9. juuni

Nagu ikka, selleks ajaks, kui pidin hakkama talli sättima, kerkis suur ja tume pilv ja kukkus sadama. Ootasin siis saju lõpuni, helistasin K.-le, kes oli hobused õnneks juba töölt koju jõudes sisse toonud, ja uurisin sealse ilma kohta. Ütles, et tibutab veel ja suur pilv on sealsamas kõrval. Otsustasin siiski talli minna.
Tahtsin teha veidi pikema trenni, kui eelmisel päeval, aga samamoodi võimalikult rahulikult asja võtta. Trenn algas väga hästi. Luuna oli kohe alguses üsna järeleandlik ja ei kaelkirjatsenud väga isegi esimese traavi ajal. Üldse oli traavi osa rahuldav. Rahul ei ole ma siiani pööretega, kus ta kipub õlg sees kurvis sisse vajuma, väga korralikult tuleb enne pöördele minekut eeltööd teha, et õige paine kätte saada. See kõik aga otseselt mu enda viga, mis vajab palju tööd ja vaeva, et ma suudaks ennast seal seljas paremini kontrollida. Vahel on nii, et pööre algab hästi, siis aga lohiseb hobuse tagumik ikka suvalt järele ja ma ei ole rahul :D On ka selliseid hetki, pöördeid ja volte, kus olen rahul nii enda kui hobusega.
Galopiga olen ma rahul senini, kuni on esimene tõste ära tehtud. See tuleb tavaliselt sujuvalt, hobune on hea rütmiga ja ei kiirusta. Peale seda on ta närveldis.
Ma ei tea, kuidas saada ta peale esimest tõstet ka rahulikult galopile tõusma. Ma ei tee tavaliselt pikalt galoppi. Tõstan galopile, siis teen poole platsi ulatuses ringi kuni poolteist. Rohkem olengi üritanud üleminekuid teha, mitte lihtsalt galoppi uhada. Paremale on asi veel hullem. Siis ta kukub vahel ka pead viskama.
Põhimõtteliselt on nii, et peale esimest galoppi käib mul pidev võitlus ja "vaidlus" hobusega selle üle, kas ja millal me uuesti galoppi tõuseme. Traavi ta siis enam rahulikult teha ei taha, see muutub kaootiliseks selles suhtes, et pole õiget rütmi (kord kiirustab, siis tahab üldse sammu jääda), iga hetk pakub galoppi, ise sealjuures närviliselt suulist närides.
Eile peale galopitõsteid jalutasin temaga tükk aega, siis üritasin teda taas traavis rahulikuks saada. Päriselt ei õnnestunudki, aga vähemalt ei pakkunud ta lõpuks mulle iga mõne traavisammu järel uuesti galoppi.

Ühesõnaga on mul on kaks peamist eesmärki hetkel Luunaga:
1) õigete painete järgimine kaarsõitudel
2) galopitõstete sujuvus ja sealjuures rahulik ja lõdvestunud hobune

Huh, tundub võimatu! :D

Sain lõpuks mõne pildi endast ja Luunast võistlustel. Piltide autor on Marleen Korbelainen.