Vahepeal kohe kuidagi talli ei jõudnud. Oli tihe töönädal ainult ühe vaba päevaga, ka see oli sisutihe juba ilma trennitagi.
Peale sellist puhkust oli hobune muidugi kohe natuke kehvem ka.
Tegin ette pikalt sammu. Vahtis kõike ja oli muidu kange. Traavis ka ikka tükk aega pea taevas ja silmad krõllis. Tuul oli ka tugev, vb tegi see teda selliseks "jäneseks".
Teise traavi aeg hakkas juba ikka lõdvestuma ka, aga nurki tahtis seekord jälle hirmsasti õlaga lõigata. Galoppi tegin vähe. Vasakule poole ei olegi midagi, tõusis ilusti rahulikult ja ei hakanud ennast ketrama. Paremale tegin suure ringi peal ja poolistakus, oli ok. Hakkas tibutama ja kuna mul oli pere kaasas ja poiss lunis hobuse selga, siis jalutasingi teda veel pärast pikalt. Tüdruk tahtis ka hirmsasti, aga kui selga tõstsin, kukkus kisama, et tema kardab ja tuli alla tagasi. Nii kaks korda :D
Veel kord veendusin, et hobuste juures peab väikeste lastega olema ülimalt ettevaatlik. Luuna on väga kannatlik ja rahulik, aga just sel ajal, kui tüdruk oli minu juures, et kiivrit pähe panna ja uuele katsele hobuse selga minna, ehmatas millegi peale Fogel, sai K. käest lahti, selle peale tegi Luuna hüppe kõrvale, minu pilk oli kohe lapsel, kellest Luuna jalad napilt üle "lendasid" ja plika kukkus põlvili liiva sisse. Muidugi ta ehmatas, aga õnneks hobune talle kuidagi haiget ei teinud. Minul olid süümepiinad, et tüdruk hobuse esijalgadele nii lähedal oli. Selga ta polnud nõus minema peale seda muidugi :)
Poiss oli aga kohe valmis jälle hobusele saama ja ta tahtis tallini ka ratsutada. Seletas mulle seljast, et tema ikka tahab juba üle lattide jalutada ja uuris, kuidas hobust liikuma ja peatuma saab :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar