa toetasime pisikesele puupakule ja "hüppasime" ka sealt üle...mõned korrad läks ta ka üksi:)
Kuna maneežis on maas suured kiled, siis panin hobusele päitsed (ilma päitseteta veel ei tule:P) pähe ja jalutasime seal kolm-neli korda üle...ta ei karda...esimesel korral nagu mõtles ja võpatas, kui kilele astus, aga ta järgneb mulle, kuhu iganes:D
Pärast Mari hoidis Hanksi kinni ja ma turnisin tal seljas...nii suure keharaskusega, kui sain...sellega probleeme ei ole:)
Kui trenni lõpetasime, lasi Raivo juba ka teisi hobuseid sisse. Panin Hanksile veel Imaveroli lahust endistele haigetele kohtadele ja Raivo ütles, et hobune ei süga ennast enam.
Ka puhastades olen tähele pannud, et ta ei lähe närviliseks ennast vastu harja sügades. Laseb ilusti puhastada. Kirjutan ka Siibojale ja küsin, kas pean veel möglamisega jätkama või on mu hopskin terve!:)
Rääkisin Raivole ka ringaia mõttest, ta ütles, et on sellest juba kuulnud (hmm, kes see küll on, kes kõik ette kannab:D) ja et ta peab mõtlema, kas tal on millestki teha ja et kuhu seda üldse teha. Vastu ta nagu ei olnud, aga ma liialt ei looda siiski, pole minu õigus seal mingeid asju nõuda:D
Nüüd siis taas natuke ka minu mõtetest! Ma olin vahepeal oma mõtetes väga segaduses...ma tean, kuhu ma jõuda tahan, aga ma ei tea kuidas.
Kuna mu kogemused noort hobust õpetades on kesised, siis mõtlesin minna seda teed, et panen ta kordel tööle...AGA, ma tunnen, et see on vale, sest see hobune kaotas sellega minu vastu usalduse, hakkas jälle üritama käest ära tõmmata, ta silmadest kadus see rõõm, mis seal meie ühiste jooksmiste ajal oli...ta muutus sõnakuulmatuks jne... Ühesõnaga side meie vahel katkes, ta oli jälle üks tavaline ja suht õnnetu hobune, tehes seda, mida talle üldse teha ei meeldinud!
Nüüd juba mõne päevaga, mil oleme taas teinud natural horsemanshipi harjutusi, on ta nagu kutsikas mul järel, teeb käe kõrval IDEAALSELT peatusi, matsutab oma suud mulle tihemini veel, kui varem (tuletan meelde, et see on respekti märk)...see on nii minu, kui tema jaoks puhas rõõm!
Tunnen, et võin talle umbes nädala pärast selga istuda, sest usaldus on nii suur...ma ei tea, kas ma seda ka teha saan, sest keegi võiks abis olla, kes hobust kinni hoiaks ja esimesed sammud käe kõrval teeks...
Oeh, ma ei tea, kas ma talitan õigesti, aga teen seda praegu oma südame järgi...ma ei tohi mõelda, et ma ei suuda, ma ei oska, ma ei saa...pean suutma, oskama ja saama, kui endale noore hobuse ostsin...siiani oleme me väga hästi hakkama saanud ja saame ka edaspidi!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar