Käisin täna tallis täitsa üksi ja alles pool kuus jõudsin. Hobused tundusid täitsa kadunud olevat, tallis neid ei olnud ja karjamaal näha samuti mitte. Helistasin Katile, et kus hobud olla võivad, sain juhatuse kätte, võtsin päitsed ja maiused ja hobuseid otsima.
Hobuste poole vantsides tuli mul mõte, et ei toogi Frutyt karjamaalt ära. Ühtelt poolt selle tõttu, et kui terve ülejäänud kari jääb teisele poole võsa, siis ta kindlasti protestib kaasa tulemisel, aga suurem põhjus oli see, et ma tahtsin talle täna näidata, et kombinatsioon, Lili pluss päitsed/nöör, ei tähenda alati seda, et ta teiste juurest ära tuuakse!
No alguses oli ta ikka väga skeptiline mu kavatsuste osas:D Teised hobuslased olid suurimad sõbrad, sest mul oli salapärane kilekott. Algselt kulus enamus aega selleks, et karjale selgeks teha, et Lili ei tulnud tervel hordil nänniga kõhtu täis söötma... Fruty oli selles suhtes väga külma kõhuga, sest ta kartis põhjust ning selle tagajärge: Lili tuleb nänniga, päitsetega...tähendab, tuleb mu juurde, paneb päitsed pähe, annab midagi head ja viib mu minema! Loomulikult ei mõtle hobune selliselt nagu mina seda hetkel siin kirjeldan, aga põhimõte on sama. Tema on õppinud seda läbi tegude jada, tema jaoks tekivad tegevuste vahel seosed. Kui talle selle teo tagajärg ei meeldi, siis ta väldib seda tegu, ehk mulle liginemist.
Niisiis, kujutage ette. Lili keset hobusekarja (ei jõudnud lugeda ka, oma 15 pead), kilekotiga...nali, eks!:) Ma olin selle karja keskel (mis on muide suht ohtlik), kes kõik mind näljaste nägudega vaatasid ja nägin, kuidas Fruty eemal rohtu nosib. Kõik. No hakkasin karja eemale ajama, tegin hääli, liigutusi, viibutasin käsi ja nööri otsa. See võttis ikka oma aja, et nad taipaks, et väga valikuid ei ole, Lili ei anna midagi head. Aga aru nad said, võttis aega, mis ta võttis. Siis sain hakata ka poniga tegelema.
Esimesed katsed talle ligineda olid suht õnnetud, aga kui sain talle ligi, siis andsin head, samal ajal talle otsa vaatamata, ja kõndisin seejärel kohe selg ees ta juures minema. Iga katse oli eelmisest parem, aga Fruty oli endiselt üsna ebakindel. Olin karjamaal pikalt ja jätkasin oma tegevust. Frutyle kaarega ligi, samal ajal temaga sõbralikult rääkides, nänn suhu ja minekut. Seda kõike rahulikult, ilma rapsimata. Hiljem lisasin nänni andmisele mõne pai või sügamise, aga seejärel ka kohe lahkusin, ehk vabastasin ta survest ja tema meelest olukorrast, kus ta kohe kinni võtan.
See hakkas mõjuma, sest paaril viimasel korral juhtus see, et ta astus mulle mõne sammu järele ja paaril korral juhtis ta Fixi minu juures enda kehaga eemale, mis näitas, et ta tunneb mu vastu huvi ja tahab, et ma ta juures oleksin. Jätsin ta rohtu nosima, saavutasin selle, mida ootasin ja jätkan selle sama treeninguga ka hiljem.
Fix muide, on tohutult puhas leht, ta on nii äge hobune! Ta oli karjamaal kõige pealetükkivam, samas ta austas mu ruumi (seda ei ole talle õpetatud), jälgis igat mu liigutust, kui palusin tal tagasi astuda, siis ta alguses vaatas, et mida asja ma teen. Kui tegin kätega tagasi astumise suunas liigutusi, siis ta astus tagasi. Lasin kohe käed alla ja jäin seisma, andsin maiust ja järgmisel korral piisas selles, et astusin ta poole käed samas asendis ja ta astus tagasi. Armusin vist ära:)
Karjamaa kohale hakkas kerkima suur äikesepilv, kõmistas ja natuke tekkis tuuleõhku. Olin tänaseks ka lõpetanud ja läksin riideid vahetama. Autosse saades hakkaski tibutama. Aga ma jäin tänase talliskäiguga ülirahule! Õppisin ise palju, see on põhiline! Ja enda jaoks sain nii mõndagi täna selgeks, vahel on vaja selliseid "ärkamisi"!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar