Nutta või naerda?!

Ma tõesti ei tea, kas nutta või naerda... Laupäeval hakkas poniline minu poole sõitma ja...usute või mitte, ta ei jõudnud siiski siia...sest ta lõhkus 15 km kodust eemal treiku ära:S Sai ka ise paar kriimu, aga õnneks hobune siiski terve. Omanik arvas, et karjast ära võtmise tõttu, sest ta pidi hull karjakas olema. Rahusti ei aidanud ka ja omanik jalutas hobusega 15 km koju tagasi. Ei teagi, millal uus katse tuleb, aga siis pidi ta teise kogenud poni kaasa võtma, et seltsi pakkuda. Mind paneb juba hämmastama, milline ebaõnn mind hobuste osas saadab, huvitav, kas see jääbki nii...

Võistluspäev (2. juuni)

2. juunil olid siis need kauaootatud võistlused. Mairit tuli juba eelmisel õhtul meie juurde, et saaksime hommikul varakult talli minna. Ilm oli ülikehv, tuuline ja vihmane ja külm:S Panin endale selga kõik riided, mis mul maakodus kaasas olid ja pool üheksa hommikul läksime talli. Aitasime seal ettevalmistusi teha, Kati ema hakkas kohe minu ja Mairiti pärast muretsema, et meil ikka korralikult riideid seljas oleks, tassis kõik oma autos kaasas olnud riided meile selga, ka kindad saime kätte:) Suured tänud talle, sest ilma tema riieteta oleksime me mõlemad järgmisel hommikul haiged olnud. Kohtunikuks tuli Aive Mihkelson, mina pidin siis olema protokollija, Mairit sai kahjuks vähe kehvema ülesande, oli lipuga vehkija... Aive seletas ära, mis ja kuidas olema hakkab ja võistluspäev algas kell 10. Kuna istusin terve päeva, siis tõi Kati ema mulle veel hobuse fliisi ka ümber, Aive istus üldse kahe fiisi + voodriga vihmateki sees:D Mul hakkasid varbad külmetama ja lasin mehel endale kummikud ja villased sokid tuua, oli kohe teine asi:) Kati ema oli ka söögipoolist muretsenud ja kuum tee oli meil ka endal kaasas. Päev möödus vaatamata ilmale kenasti. Vahepeal piilus ka päikest, aga siiski oli ilm ikka üle ootuste halb, vihma sadas iga natukese aja tagant, tuul keerutas seda vett seal õhus ja õhk oli üleüldse jahe. Võistlejaid oli aga isegi sellise ilma kohta väga palju kohale tulnud, igas sõidus ikka keskmiselt 12-18 sõitjat, ainult viimases 90-100 cm parkuuris oli vaid 6 võistlejat. Kokku oligi 5 parkuuri, esimene neist siis nö juhtimisparkuur, latid maas, mis tuli läbi sõita traavis. Kõik, peale viimase parkuuri, oli kiirusele ja puhtusele, viimases oleksid võinud toimuda ümberhüpped, aga kuna ainult üks nulliga sõitja oli, siis ümberhüppeid ei toimunud. Esimeses, juhtimisparkuuris, said kõik, kes parkuuri läbisid rosetid ja diplomid. Päev sai läbi kella nelja paiku, ega me enam seal olla ei tahtnud ka, kohe läksime koju, meid ootas soe supp ja kuum leil:) Minu pisike 8-kuune tibu pidas ka selle esimese nii kaua lahus oldud päeva vastu, natuke kartsin küll, et mingi hetk helistatakse, et preili nõuab:P Muide, juba järgmisel päeval tuli mulle üks väga huvitav pakkumine, aga sellest ma räägin kunagi hiljem. See oli nii ootamatu ja meeldiv, et pani nii mõnegi asja üle järele mõtlema:) Kolme päeva pärast saabub siis mulle kauaootadud sõber! Olen väga elevil ja ootan seda päeva väga.

Vihm.

Praegu sajab täiega, eile ei sadanud ja käisin ka tallis. Tallimees oli ruttu hakanud tööd tegema, sest see jutt, et talli peremees Soomest koju saabub, hakkas reaalseks muutuma. Võistlusplatsi ümbrus oli ära niidetud ja boksid ära tehtud. Mõne hetke pärast saabuski Madis. Meie panime hobused valmis, ma sain Fanny. Läksime üles platsile sõitma. Fanny on vahva 4 a ponimära (selline eestlase mõõtudega ja ülekaaluline), kes oma vanuse ja kogemuste kohta on väga mõistlik ja julge ponike. Alguses oli natuke pinges ja vaatas silmad punnis ning kõrvad kikkis ringi, aga rahunes ruttu, kui olime platsile paar ringi peale teinud ja "kolle" ligemalt uurimas käinud. Tema taktika oli see (ma olin seljas, aga lasin tal ise "kollile" ligineda tema enda tempo ja suunaga), et parem on minna ringiga. Platsi taga otsas oli üks neljakandiline suur mahuti, mille juurde ta läks kõhklevalt ja ringiga, aga kui oli saanud seda nuusutada, siis rahunes pm kohe. Fuksa selle eest võpatas sellegi peale, et pani nina sinna vastu ja see heli, mis sellest tekkis, pani teda kõrvale hüppama. Fanny ainult võpatas kergelt selle peale, olime kohe nende kõrval. Madis tuli platsile trenni andma, tegin Fannyga kaasa traavilatte voldil. Ma väsisin nii ruttu ära, et sel ajal, kui nemad edasi tegid, pidin mina 2-3 korda puhkamas käima. Aga eks võhm tuleb tasa-pisi. Fanny saigi eile kerge trenni, Reelika pidi täna temaga korralikumalt tegema. Fredyle ja Fuksale tegi Madis selle eest korraliku hüppetrenni. Alguses traavilatid voldil, siis galopis üle lattide ja siis igasugused latiharjutused, millel vahepeal oli rist jne. Lõpuks siis hüppasid ka parkuuri. Fredy ja Fuksa võtavad täna rahulikumalt, hüppama nendega ei hakata. Pärast läks Reelika veel Pepega ka sõitma. Reelikal oli kaamera kaasas ja tahtis, et ma neist pilte teeksin. Kati samal ajal parandas lattide valget värvi, sest kõik teibid, mis me olime valgele pannud, võtsid valge värvi teipi ära tõmmates maha. Täna ma ei hakka talli minema, sest siingi palju toimetamist ja mu ema tuleb hiljem siia ja mees saabub töönädalalt maale. Homme aga lähen varakult talli, olen sekretariaadis abiks. Homsest päevast kirjutan ka kindlasti:)

Nostalgia.

Olen nüüd kolm päeva järjest käinud Kaarma tallis abis. Kaarma tall on see tall, kus mina 1999. aastal ratsutamist alustasin. See kolm päeva on tekkitanud sellise nostalgiatunde, et seda on lausa raske sõnadesse panna. Kohati tuleb meelde vahvaid seiku, kohati aga läheb meel nukraks. Aga peaaegu kõik on seal tallis siiski nii nagu sel 99ndal aastal, kui ma sinna esimest korda läksin. Mis sest, et talli sisustus on täiesti välja vahetatud, sõiduplats on veerandijagu suurem ja tallil on teine tallimees. Tallimees on ikkagi joodik, boksid on tegemata, tall ise seest pime ja sõiduplatsile on tekkinud mingi põllutehnika. Vähemalt on hobused söödetud. See on vist ainuke pluss. Eile siis olin tallis Reelikaga kahekesi, kuna ilm oli väga külm, mingi 7-8 kraadi vaid ja vihma sadas terve päeva, siis lasime Fredy, Fuksa ja Fanny õue ja hakkasime bokse tegema. Fanny boksis oli vaja vaid junnid ja märg koht ära korjata, Fuksa boksi tegime täitsa tühjaks ja Fredyl oli boksi tagumine osa märg, viisime selle välja. Seda aga vist seetõttu, et seal jootja katki, sest kui Reelika hakkas kontrollima, et kas jootja ikka töötab, siis kinni see enam ei jäänudki ja pidime ülevalt kraani kinni keerama, et mitte talli üle uputada. Tõime kõigile uued graanulid alla ja viisime kahte tühja boksi ka graanulid sisse, et kui võistluspäev on, siis osad tahtsid boksi rentida. Jama ongi selles, et va tallimees ei ole tühjana seisvaid bokse s***st puhtaks vedanud ja ma ei tea, kuhu neid võõraid hobuseid majutatakse. Me ei jõua ka kõike tema tööd ära teha. Peale selle tuli vahepeal teatas üks üle ukse, et see koppel, kus on kaks mära (üks neist Dago, kes oli juba sel ajal tallis, kui mina seal käima hakkasin), on katki, traat pidi maas olema. Läksime siis uurima ja esialgsel vaatamisel tundus, et kõik on korras, aga tahapoole minnes oli tõesti traadid täitsa maas ja üks postgi pikali. Tõime märad talli ära, Dago täitsa värises külmast ja peale selle ta veel lonkab:( Dagole panime teki peale ja mõlemale heinad ette ja saidki meie kaks korras boksi hobustega täidetud. Ohh jah, neid bokse on saanud seal teha nii palju, et nagu Toivo tavatses öelda, isegi maakera ei kaalu nii palju, kui meie seda s***a seal vedanud oleme:D Seda talli vaadates on mul kogu aeg tunne, et tahaks teha seda ja toda teisiti. Aknad vajaksid seal hädasti pesemist, kõik boksid igapäevast tegemist ja hobused rohkem väljas olemist. Tallivahet pühkisin ka ja meenutasin, kuidas see mulle kunagi üldse ei meeldinud ja siis me plikadega vaidlesime, kelle kord on pühkida. Aga alati oli see ka pühitud, mitte nagu praegu, et tallivahe kõik heina ja muud sodi täis. Pärast istusime Reelikaga sadularuumis ja rääkisime niisama juttu, olime ikka päris väsinud ja vihma ikka kallas. Katit ma ei jõudnudki ära oodata, sest kell oli juba kuus läbi ja soe saun ootas mind!:) Olen nii tihti mõelnud, et mulle meeldiks väga see nö tallimehe töö. Igapäevaselt hobuseid sisse-välja viia, neid sööta ja bokse teha. Ja siis ma mõtlen, kui korras oleks kõik ja kui hea oleks hobustel. Loodan väga, et kunagi saan seda kõike enda tallis teha. Kaks päeva on veel võistlusteni jäänud ja täna lähen ka arvatavasti jälle talli toimetama. NB! Ja üks vahva uudis ka...Ponimära saabub nädal varem ehk siis 9ndal!!!:)

Õnnelik...

...sest sain eile hobuse selga!!!:) Läksin Kaarmale talli eile, Kati tõi enda ja õe kolm sõiduhobust sinna, et saaks seal trennitada, kuna iga õhtu kulub tal nii või teisiti Kaarmal võistluste ettevalmistusteks ära. Siis ei pea Pariisi vahet sõitma vähemalt. Ma sain Fredy, halli ruuna, kellega olen kunagi ka Pariisis sõitnud natuke. Väga mõnus oli sõita, alguses oli natuke pea püsti ja kange ja vahtis, aga kui rahunes, siis lõdvestus oli üllatuslikult tulid välja kõik voldid ja serpentiinid, mida tegin:) Tundsin ennast tema seljas täitsa hästi:) Galoppi proovisin ka mõlemat pidi. Väga ilusti esimese tõstmise peale saime galoppi, vasakut pidi tegin täisistakus. Teistpidi tundsin, et olen natuke nõrk, lihased ei lase täisistakus olla ja proovisin siis poolistakus, aga selle peale arvas Fredy alguses, et tore on pea alla tõmmata ja tagant üles susata...aga ma seal seljas ei saanud üldse aru, mida ta üritas, pärast Kati ütles:D Saime ka niipidi ilusti galopi tehtud ja lõpetasimegi, sest plaan oli hobuseid kergelt liigutada. Jalutasime hobused ära ja viisime talli. Tallivahe oli nende kaasa võetud asju täis, korjasime need kokku, panime hobustele söögid ette ja tulime ära. Kui ilm nüüd lubaks (hetkel kallab täiega sadada), siis läheksin täna ka.

Vahepeal...

...olen käinud paaril korral Koeraveres, hobuse selga pole pääsenud...kahjuks:( Reet käis mingi päev Vinnist oma õpilastega Koeravere platsil trenni tegemas, seda käisin vaatamas, täitsa tore päevake oli. Nad olid lausa kahe treileriga, nii et hobuseid platsil ikka jagus. 26ndal oli Moe tallis väike ratsavõistlus, mida käisin vaatamas. Koeraverest käis kaks hobust ka võistlemas:) Tegin palju ilusaid pilte, Romet oli kaasas ja sai ka hobuse selga. Mul ei ole maal aga fotoka juhet kaasas ja pole isegi jõudnud veel pilte korralikult vaadata:( Ta oli nii õnnelik ja kiitis, et tema tahab ka platsile võistlema minna:D Tahtsin pärast Koeraverre ka minna, aga siis jõudis Janar juba helistada, et Lisanna ootab emmet. Olin suht nördinud, aga mis teha, selline see emaks olemine juba ükskord on. Pühapäeval käisin Kaarmal abiks latte värvimas. 2. juunil tulevad seal võistlused, olen ka siis abikäsi. Mis mind aga tõsiselt endast välja ajas, oli see, et kui ma olin seal mingi pool tundi olnud ja jõudnud paar latti valgega värvida, helistas Janar, et keegi ei saa midagi teha, Lisanna vankrit peab kogu aeg kiigutama. Nooh, tulin siis ära, et lapse vankrit kiigutada, sest kõik teised PEAVAD saama midagi teha, mina ei saa aga pooleks päevakski kodunt ära minna, sest siis jääb vanker kiigutamata. Olin ikka väga endast väljas, Janar sai ka ikka aru sellest ja tuli ühel hetkel, et ma kiigutan, mine talli tagasi. Ega ma ei last teist korda öelda ka, läksin talli ja tegin Karonale kordet. Jube vahva mära, suht eakas pidi olema, aga sellise oleku ja minekuga nagu oleks alles esimene noorus ja lollused käsil:D Tegin talle kordel ikka korraliku trenni, lõpuks, kui tal üleliigne energia hakkas lõppema, siis alles muutus rahulikumaks ja suutis käsklusi ka kuulata. Mäletan, kui Age temaga seal sõitis, ta meeldis mulle siis juba tohutult! Selline hästi erksa loomuga hobune:) Ta tahaks aga pidevat ja igapäevast tegelemist ja trenni, siis saab temast alles mõistlikult käituva mära, sest praegu on ta küll pea laiali otsas ja jooksen-ennast-segaseks olemisega. Jahutasin ta siis korralikult maha ja viisin talli ära. Aeg oli ka nii kaugel, et pidin poest läbi käima ja tagasi reaalsusesse tulema:D Just nii ma ennast viimasel ajal tunnen. Hobustega koos olles olen justkui teises maailmas, kus ei ole argimuresid ja pidevat lastega olemist. See on mulle nii tähtis, et vaheldust saaksin, tunnen ennast laste juurde tagasi minnes hoopis paremini ja energilisemalt. Argipäev hakkab lihtsalt mu ajudele juba... Eile käisin samuti peale kolme Kaarmal, värvisime kõik latid ära ja plangu tegime eriti kihvti. Kes tuleb laupäeval võistlema või vaatama, see näeb;) Sain alles peale kuute tulema sealt ja muide, pidin talli koeralt hammustada saama:D Ta seal juba pikka aega, Toivo ajast...tean, et ta sõbralik...ja pühapäeval oli ka. Aga eile, kui olin oma värvised käed lakibensiiniga ära puhastanud ja läksin ta juurde, siis ta nuusutas mu kätt ja pidi sellesse kinni hüppama!! Tegin sellise kõrvalhaagi, et tõmbasin endal mingi küljelihase ära, mis on siiani veidi valus. Aga noh, vähemalt pääsesin hammustusest, see veel oleks puudunud. Täna vist ka talli, eks näis, kuidas lapsehoidjatega on!:) Ootan kannatamatult juba ponimärakest, sest suur kadedus on peal. Kõik saavad tegeleda ja võistelda jne, mina nagu loll, vahin ja ilastan...

Veel kuuke oodata...

Kuna me ei ole siiani leidnud transporti, et S. siia toimetada, siis hetkel ootame 16ndat juunit, sest siis liigub siiapoole üks teine hobune ja siis saab ka poniline selle treiku peale ja veetud:) Seni ma aga üritan natuke ratsutamas käia, täna-hommegi lähen talli, ei tea veel, kas hobuse selga ka saan, aga lootus on:) Ilmad on viimased päevad head olnud, täna, ma pean tunnistama, pole me õues käinudki, aga õhtu veedame selle eest õues, kui lapsed ärkavad!:)

Natuke rõõmsamaid uudiseid kah!:)

Vahepeal olen palju mõelnud ja uuesti hobust otsinud, seekord siis ratsastamata looma, sest ratsastatud hobust ma ei leidnud. Panin täitsa uue kuulutuse ja tuli paar pakkumist, aga asi seegi, sest neist kahest pakkumisest on üks hobune varsti siiapoole tulemas!:) Õigemini siis üks poniline, umbes eestlase kasvu 4 a mära, kellel korra sadulaga seljas kõõlutud. Praegu siis asi veel transpordi kuupäeva taga kinni, muu on juba läbi räägitud!:) Taaskord ütlen, et hobust tutvustan alles siis, kui transpordi päev on kindel või lausa, kui ta juba siin on, sest ma ei taha ära sõnuda, seda ma paraku juba oskan... Ilmad on kehvad...ses suhtes, et päikest nigu on ja temperatuuri ka, aga no see külm tuul...ära väsitab juba, tahaks ikka natuke riideid juba vähemaks saada seljast. Olen pikalt lastega maal olnud, siin vähemalt hea, et tüdruk saab õues vankris oma päevauned teha ja poiss õues hommikust õhtuni mütata. Soovin kõigile sooja ja päikest, sest seda vajan mina kõige rohkem!:)

Sõnatu...

...sest ma olen omadega suht nullis tagasi...taaskord. See on mingi minu needus vist, mõlgutan juba loobumismõtteid...
Nimelt hobuse omanik andis teada, et tal sealkandis üks tüdruk, kes hakkab hobusega sõitmas käima. Ilmselgelt on see omaniku jaoks parim variant, kui hobune jääb kodutalli, nii et täiesti mõistetav valik. Ka mina teeks arvatavasti nii.
Käisin taaskord enda lähedal ühes tallis asja uurimas, võimalus on, aga eks näis, äkki leidub veel mingeid variante.
Tunnen, et mitte miski ei soosi mind, mul justkui mingi must maagia istub turjal. Aga ilma hobusteta tunnen, et ma ei ole täiuslik.
Elame-näeme, mis sellel "mustal maagial" veel minu jaoks varnas on...

Käidud!!

Lõpuks ometi käisime eile trakeeni ruuna vaatamas Raplamaal!:)
Poja jäi maale vanaema juurde, preili pidime kaasa võtma, sest mina olen tema toidupank:P
Ilma kohta just midagi head kuulnud ei olnud, aga hommikul poole kümne paiku, kui sõitma hakkasime, oli tee puhas ja taevast tuli paar lumehelvest.
Sõitsime GPSi järgi, õnneks, sest muidu poleks me küll vist kohale jõudnud:D Geps muidugi juhatab kõige otsemat teed pidi ja me saime mingeid kruusateid ka kolistada. Mida sinnapoole, seda lumisemaks läks, lausa tuiskas seda lörtsi:S Kohale jõudsime isegi veidi arvatust varem. Hobune oli juba talli vahel ja puhastamisel. Läksin vahetasin riided, sain oma saapad esimest korda jalga:) Need ikka nii mugavad ja muide tootjapoolse eksituse tõttu tuli välja, et need siiski ehtsast nahast!;)
Hobune on igati armsa olemisega, suurem, kui piltidelt tundus. Kõigepealt läks omanik ise selga, et natuke ette sõita ja rääkida, mis ja kuidas. Ta sõitis ilusti hobuse soojaks ja siis oli minu kord.
Mul ei ole säärtes ÜLDSE mingit jõudu, need nagu kaks niiti ripuvad all mul, ma olen lapse imetamisega ikka nii kokku kuivanud:S Hobune oli igati mõnus sõita, aga mul oli teda veidi raske praegu edasi sõita, sest väsisin ära. Aga ta meeldis mulle, igati mõistlik loom. Vajab muidugi korralikku treeningut, sest tal praegu pole lihast peal, ja edasi arendamist, aga ma ise olen arvamusel, et ma saan sellega hakkama.
Praegu jäi meil jutt, et suhtleme edasi ja minu poolt oli kõik positiivne. Hobusel on paar miinust, mis tahavad töötamist ja rahulikku meelt, aga usun, et see kõik on ületatav.
Ma ei hakka praegu veel välja ütlema, kellega tegu, sest kardan kõik ära sõnuda. Kui asi kindlam on ja kõik positiivses suunas liigub, siis räägin hobusest ka rohkem.
Hiljem läksime omaniku juurde kohvi jooma ja rääkima, et preili saaks ennast natuke ilma üleriieteta vabalt tunda, mähku vahetasin ära ja kustutasin ta nälja. Tagasisõit oli samuti rahulik ja olen oma tütrekesele väga tänulik, et ta ennast sel pikal retkel nii kenasti ülal pidas!:)
Kena lumist aprilli kõigile!:D